Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Kohaliku omavalitsuse temaatikaga tegelenud VII toimkonna 11.10.1991 istungil rõhutasite, et toimkond ei pea ennast ühegi tekstiga siduma, sest toimkond suudab sõnastada ka oma seisukohtadest lähtudes terve peatüki.1 Ka täiskogu 11.10.1991 istungil rõhutasite: „Me jätame endale vabaduse koostada oma peatükk kõikides projektides sisalduvate mõtete sünteesi kaudu. […] Kui on kinnitatud alustekst, siis me saame konkreetse tekstiga tööle hakata ja pakume oma variandi, kuid see ei tugine ilmselt ühelegi konkreetsele tekstile.“2

VII toimkonna 16.10.1991 istungil küsis Toomas Kork: „Peame otsustama, kuidas edasi käitume? Kas hääletamine? Kes esindab assamblees seisukohta, mis jääb vähemusse?“ Vastasite: „Assamblees võib igaüks esindada oma isiklikku seisukohta.“ Samal istungil rõhutasite: „Meie peame jõudma ühistele seisukohtadele põhimõttelistes küsimustes.“ Tasandite küsimuses esitati assamblee täiskogule siiski kolm alternatiivi: 1) üks tasand 2) kaks tasandit 3) tasandeid ei kirjutata põhiseadusesse.3

Milline oli toimkonnas seisukoht Jüri Adamsi töögrupi eelnõule tuginemise osas? Kas nõustuti teie arusaamaga, et toimkond ei pea ennast ühegi tekstiga siduma?

Adamsi töögrupi eelnõu kohalike omavalitsuste peatükk oli suures osas enam kui nõrk. Sisulisest küljest oli Jüri Raidla töögrupi vastav peatükk oluliselt paremini formuleeritud. See oli ka põhjuseks, miks toimkonnas hakkasid asjad niivõrd raskelt minema. Jüri Adamsi eelnõu aluseks võtmine oli poliitiline otsus. Selle eelnõu kohalike omavalitsuste peatükis oli aga püütud luua midagi kahetasandilise kohaliku omavalitsuse süsteemile sarnanevat. See pani meie toimkonna päris keerulisse olukorda. Kuna Adamsi eelnõu valiti aluseks, siis väitis osa ühetasandilise süsteemi vastaseid, et tuleb edasi minna kahetasandilise süsteemi väljaarendamisega. Andsin toimkonna esimehena toimkonna liikmetele ülesande esitada oma nägemus XIV peatüki formuleeringust. Seda ka tehti. Selline lähenemine ei lasknud niisama olemasolevaid eelnõusid kritiseerida, vaid andis võimaluse oma variant välja pakkuda ja teiste pakutud variante omakorda kritiseerida. Niimoodi tekkis igal toimkonna liikmel justkui vastutus sõlmprobleemidele lahendused leida. Aga vaidlemist teemal kui suures osas ja kas peab aluseks olema kahetasandilise omavalitsuse ette näinud eelnõu tekst või saame kujundada oma seisukoha, oli palju.

Juba enne aluseks võetava eelnõu hääletamist assamblee täiskogus olime toimkonnas otsustanud, et Raidla töögrupi eelnõust ei võta me kindlasti üle presidendi õigust valitsuse ettepanekul kohalike omavalitsusorganite tegevus peatada või tunnistada nende tegevus lõppenuks.4 Ilmselt võeti see säte II Maailmasõja eelsest seadusandlusest, et lahendada olukordi kui kohaliku võimu ja keskvalitsuse „suusad lootusetult risti peaksid minema“ ja internatsid nö kohtadel peaksid omavalitsuses (sisuliselt) võimu haarama. Meie eesmärgiks VII toimkonnas oli luua omavalitsus seadusandlikult selliste garantiidega, et süsteemi saab likvideerida ainult põhiseaduse muutmisega.

VII toimkonna ja välisekspertide ühisel istungil 28.10.1991 andsid eksperdid küll üksmeelselt nõu, et tasandite arvu ei tuleks põhiseaduses määratleda, et tulevikus saaks tasandeid vajadusel muuta ilma põhiseadust muutmata, kuid samas leidis nt Prantsuse põhiseaduse nõukogu liige, Pariisi ülikooli professor Guy Carcassonne, et seejuures tuleks omavalitsusüksused siiski põhiseaduses ära nimetada.5

Kas Carcassonne täpsustas, kuidas oleks võimalik omavalitsusüksused ammendavalt ära nimetada ilma, et põhiseaduses sisuliselt kajastuks omavalitsusüksuste tasandi küsimus? Kas ta põhjendas, miks omavalitsusüksuste loetelu peaks ilma tasandite ära toomiseta kindlasti põhiseaduses kirjas olema?

Ma ei saanudki sellest päris täpselt aru, mida ta sellega mõtles. Seal võis ka tõlkes midagi kaotsi minna, sest sain lugeda vaid kohtumise protokolle. Ise ma sellel kohtumisel paraku ei viibinud. Kogu see välisekspertide kaasamine, eriti kohalike omavalitsuste peatüki osas, tundus ekspertidega üsna teineteisest mööda rääkimisena. Võib-olla oli kellelegi sellest kasu, ma ei oska arvata, aga vähemalt kohaliku omavalitsuse peatüki juures meil neist reaalset kasu ega abi ei olnud.

Põhiseaduse Assamblee täiskogu hääletas 31.10.1991 istungil, et põhiseaduses pole vaja määratleda omavalitsusüksuste tasandeid. Sellest lähtuvalt jäid põhiseaduse eelnõu redaktsioonis kirja panemata ka omavalitsusüksused. Nii püsis põhiseaduse eelnõu redaktsioon kuni ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna 23.01.1992 istungini, kus pakuti välja uus § 145 lg 1.6 See nägi ette, et kohaliku omavalitsuse üksused on vallad, alevid ja linnad. Lõige 2 sätestas, et teise astme kohalike omavalitsustena võib seadusega sätestatud alustel ja korras moodustada maakonna omavalitsused. Assamblee täiskogule esitatud 6.02.1992 redaktsioonis enam alevit ei mainitud.7 Alevite osas esinenud erimeelsusi protokollides ega stenogrammides ei kajastu.

Millistel kaalutlustel jäid eelnõust välja alevid?

Tasandite küsimus lahenes tõepoolest lõpuks alles redaktsioonitoimkonnas. Vastuseis selle osas oli väga võimas. Mindi kuni luiskamiseni välja. Komisjonis räägiti mulle ühte juttu, aga suures saalis pajatati sootumaks muud. Selleks, et maakondlik tasand omavalitsusena alles jääks, lasti käiku kõik mõeldav demagoogiline arsenal. Toona tundus mulle üsna arusaamatu, mis selle võitluse mõte oli. Aeg on selleski osas tänaseks arutust andnud. Välisekspertidest tasandite küsimuses samuti abi ei olnud, sest nad ei tundunud meie kohalikke olusid. Kui näiteks Soomes pikemalt sai selgitatud, mis ja kuidas meil asjad on, jõudsid kõik vestluspartnerid arusaamani, et Eesti riik on nii väike, et mitme tasandiga pole siin midagi peale hakata.

1991. aasta oktoobri lõpus otsustas assamblee täiskogu, et omavalitsusüksuste tasandeid põhiseadusesse sisse ei kirjutata. Suures saalis valitses hoiak – vallavanemad ja maavanemad, mis asja te vaidlete? Kui kokkuleppele ei saa, siis jätame üldse tekstist tasandid välja. Ma väidan, et need, kes omavalitsuste küsimust ja vajadust tõsiselt võtsid ja pidasid vajalikuks põhilised neist põhiseaduses lahendada, olid vähemuses. Redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koostöö perioodil tuli aga uuesti teema üles ning leiti, et omavalitsuse üksused tuleks siiski põhiseaduses ära nimetada. Tegelikult eksisteerisid ju peale alevite ka alevikud, nn liidulise alluvusega linn (pealinn Tallinn), vabariikliku alluvusega linnad, külanõukogud, muistsed kihelkonnad, rajoonid jne. Omavalitsuslikus temaatikas segas vett ka Tallinn ja selle linnaosad, mis oli algselt Adamsi eelnõus eraldi tasanditena lahti kirjutatud. Kõigist neist räägiti ja kõiki neid ka pakuti. Redaktsioonitoimkonnas tõstatuski taas arutelu, et tuleks kirjutada põhiseadusse sisse need üksused, mille osas keegi ei vaidlusta, et need on ja jäävad omavalitsusüksusteks. Meie toimkonna juures tegutsev ekspert Sulev Lääne pakkus välja, et sarnastena tulevad kõne alla vaid vallad ja linnad ning, et jäägu siis vallad ja linnad. Seetõttu jäid ka alevid välja. Omavalitsuslike üksustena jäidki nii vaid vallad ja linnad.

Mina ei olnud redaktsioonitoimkonna liige, aga käisin redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koosolekutel VII toimkonna esindajana kohal. Meie toimkonnas sellest probleeme ei tekkinud, et redaktsioonitoimkond teematoimkondade formuleeringuid muutis ja siis täiskogu ette tõi. Tasandite küsimus, mis redaktsioonitoimkonna poolt põhiseadusse eelnõusse alles jaanuaris-veebruaris tagasi toodi, oleks võinud meie toimkonnas probleeme tekitada. Olin ka selleks valmis. Kuid selleks ajaks oli fookusesse tõusnud nn § 8-ga seonduv, mis varjutas kõige muu kõrval ka omavalitsuse tasandite teema. Parteilaste ja KGB-laste saatuse kõrval ei huvitanud vallad ja linnad siis enam kedagi.

Tasandite küsimusega seondus ka VII toimkonna apellatsioon reguleerida põhiseaduses maavanemate ametisse nimetamine. Tahtsime, et maavanema kinnitaks ametisse president. Sellega ei tahtnud redaktsioonitoimkond kuidagi nõus olla. Ausalt öeldes olen ma täna neile selle eest tänulik. Adamsilt tuli veel ka etteheide, et sellise apellatsiooniga tahame justkui teise omavalitsustasandi a priori likvideerida ilma omavalitsusi nimetamata. Kui president määranuks omavalitsuse esindaja, siis see oleks olnud ju riigi tasand, mitte omavalitsustasand.

Nii õnnestuski, tänu redaktsioonitoimkonnale, XIV peatüki tekstis omavalitsuse tasandite probleem lahendada. Mida aga erinevalt meie toimkonnast redaktsioonitoimkonnas tehti, siis nemad tõid meie peatüki teksti muudesse osadesse sisse mitmed konkreetsed arvud. VII toimkond ei soovinud fikseerida valija vanust ega volikogu volituste kestust. Aega näitas, et meie toimkonnal oli õigus ja tänaseks on just neid kohti põhiseaduses parandatud.

Olete raamatus „Põhiseaduse tulek“ kirjeldanud: „Kui 1991. aastal lõpuks oli ühelt poolt välja kujunenud esimene ring teokaid omavalitsustegelasi, siis teisest küljest oli maakondlikul tasandil säilinud teatud rudimendina volikogu koos maavanema ja maavalitsusega. Niivõrd, kuivõrd arenes kohaliku omavalitsuse tasand ja külanõukogud omandasid omavalitsusliku staatuse, teravnesid vastuolud valla tasandi ja maakondliku tasandi vahel. Kui omavalitsusliku staatuse taotlemisel täitis maakondlik tasand edumeelset rolli, mobiliseerides ja juhendades külanõukodusid, siis omavalitsuste arenedes hakkasid üha enam ilmnema ebakõlad nende kahe tasandi vahel. Osalt tingis seda valdade ambitsioonikas soov ise teha ja otsustada. Sedavõrd, kui olukorda komplitseeris ühelt poolt KOVAS (kohaliku omavalitsuse aluste seadus) ja teiselt poolt omavalitsusliku staatuse saanud valdade finantseerimine, süvenesid vastuolud. Valdade tasandil viis see arusaamiseni, kus prevaleeris tõdemus, et maakondliku tasandi omavalitsust ei ole meie riigile tulevikus vaja. Sellisele seisukohale vastandus maakondliku tasandi esindajate arusaam oma tulevikust, kellele – tõsi küll, mõningate eranditega – prevaleeris soov mingis vormis maakonda kui omavalitsuslikku tasandit säilitada. Kuna maakonnad olid omavalitsusliku staatuse saanud automaatselt, siis ei olnud ka selle tasandi esindajate vahel selgeks kõneldud maakondliku tasandi kui omavalitsuse olemust ja sisu. Kohalike omavalitsuste esindajatel, kes olid ära teinud töö omavalitsusliku staatuse saamiseks, olid aga selged arusaamad kohaliku omavalitsuse rollist välja kujundanud.“8

Kuivõrd edumeelseks maakondade juhendaja roll omavalitsusliku staatuse taotlemisel (omavalitsuse arengukava ja põhimääruse väljatöötamisel) osutus?

Ma ei mäleta põhjendust, miks said maakonnad Ülemnõukogult automaatselt omavalitsusliku staatuse. Kaalutlus võis olla see, et Ülemnõukogu nägi ette, et maakonnavalitsused hakkavadki haldusreformi läbi viima vastutades eelkõige nn haldusreformi läbiviimise eest külanõukogudes/valdades. Aga see on minu oletus. Maakonnavalitsustele pandi omavalitsusreformi läbiviimisega seoses suuri ülesandeid. Maakonniti oli külanõukogude juhendamine samuti väga erinev. Tartumaal võeti maavalitsuse juurde ametisse arendusnõunik, kelle ülesandeks oligi külanõukogude omavalitsusliku staatuse saavutamisele kaasa aidata. Ma ei tea, kas ka teistes maakondades arendusnõunikke oli.

Kirjeldasite, et valdade tasandil oli arusaam, et maakondliku tasandi omavalitsust ei ole meie riigile tulevikus vaja. Kuidas selgitate VII toimkonna 10.01.1992 istungi protokollist nähtuvat9 Hillar Elleri väidet, et Ida- ja Lääne-Virumaa ning Hiiumaa vallavanemad toetasid kahetasandilist omavalitsust?

Seisukoht maavalitsuse säilimisest ei sõltunud sellest, kes kus töötas, kas omavalitsuses või maavalitsuses. See käis enamasti ikka isikuid pidi. Meil Tartumaal oli sellega olukord hea. Tartumaal olid haldusreformi eestvedajaks kolm meest maavalitsusest: arendusnõunik Toomas Katušin, volikogu esimees Peep Tarre ja maavanem Robert Närska. Nemad kolmekesi vedasid kogu Tartumaa omavalitsusreformi ning isiklikult toetasid nad ka ühetasandilise omavalitsuse loomist. Nad rääkisid kogu aeg, et tegelevad enda töökoha likvideerimisega ja utsitasid kõiki endisi külanõukogusid tagant arengukavade ja põhimäärustega. Külanõukogude esimehed, hellitavalt öeldes vallavanemad, olid valdavalt ühetasandilise omavalitsuse poolt. Julgen kahelda, kas maaomavalitsuste liidul oli selles küsimuses konsensuslik seisukoht. Hiiumaa oli üks markantsemaid näiteid, seal maavalitsus ja selle liikmed panid oma arvamuse ilmselt maksma. Bürokraatlikult annab asju kenasti käänata. Kui maavanem ja volikogu esimees oma võimu maksma panid ja ise on ühte meelt, siis vallavanematele selgeks teha kuidas asjad olema peavad, pole eriti raske.

1989. aasta lõpus, kui olid Eesti NSV kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised, valitigi ametlikult ju külanõukogude rahvasaadikute nõukogusid (RSN). See, mida praegu nimetatakse volikoguks. See moodustas omakorda RSN täitevkomitee (TK), millel oli oma esimees ja mis hiljem siis nimetati vallavalitsuseks. Ja selle RSN TK esimehest saigi omavalitsusliku staatuse saamise järel vallavanem. Kohaliku omavalitsuse aluste seaduse järgi olid täitevkomiteede esimehed ja ka omavalitsusliku staatuse saanud valdade esimesed vallavanemad tegelikult kahes ametis. Vallavanemad täitsid lisaks ka volikogu esimehe ametit.

VII toimkonna 10.01.1992 istungil leidis Ott Kool, et: „„Nüüd läksid rahad laiali, vallal oma eelarve ja nüüd on vallad ise hädas“.10 Palun selgitage, mida Kool selle lausega silmas võis pidada.

Saan pakkuda oma tõlgendust, mida ta võis mõelda. Kohalike omavalitsuste aluste seadus jagas külanõukogud kaheks. Kuni külanõukogul ei olnud veel omavalitsusliku staatust, siis kohalike omavalitsuste aluste seadus neile ka täies mahus ei rakendunud. Kui külanõukogule omistati omavalitsuslik staatus, nad olid ära esitanud põhimääruse, arengukava ja Tallinnas asuv ekspertkomisjon heaks kiitnud nende omavalitsusliku staatuse, siis jõustus nende kohta aluste seadus täies ulatuses. Valdavalt puudutas see just rahastamist, st kohaliku eelarve kujunemist ning kasutamist. Kuni selle momendini tuli raha maakonnast, kes selle kasutamist korraldas ja täielikult käsutas. Pärast omavalitsusliku staatuse saamist muutusid vallad raha kasutamine puhul autonoomsemaks.

Täitsite nii VII toimkonna kui ka põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu väljatöötamise toimkonna esimehe rolli.

Assamblee 13.12.1991 istungil, mil moodustati nn rakendusotsuse toimkond, sõnas Peet Kask järgmist: „Kas me tahame seda või ei taha, aga minu arvates jääb suur osa sellest rakendamisotsusest ja rakendamisprotsessist paratamatult Ülemnõukogu otsustada. Ma palun seda arvestada, see ei ole kompetentsi küsimus.“.11 Rakendusotsuse toimkonna liige Rein Ruutsoo on tagantjärele leidnud, et „ilmselt oleksime pidanud selgelt välja ütlema, et assamblee liikmetena me antud vande12 tõttu seda peatükki ikka teha ei saa“. Ta meenutab, et kaalus ka seda ettepanekut, aga siis oleks teksti tegemine läinud ainult Ülemnõukogu kätte ja kaotanud midagi oma legitiimsusest.13 Assamblee juhataja Tõnu Anton selgitas 10.01.1992 istungil: „Me oleme andnud vande ja leppinud kokku, et me päevapoliitikast üldse ei kõnele. Mulle tundub, et XVI peatükk on siiski selline teema, mille puhul me päriselt ei saa oma vannet pidada. Mitte sellepärast, et nii suur kihk on rääkida päevapoliitikast, vaid sellepärast, et XVI peatüki sisu on ju seotud tänaste poliitiliste küsimustega. Niisiis, sellise erandi me peame tegema, kuid mul on kõigile kolleegidele palve kinni pidada nendest mängureeglitest, mis lubavad küll väljendada oma mõtteid ka päevapoliitika küsimustes, kuid mitte minna isiklikuks.“14

Palun jagage enda mälestusi seoses 13.12.1991 toimunud rakendusotsuse toimkonna moodustamisega.

Alguses oli mureks, et keegi ei ole huvitatud sellest, et hakata rakendusotsust kokku kirjutama. Rääkimata, et keegi oleks tahtnud selle väljatöötamise toimkonda juhtima hakata. Rakendusotsuse temaatika oli juriidilises mõttes keeruline. Sellele lisandus ka põhiseaduse kui sellise käivitamise poliitiline mõõde, millele ka assamblee juhataja Tõnu Anton tähelepanu juhtis. Tuleb tunnistada, et kõik käis sellise kiirusega, et selle peale ei jõudnud eriti mõelda, mis juhtuma hakkab ja kui keeruline see kõik saab olema. Nii olingi selle toimkonna juhtimisega nõus. Saime toimkonnaga esimest korda kokku 1991. aasta jõulude ja aastavahetuse vahel. Nn § 815 kirjeldatud teemade sisse toomine oli minu jaoks samuti igati loogiline ja selle ideega sai välja tuldud juba toimkonna esimesel kokkusaamisel. Ülejäänud Eesti Kongressi poolsetele assamblee liikmetele oli see samuti iseenesest mõistetav. Olime repressiivorganeid käsitlevat temaatikat ja vastava paragrahvi vajadust varasemaltki arutanud. Nii juhtuski, et sellel esimesel istungil keegi toimkonnas sarnast lähenemist ka ei vastustanud. Detsembris oli meil toimkonnas põhiseaduse käivitamise muudes aspektides juba mingi tekstki olemas. Kust see tuli, ma isegi ei mäleta.

Põhiseaduse Assamblee kiitis põhiseaduse eelnõu heaks ja otsustas Ülemnõukogule üle anda 14.02.1992. Assamblee 28.02.1992 istungil otsustas täiskogu, et kommunistliku partei endiste kõrgemate ametnike kodanikuõiguste ajutist piiramist käsitleva paragrahvi tekst (nn § 8) tuleb põhiseaduse eelnõu rahvahääletusel panna eraldi punktina hääletamisele. Samal istungil kiitis assamblee rakendusotsuse heaks ja otsustas Ülemnõukogule ja Eesti Kongressile üle anda. Assamblee 27.03.1992 istungiks oli Ülemnõukogu assambleele töö jätkamiseks tagastanud põhiseaduse eelnõu, kuid põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu ja põhiseaduse assamblee poolt rahvahääletusele pakutava täiendava küsimuse (nn § 8) osas otsustas Ülemnõukogu lasta justiitsministeeriumil läbi viia juriidilise ekspertiisi.16 28.06.1992 toimunud rahvahääletusele esitas Ülemnõukogu assamblee poolt 14.02.1992 heaks kiidetud ja märtsis-aprillis assamblees viimistletud põhiseaduse eelnõu, kuid põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõuna esitati rahvahääletusele Ülemnõukogus koostatud eelnõu koos lisaküsimusega, millega sooviti teada, kas hääletaja on nõus valimisõiguse laiendamisega Eesti kodakondsuse taotlejatele, kes on taotluse esitanud 1992. aasta 5. juuniks.

Kuivõrd palju liikus mitteametlikku informatsiooni, mis täpselt Ülemnõukogul põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõuga plaanis oli? Kuivõrd toimus suhtlus assamblee rakendusotsuse toimkonnaga? Kuivõrd suhtlesid selles küsimuses assamblee rakendusotsuse toimkond, juhatus ja redaktsioonitoimkond?

Kui jaanuari alguses meie rakendusotsuse toimkonnast tuli välja redaktsioon, kus see nn § 817 sees oli, läks möll lahti. Müts maha Põhiseaduse Assamblee juhataja Tõnu Antoni ees, kes ei lasknud 1992. aasta jaanuaris Ülemnõukogul Põhiseaduse Assambleed suures vihas ülepea nö laiali saata. Ettekäändeks sobis igati assamblee poolt põhiseaduse eelnõu ettevalmistamise venimine, mis seatud ülesande täitmist edasi lükkasid. Ülemnõukogu otsusega 16.01.1992 tehti Põhiseaduse Assambleele „ülesandeks“ viia koostöös ekspertidega põhiseaduse eelnõusse muudatused ja täiendused ning anda eelnõu üle Ülemnõukogule.18 Tõnu Anton käskis rakendusotsuse toimkonnal rakendusotsuse eelnõu ja repressiivorganeid käsitleva paragrahviga seoses pöörduda koostööks ka ekspertide poole. Jüri Raidla, ekspertkomisjoni esimehena, ütles mulle, et nemad loobuvad selles osas meie toimkonnaga koostööst. Põhjenduseks oli, et ametlikult ei olnud rakendusotsuse teksti Põhiseaduse Assamblee poolt veel heaks kiidetud. Seetõttu ei saanud ma assamblee juhataja antud korraldust paraku ka täita. Aga muudes küsimustes käitus Jüri Raidla erakordselt riigimehelikult, suure inimesena. Tänu temale tulid ju põhiseaduse eelnõu toetamisega kaasa ka teised juristid.

Assamblee arutas oma 10.04.1992 täiskogu istungil põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu parandusettepanekuid. Redaktsioonitoimkonna poolt välja jagatud rakendamise seaduse eelnõu teksti juures nn § 8 teksti paljundatud ning jagatud ei olnud. Kui assamblee liikmed küsisid, miks seda teksti materjalide hulgas ei ole, vastas Liia Hänni, et redaktsioonitoimkond oli saanud aru nii, et nn § 8 otsustati varasemalt juba valminud kujul Põhiseaduse Assamblee poolt rahvahääletusele panna. Ja kuna redaktsioonitoimkonna liikmetel ei olnud selle teksti osas ühtegi muudatusettepanekut, siis seetõttu ei ole seda lisatud ka arutlusaluse põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu materjalide juurde. Assamblees oli aga heaks kiidetud tegutsemine, mille kohaselt võisid assamblee liikmed alati välja tulla parandustega ka tekstide osas, mida redaktsioonitoimkonnas muudetud ei olnud. Väidan, et redaktsioonitoimkonnal ja selle esimehel puudus igasugune alus eeldada, et keegi ei soovi enam assamblee täiskogu istungil nn § 8 osas parandusettepanekuid teha. Selle paragrahvi teksti materjalisse mitte lisamine oli ilmselt taotluslik vältimaks selle paljundamist ja levikut.

Kui Ülemnõukogu põhiseaduse eelnõuga tegelema hakkas, siis oli paljudele Ülemnõukogu liikmetele tõsiseks pettumuseks, et Jüri Raidla assamblees valminud põhiseaduse eelnõu kaitses. Ta selgitas, et kui valminud põhiseaduse eelnõud rahvahääletusele ei panda, võib järgneda anarhia.

Ülemnõukogu keeras valminud põhiseaduse eelnõuga tegelema hakates tegelikult kokku paraja sigaduse. Nad said Põhiseaduse Assamblee käest põhiseaduse eelnõu, rakendusseaduse eelnõu ja eraldi hääletusele mineva nn § 8 teksti. Selline oli assamblee otsus ja sellisena tulnuks see ka rahvale hääletuseks esitada. Nemad aga hakkasid asja üle arutama. Teemaks oli, et kas hakkavad põhiseadust tavalise eelnõuna käsitlema või otsustavad vaid rahvahääletusele paneku või mitte paneku. Rakendusseaduse eelnõud hakkasid nad aga sisuliselt menetlema. Tuginedes selleks enda konstrueeritud väitele, et neil on selleks justkui õigus. Mina väidan, et neil selleks õigust ei olnud. Nad tuginesid justkui 20.08.1991 otsusele. Selles otsuses seisis aga sõnaselgelt: “Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada Põhiseaduslik Assamblee …“. Seal ei ole, et põhiseaduse eelnõu Ülemnõukogule ette valmistamiseks. Tõsi, assambleel nö täitevaparaat puudus ja otsuses ei ole öeldud, kes ja kuidas selle rahvahääletuse tehniliselt korraldab. Viimast Ülemnõukogu ära kasutaski ning asus eelnõuga tegelema. Miks Ülemnõukogu sarnaselt käitus? Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest oli Ülemnõukogu sõlminud suures hirmus. Vesi oli ahjus! Ja siis oli vaja vastutust jagada ning kõigele vastumeelsusele vaatamata otsustati Eesti Kongressiga vastav otsus koos teha. Kui olukord oli rahunenud, suur oht möödas, siis oleks paljud Ülemnõukogu liikmed selle otsuse hea meelega tühistanud. Sisuliselt taganeti hirmuga vastu võetud otsusest ja asuti Põhiseaduse Assamblee osas mängima „ülemust“, korraldama nende tegevust, määrama tähtaega jne. Eriti hädas olid nad nn §-ga 8. Assamblee võttis eraldi vastu otsuse, et see pannakse rahvahääletusele. Ülemnõukogu avaldas nö rahva aruteluks põhiseaduse teksti, avaldas ka rakendusseaduse teksti, aga § 8-t avaldatud tekstide hulgas ei olnud. Selles, et nn § 8 ei saanud avaldatud, mängisid ilmselt keskset rolli redaktsioonitoimkonna esimees Liia Hänni ja assamblee juhataja Tõnu Anton. Kui poleks olnud nn § 8, ei oleks Ülemnõukogu teinud kogu seda etendust, kas hakata põhiseaduse eelnõud muutma või mitte jne. Selle nn §-ga 8 köeti üles ka hirm, et selle tõttu kukub kogu põhiseadus rahvahääletusel läbi. Selle lisaküsimuse avalikustamist taheti vältida ja tagada, et see ei jõuaks rahvahääletusele. Kui Ülemnõukogus otsustati põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu justiitsministeeriumisse ekspertiisi saata, siis minuga sellel teemal keegi ei suhelnud. Ekspertiisi saatmine oli aga tüüpiline hoob avalikustamise venitamiseks ja selle vältimiseks. Reaalne oli ka oht, et Ülemnõukogu ei pane nn § 8 tõttu kogu põhiseaduse eelnõud rahvahääletusele.

Usun, et kõigile hirmudele vaatamata, oleks nn § 8 rahvahääletusel sarnaselt põhiseadusele heaks kiidetud. Ja nii nad leidsidki lahenduse ning koostasid oma rakendusseaduse ning formuleerisid ka uue lisaküsimuse. Tegelikult mindi sarnase tegevusega vastuollu 20.08.1991 otsusega, aga jäägu see Ülemnõukogu ja selle liikmete südametunnistusele.

Põhiseaduse Assamblee rakendusotsuse toimkonna liige Rein Ruutsoo on meenutanud, et esimese presidendi valimise erandlik kord genereeriti kas Ülemnõukogus või assamblee redaktsioonitoimkonnas.19

Millised on teie mälestused seoses taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese presidendi valimiskorra skeemi väljatöötamisega?

Rakendusotsuse toimkond selle korra formuleerimisega ei tegelenud. Toimkond sellist lahendust isegi ei arutanud. Meie toimkonnas valminud tekst nägi ette, et riigivanema kohuseid hakkab ametivande andmisest põhiseaduse vastuvõtmise päeval ajutiselt täitma senine Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees.20 Kas sarnane lahendus parim oleks olnud, me arutada ei jõudnudki. Nn § 8 ümber tekkinud arutelu varjutas kõik ära. Ka väga palju kohaliku omavalitsuse peatüki aruteludest jäi selle varju. Õnneks läks XIV peatükiga lõppkokkuvõttes kõik hästi.

Rakendusotsuse eelnõu 16.01.1992 redaktsiooni § 164 nägi ette: „§-de 10, 32, 55 ja 72 toime on piiratud kümne aasta jooksul arvates põhiseaduse vastuvõtmisest nii, et Riigikogusse ega Riigivanemaks ei või kandideerida NLKP endised kõrgemad ametnikud, kelleks loetakse EKP KK büroo liikmeid, sekretäre, osakonnajuhatajaid ja EKP linna- või rajoonikomiteede büroode liikmeid ning sekretäre, kelle volitused algasid enne 1988. aasta juunit. Riigikogusse ega riigivanemaks ei või kandideerida okupatsioonivõimude repressiivorganite endised kaadritöötajad ja palgalised informaatorid. Käesoleva paragrahvi esimeses ja teises lõikes toodud isikud ei või samuti kümne aasta jooksul täita kohtuniku, riigikohtu liikme, riigikohtu esimehe, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitsevägede ülemjuhataja, peaministri ega ministri ametikohti. Kümne aasta jooksul on piiratud § 40 toime selliselt, et nimetatud isikud ei või ametiisikutena asuda riigiasutustes ega kohalikes omavalitsustes ühelegi valitud ega nimetatud ametikohale.“21

Assamblee 17.01.1992 istungil küsis Valeri Kois: „Lugupeetud ettekandja! Mul on samuti küsimus selle paragrahvi kohta. Öelge palun, kas okupatsiooni repressiivorganite hulka kuuluvad ka sellised organisatsioonid nagu prokuratuur, kohus ja miilits ning mis me tahame teha nende inimestega, kes seal töötasid? Aitäh!“22

Valeri Koisi küsimusele vastates leidsite, et „kahtlemata kuuluvad need repressiivorganite hulka. Siin on eelkõige silmas peetud – eelmisesse projekti oli see sisse kirjutatud – riikliku julgeoleku organeid“.23

Rakendusotsuse toimkonda kuulus ka VI toimkonna (kohus, õiguskantsler, riigikontroll peatükid) esindajana Jüri Rätsep. Millised olid rakendusotsuse toimkonnas arutelud kohtu repressiivorganina määratlemise küsimuses?

Jüri Rätsepaga saime sellel teemal suutäie naerda. Assamblees jõuti selle paragrahviga seotud aruteludes kohati välja täieliku absurdini. Kuni selleni, et kas ajalooõppejõud ja filosoofia eksami andnud inimesed on ka n-ö punased ning nende teotsemist kõrgemates riigiorganites tuleb piirata. Kohtute kohta esitatud küsimus oli samast rubriigist. Mina vastasin sellele küsimusele lähtudes nö riigi kui institutsioonide kogumi ülesehitusest lähtudes. Selle järgi kuuluvad sarnased institutsioonid nagu politsei, kohus, vanglasüsteem jms, nö repressiivorganite hulka. Aga meie toimkonna eesmärgiks kommunistliku partei kõrgemate ametnike ja KGB kaastööliste tegevuse piiramisel ei olnud hakata tegelema nõukogudeaegsete kohtutega, Tallinna Miilitsa Kooli ja nende töötajatega jne. Meie eesmärk olid vaid julgeolekuorganid ja partei.

Nn §-s 8 esitatud nimekirjaga meenub koht, kus suusad läksid risti ekspertidega. Nemad ei tahtnud kuidagi aktsepteerida in corpore ametikohast ja parteilist lähenemist. Juriidilisest seisukohast on arusaadav, et parteiline kuuluvus ja mingi ametikoha täitmine ei saa olla süülisuse eelduseks. Neist kui juristidest saan täitsa aru. Juriidiliselt oleks küsimus taandatav ikka ja ainult personaalsele süüle. Peab võtma inimese kui subjekti ja tõestama ära, kas ta on milleski süüdi või mitte. Selle seisukoha juurde eksperdid ka jäid. Aga maailma ajaloos ei oleks kommunistliku juuretise väljajuurimises midagi juriidilist, see on sarnaselt natsipartei ühiskonnast väljajuurimisele poliitiline käitumine ja seda me oma toimkonnas põhiseaduse rakendusotsust koostades ka järgida soovisime. Paraku nullis Ülemnõukogu selle ära.

  1. VII toimkonna 11.10.1991 istungi protokoll, lk 2. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/vii-toimkond/vii-toimkonna-istung-11-10-1991/ (30.09.2024).
  2. K. Jürgenson. 11.10.1991: PA allikakogu. PA 5. istung, änr. 35. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/5-istung/#kõneleja-35 (30.08.2024).
  3. VII toimkonna 16.10.1991 istungi protokoll, lk 2–3. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/vii-toimkond/vii-toimkonna-istung-16-10-1991/ (30.09.2024).
  4. Vt Jüri Raidla töögrupi eelnõu § 155. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/eelnoud/j-raidla-toogrupi-eelnou/ (30.09.2024).
  5. III, IV ja VII toimkonna 28.10.1991ühisistungi protokoll. Arvutivõrgus:  https://assamblee.riigioigus.ee/iii-toimkond/iii-iv-ja-vii-toimkonna-uhisistung-28-10-1991-2/; VII toimkonna 30.10.1991 istungi protokoll. Arvutivõrgus:  https://assamblee.riigioigus.ee/vii-toimkond/vii-toimkonna-istung-30-10-1991/ (30.09.2024).
  6. PA redaktsioonitoimkonna 23.01.1992 istungi protokoll, lk 4–5.
    Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-23-01-1992/ (30.09.2024).
  7. PA 6.02.1992 redaktsioon § 155. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/7-02-1992-redaktsioon/ (30.09.2024).
  8. K. Jürgenson. Meenutusi Põhiseaduse Assamblee VII toimkonna tegemistest. Pärnaste, E.; Aaskivi, Ü. (koost). Põhiseaduse tulek. Tallinn: SE & JS, 2002, lk 169.
  9. PA VII toimkonna 10.01.1992 istungi protokoll. Arvutivõrgus:  https://assamblee.riigioigus.ee/vii-toimkond/vii-toimkonna-istung-10-01-1992/ (30.09.2024).
  10. PA VII toimkonna 10.01.1992 istungi protokoll, lk 2. Arvutivõrgus:  https://assamblee.riigioigus.ee/vii-toimkond/vii-toimkonna-istung-10-01-1992/ (30.09.2024).
  11. P. Kask. 13.12.1991: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 20. istung, äärenumber 288. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/20-istung/#kõneleja-288 (30.09.2024).
  12. Põhiseaduse Assamblee liikmed andsid assamblee I istungil 13.09.1991 ametitõotuse, millega lubasid „jätta selja taha eelneva nädala päevapoliitika“. Vt ametitõotuse teksti Pärnaste, E.; Aaskivi, Ü. (koost). Põhiseaduse tulek. Tallinn: SE & JS, 2002, lk 51. Koostaja märkus.
  13. R. Ruutsoo. Presidendi institutsiooni taustast ja kujundamisest 1992. aasta põhiseaduses. Meenutusi ja arutlusi aastaist 1991–1992. Presidendiraamat (toim Toomla, R.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 175.
  14. T. Anton. 10.01.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 21. istung, äärenumber 7. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/21-istung/#kõneleja-7 (30.09.2024).
  15. PA rakendusotsuse toimkonna 25.12.1991 XVI peatüki redaktsiooni § 161. Vt https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/25-12-1991-xvi-peatuki-redaktsioon/. Koostaja märkus.
  16. Ülemnõukogu 19.03.1992. a otsus „Põhiseaduse eelnõu ja põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu rahvahääletusele esitamise kohta“. – RT 1992, 11, 169.
  17. PA rakendusotsuse toimkonna 9.01.1992 XVI peatüki redaktsiooni § 160. Vt arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/9-01-1992-xvi-peatuki-redaktsioon/. Koostaja märkus.
  18. Vt Ülemnõukogu 16.01.1992 otsus „Põhiseaduse Assamblee töö kohta. RT 1992, 3, 35. Koostaja märkus.
  19. R. Ruutsoo. Presidendi institutsiooni taustast ja kujundamisest 1992. aasta põhiseaduses. Meenutusi ja arutlusi aastaist 1991–1992. Presidendiraamat (toim Toomla, R.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 176.
  20. Põhiseaduse Assamblee poolt 13.04.1992 Ülemnõukogule üle antud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõus oli kirjas § 5, mis nägi ette, et põhiseaduse rakendamisel valitakse Vabariigi President erandina üheaegselt Riigikogu valimistega üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletamise teel hääletamisest osavõtnute häälteenamusega neljaks aastaks. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, valib Vabariigi Presidendi Riigikogu kahe enim hääli kogunud kandidaadi hulgast kümne päeva jooksul, arvates Riigikogu kokkuastumisest. Järelikult võib eeldada, et erandlik valimiskord genereeriti assamblee redaktsioonitoimkonnas. Koostaja märkus.
  21. XVI peatüki redaktsioon § 164. Vt arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/16-01-1992-xvi-peatuki-redaktsioon/ (30.09.2024).
  22. V. Kois. 17.01.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 23. istung, äärenumber 29. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/23-istung/#kõneleja-29 (30.09.2024).
  23. K. Jürgenson. 17.01.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 23. istung, äärenumber 30. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/23-istung/#kõneleja-30 (30.09.2024).