Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Olete põhiseaduse 30. sünnipäeva konverentsil öelnud järgmist: „Assamblee suures saalis suvalisele paberitükile kirjutasin preambuli teksti. See ei olnud muidugi minu looming, vaid see oli modifitseeritud 1938. aasta põhiseaduse preambul. Esitasin ja see läks suures saalis hääletamisel läbi.“ Lisasite, et seal tekstis oli täiendus, mida 1938. aasta põhiseaduses polnud, mis käsitleb eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Seejärel meenutasite Alfred Käärmanni rolli selle rea tekkel.1

Põhiseaduse Assamblee arhiivimaterjalidest nähtub, et esitasite oma preambuliteksti2 redaktsioonitoimkonnale ning seda arutati redaktsioonitoimkonna esimesel koosolekul 13.11.19913.

Teie esitatud tekst: „Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 24. veebruaril 1918. aastal, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis … 1992. aastal rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse, mis pannakse kehtima 1938. aasta põhiseaduse asemel.“

Põhiseaduse Assamblee täiskogu 15.11.1991 istungil hääletati teie esitatud preambuliteksti poolt. Seejärel muutis teksti vähesel määral Ain Kaalep. Rohkem muudatusi preambulisse 1991. aastal sisse ei viidud. Edasi arutati preambulit ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna ühisel koosolekul 17.01.1992.4

Protokollist nähtub järgmine:

„K. Kama: Rahvusriigi mõiste peaks olema üldsätetes.

A. Kaalep: Rahvusriigi juriidilist mõistet polegi. See on laialivalguv.

Lisada preambuli eelviimasesse lõiku …, mis peab tagama rahvuse ja kultuuri säilimise.“5

Protokollist ei nähtu, et oleks arutatud eesti keele sõnastuse küsimust. Samuti ei nähtu eesti keele rõhutamine teie koostatud 11.11.1991 preambuli tekstis. Teie mälestustes tõmbasid aga eksperdid eesti keele rõhutamise teie koostatud preambulitekstist maha.

Kas jõudsite redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi esimesteks koosolekuteks koostada ja esitada uue preambuli teksti, kuhu kirjutasite nii Alfred Käärmanni soovituse kui ka eesti keele eraldi välja toomise?

Mälu on teinud oma trikke. Selgub, et minu välja pakutud redaktsioonis preambulist, mis suures saalis läbi läks ja põhiseaduse eelnõusse sisse läks, algselt tõepoolest ei olnud eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Mäletasin, et see oli seal sees. Aga see mälestus on mul küll, et seda redaktsiooni kirjutasin ma suures saalis. Võtsin lehekese, 1938. aasta põhiseaduse kõrvale ja kirjutasin siis selle valmis. Enda meelest läks see kohe suures saalis hääletusele, aga ilmselt siis käis see ikkagi enne redaktsioonitoimkonnast läbi. Igal juhul kui hääletamine oli täiskogus tehtud, siis Jüri Rätsep, kes istus minu lähedal, tegi mulle kummarduse ja ütles, et näed, niimoodi tehakse ka ajalugu.

Eesti rahvuse, keele ja kultuuri (Käärmanni täiendus) lisandumine pidi järelikult toimuma siis hiljem, kui minu preambulivariant oli juba täiskogus võitnud. Seda ma tõepoolest ei mäleta, kas ma tegin selle muudatuse kohta ka mingi paberi. Aga olen üsna kindel, et see oli minu ettepanek ja selles ettepanekus oli olemas ka eesti keel. Minu meelest muutsid eksperdid preambulis kahte asja. Lõigus „mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele“, asendati „seadus“ „õigusega“.6 Põhjenduseks toodi, et me tahame ju õigusriiki, mitte seadusriiki. Ning loetelust „rahvus, keel ja kultuur“ võeti keel välja põhjendusega, et keel on kultuuri osa. Miks ma olen kindel, et ma eesti keele esitasin, on see, et juba tolleks hetkeks olin ma asutanud võrukestega Võru Keele ja Kultuuri Fondi. Keel ja kultuur on olnud minu jaoks alati paarismõiste.

Ma ise oleks arvanud, et formuleering „läbi aegade“ oli ka minu pakutu, aga nüüd lugesin Põhiseaduse Assamblee allikakogu materjalidest, et selle lisas Liia Hänni.7

Mainisite põhiseaduse 30. sünnipäeva konverentsil, et umbes 1990. aasta oktoobris hakkas kohale jõudma arusaam, et 1938. aasta põhiseaduse näol ei ole tegemist demokraatliku põhiseadusega, mida peaksime igatsema. Meenutasite, et 1990. aasta oktoobrikuisel Eesti Kongressi istungjärgul esitas Mart Laart argumendi, et 1938. aasta põhiseaduse ülim presidentaalsus oli üks põhjuseid, miks oli Eesti riiki niivõrd lihtne 1940. aastal loovutada.

Kuivõrd arutati enne 1990. aasta oktoobrit Eesti Kongressis, milline oli Pätsi roll Eesti annekteerimise võimalikkuses ning mis niisugust rolli võimaldas?

Pätsi üle kohtumõistmine on väga vana vaidlus. Aga Laar tegi minu meelest sellise otseseose põhiseadusega, miks Pätsil oli nii lihtne Eesti iseseisvust loovutada. Põhiseaduse teemad olid Eesti Kongressi oktoobrikuise istungjärgu üks põhiteemasid. Jüri Adams rääkis seal pikalt, miks 1938. aasta põhiseadus ei ole rakendatav. Mina, vastupidi, väitsin, et ka Riiginõukogu on võimalik moodustada, kui kasutada seejuures eksiilvalitsuse (peaminister presidendi ülesannetes) institutsiooni.

Jüri Rätsep on meenutanud, et kooskõlastades Ülemnõukogu poolt Eesti Komitee bürooga loodava Põhiseaduse Assamblee liikmete arvu, pakuti välja ka sajaliikmelist kogu. Ülemnõukogu poolt pakuti töövõimekusega selgitades ka 40-50 liikmelist koosseisu.8

Millised on teie mälestused seoses Ülemnõukogu 20.08.1991 otsusele9 järgnenud aruteludega, kui mitu kohta Põhiseaduse Assamblees peaks kuuluma Eesti Kongressile, kui mitu Ülemnõukogule (30 : 30) ja et need peaksid jaotuma võrdselt?

Mina ei olnud 1991. aasta augustikuu suurtel sündmustel ninapidi juures ja ka Põhiseaduse Assamblee liikmete arvu arutelu ei mäleta. Kui kuulsin takkajärgi, et 20. augusti otsus on vastu võetud ja mis on selle sisu, siis minu jaoks oli selge, et 1938. aasta põhiseadus jääb kõrvale ja tuleb hakata uut põhiseadust kirjutama. Kogu 1938. aasta põhiseaduse rakendamise jutt oli ju tingitud soovist, et säiliks järjepidevus. Nüüd sõnastasime õigusjärgsuse iseenda jaoks nii, et kui uue põhiseaduse kehtestavad ainult õigusjärgsed kodanikud, siis see on nende õigus ja voli seda teha. Selleks hetkeks, kui Põhiseaduse Assamblee tööle hakkas, oli õigusjärgsuse põhimõte ühiskonnas juba võitnud.

Kuivõrd jõuti omavahel enne Põhiseaduse Assamblee valimisi arutada, kes n-ö kahel toolil istujatest peaksid kandideerima Ülemnõukogust, kes Eesti Kongressist? Kas vaikiv kokkulepe oli, et kes kuulub mõlemasse kogusse, peaks pigem kandideerima Ülemnõukogust?

See seltskond, kes oli samal ajal nii Ülemnõukogus kui Eesti Kongressis, olid väga erinevad inimesed erinevate poliitiliste veendumustega ja ma ei usu, et nad oleksid kujundanud mingi ühise seisukoha. Pigem arvan, et see oli igaühe isiklik otsus. Mõlema kogu liikmed tohtisid kandideerida ainult ühes kogus. Ma praegu ei oska öelda, miks näiteks Illar Hallaste kandideeris Eesti Kongressis, mitte Ülemnõukogus. Võib-olla veel raskem on arvata, miks keskerakondlane Rein Tamme otsustas kandideerida Eesti Kongressis, mitte Ülemnõukogus, kus temal oleks oma poliitilise kuuluvuse tõttu võinud olla kindlam valituks saada. Mul endal võis küll olla selline mõte, et ma tõenäoliselt saan Ülemnõukogus valitud ja pole mõtet Eesti Kongressi kohti raisata, aga täpset mälestust mul sellest ei ole.

Solvunud juristid on öelnud, et tulid need ERSP-lased oma Eesti Kongressi kambaga ja valisid aluseks Jüri Adamsi töögrupi eelnõu, aga tegelikult sel samal ajal valis see sama kogu assamblee juhatajaks Tõnu Antoni, mitte Lauri Vahtre. See ei olnud selline jõuga ära tegemine, vaid valiti ikka väga konkreetseid asju. Ma küll ei mäleta, aga eeldan, et ise hääletasin Antoni poolt. Olin tema juhatamise all istunud paar aastat ülemnõukogu õiguskomisjonis. Tema tööstiil ja võimed olid mul teada. Ei olnud nii, et Eesti Kongressi rahvas tuli ja hääletas alati n-ö omade meeste poolt.

Tegelikult oli Põhiseaduse Assamblees üks inimene, kes ei läinud Ülemnõukogus läbi ja siis kandideeris Eesti Kongressis ja sai valituks. Kui võtta ette valimiste tulemused, siis tuleb see sealt välja.

Esitasite I toimkonna 19.10.1991 üldsätete formuleeringule muudatusettepaneku täiendada § 1 teise lõiguga: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“10 Vastav lause oli ka Jüri Raidla töögrupi eelnõu §-s 1.

Liia Hänni leidis I toimkonna 1.11.1991 istungil, et selle ettepaneku sissevõtmine piirab rahva suveräänsust. Ülo Vooglaid leidis, et see eeldaks referendumit. Soovitas Kama ettepanekut arvestada. Vello Salum leidis, et selle lõigus lisamine pole vajalik. Hänni leidis, et täiendus ei lisa ka sisuliselt midagi. Hando Runnel oli samal arvamusel. Poolt 0, vastu 3, erapooletu Ülo Vooglaid. Ei arvestata.11

Redaktsioonitoimkonna protokollidest nähtub vaid, et 13.11.1991 kaaluti, kas lisada §-i 1 ka sõna „demokraatlik“, kuid sõltumatuse aegumatuse ja võõrandamatuse teemalist arutelu ei nähtu.12 Siiski sai vastav lause kirja PA 22.11.1991 redaktsiooni.13

22.11.1991 Põhiseaduse Assamblee täiskogu istungil tutvustas Hänni: „Oluline täpsustus on tulnud § 1, kuhu on lisandunud lõige „Eesti iseseisvus“. Palun lisada: „… ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“ Selle sätte tähenduse üle oli pikk ja põhjalik arutelu. Ka esimeses toimkonnas me kaalusime üsna kaua, kas sellist sätet on vaja. Ettepanek oli ka varem tehtud ja tookord leidsime, et see ei ole ilmtingimata vajalik. Kuid praegu, jälgides kogu põhiseaduse eelnõu arutelu ja seda, et assamblee liikmed tahavad mitmetesse peatükkidesse sisse viia Eesti riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse garantiisid, me leidsime, et siin, põhiseaduse §-s 1, oleks nende garantiide andmine hädavajalik. Selline säte põhiseaduse §-s 1 tähendaks, et Eesti iseseisvust ja sõltumatust saab võõrandada ainult põhiseaduse muutmise teel. Kuna I peatükki saab muuta ainult rahvahääletusel, siis tähendab Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamine automaatselt, et seda peaks toetama rahvas rahvahääletuse kaudu. Selle sätte lisamisega lisasime ka alternatiivi riigikaitse peatükki. Meil oli vaidlus, kas kapitulatsioonisäte jätta riigikaitse peatükki sisse või mitte. Me leidsime, et § 1 selline täiendus võimaldab riigikaitse peatükist § 115 välja jätta, kuid igaks juhuks jätsime otsustamisõiguse assambleele.“14

6.12.1991 assamblee täiskogu istungil nimetas Hänni selle lause põhimõtteid kargeteks ja nimetas § 1 kui väga olulist paragrahvi põhiseaduse kui terviku seisukohast.15

Kas teile meenuvad redaktsioonitoimkonnas oktoobris 1991 aset leidnud põhjalikud ja pikad arutelud teie pakutud muudatusettepaneku teemal? Kas teile meenub Hänni mõttekäik selle paragrahvi osas alates arvamusest, et „see täiendus ei lisa sisuliselt midagi“, seisukohani, et see sisaldab „kargeid põhimõtteid“.

Ma ei mäleta, et oleksin ise selle ettepaneku teinud ega ka seda, kuidas see alguses välja jäi ja hiljem sisse sai. Üks teema, mis assambleest kogu aeg läbi jooksis, oli see, kas suudame hoida õigusjärgsust. Teine pidevalt üles kerkinud teema oli see, kuidas välistada aastatel 1939–1940 juhtunut. Seda prooviti põhiseadusesse kirjutada ühte, teist ja kolmandat viisi. Sooviti sisse kirjutada, et Eesti riik ei kapituleeru. Nii jõudis põhiseadusesse ka § 54 lause, mis annab kodanikule õiguse osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Ma ise arvan, et aegumatu ja võõrandamatu võis olla seotud nende samade hirmude mahavõtmisega. Arvan, et Hänni meelemuutus, kus ta hiljem peab seda formuleeringut vajalikuks, tuli tajust selle kohta, kui oluliseks selliseid formuleeringuid peetakse. Kapituleerumise keeld on tunduvalt jaburam sõnastus kui aegmatuse ja võõrandamatuse klausel.

Kas teile meenub, millised olid 13.11.1991 toimunud redaktsioonitoimkonna kaalutlused, miks mitte lisada § 1 mõistet „demokraatlik“, olgugi et kehtivasse põhiseadusesse see lõpuks kirja sai?

Minu poolest oleks võinud isegi riik olla, mitte tingimata vabariik. Aga demokraatia mõiste arutelu ma ei mäleta.

Põhiseaduse töökindlus ei sõltu mitte sellest, mis sinna on sisse kirjutatud, vaid sellest, mida sinna sisse kirjutatud ei ole. Sellega seoses tundub takkajärgi vaadates uskumatu, kui suur oli see võimalus, et oleksime põhiseadusesse kirjutanud Eesti riigi neutraalsuse ja blokivälisuse. Olin üks selle mõtte eestvedajaid, loomulikult saan takkajärgi aru, kui rumal see mõte oli. Siis oli olukord, kus lääneriigid olid väga Venemaa sõbrad, olid NATO-Venemaa koostöövormid jne. Eks neutraalsuse sõnastamisel oli silme ees Šveits teises maailmasõjas.

Põhiseaduse Assamblee 6.12.1991 redaktsiooni § 55A: „Riigivanema valib valimiskogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja vähemalt sajast kohalike omavalitsuste esinduskogude poolt delegeeritud liikmest. Valimiskogu moodustamise korra ning Riigivanema valimise korra sätestab seadus.“16

Assamblee 6.12.1991 täiskogu istungi stenogrammist:

„K. Kama: Lugupeetud Põhiseaduse Assamblee! See diskussioon, kas president tuleks valida otse rahva poolt või mitte, on praegu Eestis üldiselt levinud ja ma ei tahaks hakata kordama neid poolt- ja vastuargumente, mida pidevalt esitatakse küll ajakirjanduses, küll ka taolisel teel, nagu rääkis meile härra Kaalep. Aga ma tuletan meelde, et meil on see küsimus olnud siin päevakorras mitu korda. Kõigepealt otsustas assamblee konkureerival hääletusel, et jääb ära võimalus, et presidendi valiks valijameeste kogu ja jäi alles kaks võimalust, et seda teeb kas parlament või Riigikogu. Järgmine kord tehti kontsapööre ja otsustati, et just nimelt valijameeste kogu on see õige seltskond, kes siis presidendi paika paneb. Ma olen veendunud, et see on kompromiss, mis ei rahulda mitte kedagi. Me peame lahendama küsimuse ikkagi emma või kumma kasuks ja see tähendab, kas rahva või parlamendi kasuks, aga mitte mingil juhul valijameeste kogu kasuks. Kõige tõsisem põhjus, miks me ei tohi minna valijameeste kogu teele, millest härra Käbin juba ükskord rääkis siit puldist, on see, et meie ühiskonnas praegu olemasoleva kokkuleppe põhjal antakse kohalike volikogude valimistel hääleõigus ka mittekodanikele. Kui me moodustame valijameeste kogu nii, nagu ta praegu on põhiseaduse eelnõus kirjas, siis me laseme sellega mittekodanikud valima presidenti, mis on kindlasti vale samm. Ja seetõttu mina isiklikult pooldan, et presidendi valiks parlament. Ma ei hakka siin kordama kõiki neid vanu argumente. Härra Kaalep pooldas, et presidendi valiks rahvas. Ma teen tungiva ettepaneku, et valitaks nende kahe variandi rahel ja loobutaks valijameeste kogust. Tänan tähelepanu eest!“17

Ka IV toimkonna 4.11.1991 riigivanema peatüki formuleeringu § 45 nägi ette sarnase riigivanema valimise korra, mille kohaselt pidi riigivanema valima oma seadusliku koosseisu enamusega valijameestekogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja vähemalt sajast esimese astme kohaliku omavalitsuse esinduskogude poolt delegeeritud liikmest. Valijameeste kogu moodustamise korra ning valimise korra määrab seadus.18

Rein Taagepera esitas selle sätte osas IV toimkonnale muudatusettepaneku, millega soovitas lisada, et omavalitsuse esinduskogude poolt delegeeritud liikmed peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud. Analoogse muudatusettepaneku esitas Jüri Adams.19 Kehtiva põhiseaduse §-s 79 on see täiendus olemas, kuid 1991. aasta novembris hääletas IV toimkond muudatusettepaneku maha. Paraku protokollides seda arutelu ei kajastu ja Taageperal sellest mälestusi pole.

Kuna rõhutasite valimiskogu puhul ennekõike ohtu, et volikogude valijateks on mittekodanikud, siis kas teil on mälestust sellest, et assamblee täiskogu või IV toimkonna esindajad oleks avaldanud soovimatust lisada põhiseaduse eelnõu teksti nõuet, et valimiskogu liikmed peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud?

Sellist mälestust mul ei ole. Olin algusest peale igasuguse valimiskogu vastu. Üks põhjus oli see sama, et kohalikul tasandil on õigus hääletada ka püsielanikest mittekodanikel. Isegi lisatud nõue, et kohalik omavalitsus võib saata valimiskokku ainult Eesti kodaniku, ei muuda tõsiasja, et kaudselt osalevad sel viisil presidendi valimistel ka mittekodanikud.

Võin oletada, et tõenäoliselt ei meeldinud mulle ka mõte viia presidendi valimise kampaania omavalitsuste tasandile. Omavalitsuste asi on tegeleda kohaliku elu küsimustega. Kõige halvemal juhul võib ette kujutada olukorda, kus presidendivalimised lähenevad ja ühe võ teise presidendikandidaadi poolt olemine muutub kohalike omavalitsuste valimiste osaks ja varjutab kohaliku elu küsimused.

Kuivõrd oluliseks vastuargumendiks valimiskogule oli tõenäosus, et valijamehed ei pruugi suuta presidenti ära valida?

Jah, vähemalt see kõige viimane valimiskogu voor oleks võinud ette näha, et rohkem hääli saanu on võitja. Mingis redaktsioonis see nii ka kirja sai.20 Valimiskogu protseduuri väljamõtlemisega ma ise ilmselt ei tegelenud, sest mina seda valimiskogu ei pooldanud. See kehtiva põhiseaduse formuleering on viga, et teoreetiliselt võivad presidendikandidaadid jäädagi pendeldama Riigikogu ja valimiskogu vahel, sellist võimalust ei tohiks põhiseaduses olla.

Kogu see arutelu toimus taustal, kus avalik arvamus nõudis assamblee käest presidendi otsevalimist. Ja kõik need suured kvooruminõuded ja valimiskogud olid siis püüded leida kompromissi. Et kui parlament valib presidendi konsensuslikult, et siis justkui ei oleks rahva tahtest „üle sõidetud“ või oleks vähem „üle sõidetud“.

Põhiseaduse 13.12.1991 I redaktsioon § 73: „Riigivanema valib Riigikogu. Riigivanema kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. Riigivanema kandidaadiks võib olla sünnijärgne Eesti kodanik. ALTERNATIIV: lisada § 73 lg. 3 lõppu: kes on vähemalt 40 aastat vana.“21

13.12.1991 esitasite § 73 osas apellatsiooni vähendada riigivanema vanusetsensust 40 aastalt 35 aastale.22

Olite assamblees parlamentaarse riigivõimu pooldaja. Parlamentaarses riigikorras on president võimude tasakaalustaja ja esindusisiku rollis. Miks pidasite selle rolli jaoks sobilikuks pigem nooremat inimest?

Täiesti puudub selles osas mälestus. Ju seal mingi mõte siiski oli. Kui naljaga öelda, siis see ei saanud olla isiklikust huvist kantud, sest mina siis veel 35-aastane ei olnud.

Kehtiva põhiseaduse § 97: „Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.“

See tasakaalumehhanism oli esmakordselt arutluse all 13.01.1992 toimunud redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koosolekul. Anton pakkus, et umbusalduse korral võiks valitsusel olla võimalus tellida presidendilt parlamendi laiali saatmine. Teie toetasite seda.23

Millised on teie mälestused sellest arutelust?

Konkreetset sellega seonduvat mälestust mul ei meenu. Ideoloog, kes riigi tasakaalumehhanismide juures variante välja pakkus, mõtles ja sõnastas, oli Illar Hallaste.24 Temal oli ka esimene arvuti olemas. Selle läpaka peal sündisid väga paljud formulatsioonid. Tema roll on jäänud teenimatult tähelepanuta. Tema panus oli tohutu suur. Meie teadmised riigiõigusest ja muu maailma pretsedentidest olid häbematult väiksed, aga meil oli kogemus Ülemnõukogust ja selle protseduurilistest jamadest ning võimalus õppida sõjaeelse Eesti Vabariigi vigadest.

Redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi 14.01.1992 koosoleku protokollist nähtub, et Rein Lang pakkus välja uue punkti (kehtiva põhiseaduse § 87 p 8): „Vabariigi Valitsus kuulutab loodusõnnetuse korral või haiguste leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle üksikutes osades.“25

Protokollist nähtub, et juhtisite tähelepanu, et seeläbi hakkab valitsus piirama kodanike põhiõigusi.

Kas teil on mälestusi sellel teemal redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi vahel toimunud aruteludest? Assamblee täiskogu istungitel seda teemat ei arutatud.

Ma pakun, et see võis olla esimene kord, kui hakkasime mõtlema selle peale, mida tähendab erakorralise seisukorra ja eriolukorra vahe ning et need vajaks erinevaid regulatsioone.26 Ma arvan, et nendel aegadel me veel ei osanud mõelda, et need olid erinevad kategooriad. Igal juhul oli see väga vajalik, et see põhiseadusesse kirja sai, aga kahjuks isiklikke mälestusi sellest pole.

Assamblee 25.10.1991 täiskogu istungi stenogrammist:

„I. Hallaste: Esimese ploki juurde kuuluks veel volituste kestus, kas Riigikogu volitused kestavad kolm või neli aastat. Toimkond on seisukohal, et volitused peaksid kestma kolm aastat. Põhjus on selles, et kolme aasta järel toimuvad valimised suudavad kiiremini kujundada meie Riigikogu selliseks, mis vastaks rohkem riigi elanikkonna poliitilistele arusaamadele. Praegu näeme selgesti, et ühiskond on arenenud edasi ja väga kiiresti. Praegu Ülemnõukogu oma koosseisult ei vasta enam sellele. Ka tulevikus võib prognoosida suhteliselt kiiret arengut ühiskonnas. Kolmeaastane volituste tähtaeg on toimkonna seisukoht. Samuti suurendab kolmeaastane volituste tähtaeg stabiilsust ühiskonnas, sest kui volitused on lühikesed, siis ei ole põhjust hakata sageli valitsusele umbusaldust avaldama, vaid võib oodata järgmiste valimisteni. See on üks asi, mis võib suurendada riigiorganite stabiilsust.

K. Kama: Lugupeetud härra Hallaste! Minu küsimus puudutab seda kolme ja nelja aasta probleemi. Kas te olete oma komisjonis arutanud võimalust, et seda aastate arvu siin põhiseaduses praegu üldse mitte fikseerida ja jätta see valimisseaduse hooleks? Põhjendus on selles, et praegusel kiirel ajal on isegi kolm aastat ühe kogu jaoks liiga pikk aeg. Ülemnõukogu ei ole kahte aastat koos olnud ja ta on ennast täielikult ammendanud. Oleks vaja uut. Samal ajal stabiilses ühiskonnas võib Riigikogu istuda koos neli-viis aastat. Me ei tee põhiseadust mitte valimisteks.

I. Hallaste: Me seda eraldi arutanud ei ole. Kui seda fikseerida, siis see annaks tulemuse, et volituste tähtaega oleks võimalik muuta ainult seadustega. See võib tekitada ka näiteks sellise olukorra, kus mingile erakonnale, kes on valimised võitnud, hakkab väga meeldima Riigikogus olla ja ta arvab, et Riigikogu volituste tähtaeg peaks kestma viis aastat, ning muudab valimisseadust vastavalt oma soovile. Muidugi võib kohe vastu öelda, et ta võib muuta seadust alles järgmise Riigikogu kohta. See oleks eetiliselt võttes nii mõeldav, aga mõni arvab, et poliitika ei pruugigi nii väga eetiline olla, sest talle endale meeldib seal väga istuda. Selliste kiusatuste vältimiseks on minu isiklik seisukoht, et volituste tähtaeg peaks olema fikseeritud põhiseaduses ja näiteks kolm aastat ei ole ka stabiilse ühiskonna jaoks liiga lühikene aeg. Toimkonna enamus pooldab kolme aastat.

Juhataja: Härra Kama soovib ilmselt repliigiks veel sõna. Palun!

K. Kama: Loomulikult määratakse valimisseadusega enne ühe kogu valimisi ära tema volituste pikkus. Kui tõepoolest üks partei juhtub saama võimsa enamuse, siis ta saab teha uue valimisseaduse, mis käib ainult järgmise kogu kohta. Nii et see ei ole küll põhjendus. Aga kas ei oleks võimalik panna see ettepanek hääletusele, et üldse mitte siin seda tähtaega fikseerida?

I. Hallaste: Teie ettepanek on siis lisada juurde kolmas alternatiiv, et põhiseaduses volituste pikkust mitte fikseerida.

K. Kama: Nõus.

Ü. Aaskivi: Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Loomulikult ei suuda härra Hallaste oma ettekannetes plokkide viisi tuua teieni pikki sisulisi arutelusid ja seda, milliste arutelude tulemusel jõudis toimkond ühe või teise otsuseni, kuid ma tahan siiski, eriti arvestades seda, et härra Kamalt tuli ettepanek üldse mitte märkida Riigikogu kokkutulemise aega, tuua teieni selle hääletuse tulemuse, mis kolmanda ja neljanda toimkonna ühisistungil selles küsimuses otsustati. Kolme aasta poolt oli 10 ühisnõupidamisest osavõtjat ja nelja aasta poolt 2. Nüüd, miks me ei arutanud ja miks ka mina isiklikult ei saa aktsepteerida härra Kama lähenemist sellele probleemile nii, et seda tähtaega ei ole vaja? See ei ole ju ainult Riigikogu kokkutulemise aja küsimus, vaid sellega haakub otseselt ka riigivanema valimise tähtaeg, sellega on kaudselt seotud valitsuse kestmise küsimus. Ühesõnaga, see on kogu riigi funktsioneerimise tasakaalumehhanismide küsimus. Seetõttu ei saa sellele läheneda nii, et see ei ole põhiseaduse küsimus. Aitäh!

K. Koha: Austatud kolleegid! Ma pean põhimõtteliselt protesteerima. Härra Kama tegi oma ettepaneku täna, see ei ole komisjonis läbi arutatud. Ma leian, et kõik ettepanekud, mis pole komisjonis läbi arutatud, ei kuulu Põhiseaduslikus Assamblees juhuslikule hääletamisele. Põhimõtteliselt saab hääletada ainult komisjoni esitatud varianti. Aitäh!

Juhataja: Härra Kama võttis oma ettepaneku tagasi. Ma tuletan meelde, et härra Kama ettepaneku sisu seisnes selles, et volituste kestust põhiseaduses mitte fikseerida.“27

Miks võtsite oma ettepaneku tagasi?

Lõpuks sai see asi lahenduse põhiseaduse rakendamise seadusega, mille järgi põhiseaduse vastuvõtmise järgne riigikogu valitakse lühemaks tähtajaks. See lahendus oli väga mõistlik. Konkreetset arutelu ei mäleta. Minu ettepanek regulatsiooni üldse välja jätta ei olnudki hea. Kui ma ettepaneku tagasi võtsin, kuigi oleksin saanud seda saanud ka protseduurireegleid järgides uuesti esitada, ju ma siis enda ettepaneku veast aru sain.

Redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi 12.01.1992 koosolekul28 vaieldi 13.12.1991 II redaktsiooni § 66 teemal29.

§ 66. Riigikogu aktid võetakse vastu poolthäälte enamusega, kui põhiseaduses ei ole sätestatud teisiti.

Poolthäälte enamus tähendab, et poolt hääletab enam kui vastu.

Kahekolmandikuline häälteenamus tähendab, et poolt hääletab vähemalt kaks korda enam kui vastu.

Riigikogu koosseisu häälteenamus tähendab, et poolt hääletab üle poole Riigikogu koosseisust.

Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus tähendab, et poolt hääletab vähemalt kaks kolmandikku Riigikogu koosseisust.

Riigikogu koosseisu neljaviiendikuline häälteenamus tähendab, et poolt hääletab vähemalt neli viiendikku Riigikogu koosseisust.

Jüri Rätsep leidis, et see jääb rahvale segaseks. Märt Rask leidis, et see on rahvast üldhariv norm. Enn Markvart pakkus, et võiks viia lõpu- või selgitavatesse sätetesse. Teie leidsite, et põhiseadusest ei peagi igaüks aru saama. Vastav formuleering sai kirja kehtivasse põhiseaduse rakendamise seaduse §-i 3.

Kas olete jätkuvalt seisukohal, et põhiseadusest ei peagi igaüks aru saama?

Olen üsna kindel, et see oli mõeldud naljana. Selliseid nalju ikka tehti seal vahepeal. Aga et just see lause protokollivääriliseks sai…

Mitu häält on neli viiendikku Riigikogu koosseisust?

Minu arvates on vastus 81.

1992. aastal jõustunud põhiseaduse § 74 nägi ette: „Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Vabariigi Valitsuse ja tema liikmete, Eesti Panga nõukogu esimehe, Eesti Panga presidendi, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja poole. Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul.“

Assamblee 13.12.1991 II redaktsioonis oli §-s 68 kirjas loetelu „peaministri, valitsuse, ministrite ja Eesti Panga presidendi poole“.

Redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi 12.01.1992 koosoleku protokollist nähtuvalt püstitasite küsimuse, kas seda loetelu saab ammendavalt esitada. Leidsite, et arupärimisega peaks saama pöörduda ka riigikohtu esimehe poole. Seda korralduslikes küsimustes, mitte sisuliselt. Rõhutasite, et Riigikogu liikmetel peaks olema õigus pöörduda arupärimisega valitsuse ja tema üksikute liikmete, Eesti Panga presidendi ja teiste Riigikogu poolt nimetatud isikute poole, v.a riigivanema poole.28

Mida pidasite silmas korralduslike küsimuste all? Millise argumentatsiooni tulemusena riigikohtu esimees loetelust välja jäi?

Ilmselt pidasin silmas kõiki Riigikogu poolt nimetatud isikuid – k.a õiguskantslerit ja riigikontrolöri. Ja siis tõusetus tõenäoliselt küsimus riigikohtu esimehest kui kohtuvõimu esindajast, et kas tema peaks ka olema nimekirjas või mitte. Tol ajal ei olnud aktuaalsed veel vaidlused, mida hakati vaidlema hiljem, nt kohtusüsteemi haldamine jms. Ilmselt pidasin korralduslike küsimuste all silmas seda, et nad ei saa pärida, miks üks kohtuotsus on selline ja teine naasugune. Aga täpsemalt, millised need korralduslikud küsimused olla võiks, mida on riigikohtu esimehelt vaja küsida, ei oska nüüd enam öelda. See võis tol ajal olla teoreetiline konstruktsioon, mitte praktilise vajaduse kaalutlus.

Assamblee 13.12.1991 II redaktsioon sätestas:

„§ 119. Sõjaseisukorra ajaks pikenevad Riigikogu, riigivanema ja kohalike omavalitsuste esinduskogude volitused. Volituste pikenemise korral kuulutatakse valimised välja hiljemalt kolme kuu möödumisel arvates sõjaseisukorra lõpu väljakuulutamisest.

§ 120. Elanikkonda või põhiseaduslikku riigivõimu ähvardava ohu korral on Riigikogul õigus kuulutada välja erakorraline seisukord riigis või mõnes tema osas kõige enam kolmeks kuuks. Erakorralise seisukorra korralduse sätestab seadus.“

Millistel kaalutlustel oli mõlemas sättes fikseeritud just kolm kuud? Millised olid erakorralise seisukorra vs. eriolukorra teemal arutelud redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koosolekutel?

Tekib endalgi küsimus § 120 osas, et kui jama kestab pikemalt kui kolm kuud, et mis siis saab. Ilmselt oli silma ees Pätsi-aegne vaikiv ajastu. Ja miks just § 119 korral on kolm kuud see aeg… Ei meenu tolleaegsed argumendid, aga ma ei arva, et need erinevate paragrahvide tähtajad oleks omavahel kuidagi seotud.

Assamblee 16.01.1992 täiskogu istungil tutvustasite redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koostöös valminud muudatusi:

„K. Kama: […] Muudetud on seda põhimõtet, et riigivanem kirjutab alla vastuvõetud seadustele. Praeguse variandi järgi riigivanem kuulutab need välja. Vahe on selles, et eelnõu eelmise redaktsiooni järgi oli riigivanem pärast teistkordset seaduse vastuvõtmist parlamendis kohustatud seadusele alla kirjutama. Leidsime, et ei ole eetiline sundida inimest alla kirjutama aktile, mida ta ei pea põhimõtteliselt õigeks. Nüüd on asi lahendatud nii, et riigivanem oma otsusega kuulutab akti välja või saadab selle Riigikogule tagasi, ja kui Riigikogu võtab sama seaduse teistkordselt vastu, siis kuulutab Riigikogu omaenda otsusega seaduse välja ja paneb selle kehtima.“30

6.02.1992 redaktsiooni § 107 sätestas aga: „Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.

ALTERNATIIV: asendada viimane lause: Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu koosseisu häälteenamusega, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.“31

Kuivõrd tõsiselt kaaluti 16.01.1992 tutvustatud lahendust, mille kohaselt oleks Riigikogu pidanud kuulutama välja omaenda seadused?

Täpselt ma selle regulatsiooni arutelu ei mäleta. Enamjaolt rõhutati, et president on riigipoolne tempel, mis legitimeerib ja ütleb, et asi on õige. See on presidendi roll. Selle põhimõttega parlamendi enda tempel kokku ei käiks. Samas sobitub selline lahendus, kus Riigikogu ise oma seadused välja kuulutab, sellega, et Riigikogu võib ise nimetada peaministrikandidaadi, kui presidendi nimetatu läbi ei lähe. Sellisel juhul läheb ka pall Riigikogu enda kätte.

Olite Ülemnõukogus õiguskomisjoni liige. Millised vastuolud olid Ülemnõukogu õiguskomisjoni ja Ülemnõukogu presiidiumi vahel?

Ei saanud tol ajal ega saa praegu aru, kust jooksis pädevuse piir. Kust tuli volitus teha otsus ühes või teises kojas. Tegemist ei olnud ju tegelikult kahekojalise parlamendiga, et presiidium oleks veel pidanud Ülemnõukogus vastu võetud seadused n-ö üle koputama. Presiidium tegi mingil alusel, mingist inertsist vähem tähtsaid otsuseid. Aga ei mäleta, et presiidium Ülemnõukogu õiguskomisjoni tööd pidurdanud oleks.

  1. K. Kama ettekanne 10.06.2022 konverentsil „Kriis ja põhiseadus“. Meenutusi põhiseaduse sünnist. U. Lõhmus (koost.) Riigiõiguse aastaraamat 3/2022. Tallinna: Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 218 – 219.
  2. K. Kama. Apellatsioon preambula juurde. Rahvusarhiiv ERA.R-2324.1.37, l 10.
  3. Redaktsioonitoimkonna istung 13.11.1991. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-13-11-1991/.
  4. Redaktsioonitoimkonna 17.01.1992 istung. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-17-01-1992/.
  5. 17.01.1992 koosoleku protokolli trükitud versioonist nähtub, et preambuli muudatusettepaneku tegi Ain Kaalep, kuid käsikirjalisest protokolli tekstist see nii üheselt ei nähtu. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 116. Arhiivis säilinud ka Liia Hänni märkmed 17.01.1992 koosolekust. ERA.R-2324.1.37, l 49. Sealt nähtub, et preambuli muudatusettepaneku tegi Kaido Kama. Koostaja märkus.
  6. Eerik-Juhan Truuväli tegi 11.01.1992 toimunud redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koosolekul ettepaneku muuta preambulis sõna „seadus“ sõnaks „õigus“. Vt redaktsioonitoimkonna 11.01.1992 istungi protokoll https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-11-01-1992/. Koostaja märkus.
  7. Vt redaktsioonitoimkonna 30.01.1992 istungi protokoll https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-30-01-1992/.
  8. J. Rätsep. Olime omariikluse usku. L. Hainsalu, R. Järlik (koostajad). Mitme tule vahel. Tartu: 20. augusti klubi. Bookmill, 2011, lk 90.
  9. Ülemnõukogu 20.08.1991. a otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest“. – RT 1991, 25, 312.
  10. Kaido Kama 28.10.1991 muudatusettepanekud I toimkonnale. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.38, l 18.
  11. I toimkonna 1.11.1991 istungi protokoll, lk 1. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/i-toimkond/i-toimkonna-istung-1-11-1991/  (30.09.2024).
  12. PA redaktsioonitoimkonna 13.11.1991 istungi protokoll, lk 1. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-13-11-1991/ (30.09.2024).
  13. § 1 Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus on aegumatu ja võõrandamatu. PA 22.11.1991 redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/22-11-1991-redaktsioon/ (30.09.2024).
  14. L. Hänni. 22.11.1991: PA allikakogu. PA 16. istung, änr. 2. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/16-istung/#kõneleja-2 (30.09.2024).
  15. L. Hänni. 6.12.1991–7.12.1991: PA allikakogu. PA 19. istung, änr. 30. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/19-istung/#kõneleja-30 (30.09.2024).
  16. PA 6.12.1991 redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/6-12-1991-redaktsioon/ (30.09.2024).
  17. K. Kama. 6.12.1991 – 7.12.1991: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 19. istung, äärenumber 144. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/19-istung/#kõneleja-144 (30.09.2024).
  18. IV toimkonna 4.11.1991  4. peatüki formuleering. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.16, l 89.
  19. PA IV toimkonna ettepanekute täiendtabel 11.11.1991. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.16, l 158.
  20. PA 6.02.1992 redaktsiooni § 80 nägi ette, et Riigikogu kolmandas hääletusvoorus enam hääli saanud kandidaat tunnistatakse valituks. Häälte võrdse arvu korral tunnistatakse valituks vanem kandidaat. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/6-02-1992-redaktsioon/. Koostaja märkus.
  21. PA 13.12.1991 I redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/13-12-1991-redaktsioon/ (30.09.2024).
  22. PA IV teematoimkonna apellatsioonid 13.12.1991. ERA.R-2324.1.16, l 234.
  23. Redaktsioonitoimkonna 13.01.1992 istungi protokoll. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-13-01-1992/.
  24. Redaktsioonitoimkonna 13.01.1992 istungi protokollist nähtub, et Illar Hallaste oli see, kes täpsustas, et vastav õigus peaks valitsusel olema vaid umbusalduse korral. Koostaja märkus.
  25. Redaktsioonitoimkonna 14.01.1992 istungi protokoll. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-14-01-1992/.
  26. Pikemalt peatuti erakorralise seisukorra ja eriolukorra kategooria erinevusel redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi hilisemal, 24.01.1992 istungil. Vt PA redaktsioonitoimkonna 24.01.1992 istung. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-24-01-1992/. Koostaja märkus.
  27. I. Hallaste. 25.10.1991: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 7. istung, äärenumber 80. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/7-istung/#kõneleja-80 (30.09.2024) – Juhataja. 25.10.1991: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 7. istung, äärenumber 118. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/7-istung/#kõneleja-118 (30.09.2024).
  28. Redaktsioonitoimkonna 12.01.1992 istungi protokoll. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-12-01-1992/.
  29. PA 13.12.1991 II redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/13-12-1991-ii-redaktsioon/ (30.09.2024).
  30. K. Kama. 16.01.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 22. istung, äärenumber 7. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/22-istung/#kõneleja-7 (30.09.2024).
  31. PA 6.02.1992 redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/6-02-1992-redaktsioon/ (30.09.2024).