Jätka sisu juurde

Õiguskantsler

Teema ülevaates sisalduvad peatüki Õiguskantsler tekstid kehtivast põhiseadusest, Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudest ning PA töö käigus välja töötatud ja täiskogu istungitel arutatud põhiseaduse eelnõu redaktsioonidest. Võrdluse huvides on kaasatud ka Igor Gräzini töömaketi ning Edgar Talviku ja Jüri Kaljuvee eelnõu vastavad tekstid, mille assamblee töös kasutamise kohta ei võimalda allikad teha kindlat järeldust. Ära on toodud VI toimkonna formuleeringud Õiguskantsler peatükist. Kronoloogiliselt on lisatud väljavõtted redaktsioonitoimkonna istungite protokollidest ning VI toimkonna ja redaktsioonitoimkonna poolt kokku koondatud muudatusettepanekute tabelitest. Ära on toodud väljavõtted PA täiskogu istungite stenogrammidest.

Jaga

Kehtiv põhiseadus
XII peatükk
Õiguskantsler

§ 139. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138, 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 140. Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.

§ 141. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks.
Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest.

§ 142. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla.
Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

§ 143. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.

§ 144. Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse sätestab seadus.

§ 145. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

1938. aasta põhiseadus1
IV peatükis (Vabariigi President)

§ 47. Vabariigi Presidendi juures on Õiguskantsler, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President eriõigusel.
Õiguskantsleri ülesandeks on valvamine riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste tegevuse seaduspärasuse järele. Ta annab aru oma tegevusest, leitud puudustest ja tehtud korraldustest Vabariigi Presidendile ning esitab ülevaateid oma tegevusest Riigivolikogule ja Riiginõukogule teadmiseks.
Oma ametkonna juhtimise alal on Õiguskantsleril kõik õigused, mis vastavate seadustega on ette nähtud ministrite kohta. Tal on õigus osa võtta sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungeist.
Õiguskantsleri lähemad ülesanded ja tegevuse alused määratakse seadusega.

I. Gräzini eelnõu2
IV peatükis (Vabariigi President)

§ 56. Vabariigi Presidendi juures on Õiguskantsler, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President eriõigusel.
Õiguskantsleri ülesanded on esindada Vabariigi, tema seadusandliku organi ja Valitsuse ning rahva huve Vabariigi suveräniteedi ja muid õigusi puudutavates vaidlustes. Õiguskantsler ja tema asetäitjad esinevad riiklike süüdistajatena Ülemkohtus. Vabariigi justiitsminister on kohustatud osutama Õiguskantslerile igakülgset abi tema tegevuses. Õiguskantsler annab aru oma tegevusest Vabariigi presidendile ja Seadusandlikule Kogule.

E. Talviku ja J. Kaljuvee eelnõu3
V peatükis (Vabariigi president

§ 70. Vabariigi presidendi juures on õiguskantsler, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi president. Õiguskantsleri ülesandeks on järelevalve riigiorganite, asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide tegevuse seaduspärasuse üle. Õiguskantsleril on õigus oma pädevuse raames osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest. Õiguskantsleri üksikasjalikud ülesanded määratakse seadusega.

J. Raidla töögrupi eelnõu4
XII peatükk
Õiguskantsler

§ 132. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle Põhiseaduse ja seadustega.
Põhiseaduse §-des 68, 79 ja 95 ettenähtud juhtudel teeb Õiguskantsler ettepaneku Riigikogu liikmete, Vabariigi Presidendi, Peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 133.5 Riigikogu nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul Õiguskantsleri ametisse eluajaks, kuid mitte kauemaks kui kuuekümne viienda eluaasta täitumiseni.

§ 134. Kui Õiguskantsler leiab, et riigivõimu- ja valitsemisorgani või ametiisik on välja andnud seadusvastase õigusloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlas seadusega. Kui riigivõimu- ja valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu Õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb Õiguskantsler Ülemkohtule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.

§ 135. Õiguskantsleril on õigus osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis seadusega on ette nähtud ministrile.

§ 136. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 137. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu kahe kolmandiku nõusolekul.

§ 138. Õiguskantsleri tegevuse määrab seadus.

PA 27.09.1991 stenogrammist:

J. Raidla: XII PEATÜKK. ÕIGUSKANTSLER Eelnõu õiguskantsler ei ole loodud presidendi juurde, nagu seda nägi ette 1937. aasta põhiseaduse § 47. Ta nimetatakse ametisse Riigikogu poolt, kellele ta esitab kord aastas ka aruande. Õiguskantsleri pädevus ja tegevuse põhisisu on kirjas §-s 134. Selle paragrahvi kohaselt sekkub õiguskantsler, kui riigivõimu- ja valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusvastase õigustloova akti. Õiguskantsleri kohustus on teha taolisel juhtumil õigusakti välja andnud organile ettepanek vaidlustatava akti kooskõlla viimiseks seadustega. Kui organ, kelle poole õiguskantsler pöördus, ettenähtud ajal – 20 päeva jooksul – ei lahenda probleemi kooskõlas seadusega, teeb õiguskantsler ülemkohtule esildise vaidlustatava akti kehtetuks tunnistamiseks. Niisiis, õiguskantsler ja seejärel ülemkohus osutuvad institutsioonideks, kes tasakaalustavad riigiorganite tegevuse normatiivaktide väljaandmisel. Ka sellised tasakaalud on vajalikud, et õigusriik saaks sündida mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

J. Rätsep: Austatud juhataja ja kolleegid! Kuuenda toimkonna senine tegevus on seisnenud kahe koosoleku ärapidamises, mille sisu vastab assamblee töö praegusele staadiumile. Ka meie oleme seisukohal, et kuni projektide laekumise tähtajani ei ole põhjust eelistada ühte esitatud projekti teisele. Ja komisjon tegeles nendel kahel koosolekul üldküsimuste lahendamisega oma ainevaldkonda puutuvates küsimustes, s. t. küsimustes, mis puudutavad kohut, Riigikontrolli ja õiguskantslerit. Lisaks selle teema õigusajalooline käsitlus nende materjalide põhjal, mis komisjonile ja kõigile meile on seni esitatud. Komisjon oli üksmeelsel seisukohal, et autorite grupp, kes on töötanud Eesti Vabariigi uue põhiseaduse eelnõu kallal, on teinud väga märkimisväärset ja tänuväärset tööd. Autorite grupi eelnõu sobib paremini kokku kaasaegse õiguskeelega ja samuti küllaltki noore eesti kirjakeelega. Neid aspekte me ei saa unustada, kui me ei taha selle küsimuse lõplikul lahendamisel jääda inimeste silmis arhailiseks. Samuti tunnustab meie komisjon autorite kollektiivi tööd selles, et täiesti piisavalt või üsna olulisel tasemel on arvestatud Eesti Vabariigi endiste põhiseaduste mõtet ja vaimu. Nende institutsioonide seas, mida käsitleb täpsemalt meie komisjon, ei ole olulist sisulist vastuolu ei 1938. aasta põhiseadusega ega ka varasemate põhiseadustega. Ma ei mõtle siin õiguskantsleri institutsiooni, sest see on meie senistes põhiseadustes täiesti uus nähtus.

A. Lepsi eelnõu6
IV. peatükis (Vabariigi President)

§ 59. Vabariigi Presidendi juures on Õiguskantsler, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President.
Õiguskantsleri ülesanne on järelevalve riigiorganite, asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide tegevuse seaduspärasuse üle. Ta täidab ühtlasi kõrgeima järelevalve funktsioone inim- ja kodanikuõiguste jälgimise üle. Õiguskantsler annab aru oma tegevusest, leitud puudustest ja tehtud korraldustest Vabariigi Presidendile ning esitab ülevaateid oma tegevusest Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele teadmiseks.
Oma ametkonna juhtimiseks on Õiguskantsleril kõik õigused, mis vastavate seadustega on ette nähtud ministritele. Tal on õigus sõnaõigusega osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest.
Õiguskantsleri tegevuse alused ja ülesanded määratakse seadusega.

J. Adamsi töögrupi eelnõu7
XII peatükk
Õiguskantsler

§ 99. Õiguskantsler teostab järelevalvet seadustest kinnipidamise ning kodanike õiguste ja kohustuste teostamise üle.
Õiguskantsleril on oma ametkond ja ta tegutseb vastava seaduse alusel.

§ 100. Põhiseaduse paragrahvides 49, 56, 73, 98 ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku riigikogule riigikogu liikmete, peaministri, ministrite, riigikontrolöri ja riigivanema kohtulikule vastutusele võtmiseks.

§ 101. Kui õiguskantsler leiab, et riigikogu poolt vastuvõetud seadus või otsus, valitsuse või omavalitsuse määrus või korraldus või muu avalik õigusakt ei ole kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega, on tal kohustus nõuda vastava akti põhiseaduse ja seadustega kooskõlla viimist.
Asutus või ametiisik, kes on saanud õiguskantsleri vastava nõudeesitise, ei või keelduda seda läbi vaatamas ja on kohustatud kolmekümne päeva jooksul vastu võtma otsuse ning teatama sellest õiguskantslerile.
Kui nõude saaja ei vasta õiguskantslerile selle tähtaja jooksul või kui vastus ei rahulda õiguskantslerit, on tal kohustus nõuda vastava akti tühistamist kohtus.

§ 102.8 Igal inimesel on õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole põhiseaduslike või muude seaduslike õiguste rikkumise või nende teostamise takistamise korral.
Õiguskantsleril ja tema esindajatel on kohustus esitada avaldus kohtule iga kord, kui neile on teatavaks saanud mõni õigusrikkumine.

§ 103. Õiguskantsleril on õigus osa võtta valitsuse istungitest ning riigikogu ja selle toimkondade istungitest.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis seadusega on ette nähtud ministrile.
Õiguskantsler esitab kord aastas riigikogule ja riigivanemale aruande.

§ 104. Õiguskantsleri nimetab ametisse riigivanem riigikogu soovitatud ja riigikohtu poolt heaks kiidetud kandidaatide hulgast.
Õiguskantsler nimetatakse ametisse eluajaks, kuid mitte kauem, kui seitsmekümnenda eluaasta täitumiseni.
Õiguskantsleri vabastab ametist riigivanem, kui tema suhtes on jõustunud riigikohtu süüdimõistev otsus.

PA 4.10.1991 istungi stenogrammist:

J. Adams: Võib-olla kõige uudsem osa selles põhiseaduse projektis puudutab peatükki, millele on pandud nimeks “Õiguskantsler”. Siin on lähtutud põhiliselt Rootsi, aga ka mitmete teiste riikide kogemustest. Õiguskantsler, kes on selles põhiseaduse projektis, ei ole presidendi juriidiline nõuandja, nagu ta oli Pätsi ajal või, ütleme, 1938. aasta põhiseaduses. Siin on ta ühelt poolt avardatud konstitutsioonilise üldseaduse järelevalve peale, milleks oleks pidanud, nagu näiteks Nõukogude ajal, teoreetiliselt olema prokuratuur, aga mida ta ei saanud olla. Teisest küljest on ta laiendatud Rootsi ombudsmani9 institutsioonini välja. See on võib-olla kõige uudsem osa, mida antud projekt pakub. Arvatavasti selles osas, kus ta on uudne, leidub ka rohkem võimalikke sisevastuolusid, aga projekti autorid paluksid tõsiselt kaaluda, miks seda vaja on. Vaja oleks seda sellepärast, et me siiski tuleme konkreetsest 50-aastasest okupatsioonist ja peame oma riikluse üles ehitama, ma ütleksin, kõige halva kiuste, mida meil Nõukogude okupatsioonist on kaasa võtta. Ülesehitus on siin traditsiooniline, ei ole arvestatud eriti viimasel ajal välja pakutud kohtureformi kavasid, arvatavasti ta on nendega ühendatav.

PA 11.10.1991 istungi stenogrammist:

J. Adams: Edasi, minnes XII peatüki juurde, hüppan ma nüüd eelnõu lõppu. See on peatükk nimega “Õiguskantsler”. Siin on püütud ühitada kahte võib-olla ühitatavat, võib-olla mitteühitatavat funktsiooni ühe ja sama institutsiooni alla. 1938. aasta põhiseaduses oli õiguskantsler sisuliselt ainult presidendi nõuandja juriidilistes küsimustes, kes vastutas tegelikult ka selle eest, et president ei teeks millelegi alla kirjutades mingit juriidilist viga. Antud projektis on ta muudetud täiesti uudseks ja sõltumatuks institutsiooniks. Talle on antud kaks erinevat funktsiooni. Kõigepealt järelevalve nii seaduste, valitsuse määruste kui ka kohalike võimude otsuste põhiseadusekohasuse üle. Põhimõtteliselt oleks võimalik see küsimus lahendada ka teistmoodi, nimelt jätta see kõik kohtute pädevusse, probleemi tõstatamise algatamise õigus jätta kodanikele või kodanikegruppidele. Aga võttes arvesse meie viie viimase aasta kogemust, oleme pidanud vajalikuks sisse tuua institutsiooni, kellel on otsene kohustus, sõltumata sellest, kas mingi kodanikegrupp juhib sellele tähelepanu või ei, tõstatada omal algatusel võimu otsuste põhiseadusepärasuse küsimus. Teine funktsioon, mida ma palun väga tõsiselt kaaluda, on viidud sama institutsiooni alla. Selle analoogia on meie naaberriik Rootsi, kus institutsioon väga edukalt tegutseb juba peaaegu 200 aastat. Tähendab, need on sõltumatud, parlamendi poolt ametisse kutsutud ametnikud, kellel on kohustus kuulata ära suvalise kodaniku (meie oludes arvatavasti suvalise elaniku) kaebused, mis tal on öelda, ja kui nad avastavad mingisuguse seaduserikkumise, siis kutsuda vastav asutus või ametiisik korrale või algatada vastavalt kohtuasi. Kas on mõeldav see eespool kirjeldatud teise õiguskantsleri funktsiooniga ühte ja samasse institutsiooni kokku võtta? Ma ei ole päris kindel, võib-olla on eraldamine õigem, kuid vajalikuks pean ma mõlemat funktsiooni. Vajadus lähtub meie ühiskonna praegusest olukorrast, meie viimase 50 aasta kogemustest. Minu arvates on see tüüpiline näide, et eelnõu on püütud üles ehitada mitte riigikesksena, vaid just ühiskonnakesksena. Tähendab, ühiskonna kaitsmine riigi eest ja kodanike kaitsmine riigi eest peaks olema meil lähimatel aastakümnetel üks olulisemaid ülesandeid, sest selles osas on meie ühiskondlik praktika kindlasti kõige nõrgem.

VI toimkonna 18.10.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) formuleering10

§ … Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduse ja seadusega ning täidab kõrgeima järelevalve funktsioone inim- ja
kodanikuõiguste järgmise üle.

Põhiseaduse §§ … … ja … ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku Riigikogule Riigikogu liikmete, riigivanema, peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ … Õiguskantsleril on oma ametkond, mis tegutseb vastava seaduse alusel.

§ … Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul.

§ … Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- ja valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- ja valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste saatust kahjustava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler sellesisulise ametiisikute tegevuse või normdokumendi toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ … Õiguskantsleril on õigus osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis seadusega on ette nähtud ministrile.

§ … Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ … Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigivanema ettepanekul Riigikogu kahe kolmandiku koosseisu nõusolekul.

PA 18.10.1991 istungi stenogrammist:

J. Rätsep: Lugupeetud juhatus ja kolleegid! Kuues toimkond esineb teie ees kõigepealt vabandusega selle pärast, et meil ei õnnestunud enestegi plaani kohaselt kolmapäevaks esitada kirjalikku aruannet. Nimelt toimus teisipäeva õhtupoolikuks planeeritud toimkonna istung täiesti objektiivsetel põhjustel alakvoorumiga. Kahe inimese haigestumise, ühe isiku välismaal viibimise ja veel ühe isiku mõjuvatel isiklikel põhjustel puudumise tõttu toimus tähtajaeelne vahetu arutamine toimkonna kahe liikme vahel. Seevastu täna hommikul me formuleerisime oma seisukoha ja arutasime läbi põhiküsimused niivõrd, kuivõrd olime sellise jaotuse puhul suutelised seda tegema. See, mille ma esitan, on juba kvoorumi seisukoht ja toimkonna liikmete enamuse seisukoht – seda toetab 5, mõne küsimuse puhul 4 inimest 6-st. Me lähtusime XI, XII ja XIII peatüki konstrueerimisel kontseptuaalse terviklikkuse huvidest. Esiteks püüdsime põhiautor härra Jüri Adamsit aidata terviku loomisel sellega, et mitte lõhkuda stiili, samal ajal aga pidasime enam silmas võimude lahususe printsiipi. Me arvestasime siit kõnetoolist esitatud professor Ilmar Rebase eksperdiarvamust, et nimetatud peatükid on käsitletavad suhteliselt iseseisvatena, ilma et põhiseaduse terviklikkus oluliselt selle all kannataks. Kõige lõpuks arvestasime ka vabariigis käivitunud, nüüd juba tõsiselt Eesti Vabariigi meelse kohtureformi esimesi samme. Mõnevõrra on see nüüd muidugi küsimus, mille puhul ligi kaheaastased või poolteiseaastased eelnenud arutelud kuigivõrd mõjutasid ka toimkonna töötulemust. Me saime säilitada peatükkide numeratsiooni, sätete oma ilmselt mitte, sest kõne all on praktiliselt viimased peatükid, kusjuures täiesti arusaadavatel põhjustel paragrahvide numeratsioon kindlasti oluliselt muutub. Arvestasime ka seda, mida on arutatud viimase aasta ja viimaste kuude jooksul – eriti seda, et Eesti Vabariigi aegne kohtusüsteem ja õigusbaas, mis oli kohtusüsteemi käsutuses, püsis kahjuks kogu vabariigi perioodi jooksul suhteliselt mahajäänuna, väga olulisel määral Tsaari-Venemaa aegse baasi pinnal. Seevastu õigusemõistmine oli isiksuste poolt toimetatuna kahtlematult kõrgel poliitilisel alusel ja seetõttu kahtlematult kvaliteetne. Härra Adams jäi ühe niisuguse põhiküsimuse puhul truuks kohtu-uurija institutsioonile. Viimase aja arutlustes ja hinnangutes on siiski just nimelt selle viimati osundatu pärast muret tuntud: et võib tekkida täiesti nõukogulik, ametkonnasisene ringkaitse. Võib tekkida olukord, kus õiglus satub jällegi vastuollu tsunftivaimu või võltskollegiaalsusega. On niimoodi, vähemalt me kardame seda nõukogudeaegsete kogemuste põhjal, et hakkab korduma midagi niisugust, nagu meil oli. Prokuröril on õigus loobuda süüdistusest, kui see oli tõendamata või ei vastanud seadusele. Seda õigust kasutati aga tegelikus kohtupraktikas haruharva. Isegi täiesti närust, esitajat ennast alandavat süüdistust püüti kuni viimase vindini hoida vaakumis loodetava süüdimõistva kohtuotsusega. Me näeme selles ohtu, et kohus võib niisugustes asjades, kus uurimist viib läbi kohtu-uurija, haruharva loobuda süüdimõistmisest. See on meil liiga tugevasti mälestustes ja selles mõttes on isegi praktikute ja puht teoreetikute vahel aimata konflikti. Me püüame arvestada seda, mida viimaste aastakümnete kohtukroonika meile meelde on soovitanud. On mõned lõigud, mida ma nendest peatükkidest rõhutaksin. Riigikontrolli osas härra Adamsi seisukoht kontseptuaalselt meie toimkonna töötlusest suurt ei muutunud. Riigikontroll kontrollib riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide majandustegevust, riigi rahaliste vahendite ning materiaalsete väärtuste kasutamist ja säilitamist. Siin jääme lootma, et see hakkab oluliselt täitma senise täiesti kahtlase struktuuri, prokuratuuri üldjärelevalve funktsioone. Järgneva sättega on reguleeritud Riigikontrolli aparaadi tegevus omavalitsuse tasandil ja muudes majanduselu sfäärides. Oluline on muidugi see, et üheaegselt riigieelarve aruande täitmise arutamisega Riigikogus esitab riigikontrolör igal aastal Riigikogule ülevaate riigi ressursside kasutamise ja vara säilimise kohta eelmisel eelarveaastal. Juhime tähelepanu sellele, et need peatükid on oma praeguselt kompositsioonilt üsna analoogilised, ühesõnaga süsteem on nagu pisut läbihakitum. Kui me mäletame härra Jüri Raidla poolt juhitud töögrupi õiguskantsleri kontseptsiooni, siis selle kohaselt teostab õiguskantsler järelevalvet, kuidas riigivõimu ja valitsemisorganite õigustloovad aktid vastavad põhiseadusele ja teistele seadustele ja see oli kõik. Härra Jüri Adams nägi õiguskantslerile ette ka kodanikelt saabunud kaebuste ja avalduste lahendamise. Me arvasime esimese hooga, et õigusdokumentide või normaktide vastavuse kontrollimine võiks olla ammendav, kuid selle küsimuse puhul meenus seisukoht, mille ühes hiljutises “Eesti Juristi” numbris avaldas professor Ilmar Rebane, ainuke elusolev Eesti jurist, kellel on õiguskantsleri aparaadi töökogemusi. Tema soovitas õiguskantslerile ka sellist tegevust, mis nüüd on formuleeritud niimoodi, et ta täidab kõrgeima järelevalve funktsioone inim- ja kodanike õiguste järgimisel. Arvame, et sellise laiendusega võiks soostuda. See oleks minu meelest küllaltki korralik kombinatsioon, ühendatud mudel, mis on kooskõlas nii Jüri Adamsi ideedega kui ka kõige muuga, mida sel teemal on varem arutatud. Me ei pidanud oluliseks, et õiguskantsler nimetatakse ametisse eluaegselt. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul. See on pisut teistsugune järjekord kui härra Jüri Adamsi eelnõus, kuid see on jälle niisugune kontseptuaalset laadi küsimus, mis laheneb tervikuna kõigi peatükkide võrdlemise tulemusena, kaasa arvatud riigivanema või presidendi pädevust puudutavad peatükid. See on juba terminoloogia küsimus. Edasi on meie esitatud mudelis pisut püütud lahti mõtestada seda, mis puutub järelevalvamise osasse. Palume siin ka kõigi teie abi, et seda formuleeringut täiendada. Arvasime esialgu niimoodi, et paljude inimeste saatust kahjustava või süstemaatilise inim- ja kodanike õiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler vastavate ametiisikute tegevuse ja toimedokumendi toime ning teeb esildise vastutuse küsimuses. Me arvame, et õiguskantsler võiks ametis olla nii, nagu on pakutud härra Uluotsa täiendusettepanekutes. Kahjuks saime need nüüd, kui see mudel oli juba trükitud, kuid meie seisukohad on siiski küllaltki lähedased või isegi kattuvad. Me arvame, et seaduses võiks sätestada õiguskantsleri volituste kestuseks seitse või koguni kümme aastat, et see tsükkel oleks erinev peaministri ja riigivanema pädevuse ajalistest raamidest ega langeks nendega kokku. Kohtu puhul arvame üldiselt, et peatüki teises sättes ei pea meie ettepaneku kohaselt enam piiriks olema 65. sünnipäeva saabumine. Natuke inimlikum oleks see formuleerida nii, et ametisse nimetatud kohtuniku volitused võivad kehtida seitse aastat üle üldise pensioniea. See oleks vahest selles mõttes õige, et pensioniiga võib kõikuda olenevalt meie Eesti ühiskonna elujärjest ja paljudest muudest teguritest. See ei oleks absoluutne tingimus, kuigi sisuliselt on see kompromiss 70 ja 65 vahel, mis praegu on pakutud. Naiste võimaliku kohtunikuna töötamise viib see muidugi ajaliselt pisut allapoole, kuid siin me ei mõtle midagi halba – mõtleme seda, et naisi tuleb ka selles töös hoolega kaitsta. Need on võib-olla siis põhilised küsimused. Kohtustruktuuri, õieti kohtusüsteemi osas toetame ikkagi seda, et esimese astme kohtutena oleksid meil maa- ja linnakohtud ning halduskohtud, ringkonnakohtud, riigikohtud. See on selge lakooniline süsteem, kusjuures formuleeritud on ka nende pädevus, niivõrd-kuivõrd see üldse formuleeritav on. Kohtutegevust hakkab kahtlematult reguleerima kohtuniku staatuse seadus ja veel enam protsessinormistik, mis praegu on projektidena töös. Vaidlus käib vaid selle üle, kas see on kriminaal- ja tsiviilprotsessi puhul ühine või tuleb nad eraldi läbi kirjutada. Igal juhul tahetakse võimalikult ulatuslikult lahti saada nendest negatiivsetest kogemustest, mis on nõukogudeaegse kohtuaparaadi tööst saadud. Tänan väga!

Juhataja: Aitäh! On mõned küsimused. Härra Saatpalu, palun!

V. Saatpalu: Härra Rätsep, aluseks võetud eelnõus on säte, mis määrab, kes kinnitab kohtuniku ametisse. Teie poolt pakutud eelnõus on see siin määratlemata. Või olete pannud selle mõnda teise peatükki? Tänan!

J. Rätsep: Me ei ole seda mujale pannud ja me tunnistame, et selles küsimuses on tõesti peidus arutlusteema. Praegu on ta niisugusel kujul seetõttu, et kujundatav seadus reguleerib selle küsimuse. Võimalik, et see peab olema peatükk põhiseaduses ja sel juhul me ei vaidle sellele vastu. Me tahame ainult säilitada loodetavat pikka iga ega taha seepärast teda kahtlaste detailidega koormata.

A. Erm: Lugupeetud Jüri Rätsep! Ma märkasin meeldiva üllatusena, et on loobutud õiguskantsleri valimisest eluks ajaks, aga mul on siiski küsimus. Kas meie praegust juristide kaadrit ja tema ettevalmistust arvestades on mõistlik, et me valime kohtunikud eluks ajaks? Kas ei oleks mõistlik siiski praegu kehtestada mingi tähtaeg: kas siis seitse või kümme aastat? Aga ma ausalt öeldes kardan, et me järgmine aasta paneme jälle kõik kohtunikud eluks ajaks paika.

J. Rätsep: Selle küsimuse lahendamisel oleme lähtunud arenenud demokraatia kogemustest. Midagi ei ole teha, kohtunik peab olema puutumatu ja kvaliteetset kohtutööd saab loota ainult sel juhul, kui kohtunik ei ole kuigivõrd seotud täitevvõimuorgani meeleoludega. Ideaalis peaks see tagama kohtutegevuse kvaliteedi tõusu. See on lootus. Kuidas see täitub, seda on raske ennustada – see oleneb kahtlematult inimestest, kas õnnestub kohtunike kaader komplekteerida.

H. Runnel: Mul on ettekandjale keeruline küsimus. Sellepärast, et ei ole ühtegi toimkonda, kellele seda esitada. Aga teie olete asja käsitlenud võib-olla kõige hierarhilisemalt: kohtud, alamkohtud ja allüksused. Kas teie toimkond ei ole pidanud otstarbekaks põhiseaduse liigendamist, ümberliigendamist selsamal hierarhilisel printsiibil? Näiteks, kui räägitakse parlamendist, siis selle juures peaks rääkima kodadest, seadusandlusest, valitsusest, siis ministrite nõukogust, riigi administratsiooni abistavatest organitest. Kuhu alla kuuluksid need pealkirjad, mis on teie toimkonna juures – “Riigikontroll”, “Õiguskantsler”, “Kohus”? Eemalt vaadates on ju need institutsioonid hierarhilised, võrreldes riigipea, parlamendi ja valitsusega.

J. Rätsep: Kohtu peatükk oli vist mitmes projektis see õnnetu nr. 13. See on täiesti iseseisev võimkond ja sellepärast ta peaks ka selleks saama. Seda ei ole meil õiguspraktikas kahjuks olnud ja kõik mäletavad, mis sellest välja tuli. Õiguskantsler ja Riigikontroll on suhteliselt noored täitevvõimu institutsioonid. Nad on kuigivõrd analoogilised valitsuse peatükiga, aga ma arvan, et juristid on küllalt suuremeelsed ja konstitutsiooni terviku või põhiseaduse kontseptsiooni huvides valmis panema need peatükid viimaste peatükkide hulka. See küll mõnesuguse lähenemise puhul rõhutab vähest tähtsust ja vähest lootust, aga ma arvan, et see nii ei saa olema, see formaalne tunnus ei too seda kaasa. Ja veel informatsiooniks, mida ma saan öelda ka lugupeetud kolleegile nimekaim Jüri Adamsile, et me oleme ka ekspertide osas arvestanud põhiautori sooviga. Esitasime avalduse, et lisaks Märt Raskile, kes on ka töösse sekkunud, võtaks eksperdina meie tegevusest osa õiguskandidaat Ando Leps ja meie põlvkonna juristide õpetaja, õigusdoktor professor Ilmar Rebane. Nii et me tahame ka ise teie usaldust enda suhtes kontrollida.

J. Reinson: Austatud ettekandja! Ma sain aru, et teie toimkond kahtleb eeluurimise toimetamise otstarbekuses kohtu-uurija poolt. Kas te näete selleks ette iseseisvaid struktuure?

J. Rätsep: Miks ka mitte. Iseseisev struktuur on kujunemas kohtueelse uurimise ameti näol, ehkki soovimatul vanal baasil. See amet on midagi väikese ministeeriumi taolist, aga ta on kohtuvõimust lahutatud – see on tema eelis. Kohus ei ole tema diktaadi ja tema nööpide säraga seotud. Ta on tsiviil, ta ei kanna enam mundrit. Niisugused väikesed nihked on juba olemas. Kuigi seda ametit kritiseeritakse, et prokuratuur tahab ilmselt teataval määral säilitada oma pädevust ka sel alal, peaks selle kohtureformi mudeli puhul olema niimoodi, et prokuröri kõige kõrgem seisus istub õigusministri või justiitsministri asetäitja koha peal ja tema ametkond teostab siis järelevalvet kohtueelse uurimise ameti, samuti süüdistamise, süüdistuse toetamise funktsioonide ja niisuguste asjade üle. Ja sellele lisandub ka kohtuotsuste täitmise, kaasa arvatud karistusasutuste järelevalve. Ta on täitevvõim, ta ei ole ikkagi kohtuvõimuga seotud ja hirmsasti tahaks küll, et need kusagil ei lõikuks. Nii nagu härra Adamsil vist natuke ekslikult oli juhtunud, et kohtud on iseseisvad, aga kohtute üle järelevalvet teostab muude kõrgemalseisvate kohtuinstantside kõrval ka kohtuministeerium või justiitsministeerium.

V. Salum: Kaks väikest küsimust. Esimene on terminoloogia kohta. Te pooldate “Riigikohut”, “Riigikogu”, “riigivanemat”. Kas teie toimkond kaalus ka kantsleri asemel nimetust “õigushoidja”? Esimese toimkonna 5 liikmest 3 pooldasid eestikeelset nimetust “õigushoidja” ja ainult 2 olid “õiguskantsleri” poolt. See on esimene küsimus. Teine küsimus: millistele õigusaktidele peaks õiguskantsler alla kirjutama ja kas ta kuulub rohkem presidendi, tähendab, riigivanema juurde või valitsuse juurde?

J. Rätsep: Nimetus võiks minu arvates olla teie poolt nimetatud “õigushoidja”, selle vastu ei ole mul midagi. See on jällegi üks küsimus, mida me stilistika probleemide lahendamise hulgas peame ära lahendama. Kelle juurde ta kuulub? Ta peaks olema võimalikult iseseisev. Me näeme isegi, et kui need punktiirid täituvad nende isikute ametist tagandamist või kohtu alla andmist sätestavate paragrahvide numbritega, siis on selge, et ta ei tohi olla nende kellegi alluvuses. Seal tekib selline sõltuvus, et ühest küljest ta peab olema siis täiesti alandlik nende kõrgete riigiametnike suhtes, hoiakutes, normaktide hindamisel hoiduma selle poole, kes on kõvem. Teiseks on väga lihtne nendel ametiisikutel ebameeldivad õiguskantslerid või õigushoidjad ka ametist lahti lasta, lihtsalt löögi alla seada jne. Selles mõttes peab ta olema kaitstud kas pikema ametisoleku ajaga või muude garantiidega.

Juhataja: Aitäh kuuendale toimkonnale! Aitäh, härra Rätsep! Sõna soovib härra Adams.

J. Adams: Mul on niisugune tunne, lugupeetud kolleegid, et selle peatüki arutamisel on rohkem kui kuskil mujal arusaamatusi sõnade ja sisu vahekorra üle. Me oleme kasutanud ühe ja sama asja nimetamisel erinevaid nimetusi või siis sama sõna all mõistnud erinevaid asju. Milles on probleem? Kui ma vaatan ennesõjaaegset Eesti Vabariigi põhiseadust, siis kohtu osa on kõige täiuslikumalt välja kirjutatud 1938. aasta põhiseaduses. Seal räägitakse kõigepealt ainult Riigikohtust, ülejäänud kohtute struktuuri elemente üldse ei mainita. Seejärel räägitakse kohtunikuks saamisest ja kohtuniku sõltumatuse garantiidest, siis on veel paar pudi-padi paragrahvi ja ongi kõik. Terve peatükk. Selles mõttes ei ole ka enamiku teiste riikide põhiseadused meile eeskujuks. Ma ei tahaks hakata põhjendama, et õiguskaitse süsteem on meil hädavajalik, me peame tegelikult selle looma algusest peale ja lähtudes reaalsest olukorrast, mis meil Eestis on seoses kaadriga, ja meie 50-aastasest kogemusest. Mujal riikides, kus tuginetakse kohtute korralduse ja üldse õiguskaitse korralduse sajandipikkustele seaduslikkuse traditsioonidele, lahendatakse need asjad tavaliselt mingite muude, mitte põhiseaduslike aktidega. Vasturääkivused algavad meil näiteks vajadusest viia sisse kohtusüsteemi kirjeldus. Kõik on leppinud sellega, et meil on olemas kolmeastmeline kohtusüsteem. Küsimus on ainult selles, kuidas erinevaid astmeid nimetada. Minu arvates on see hääletamise küsimus. Mingisugust sisemist vastuolu ma siin ei näe. Siis tekivad aga meil kolmes olulises probleemis vastuolud, mida me peame ära lahendama – need on küsimused riiklikust süüdistusest, kohtueelsest uurimisest ja järelevalvest kohtueelse uurimise üle. Sõna “järelevalve” on näiteks täna kasutatud kolmes tähenduses. Kõigepealt on mõeldud sellist järelevalvet, mida kohtute töö hindamisel teevad kõrgemad kohtuorganid. Seda võib ka nimetada järelevalveks, kuid loobun praegu sellest. Härra Rätsep selgitas mulle sõna “järelevalve” korrektset kasutamist, arvatavasti tal oli õigus. Ma püüan seletada, et paraku jääb mingisugune järelevalve kohtuasutuste sisemise tegevuse üle alati ikka kohtuministeeriumile, kes maksab nendele palgad jne. Ma ei mõtle siin järelevalvet kohtueelse uurimise üle. Siin meil tekivad arusaamatused nende asjadega. Nüüd probleemidest, mis meil on. Kõigepealt on meil küsimus sõltumatust uurimisest. Teostab kohtueelset uurimisorganisatsioon … Meie projekti autorid nimetasid seda institutsiooni kohtuuurimiseks. Siin on ilmselt valesti aru saadud: me ei ole iialgi arvanud, et see peaks olema kohtutele allutatud. Me lihtsalt lähtusime eeldusest, et ta on sõltumatult kohtute juures. Teine võimalus on, et ta ei ole sõltumatu, ta ei ole kohtutega üldse seotud. Ja nimetuse üle mina ei saaks üldse vaielda. Kui assamblee otsustab, siis nii ka jääb. Ma arvan, et siin vastuolu ei ole. Ma arvan, härra Rätsep on nõus, et on oluline lahutada prokuratuuri funktsioonid, ükskõik millised need ka oleksid, eeluurimise funktsioonidest. Järelevalve kohtueelse uurimise üle – kes peaks seda tegema? Minu jaoks on see kõige raskem probleem. Ma ei tahaks olla lugupeetud härra Rätsepaga nõus, et see ülesanne jäetakse prokuratuurile. Seal tekib paratamatult lõhestatud lojaalsuse küsimus, kui samal ajal peavad nad esindama riiklikku süüdistajat ja jälgima kohtueelse uurimise üle teostatavat järelevalvet. Sellist prokuratuuri, nagu ta meil Nõukogude ajal oli (ma arvan, see on üldtunnustatud), ei peaks Eesti Vabariigis olema. Ometigi, milleks on üldse prokuratuuri vaja? Probleem on selles, et meil on võistluslik protsess. Tähendab, keegi peab süüdistajana esindama selles protsessis riiki, Eesti riiki. Selleks on vaja füüsilisi inimesi ja nende ametinimetus on meil traditsiooniliselt prokurör. Kui me käsitleme prokuröre ainult selles funktsioonis, et nemad on riikliku süüdistuse esindajad, siis ei ole prokuratuuri üldse vaja. Piisab ainult konkreetsetest prokuröridest, kes on konkreetsete kohtute juures. Kui me tahame prokuröride ametikohustustele lisada ka järelevalve kohtueelse uurimise üle, siis meil tekib juba arvatavasti mingisuguse prokuratuuri süsteem. Ma püüdsin praegu välja tuua põhiprobleemid koos võimalike kasutatavate nimetustega, et see meid ei segaks. Ma arvan, et nimetused me peame lihtsalt eraldi läbi hääletama. Tänan!

Ü. Seppa: Austatud kolleegid! Täna esitas Ülo Uluots siin oma märkused põhiseaduse eelnõu kohta. Kui me jälgisime härra Rätsepa ettekannet, siis selgus, et härra Uluotsal ei ole enam põhjust väita assamblee täiskogu ees, et need küsimused on kõik ära langenud. Tegelikult tahaksin ma siiski vaielda härra Rätsepaga koostatud teksti vastu. Enamikus küsimustes olin härra Rätsepaga nõus. Ühe küsimusega ma ei saa aga nõus olla ja see on eeluurimise ameti küsimus. Kui härra Uluots ütleb, et eeluurimist ei saa teostada kohtu-uurijad, et see rikub kohtute sõltumatuse printsiipi, siis sellele ma vaidleksin täielikult vastu. Kohtute ülesandeks on mõista õigust ja riigis peab olema eraldatud kohtuvõim. Selle kohtuvõimu ülesandeks on õigusemõistmine ja kõikide asjaolude väljaselgitamine, et õigust saaks mõista. Kohus praktiliselt teostab uurimist ja tema õigusemõistmise aluseks on uurimine. Kohus võib kõiki uurimistoiminguid õiguse väljaselgitamiseks uuesti läbi võtta ja kui me eeldame seda, et kohus võib mitte õigust teha, siis see pole enam mitte mingisugune kohus. Ja ma leian, et kohtu-uurimise instituut on tingimata vajalik. Paljudes maades on kohtu-uurimise instituut olemas ja Eesti Vabariigis toimis ta täiesti heal tasemel. Ta oli õigusemõistmise juures see organ, kes suutis kohtule anda tõendeid asjade kohta. Ma olen nendes küsimustes palju konsulteerinud teadlastega ja alles üleeile viibisin ma väga autoriteetses seltskonnas, kus oli kaks professorit – Ilmar Rebane ja Herbert Lindmäe. Nende seisukoht oli, et see on täielik nonsenss, et kohtu-uurijad on kohtust eraldatud. Härra Rebane spetsiaalselt palus, et teda kutsutaks siia eksperdina: ta tahab selles küsimuses oma seisukohti selgitada. Praegu on lugu nii, et uurimine on kohtust eraldatud ja kõige tähtsamate asjade uurimisega tegeleb prokuratuur. Teadlased, kellega ma olen konsulteerinud, käsitlevad kohtu-uurimise ameti loomist ühe võimalusena säilitada prokuratuuri võimu. Eesti Vabariigis ei olnud kuigi palju kohtu-uurijaid: oli üks tähtsate asjade uurija, 19 kohtuuurijat ja sellega tuldi täielikult toime. Statistilised andmed on pärit Eesti Entsüklopeedia täiendusköitest, mis on välja antud 1940. aastal, kus 1939. aasta kohta märgitakse, et kokku oli 136 216 kohtuasja ja kohtu-uurijad vaatasid läbi ainult 2938 asja. Kogu uurimise tegid ära need, keda me praegu juurdlusorganitena näeme, s. t. politsei ja tuletõrje ja sellised ametkonnad. Kohtu-uurijad tegelesid ainult erakordsete asjadega. Kui me praegu moodustaks kohtu-uurimise ameti, kusjuures inimesed hakkavad tegelema kõikide kohtuasjadega, nii nagu see praegu on, on olemas palju suuremad võimalused rikkuda seadusi ja fabritseerida kohtuprotsesse, nii nagu Nõukogude võimu ajal tehti. Nii et härra Rätsepa seisukoht selles küsimuses ei ole sugugi õige ja seda võib seletada täpselt vastupidi, et see on õigusvastane, kui see antakse mingisugusele täidesaatvale võimule. Praegu on niimoodi, et seesama täidesaatev võim, needsamad uurijad tegelevad juba enne kohut täidesaatmisega. Kui me näeme kohtuprotsesse, siis tihtipeale süüalused tulevad välja sellega, et neid on ülekuulamistel piinatud, neile on survet avaldatud. Selliseid asju on praegu võimalik sisse viia kohtuameti kaudu. Nii et mina täielikult vaidlen sellele vastu ja ei saa kuidagimoodi nõustuda § 108, Jüri Adamsi poolt esitatud paragrahvi väljajätmisega. See on väga vajalik ja see peab sisse jääma. On tehtud hulga tööd ja on ette valmistatud kohtute seadus, mis on ülemnõukogus esimesel lugemisel. Ja nüüd me tahame selle kohtute seaduse järel hakata tegema põhiseadust, viia sisse seda, mis on kohtute seadusega läbi arutatud. See oleks nagu odavam. Tehtud tööd ei tohi visata aia taha. Minu arvates on selles kohtute seaduses väga palju paragrahve, mis ei sobi tänapäeva. Nimetaksin praegu seda kaasistujate institutsiooni, mille vastu ma vaidleksin ja palju muud. Me ei tohi võtta arvesse, et on tehtud ära üks töö ja nüüd saame odavamini läbi põhiseaduse koostamisega, kui me arvestame seda, et kohtute seaduse esimene lugemine on ülemnõukogus juba toimunud. Enne tuleb teha ikkagi põhiseadus ja enne ei tohiks ülemnõukogu vastu võtta mitte mingisugust kohtute seadust. Tänan tähelepanu eest!

Juhataja: Tänan, härra Seppa! Palun, härra Uluots!

Ü. Uluots: Härra Seppa võttis minu käest ära poole ütlemistest, mida ma öelda tahtsin. Asi on nimelt selles, et ma kuulasin väga tähelepanelikult härra Adamsit ja mul tuli kole tuttav tunne, et me oleme ülemnõukogus ja arutame kohtureformi seadust. Me arutame põhiseadust ja järelikult tundub, et härra Rätsepa toimkond peab tegema tõsist tööd, et ära lahutada kaks asja – kohtureform ja põhiseadus. Tänases arutelus on need täiesti segamini ja meil peab jätkuma iseloomu sellest jagu saada. Mis aga puutub nüüd kohtu-uurimisse, härra Seppa, siis vaadake hoolega teksti: seal on öeldud “eeluurimine”. Me lahutame ära kaks asja – eeluurimise ja kohtu-uurimise, nii nagu see oli tõesti Eesti Vabariigis. Ma ei vaidle kohtu-uurimise vastu, kuid eeluurimist ei saa kohtu kätte anda. See on tõesti nii, nagu oli seal: oli politsei, juurdlusorganite või tuletõrje ja muude inspektsioonide käes. Nii et ärme segame ära terminoloogiat. Ja terminoloogia on praegu Adamsi tekstis vigane.

Juhataja: Lisaks nimetatud kahele toimkonnale on laekunud mõnedelt toimkondadelt veel soov kinnitada tänasel istungil nende poolt valitud eksperdid. Kui te lubate, siis ma loen toimkondade taotlused selles küsimuses ette ja juhatus peab võimalikuks, kui te nii otsustate, ka nende taotluste alusel ekspertide kinnitamise tänasel istungil. Teise teematoimkonna poolt on ettepanek lülitada eksperdiks härra Ilmar Rebane, keda ilmselt tutvustada pole vaja. Kuues toimkond palub kinnitada ekspertideks esiteks härra Ilmar Rebase, teiseks härra Ando Lepsi.

J. Rätsep: Mul on palve täpsustada kuuenda komisjoni taotlust. Meil on juba töökomisjoni istungitel eksperdina tegutsenud Märt Rask. Temale lisaks palusime professor Ilmar Rebase ja õiguskandidaat Ando Lepsi.

Juhtaja: Just nii, härra Rätsep, on mõistnud teie taotlust juhatus. Kuuenda toimkonna eksperdid jagunevad selles mõttes kaheks, et Märt Raski kohta on ette valmistatud otsuse projekt, sest tema kandidatuur esitati juhatusele tähtaegselt. Kahe kohta esitati täiendavalt taotlus ja need ma kandsin assambleele ette.

Juhataja: Ma loen siiski ette selle otsuse projekti, mille kohta juhatus palub, et te oma arvamust avaldaksite. Kuivõrd ainult osa on esitatud kirjalikult, siis palun teie tähelepanu. See on ka viimane päevakorraküsimus, me saame kohe lõpetada. Niisiis, teine toimkond: Ilmar Rebane; viies toimkond: Kalle Eller ja Elvo Priks; kuues toimkond: Märt Rask, Ilmar Rebane, Ando Leps. Selline on projekt, mille ma panen nüüd hääletamisele. (Hääl saalist: “Ükshaaval.”) Lepime kokku, et juhatuse projekt pannakse hääletamisele niisugusel kujul, nagu ta on esitatud. Seoses härra Uluotsa märkusega teen teatavaks selle, et juhatuse hääled jagunesid juhatuse koosolekul 2 : 1. Niisiis, panen projekti hääletusele sellisel kujul, nagu ma teile ette lugesin. Hääletame. 26 poolthäälega 3 vastuhääle vastu on seegi küsimus otsustatud. Toimkondadele on kinnitatud need eksperdid, kelle nad ise valisid. Lisaks teen teile teatavaks juhatuse ja toimkondade juhtide vahelise kokkuleppe, et toimkonnad saavad kaasata kuni kolm eksperti. See piir on kuuendal toimkonnal käes.

VI toimkonna 18.10.1991 formuleeringule 22.10.1991 seisuga laekunud muudatusettepanekud11

  • E. Tarto: Täiendada õiguskantsleri pädevust reguleerivat §-i järgmise lõiguga: „Õiguskantsler jälgib kaitsepolitsei, luure, vastuluure ja muude seadusega sätestatud teabekogumise ametite tegevust ning kooskõla põhiseadusega“.
    Toimkonna otsus: Sisuliselt arvestatud uue redaktsiooniga (kõrgem järelevalve inim- ja kodanikuõiguste järgimise üle).
  • Ü. Uluots: Õiguskantsleri kohuseks on riigijuhtimise seaduslikkuse kontroll.
    Toimkonna otsus: Ei toeta funkts. piiramatuse tõttu.
  • Ü. Seppa: 13. pt. KOHUS. Järjestuses esimene § sõnastada järgnevalt: „§ … õigust mõistavad oma tegevuses sõltumatud kohtud, kus õiguse mõistjateks võivad olla ainult vastavat juriidilist kvalifikatsiooni omavad kohtunikud“.
    Toimkonna otsus: Ei arvestatud hääletega 5:1.
  • Ü. Seppa: pt. 5 ja 6. § vahele lisada omaette § järgmises sõnastuses: „§… Kohtueelset uurimist teostavad üldjuhul politsei, tuletõrje jt. seadusega ette nähtud juurdlusorganid, keerulisemates asjades, prokuröri nõudel, aga kohtu-uurijad, kes kuuluvad kohtusüsteemi koosseisu.
    Toimkonna otsus: Ei arvestatud hääletega 5:1.
  • A. Erm: §… Kohtunikud nimetatakse ametisse 10 aastaks, kohtunikud vabastatakse ametist 65 eluaasta täitumisel.
    Toimkonna otsus: Ei arvestatud 6:0.
  • EV prokurör L. Urge: Täiendada EV Põhiseaduse eelnõu eraldi 5 §-st koosneva peatükiga „Prokuratuur“.
    Toimkonna otsus: Ei toetatud.

Eesti Vabariigi prokuratuuri ettepanekud Eesti Vabariigi Põhiseadusesse:

Eesti Vabariigi Põhiseaduses peaks kohtu, riigikontrolli ja õiguskantsleri institutsiooni kõrval olema kindlaks määratud ka prokuratuuri õiguslikud alused. Nimetatud osa (peatükk) koosneks järgmistest paragrahvidest:

§ … Prokuratuur on oma tegevuses iseseisev, täitevvõimu teostav riigiorgan, kes Eesti Vabariigi peaprokuröri ja talle alluvate prokuröride kaudu teostab järelevalvet uurimis- ja juurdlusorganite ning politsei tegevuse seaduslikkuse üle, seaduste täitmise üle kinnipidamiskohtades, võtab osa tsiviil-, kriminaal- ja haldusõigusrikkumise asjade läbivaatamisest kohtus, omab õigust algatada kriminaal-, administratiiv-, distsiplinaar- ja tsiviilmenetlust.

§ … Eesti Vabariigi peaprokuröri kinnitab ametisse presidendi ettepanekul tähtajaga kümme aastat parlament, kelle ees ta on vastutav ja aruandekohustuslik (variant presidentaalse vabariigi puhul – Eesti Vabariigi peaprokuröri nimetab ametisse volituste tähtajaga kümme aastat Eesti Vabariigi president, kelle ees ta on vastutav ja aruandekohustuslik).

§ … Eesti Vabariigi peaprokurör nimetab ametisse oma asetäitjad, linnade ja maakondade prokurörid volituste tähtajaga kümme aastat.

§ … Prokurörid täidavad oma ülesandeid sõltumatult mis tahes teistest võimu- ja valitsemisorganitest, ametisikutest, alludes ainult Eesti Vabariigi peaprokurörile.12

§ … Prokuratuuri korraldus ja tegevuse kord määratakse kindlaks „Eesti Vabariigi Prokuratuuri seadusega“.13

VI toimkonna 22.10.1991 XI, XII ja XIII peatükkide formuleering püsis sama, mis 18.10.1991 esitatu14

PA 26.10.1991 istungi stenogrammist:

Juhtaja: Meie tööjärg on jõudnud kuuenda toimkonnani. Härra Rätsep, kas on võimalik öelda, kas allesjäänud poole tunni jooksul on meil võimalik läbida need küsimused, mida on ette valmistanud kuues toimkond – kohus, Riigikontroll, õiguskantsler? Palun, härra Rätsep!

J. Rätsep: Lugupeetud juhataja ja väsinud kolleegid! Ma loodan, et meie toimkonna kõige olulisemad probleemid on võimalik selle aja jooksul ette kanda. Põhiküsimusena sooviksime täna assamblee seisukohta ainult ühes küsimuses. Teema juurde asudes juhiksin toimkonna nimel teie tähelepanu sellele, et meie 18. oktoobril 1991. aastal esitatud kontseptsioon osutus niisuguseks, mis osaliselt kattus meie oponentide parandusettepanekutega. Aruandele lisatud tabel näitab, et meil puudus alus käesolevaks istungjärguks alusteksti muuta. Selle tõttu ongi meie 18. oktoobril esitatud kontseptsioon projekti alusdokumendiks ka täna. Mitte ühtegi lahknevat seisukohta ei ole esitatud Riigikontrolli küsimuses ja meie komisjon on väga pingsalt jälginud dispuute ajakirjanduses, ka teadlaste seisukohti, mis on avaldatud mujal. Riigikontrolli küsimustes ollakse kontseptuaalses mõttes samadel seisukohtadel, nagu on väljendatud selle eelnõu osa puhul, selle peatüki puhul. Mõnevõrra probleemirikkam on õiguskantsleri küsimus. Saan teile kinnitada, et lugupeetud kolleeg Jüri Adams on võrdlevalt käsitlenud mitme riigi õiguskantsleri staatust. Me oleme selle eest väga tänulikud, kuid me jääme ikkagi komisjoniga esitatud kontseptsiooni juurde, mille järgi selle institutsiooni tegevus peaks põhiliselt piirduma väljaantavate õigusdokumentide põhiseadusele vastavuse ja kvaliteedi ja seaduslikkuse kontrollimisega ning lisaks veel kõrgema järelevalvega kodanike ja inimõiguste täitmise üle Eesti Vabariigis. Selle piiritluse kaudu ütleksin mõne sõna Enn Tarto ja riigikaitsetoimkonna parandusettepaneku suhtes. Seal oli tehtud ettepanek täiendada õiguskantsleri pädevust reguleerivat paragrahvi järgmise lõiguga: õiguskantsler jälgib kaitsepolitsei, luure- ja vastuluure ja muude seadusega sätestatud teabekogumise ametkondade tegevust ning kooskõla põhiseadusega. Me arvame, et pädevuse formulatsiooni varem nimetatud osa – järelevalve kodanike ja inimõiguste täitmise üle – on oluliselt katnud selle probleemistiku, mida härra Tarto täiesti tänuväärselt esitas. Ta katab niivõrd, et riigikaitsetoimkonna ettepanek oleks väga sobiv põhjalikumalt ja täpsemalt ja konkreetsemalt ja nende poolt esitatud kujul võtta arvesse seaduse koostajatel, kes formuleerivad õiguskantsleri ja tema ametkonna tegevust. Seal oleks selle ettepaneku lahendamise õige koht, vastavalt konkreetsuse astmele. Minu arvates selle funktsiooni sätestamine järgnevas seaduses ei lähe vastuollu kavandatava põhiseaduse vastava osaga. Lugupeetud kolleeg Ülo Uluots leidis, et õiguskantsleri kohuseks on riigijuhtimise seaduslikkuse kontroll. Meie toimkonna arvates on niisugune ettepanek liiga piiramatu, sel juhul tõuseks õiguskantsler kogu riigi peaaegu kõige vägevamaks järelevalvajaks. Niisugune piiramatu funktsioon, tema sätestamine põhiseaduses pole meie toimkonna arvates vastuvõetav. Edasi on esitatud parandusettepanekud Ülo Seppa poolt, need on tõepoolest poleemilised probleemid. Need formulatsioonid, mida kolleeg Seppa on esitanud, ei ole niisugusel kujul vormiliselt vastuvõetavad ja arvestatavad, kuid nende teemade käsitlemisel arvatavasti ristuvad meie seisukohad järgnevate dispuutide käigus. Arvan, et siin ei ole praegu veel õige aeg küsimuste hääletamisele panekuks. Kõige olulisem küsimus, mida ma paluksin toimkonna nimel täna otsustada, on küsimus selle kohta, kas pooldate prokuratuuri kui iseseisva institutsiooni väljajäämist eraldi peatükina Eesti Vabariigi põhiseadusest. Ma esitaksin selle küsimuse just niimoodi seoses sellega, et eelneva käsitluse järgi ei ole enam prokuratuuri projekteeritud struktuuride hulgas. See küsimus tõusetus alles hiljuti seoses sellega, et Eesti Vabariigi praegune prokuratuur väidetavasti on valmis saanud Eesti Vabariigi Prokuratuuri seaduse eelnõu ja sellest tulenevalt, selle töö käigus esitas ta assambleele ettepaneku täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu eraldi viiest paragrahvist koosneva peatükiga, mille pealkiri on “Prokuratuur”. Nende dokumentide hulgas, mis meie komisjoni nimel on teile tutvumiseks esitatud, on ka see vabariigi prokuröri Leo Urge eelnõu osa formulatsioonina esitatud. Mõningad arvamused sellise peatüki vastu on siin saalis assamblee istungitel juba kõlanud. Seni tunnustatud mudeli järgi jääb prokuratuur teostama järelevalvet kohtueelse uurimise üle, jääks süüdistajaks kohtus, jääks teostama järelevalvet kohtuotsuste täitmise üle. Nii et ta oleks ainult kohtumenetlusega seotud figuur, kelle staatuse põhialused on sätestatud projekti vastavas sättes kohtupeatüki ühe paragrahvina. Pean endiselt sellist käsitlust piisavaks. Samuti arvab nii toimkond, seal on küsimus läbi hääletatud, selle ametkonna poolt esitatud täiendusettepanek ei toonud kaasa ümbermõtlemist. Selle täiendusettepaneku järgi on prokuratuur ette nähtud iseseisva ametkonnana, kes allub ainult Eesti Vabariigi Prokuratuurile ühekordse alluvuse põhimõttel, nii nagu ta seni on olnud, ainult jääb ära veel otsealluvus, legaliseeritud otsealluvus NSVL-i peaprokurörile, kellele nad allusid ühekordse alluvuse korras. See on nüüd probleem, mille ma teile esitaksin: kas on vaja niisugust ametkonda, arvestades seda, et prokuratuuri väga paljud kohtumenetlusest väljajäävad funktsioonid on kaetud õiguskantsleri ametkonna ja Riigikontrolli ametkonna poolt? Ma pikemalt ei agiteeriks nii või teistsuguse otsustuse poolt, sest meie komisjoni edasise töö jätkamiseks just palumegi seda otsustada. Me tahaksime teada, kas põhiseaduse mudelisse peaks lülituma veel üks eraldi peatükk, mille formuleerimine oleks arvatavasti meie ülesanne, või mitte. Nii et küsimus, mille ma teile esitaksin või paluksin esitada juhatajal, on: kas pooldate prokuratuuri kui iseseisva institutsiooni väljajäämist eraldi peatükina Eesti Vabariigi põhiseadusest? Edasi veel üks formaalset laadi küsimus. Juhataja Härra Rätsep, ma vabandan! Kui on võimalik, ärme praegu edasi läheme, enne kui see küsimus on lahendatud. Kuivõrd küsimuses on kaks küsimust, üks on see, mis puudutab prokuratuuri kui iseseisvat riigiorganit, ja teine pool on see, kas prokuratuur peaks olema iseseisva peatükina põhiseaduses, siis neid kahte küsimust korraga hääletamisele panna ei tohiks. J. Rätsep Meie komisjon mõtles teda iseseisva institutsioonina, nagu ta on esitatud vabariigi prokuratuuri poolt. Muu lahenduse puhul ta ei oleks iseseisev institutsioon, ta oleks eeldatavasti praeguse kujutluse järgi justiitsministeeriumi või kohtu või õigusministeeriumi alluvuses ministri asetäitja tasemel, sel juhul ei oleks ta iseseisev institutsioon. Nii et ma arvan, et küsimus oleks niiviisi ühekordsena esitatud.

Juhataja: Lugupeetud assamblee liikmed! Lugupeetud härra Rätsep! Me peame otsustama, mille poolt me hääletame. Kas selle poolt, et põhiseaduses on peatükk, mis kõneleb prokuratuurist, või me asume hääletama küsimust, mis lahendab selle, kas prokuratuur on iseseisev riigiorgan või mitte? Kui on vaja hääletada mõlemat küsimust, tehkem seda. Härra Rätsep, palun aruande viimane osa.

J. Rätsep: Sel juhul ma esitaksin küsimuse, kas prokuratuuri on vaja käsitleda põhiseaduse projektis eraldi peatükina.

Juhataja: Ma vabandan, et ma katkestasin, aga üks osa aruandest jäi esitamata. Suur tänu! Meil on teada küsimus, millele otsime vastust. Millised on küsimused härra Rätsepale? Küsimusi ei ole. Aitäh! Kes soovib sõna? Sõna ei soovita. Kohaloleku kontroll. Vabandan, on sõnasoovijaid. Palun, härra Velliste!

T. Velliste: Kõigepealt tuleks siiski arutada ja hääletada ainult küsimust sellest, missugune on prokuratuuri funktsioon Eesti õigussüsteemis. Küsimus sellest, kuidas ta asub põhiseaduse tekstis, on teisene.

Juhataja: Tänan! See ettepanek oli toimkonnale. Sõna soovib härra Sirendi. Palun!

A. Sirendi: Võib-olla ma olen üks vähestest, kes ei saa otsustada toimkonnasiseselt seda arutelu, võib-olla me saaksime täiendavat informatsiooni ja vahetaksime mõtteid, et seda hääletamist jätta järgmiseks korraks.

Juhataja: Tänan! Härra Runnel!

H. Runnel: Kallid kolleegid, ma julgen juhtida tähelepanu, et pole mõtet koormata põhiseadusi nende peatükkidega, pigem võiksime mõelda, kuidas kokku tõmmata. Näiteks oleks isegi mõeldav, et õiguskantsler eraldi peatükina lülitada hoopis presidenti käsitleva peatüki alla ja sellepärast ma ei pea prokuratuuri peatüki avamist üldse tarvilikuks. Ta ei ole selline figuur, mis oleks teiste riigiorganitega võrreldav. See on täiesti teisejärguline asi.

Juhataja: Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, ma tuletan veel kord meelde, et küsimusi, mida on vaja saalis hääletada, esitavad toimkonnad oma juhi kaudu. Enne kui hakkame hääletama, kohaloleku kontroll. Meid on 21. Alustame hääletamist. Küsimus, millele tuleb vastata, on järgmine. Kas olete selle poolt, et põhiseaduses puudub iseseisva peatükina prokuratuuri käsitlev osa? Kas olete selle poolt, et põhiseaduses puudub prokuratuuri käsitlev osa iseseisva peatükina? Hääletame. 19 poolthäält, vastuhääli ei ole. See küsimus on lahendatud. Härra Rätsep, palun!

J. Rätsep: Teine küsimus on terminoloogia küsimus. Ma formuleeriksin selle küsimuse niimoodi: kas pooldate riigi kõrgema kohtu nimetusena terminit “Riigikohus”? Küsimus on hääletamisväärne sellepärast, et senise seadusloome käigus on paralleelselt olnud ikka veel ka ülemkohtu nimetus. Isiklikult ma oleksin lugupidamisest Jüri Adamsi kui aluseks võetud projekti autori vastu siin esitatud nimetuse poolt. Tema mäletatavasti nimetas ka seda kõrgeimat kohtuorganit Riigikohtuks. Keeleteadlased seletasid, et ta ei ole riiklik, ta on riigi kõrgeim kohtuinstants, nii nagu riigivanem, Riigikogu jne.

Juhataja: Palun, millised on küsimused? Küsimusi ei ole. Aitäh, härra Rätsep! Palun, kes soovib sõna? Sõnasoovijaid ei ole. Panen hääletamisele küsimuse, kes on selle poolt, et kõrgeima kohtuinstantsi nimetus on Riigikohus. Hääletame. 21 poolthäält, vastuhääli ei ole. Ka selles küsimuses on assamblee väljendanud oma selget seisukohta. Kuues toimkond on osanud mõlemad küsimused formuleerida nii, et on saanud nendele ka täiesti ühemõõtmelise vastuse. Suur tänu! Kas kuues toimkond soovib veel sõna? Ei. Tänan!

VI toimkonna 22.10.1991 formuleeringule 29.10.1991 seisuga laekunud muudatusettepanekud15

  • H. Runnel, V. Salum, Ü. Seppa: 1) Võtta nn. õiguskantsleri nimetuseks õigushoidja. 2) Ühendada peatükid XI ja XII ühiseks peatükis nimetusega „Riigikontroll ja õigushoidja“. Põhjendus: Riigiehituslikus mõttes on riigikontroll ja õigushoidja madalama astme instutsioonid ega pälvi Rahva, Riigipea, Riigikogu ja Kohtu kõrval samaväärselt iseseisvaid peatükke. Liites ühiseks peatükis, muutuks Põhiseadus ka silmnähtavalt (piltlikult) täpsemaks institutsioonide hierarhilisuse määratlemisel.

VI toimkonna 1.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler (alternatiiv õigushoidja)) formuleering16

§ … Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduse ja seadusega ning kõrgeimat järelevalvet inim- ja
kodanikuõiguste järgimise üle.

Põhiseaduse §§ … ja … ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku Riigikogule Riigikogu liikmete, riigivanema, peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ … Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsemat korraldust reguleerib seadus.

§ … Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul.

Alternatiiv: § … Riigikogu poolt eluaegseks ametisse nimetatava õiguskantsleri ametivolitused võivad kesta 7 aastat üle üldise pensioniea.
Õiguskantsleri ametist tagandamise korra reguleerib seadus.

§ … Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikogule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisikute tegevuse või normdokumendi toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ … Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis on seadusega ette nähtud ministrile.

§ … Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ … Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta riigivanema ettepanekul Riigikogu kahe kolmandiku koosseisu nõusolekul.

Alternatiiv: Liita peatükid „Riigikontroll ja õiguskantsler (õigushoidja)“.

PA 1.11.1991 istungi stenogrammist:

Juhtaja: Järgneb kuues toimkond, probleemid – kohus, Riigikontroll, õiguskantsler. Härra Jüri Rätsep, teil on sõna. Palun!

J. Rätsep: Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kuuenda toimkonna töö on arenenud selliselt, et me oleme püüdnud oluliselt silmas pidada eesmärki luua nende peatükkide raames selged struktuuriühikud, institutsioonid, mille pädevus on teineteisest lahedasti piiritletav. Samuti on kuues toimkond püüdnud nende eri võimkondadesse kuuluvate struktuuride kujundamisel järgida võimude lahususe printsiipi. Sellest lähtuvalt on toimkond omavahelistes arutlustes lahendanud ka terve rea sõlmküsimusi, osa nendest aga paluksime kas kinnitada või kummutada teie ühise seisukohaga. Teile eile väljajagatud XI, XII ja XIII peatüki tekst sisaldab mõningaid alternatiive, täpsemini öeldes kuute alternatiivi. Ma paluksingi nende kohta teie hinnangut, mille kaudu on meil võimalik formuleerida nende peatükkide ligilähedaselt lõplik tekst. Kõigepealt ma nimetaksin seda, et Riigikontrolli institutsiooni kohta ei olnud olulisi parandusettepanekuid ega täiendusi. Ka Tallinnas viibinud ja meie konverentsi sisustanud rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid ei esitanud selle peatüki kohta olulisi etteheiteid. Mõningaid märkusi oli järgneva peatüki, tähendab, õiguskantsleri institutsiooni ja kohtu kohta. Mõnevõrra olid need etteheited adressaadist mööda sellepärast, et meie tekst oli vahepeal muutunud. Ekspertide käsutuses olnud tõlge ei olnud adekvaatne meie tolleks ajaks väljakujunenud tekstiga. Sellepärast saan ma kinnitada, et need märkused väga suures osas kattusid selle mõtlemissuunaga, mis valitses meie komisjoni koosolekutel selle teksti formuleerimisel. Nüüd ma pöörduksingi nende alternatiivide juurde ja seejuures märgiksin ära ka komisjoni kaalutlused. Kõigepealt terminoloogiaküsimus. Kas õiguskantsler või õigushoidja? Tunnistan ausalt, et ka mulle hakkas esmakordse kuulmise järel meeldima termin “õigushoidja”. See on sümpaatne, ilus eestikeelne sõna. Kuid komisjonis selle peatüki kallal tööd tehes hakkasime märkama, et ilmselt tuleb siiski eelistada õiguskantslerit ja nimelt sellepärast, et õigushoidja oleks märgatavalt vastuvõetavam sel juhul, kui see institutsioon koosneks ühest autoriteetsest isikust – õigushoidjast. Kontseptsioon on aga selles suunas ja ka ekspertide käsitlus kallutas meid ikkagi jääma selle juurde, et tegemist on ametkonnaga, mille juht on õiguskantsler. Kujutleme sinna juurde veel teisi ametiisikute astmeid, kas või seda, et maakondades võiksid olla õigusnõunikud jne. See kõik on niisugune probleemidering, mis tulevikus on kindlasti õiguskantsleri tegevust käsitleva seaduse sisuks. Õiguskantsler ametkonna juhina on eeldatavasti vastuvõetavam ja seda väljendas ka komisjon häältega 5 : 1. Õigushoidjal on ka üks tähenduslik puudujääk. Nimelt peab õiguskantsleri ametkond jälgima seaduste vastavust põhiseadusele jne., seadustest alamalseisvate aktide vastavust seadusele ja põhiseadusele ning maakonna astmes jälgima sellest aspektist koguni kohaliku omavalitsuse õigusaktide kvaliteeti. Õiguse osa on teatavasti ka põhiseadusevastane seadus, kui ta veel kehtib. Aga seda osa õigusest õiguskantsler või see ametiisik, kes tema all töötab, ei hoia, seda ei ole vaja hoida, selle tühistamiseks peab ta koguni kiirelt tegutsema hakkama. See on ilmselt teema, mida filoloogid mõtlevad veelgi sügavamalt kui mina või meie komisjon, aga me arvame, et meil sellest sümpaatsest terminist eriti kasu ei oleks, kui hääletatakse õiguskantsleri kasuks. No nüüd ma olen jällegi propagandasse kaldunud, sest häälte arv või suhe 5 : 1 tegelikult käsitlebki niisugust hoiakut ja see oli ka komisjoni seisukoht. Nüüd ma paluksingi kõigepealt hääletada selle üle, kes on selle poolt, et XII peatüki pealkiri ja selle ametiisiku nimetus, keda siin käsitletakse, on õiguskantsler.

Juhataja: Lugupeetud kolleegid! Kas võib lugeda, et see küsimus on meile selge, või me asume läbi rääkima probleemi selgitamiseks? Üks küsimus on kindlasti. Härra Velliste, palun!

T. Velliste: Härra juhataja, minu arvates õiguskantsleri või õigushoidja küsimus ei erine sel määral muudest keelelistest küsimustest, et meil oleks praegu vaja luua sellist pretsedenti. Kui me ei ole ametlikult lahendanud riigipea nimetuse küsimust, siis ma ei näe mingit võimalust teha seda praegu õiguskantsleri või õigushoidja osas. Tänan!

J. Rätsep: Kui see oli küsimus, siis ma vastaksin nii, et see on tõesti vormi probleem, kui komisjon püüaks planeeritud aja raamides jõuda oma tekstiga lihtsalt suuremale küpsusastmele. Ja meil oleks puhta tekstiga lihtsam, kui terminoloogia põhiküsimused oleksid lahendatud.

Ü. Seppa: Ka mina toetan härra Velliste seisukohta ja leian, et selles küsimuses hääletada ei ole vaja. A. Kaalep Me hääletasime ju ka presidendi ja riigivanema küsimuses ühe korra, nii et seisukohad nagu selgusid. Minu arvates härra Rätsep ei esitanud õiguskantsleri kasuks küll ühtegi kaalukat argumenti. Minule tundub küll, et me peaksime eelistama eestikeelset varianti. See on lapselegi selge, et õigushoidja hoiab õigust, võib ka mõne seaduse tühistada – miks mitte?

M. Lauristin: Lugupeetud juhataja! Lugupeetud assamblee liikmed! Mulle tundub, et nimed peaksid moodustama süsteemi. Kui me valime ühe süsteemi või ühe stiili, siis see puudutab kõiki nimesid, ja kui me valime teise, siis see puudutab ju ka kõiki. Ei saa olla president ja õigushoidja, nii ei saa ka olla riigivanem ja kantsler ja kontrolör jne. Mulle tundub, et me peaksime nende nimede juurde tulema ükskord tervikuna tagasi siis, kui me oleme institutsioonid paika pannud.

S. Vahtre: Austatud kolleegid! Ma tahaksin meelde tuletada, et selliste küsimuste lahendamiseks oleks ikkagi tarvis valida ja tööle panna keeleline toimkond. See ettepanek on juba varem tehtud, aga seni ei ole see realiseerimist leidnud. Seda ei maksa jätta nii viimaseks hetkeks, juba praegu oleks vaja tööd alustada. See toimkond vähemalt töötaks välja oma ettepanekud.

Juhataja: Suur tänu! Härra Rätsep, kas on võimalik, et toimkond korraldab hääletamise õiguskantsleriõigushoidja küsimuses siis, kui me lahendame presidendi-riigivanema-riigihoidja küsimuse? Küllap on õige see motiiv, et ametinimetuste süsteem peaks olema ühtne ja kui me lahendame täna küsimuse, kas kantsler või õigushoidja, siis me lahendame ühe küsimuse kogu süsteemist.

J. Rätsep: Kahtlemata on arvatavasti ka ülejäänud komisjoni liikmed sellega nõus. See ei ole põhimõtteline küsimus. Me püstitasime selle küsimuse oma teksti vormistamise selguse huvides.

Juhataja: Suur tänu!

J. Rätsep: Teine küsimus on mõnevõrra sisulisem ja määrab õiguskantsleri nii- või teistsuguse staatuse. Tegu on peatüki §-ga 3, kus põhitekstis, mis on komisjonile vastuvõetavam, on öeldud, et õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul. See on niisugune lähenemine asjale, mille puhul õiguskantsleri vanus ei ole piiritletud ja mis veel olulisem – riigi õiguskantsleri ametisse nimetamine toimub selle kontseptsiooni kohaselt õiguskantslerit käsitleva seaduse tekstis sätestatud alusel ja tähtajaks. See tähendab seda, et õiguskantsler nimetatakse ametisse teatavaks tähtajaks, 7–10 aastaks, nii nagu seadusandja selle sätestab vastavas seaduses. Alternatiiv on järgmine: Riigikogu poolt eluks ajaks ametisse nimetatava õiguskantsleri ametivolitused võivad kesta seitse aastat üle üldise pensioniea. See on nüüd selle küsimuse teine lahendus. See alternatiiv kindlasti tõstab õiguskantsleri positsiooni riigiaparaadi kui terviku suhtes. Ja sel juhul tuleks lisada sellele alternatiivtekstile veel lõige 2, et õiguskantsleri ametist tagandamise korda reguleerib seadus. Analoogilise täienduse tegime ka kohtunike kohta, kelle ametivolitused on eluaegsed.

Juhataja: Suur tänu, härra Rätsep! Probleem on esitatud, seda kajastavad esimese lehekülje viimane paragrahv ja selle alternatiiv, mis on esitatud teisel leheküljel esimese paragrahvina. Esimesel leheküljel olev tekst koosneb paragrahvist, millel pole alajaotust, alternatiiv aga kahest lõigust. Palun, millised on küsimused?

L. Hänni: Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus alternatiivi kohta, kus õiguskantsler nimetatakse ametisse eluks ajaks, aga samal ajal määratakse ametist tagandamise kord seadusega. Kas siin ei ole siiski oht, et seadus võib minna põhiseadusega vastuollu?

J. Rätsep: No teatav loogika probleemi niisuguses püstitamises on. Kuid samal ajal on ka demokraatlike riikide praktika niisugune, et seda eluaegset ametis olemist ei saa siiski täiesti absoluutselt mõista. Tekib olukordi, kus näiteks eluks ajaks ametisse nimetatud isiku tervislik seisund võib kujuneda selliseks, et ta pole suuteline pikemat aega või ka enam üldse seda ametit pidama, samuti tema kriminaalvastutusele võtmine. Need on väga spetsiifilised eritingimused, mida siis vastav seadus sätestab nende tagandamise alustel. Seadus ikkagi tagab selle põhimõtte võimalikult optimaalse täitmise. Need tingimused on väga erandlikud, mida seadus neil puhkudel sätestab. Aga rumal on ikkagi olukord, et kui õiguskantsler on ametisse nimetatud, kuid näiteks insuldi tagajärjel on ta seisund niisugune, et ta ei ole suuteline pidama adekvaatselt kontakti välismaailmaga, siis pole ju võimalik enam ametikohustusi täita.

Juhataja: Suur tänu! Härra Ülo Uluots, palun!

Ü. Uluots: Härra Rätsep! Minu küsimus on selline, et ma ei näe alternatiivi esimesel leheküljel viimases paragrahvis, et õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu. Ja alternatiivis on kirjas, et Riigikogu poolt eluks ajaks ametisse nimetatava õiguskantsleri volitused võivad kesta seitse aastat üle üldise pensioniea. Milline on siin alternatiiv? Ma saan aru, et siin on kolm punkti. Kas see tähendab seda, et jääb kehtima eelmisel lehel olnud ametisse nimetamise kord? Tähendab, siis võiks olla alternatiiviks ainult tema ametivolituste aeg.

J. Rätsep: Meie komisjon peab seda alternatiiviks selles mõttes, et kui esimese lehekülje lõpus olev säte jääb kehtima alternatiivi mõttes, siis kogu see küsimustering lahendatakse seaduse tekstis. Ja põhjalikumat käsitlust sel juhul vaja ei ole. Oleme seda küsimust niimoodi arutanud, et alternatiivteksti aluseks võtmise puhul säilitada seda esimese lehekülje teksti. Tol juhul minu arvates seda enam vaja ei oleks, nii et selles mõttes ikkagi valik on olemas. Ühe reguleerimise aste on märgatavalt madalam kui teisel, s. t. alternatiivil, aga see ei sega selle küsimuse arendamist seaduses.

Ü. Aaskivi: Lugupeetud ettekandja! Kõnealuse paragrahvi puhul räägitakse seitsmest aastast üle üldise pensioniea. Järgmises peatükis, mis puudutab kohtunike ametisse nimetamist, on pandud alternatiiviks ka viis aastat üle pensioniea. Kas üldistuse mõttes ei peaks ka siin see alternatiiv sees olema või on teadlikult vahe sisse jäetud?

J. Rätsep: Vahe tuleb sellest, et nii ühel kui ka teisel juhul on meie komisjon häälteenamusega toetanud seitsmeaastast tähtaega üle üldise pensioniea. See on lihtsalt komisjoni seisukoht ja sellepärast on ta niimoodi siin esitatud. Ja mõlemad on põhivariandis seitse aastat. Ma arvan, et selles mõttes ei määra see piir midagi, sest need ametikohad on täiesti erinevad. Kohtuvõim on täitevvõimust täiesti erinev. Ja ma arvan, et seal võiks olla ka paariaastane kõikumine, sest õiguskantsler on üsnagi soliidne autoriteet jurisprudentsi valdkonnas.

T. Velliste: Härra juhataja! Härra ettekandja! Kuidas õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu kahe kolmandiku nõusolekul, kui seda tehakse riigivanema ettepanekul? Kui näiteks kantsler ja riigivanem on omavahel sõbrad, siis ei saagi üldse vastutusele võtta või? Tänan!

J. Rätsep: Ma arvan, et sõprus ei tohi kunagi segada ametikohustuste täitmist, kõige vähem seaduse ja põhiseaduse täitmist. Niisuguseid olukordi võib tekkida igasuguste sätestatavate õigusnormide puhul, et sätestatud ametikohti täidavad isikud, kes on omavahel tuttavad või siis sõbralikes suhetes.

H. Runnel: Lugupeetud juhataja ja lugupeetud ettekandja! Minul on konkreetne küsimus. Kas see pensioniiga on mõeldud Nõukogude süsteemi või Lääne süsteemi järgi? Millist pensioniiga üldse on praegu projekteeritud tulevikku? Me räägime ju alati tuleviku nimel. Ja teiseks allküsimus. Kas ei ole lihtsalt natuke hädine enesepetmise viis ajada läbi mitte konkreetse elueaga, vaid mingi väga segase pensionieaga? Kas ei oleks mehisem minna selge aastaarvu juurde? Ja teiseks küsimus. See ei ole küsimus, vaid palve. Kui protokollitakse tänane koosolek, siis palun võtta järgnev lause ametliku kirjaliku ettepanekuna, esildisena toimkonnale: “Palun kolmandaks võimaluseks õiguskantsleri nime hääletusel kasutada nimetust “seadusesilm”.”

J. Rätsep: Ettepanek on kindlasti väga tõsine ja arvestatav, kui alustada härra Runneli pöördumise lõpust. Pensioniiga, east sõltuvus – see reguleerib tegelikult mitut asja. Ta reguleerib naisisikute õiguste kaitset kohtus, kohtuaparaadi neid lülisid täites jne. Pensioniiga võib tõepoolest olla erinevas Eesti ühiskonnas ka muutuv nähtus. Ja me peame seda üsna oluliseks, et kohtul, kohtunikul või siis ka õiguskantsleril säiliks teatav eelis rakendada oma suuri ja rikkalikke elukogemusi riigi elu nendes funktsioonides veel üle tavalise pensioniea. See ei sätesta muidugi erilist kohustust pikemat aega töötada, küll aga annab see võimaluse praeguses olukorras, kus kaadri kujunemine kõigis ametkondades on väga oluliselt veel ees, olla mõnel määral vabam nende ametikohtade täitmisel. Ma olen siit puldistki juba öelnud, et kujutlen endast pisut nooremaid tegelasigi, kes oleksid võib-olla valmis praegu aktiivse advokaaditöö pealt üle minema kohtumõistja tooli. Advokaadina ei ole tal üheski riigis vanusepiiri ja niisuguse väga konkreetse piiri olemasolu võib kallutada teda töötama edasi advokatuuris, mis riigi käivitamise seisukohalt ei ole ehk nii tähtis funktsioon selle konkreetse isiku jaoks kui tema tegevus kohtunikuna. Niisuguseid aspekte oleme kaalutlenud. Eesti Vabariigi ajal oli Riigikohtu liikme vanusepiiriks 70 aastat. See on mineviku kogemuse ja väga paljude tänapäevaste kaalutluste sujuv kompromiss. Me loobusime sünnipäeva nimetamisest ja sellest me oleme siin ka palju juba rääkinud.

Juhataja: Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, võib-olla on vajalik, et me otsustame vahepeal ühe organisatsioonilise küsimuse. Küsimuste arv ja see, et küsimused ei taha lõppeda, näitab seda, et täna on ehk veel vara langetada otsus esitatud alternatiivide vahel. Kas ollakse nõus sellega, et me hääletamise teel selgitame selle, kas täna, jätkates arutelu, on meil võimalik otsustada, või tuleks paluda, et toimkond vaataks läbi need märkused-ettepanekud, mis täna esitati ja mida arvatavasti esitatakse veelgi kirjalikult, ning annaks nädala pärast assambleele kaalumiseks redaktsioonid, mis ei tekita nii palju küsimusi? Kas assamblee on nõus oma arvamust selles küsimuses hääletamise kaudu väljendama? Lugupeetud assamblee liikmed, – aitäh, härra Rätsep! – hääletame vahepeal organisatsioonilistes küsimustes. Küsimus, millele palun vastata, on järgmine: kes on selle poolt, et katkestada täna arutelu õiguskantsleri peatüki esimese lehekülje viimase ja teise lehekülje esimese paragrahvi osas (need paragrahvid ei kanna numbreid)? Hääletame. Tänan! 29 poolthäälega on assamblee võtnud vastu otsuse organisatsioonilistes küsimustes ja palub, et toimkond formuleeriks, millele ta soovib assambleel vastata selliselt, et me saaksime väiksema küsimuste arvuga vastuse. Palun jätkame, härra Rätsep!

J. Rätsep: Hando Runnel, Vello Salum ja Ülo Seppa esitasid olulise ettepaneku, mille kohaselt nad arvavad, et õiguskantsleri ja Riigikontrolli peatükid võiks olla liidetud ühiseks peatükiks, mille nimetus oleks “Riigikontroll ja õigushoidja”. Nende härrade poolt on ka õigushoidja nimetus ametlikult esitatud. Komisjoni ülejäänud liikmed olid üksmeelsel seisukohal, et me ei saa sellist ettepanekut toetada, sest see tähendaks täiesti erinevate institutsioonide liitmist ühte peatükki, muudaks süsteemi ja nende funktsioonide eristamise märgatavalt segasemaks. Riigikontroll teatavasti tegeleb majanduse ja majandusõiguse küsimustega, õiguskantsler aga põhiseadusest tulenevate ja madalamal olevate puhtjuriidiliste küsimustega. Ainult niisugune üldine pealkirjade tähtsuse printsiip ja selle tähtsuse tõstmine kahe vähem tähtsa peatüki liitmise teel ei ole minu arvates kuigi edumeelne põhiseaduse konstrueerimise seisukoht. Häältega 5 : 1 toetame seda, et need peatükid oleksid siiski põhiseaduses eraldi, et neid institutsioone – Riigikontroll, -kontrollija ja õiguskantsler-õigushoidja – reguleeritaks põhiseaduse eri peatükkides. Küsimus, mida hääletamise teel saaks püstitada, oleks minu arvates niisugune: kes on selle poolt, et Riigikontrolli ja õiguskantslerit käsitletaks põhiseaduse eelnõus ja põhiseaduses eraldi paragrahvidena?

Juhataja: Lugupeetud härra Rätsep! Lugupeetud toimkond! Aga nad ongi ju eraldi käsitletud ja me leppisime kokku, et apellatsioone täna läbi ei vaadata. Kas selles küsimuses on toimkonna arvamus sedavõrd jagunenud, et vajalik on assamblee otsus toimkonna töö jätkamiseks? Kuidas hääled jagunesid?

J. Rätsep: Hääled jagunesid 5 : 1, aga härra Seppa palvel ja tema eriarvamuse tõttu me tahtsime siia esitada.

Juhataja: Lugupeetud toimkond! Lugupeetud härra Rätsep! Lugupeetud assamblee liikmed! Me leppisime eile kokku, et apellatsioone praegu läbi ei vaadata. See on kõigi toimkondade juhtide ühine seisukoht. Palun, kas on võimalik sellest kinni pidada, härra Rätsep?

J. Rätsep: On küll.

Juhataja: Tänan! Läheme edasi.

J. Rätsep: Nüüd edasi XIII peatükk. Ma tean, kui oluliseks peavad assamblee liikmed neidki hääletamise aluseid. Härra Seppa meie toimkonnast on järjekindel selles, et peatüki esimesele paragrahvile tuleks liita järgmine lause: “Kohtumõistjateks võivad olla ainult ametikohtunikud.” See on oluline, põhimõtteline küsimus. Jällegi häältega 5 : 1 on komisjoni ülejäänud liikmed seisukohal, et seda lauset põhiseadusesse lisada ei tohiks. Küsimus on põhiliselt selles, kas säilitada Eesti Vabariigi kohtutes kohtukaasistujate protsessuaalne seisund ja nende institutsioon või mitte. Härra Seppa on kindlalt veendunud, et kohtukaasistujad ei ole demokraatliku kohtusüsteemi puhul kohtumõistmisse liidetavad. Selle seisukoha poolt- ja vastuargumente käsitleti ka ekspertide osavõtul toimunud konverentsil. Küsimustele, mis puudutasid seda teemat, vastasid minu märkamise järgi kõik demokraatlikest riikidest siia saabunud autoriteedid, et nende kogemus kohtukaasistujate osavõtust on positiivne. Kohtureformi käigus on planeeritud või projekteeritud sellise institutsiooni jätkumine, kuid endisest piiratumal kujul. Olulised nihked on kohtuniku ainuisikulise õigusemõistmise suunas, kus õigusemõistmisega tegeleb tõepoolest professionaalne ametikohtunik. Teatava osa kuriteoasjade puhul, kus on ette nähtud juba vabadusekaotus, kuid ei ole ette nähtud võimalust mõista seda vabadusekaotust näiteks üle kaheksa aasta, on ette nähtud, et kohtumõistmine toimub kollegiaalselt, kohtuniku kõrval võtavad osa ka kohtukaasistujad. Minu arvates on kogu probleem selles, kellest ja mil viisil komplekteeritakse kaasistujate koosseis. Tõepoolest on Nõukogude õigusemõistmise praktikast negatiivseid kogemusi, on ka niisugune kurb juhtum, kus väga pikaajalise protsessi jooksul tukkus kohtus kaheksa kuud Tallinna Veduridepoo vedurijuht, kes oleks kindlasti oma elu kokkuvõtet kaunistanud sellega, kui ta ei oleks järgnevale kohtuotsusele alla kirjutanud ja oleks selle protsessi ajal vedurit juhtinud. See on negatiivne näide, mida pooldab Seppa. Teisest küljest on väga häid näiteid, kus kaasistujatena võivad protsessidest osa võtta ettevõtete juristid, kes tunnevad majandusõigust, või ökonomistid, kes kohtunikust paremini orienteeruvad majandusküsimustes, piiritlevad väga paljusid hinnatavaid probleeme isegi professionaalsemalt kui ainult juura ettevalmistusega kohtunik. Liiklusasjades saavad olla kaasistujateks liiklusõpetajad või muud liikluskogemustega isikud, alaealiste asjades kooliõpetajad, kasvatajad, psühholoogid, kelle osavõtt kohtuprotsessidest on sätestatud küll mõnevõrra muudes vormides, kuid need muud vormid on tihtilugu täiesti formaalsed. Haridusosakond saadab tihtilugu kohtuprotsessile niisuguse pedagoogi, kes on sel päeval vaba ja saab oma aega raisata sellega, et istub täiesti võõral kohtuprotsessil.

Juhataja: Härra Rätsep, palun andestust, et ma segan! Kell on 12.33. Meie reglemendi järgi teeb assamblee poolteist tundi järjest tööd ja mitte enam. Lugupeetud kolleegid, meil tuleb kokku leppida mõningates küsimustes enne, kui me teeme vaheaja või jätkame. Esimene küsimus, milles meil tuleks kokku leppida, on see, kas assamblee peab vajalikuks ja otstarbekohaseks dubleerida toimkondade tööd. Härra Rätsep kandis meile ette, et toimkond lahendas selle küsimuse ja hääled olid 5 : 1. Oli see nii?

J. Rätsep: Oli.

Juhataja: Miks peaks assamblee läbi käima sammhaaval sama tee, mille on läbi käinud toimkond?

J. Rätsep: Ma ei oleks ühtegi sammu astunud sellele teele, kui meie komisjoni aseesimees Seppa ei oleks nõudnud nende küsimuste hääletamist assamblee poolt.

Juhataja: Härra Seppal on täpselt samasugused õigused nagu kõigil assamblee liikmetel, s. o. õigus esitada apellatsioone. Juhatus võttis vastu otsuse, et apellatsioonid vaadatakse läbi järgmisel nädalal, mitte sellel istungil. Protest, palun! Proua Pärnaste, palun!
E. Pärnaste: Lugupeetud juhataja, mulle tundub, et siin on mingi segadus apellatsiooni tõlgendamisega. Kui toimkond üksmeelselt leidis, et need nimetatud alternatiivid oleks tarvis läbi hääletada tänasel istungil, siis ta ei käsitlenud seda mitte kuidagi apellatsioonina. Hääled 5 : 1 kajastavad toimkonna arvamust, kuid see, et see on siia tabelisse toodud, tähendab samavõrra ka seda, et toimkond peab tarvilikuks, et täiskogu selle läbi hääletaks.

Juhataja: Härra Rätsep, kuidas on nüüd lood? Mida peaks assamblee tegema?

J. Rätsep: Meie toimkonna töö praegu lihtsalt seisab nende küsimuste taga ja need on mõnevõrra sisulised küsimused. Nendest oleneb isegi käivitunud kohtureformi käik. Terve vabariigi süsteem on niisugune, mida ei saa päevakski peatada. Ei ole võimalik kujutleda olukorda, kus kohtud lõpetavad töö ja ootavad, mis edasi saab.

Juhataja: Suur tänu! Kell on 12.36. Vabandan, et kuus minutit on läinud üle selle aja, mis oleks pidanud olema vaheaeg. Suur tänu! Kell on 12.36. Vaheaeg 20 minutit. Me jätkame tööd kell 12.55. Palun vaheajal juhatuse juurde härra Seppa ja Rätsep! Vaheaeg

Juhataja: Lugupeetud kolleegid, palun võtke istet! Vaheaeg on lõppenud, kell on 12.56. Kohaloleku kontroll. Kohal on 28 assamblee liiget. Härra Rätsep, palun veel kord kõnetooli!

J. Rätsep: Lugupeetud kolleegid! Meie toimkonna problemaatika leidis nüüd juhatuse abil teistsuguse lahenduse. Need kuus küsimust, mida meil oli kavatsus lasta teil alternatiividena läbi hääletada, jäävad momendil teie ette püstitamata sellepärast, et härra Seppa nõustus võimalusega vaidlustada need apellatsiooni korras meie teise lugemise lõpus. Seega jääb mul ainult ülevaate mõttes peatuda veel paaril momendil, paaril niisugusel küsimusel, millele loodan teie tähelepanu pöörata nende apellatsioonivaidluste lahendamise ajal. Ülo Seppa peab vajalikuks täiendada põhiseaduse kohtu peatüki teksti sõnadega “eeluurimist teostavad kohtu-uurijad”. See on komisjoni ülejäänud liikmete jaoks põhimõtteliselt niisugune seisukoht, mis sobib küll teataval määral 1938. aasta kohtute seadustiku ühe sättega, kuid mis ei ole oma tähenduselt niisugune, mida tuleks praegu põhiseaduse koostamisel arutada. See on puht menetluse küsimus ja selle küsimuse niisugune püstitamine on selges vastuolus XX sajandi lõpuks väljakujunenud demokraatia üldalustega. Ta on minu hinnangu järgi vastuolus võimude lahususe printsiibiga. Kohtueelne uurimine on täitevvõimu funktsioon. Seda on väga keeruline vaidlustada ja uurimistegevuse allutamine kohtule ka kohtu-uurijate menetlusvolituste piirides oleks teatavas mõttes isegi kaugemal arenenud demokraatia praegusest seisust, kui oli seni Nõukogude Liidus kehtinud struktuur, mille puhul prokuratuur uuris, esindas süüdistust. Seda vaidlustati juba Nõukogude korra tingimustes kui antidemokraatlikku nähtust. Veel vähem sobib uurimine kui menetlustegevus kohtu alluvusse. Siin on komisjoni ülejäänud liikmetel niisugune põhihoiak ja ka see probleem lahenes komisjonis häältega 5 : 1. Tähendab, niisugust sätet põhiseadusesse tingimata vaja ei ole, ei ole ka vaja sisulisi vaidlusi sel teemal. Kui vaadata 1938. aasta kohtute seaduste teksti, siis selles on ainult ühes paragrahvis juttu kohtu-uurijast, seevastu prokuratuurist on terve peatükk oma 11 paragrahviga. Kas see ei ole niisugune teema, mida nüüd veel põhjalikumalt peaks käsitlema? Üsnagi asjalikke ettepanekuid kahe peatüki kohta esitas härra Kaido Kama. Teda ennast ei ole momendil siin ja sellepärast ma nende probleemide lahendamisel pikemalt ei peatuks. Nimetaksin ainult, ja seda kajastab ka teile välja jagatud tabel, et üsnagi oluline osa tema taotlustest on toimkonna poolt kas osaliselt või täielikult rahuldatud. Küll aga pisut olulisema küsimusena tegi Kaido Kama ettepaneku sätestada õiguskantsleri funktsioonide osas iga kodaniku õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole. Me oleme korduvalt seda teemat käsitlenud ja ei pidanud vajalikuks ega võimalikuks, et õiguskantslerit koormataks nii piiramatu avalduste ja kaebuste tulvaga. See takistaks mitte ainult tema, vaid ka tema ametkonna tööd ja me jäime pädevuse definitsiooni piiritlemisel nendesse raamidesse, mis on teile esitatud tekstides fikseeritud. See on vahest ülevaate mõttes kõik see oluline, mida kuuendal toimkonnal esitada on. Ja ma tänaksin teid tähelepanu eest!

Juhataja: Suur tänu, härra Rätsep! Meil on ka vähemalt kaks sõnavõttu. Esimesena saab sõna härra Seppa. Palun!

Ü. Seppa: Lugupeetud esimees! Austatud kolleegid! Ma nõustusin meie juhatusega, et täna ei ole vaja neid küsimusi hääletusele panna mitte sellepärast, et küsimused, mis ma olen üles tõstnud meie toimkonnas, oleksid tühised ja ei vajaks hääletamist, vaid sellepärast, et mul on tunne, et assamblee ei ole jõudnud nende küsimustega küllalt põhjalikult tutvuda ja ei mõista nende küsimuste tohutu suurt tähtsust. Küsimus on kohtuvõimus! Praegusel kujul esitatud projektis ei ole meie kohtuvõim täiuslik, ei ole täielikult lahutatud riigivõimust. Ja oluline on see, et kui kunagi Eesti Vabariigis tehti põhiseadust, siis Eesti Vabariigi kohus põhines Vene tsaaririigi kohtul, mis oli sellel ajal üks progressiivsemaid kohtusüsteeme maailmas. Tsaaririigi kohtusüsteemis olid kohtuliku uurimise küsimus ja kohtumõistmise küsimused lahendatud väga progressiivselt. Praegu me oleme läinud seda teed, et paljudes kohtuseadustiku küsimustes on jäädud seisukohtadele, mille Eesti Vabariiki on sisse toonud Nõukogude võim. Üheks selliseks institutsiooniks oli kohtukaasistujate institutsioon. Kohtukaasistujate institutsiooni abil on praktiliselt toime pandud kõik kohtulikud repressioonid. See, et kohut mõistab rahvas, mida rõhutas omal ajal kommunistlik partei, viib vägivallale ja ebaõiglusele. Kui meie eksperdid ütlesid, et paljudes riikides on olemas kohtukaasistuja institutsioon, siis see institutsioon on kujunenud hoopis teistel alustel ja teistmoodi. Minu meelest ei ole vastuvõetav, nii nagu ka siin härra Rätsep ütles, et kohtus tukuvad mingisugused vedurijuhid ja kohtunik kasutab seda ära, et toetuda oma tahte läbiviimisel mingile kollegiaalsele seltskonnale. Ma olen väga-väga palju aastaid olnud ka kohtukaasistujaks, kui ma töötasin ettevõtetes juristina, ja ma tean seda, mis toimub selles toas, kus kohut mõistetakse. On kaks võimalust. Üks võimalus on see, et kohtunik kohtuprotsessilt tulles kirjutab suure kiiruga otsuse ära, ta ei vaevu kunagi kaasistujatega sellest rääkima, mida sinna kirjutada, läheb siis kohtusse ja tihtipeale saavad kaasistujad kohtuotsuse sisu teada alles selle ettelugemisel. Teine võimalus on see, et kohtus on olemas väga tugevad kaasistujad, kes nõuavad ja sunnivad kohtunikule, professionaalsele õigusemõistjale oma seisukohti peale. Kohtunik peab otsuse tegema nende kaasistujate arvamuse järgi ja vormistama sinna juurde oma eriarvamuse. Ma olen kohtus esitanud väga palju eriarvamusi, kuid neid ei ole kunagi arvestatud. Sisuliselt on asi nii, et seni on kaasistujad valinud partei ja nad on tihtipeale suunatud kohtusse kohtu kontrolliks ja selle läbiviimiseks, mis kohtus tehakse. Ma ei taha täna väga pikalt selle juures peatuda, aga arvan, et kaasistuja institutsioonist tuleb veel juttu. Ma tahan apellatsiooni korras nendest küsimustest pikemalt rääkida ja ma ei räägi praegu mitte enda nimel, vaid räägin Tartu ülikooli teadlaste nimel. Härra Ilmar Rebane, kes tunneb kõige põhjalikumalt kohtusüsteemi nii Eesti Vabariigi ajal kui ka praegu, samuti professor Lindmäe ja ülikooli teadlaste kollektiiv, kes on minu taga, on mulle väga südamele pannud, et see küsimus leiaks põhjalikumat lahendamist, ja nõudnud, et me blokeeriksime selle võimaluse, et Eesti Vabariigi kohtutes saaksid tulevikus kohut mõista inimesed, kellel tegelikult ei ole selleks moraalset õigust. Teine küsimus puudutas kohtu-uurija küsimust. Kohtu-uurimine on kohtuvõimu üks osa selles Eesti Vabariigi kohtute seadustikus, mis on äärmiselt täiuslik dokument. Ma ei usu, et kõik seda väga hästi tunnevad, aga sellega oleks väga vaja tutvuda, kuidas on organiseeritud kohtumõistmine. Selle esimeses, üldpeatükis on esimese paragrahvina kirjas, et kohtuvõimu teostavad jaoskonnakohtud, kohtu-uurijad, ringkonnakohtud, kohtukoda ja Riigikohus. Kohtusüsteemi on täiesti kindlalt sisse viidud kohtu-uurija institutsioon ja see peab kuuluma kohtuvõimu juurde. Kui siin härra Rätsep väidab, et see piirab mingil moel kohtuvõimu täiuslikkust, siis sellele ma vaidlen vastu. Minu arvates piirab kohtuvõimu täiuslikkust see süsteem, mis on praegu viidud sisse kohtuliku uurimise ameti kaudu. Kui kohtuliku uurimise amet kuulub siseministeeriumi juurde, siis viib kohtuliku uurimise läbi täidesaatev võim. Ma olen olnud esindajana paljudel protsessidel, kus kohus ei ole kompetentne asja lahendama, kuna materjalid on vormistatud nii kaugel kohtust ja tihtipeale väidavad need inimesed, kes on kohtu all, et nende materjalid on fabritseeritud ja vägivalla ning survega koostatud. Kohtunik ja kohus ei ole võimelised põhjalikult kontrollima neid materjale, mis tulevad hoopis teisest ametkonnast. Kui rääkida Jüri Rätsepaga ja paljude praegu võimu juures olevate juristidega, siis väljendatakse mõtet, et see toetab kohtuvõimude iseseisvust ja võimude lahusust, kui on olemas eraldi ametkond, kes kohtu-uurimisega tegeleb. Ent see ei pea kuuluma siseministeeriumi koosseisu. See ei pea kuuluma ühegi ministeeriumi koosseisu, ta peab olema iseseisev ametkond – kohtuliku eeluurimise amet. Kui vaadata sellist struktuuri meie valitsussüsteemis, et peale ministeeriumide, peale spetsiaalselt ettenähtud ametkondade on olemas veel mingisugused ametid, siis see on väga lähedane sellele, mis oli Nõukogude võimu juures, need olid komiteede süsteemid. See on midagi taolist, nagu oli KGB, eraldi ametkond. Ja ma leian, et sellised lahendused ei ole demokraatlikud, nende vastu tuleb võidelda ja mitte lubada kohtusüsteemis kohtuvõimu piiramiseks selliseid asju. Väga imelik probleem on ka see, et hästi suure kiirusega tehti kohtuseadus, mida asuti kohekohe rakendama ja nüüd on tulemas põhiseadus. Ma näen siin teatud survet kohtusüsteemi kujundamiseks ja muutmiseks. Kui me vaatame praegust kohtuseadust, siis sealt paistab väga paljudest kohtadest läbi Nõukogude kohtusüsteem. See seadus on väga halvasti ette valmistatud, väga halvasti vormistatud ja ma arvan, et ülemnõukogu võttis selle vastu seetõttu, et meie ülemnõukogus on liiga vähe juriste, me ei ole kompetentsed selliseid asju kontrollima. Kuigi me ei taha rääkida USA-st, suurriigist, mis ei ole Eestiga võrreldav, tahaksin ma tuletada meelde seda, et kui USA-s oli põhiseadus tegemisel, siis 55 inimesest, kes võtsid osa põhiseaduse tegemisest, oli 34 juristi. Meie assamblees olevate juristide kohta võib niipalju öelda, et tegevjuriste on väga vähe ja ma väga kardan, et kui me teeme siin ilma ekspertide arvamuseta selliseid otsuseid, siis võivad need kujuneda tuleviku jaoks väga ebasoovitavateks. Ka täna nõustusin ma sellega, et neid küsimusi mitte hääletusele panna ja nimelt selle mõttega, et kui neid küsimusi assamblees apellatsiooni korras edasi arutada, siis enne seda me peaksime ära kuulama meie poolt välja kuulutatud eksperdi, Eesti vanima ja minu meelest kõige kompetentsema, kõige autoriteetsema juristi, härra Ilmar Rebase arvamuse selles küsimuses. Tänan tähelepanu eest!

Juhataja: Suur tänu, härra Seppa! Samas tuletan kõigile kolleegidele meelde, et meie reglemendi järgi sõnavõtud puldist kestavad kuni seitse minutit. Härra Seppal oli südamel rohkem probleeme ja sellepärast kestis tema sõnavõtt 12 minutit. Samas küsimuses soovib sõna härra Adams. Palun!

J. Adams: Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Eelnõu autorite grupijuhina ma võlgnen teile seletuse. See seletus on hädavajalik sellepärast, et käesoleva teema kolme võtmeterminit – kohtunik, prokurör ja uurija – kasutatakse nii toimkonnas kui ka siin saalis igaühte vähemalt kahes erinevas ja peaaegu teineteise tähendust välistavas tähenduses. Ja arvatavasti põhiliselt sellest on möödarääkimised tingitud. Teine probleem on see, millele härra Seppa juba tähelepanu juhtis, et olemasolevad Nõukogude kohtuvõimu struktuurid, eriti prokuratuur, kohtusüsteem ja uurijad, püüavad kindlustada n.-ö. harjumuslikku kohta päikese all. Ei saa pahaks panna seda, et prokuratuur tahab end säilitada samal kujul ja ennast ka põhiseadusesse sisse kirjutada, et uurijad, kohtud tahavad samamoodi säilida. See on inimlik ja täiesti mõistetav, kuid see ei saa põhiseaduse tegemisel olla meile eeskujuks. Täpselt samuti ei saa me viia põhiseaduse vastavat peatükki kooskõlla ülemnõukogus vastuvõetud kohtureformi seaduste alustega. Vastupidi, seadus võidakse seal vastu võtta ja kui põhiseaduses sätestatakse mõni asi teistmoodi, siis peale põhiseaduse jõustumist tehakse vastavad muudatused. Minu arvates nii on loogiline kord. Nüüd terminite juurde tagasi. Kõigepealt hakkasime peale esimesest põhilisest vaidlusest, mis asi on kohtunik. Kohtunik on inimene, kes mõistab kohut. Siin on võitlus kahe kontseptsiooni vahel. Kas Eesti Vabariigis peale uue põhiseaduse jõustumist saavad kohtumõistjad olema ainult inimesed, kes on kohtunikud, või on nendeks ka teised inimesed, kes ei ole kohtunikud, s. t. inimesed, keda praeguses kõnepruugis nimetatakse kaasistujateks? Mida see praktiliselt tähendab, kui me ühe või teise tee valime? Tähendab, kui me säilitame kaasistujate institutsiooni, siis sellest, mis juhtub, on juba eelkõnelejad rääkinud. Teine võimalus, kui me välistame, et tulevases Eestis oleksid kaasistujad, siis mida see praktiliselt tähendab? See tähendab seda, et mingisuguse aja, aasta või kahe jooksul me püüame Eestis leida piisavalt palju inimesi, kes võib-olla õpivad natuke juurde, kuid kindlasti teevad ära eksami ja nad määratakse kohtunikuametisse. Võib-olla kõigil neil ei ole esialgu juriidilist haridust, aga see on arvatavasti paratamatu. See on see Tartu juristide ettepaneku sisu ja nemad kasutasid nimetust “ametikohtunik”. Minu arvates on see äärmiselt äpardunud termin, aga seda nemad mõtlesid. Nüüd järgmised terminid, mis meil siin on kasutamisel. See on uurimine. Projektis me kasutasime terminit “kohtu-uurija”. Ja kasutasime nii, nagu oli öeldud 1938. aasta kohtuseaduses, et tema on kohtute juures. Sellest on tekkinud lõpmatult palju segadusi ja möödarääkimisi. Milles need seisnevad? Kohtu-uurija on üks uurija võimalikke liike, uurimisi teostav miilitsa- või politseiorgani ametnik. Ta on spetsiaalne ametnik kohtuvõimu süsteemis, kes teostab eeluurimist. Siin võitlevad praegu omavahel kaks kontseptsiooni: Nõukogudeaegne kontseptsioon, kus uurijad moodustavad eraldi ametkonna ja on sisuline alluvus, ja Eesti-aegne kontseptsioon, kus iga uurija on üksteisest sõltumatu kohtusüsteemi ametnik. Kuidas tuleb mõista Eesti-aegset terminit, et kohtu-uurija asub kohtu juures? Minu arvates härra Rätsep ja paljud ei ole aru saanud, mida see toob endaga kaasa, arvates, et siin on mingi traditsioon, mis ulatub tagasi vene keelde või tsaari-Venemaale. Igal kohtul on oma tegevuspiirkond. Kui Eesti-aegne seadus ütles, et kohtu-uurija on selle kohtu juures, siis mõeldi, et selle konkreetse uurija tegevuspiirkond on samasugune nagu antud kohtul, näiteks selle ringkonnakohtu ringkonnas tegutsev kohtu-uurija. Nii tuli sellest aru saada. Peale selle oli ka selliseid kohtu-uurijaid, kelle tegutsemispiirkond oli terve Eesti. Nemad olid Tallinnas ja uurisid eriti olulisi asju. Ma teen ettepaneku edaspidi loobuda terminist “kohtu-uurija”, sest see ajab meid ainult segadusse. Räägime ainult uurijatest või asendame selle mingisuguse muu sõnaga. Ma teen ettepaneku loobuda edaspidi ka terminist “kohtu juures olev”, kui see tõesti tekitab segadust ja ei saada aru, et kui uurija piirkond ja kohtu ringkond kattub, siis see ei tähenda, et nende vahel oleks alluvuslik vahekord. Peale selle ma tahaksin juhtida tähelepanu, et härra Rätsep ütles täna vähemalt kaks korda, et uurija on täidesaatva võimu osa. Ei ole! Ta on kohtuvõimu osa. Kolmas ametnikutüüp kohtuvõimu teostamisel kannab nime prokurör. Siin on tekkinud samasugune arusaamatus. Mis asi on praegu prokuratuur ja kuidas ta tahab ennast säilitada? Ma arvan, kõik teavad, tema oluline omadus on, et on olemas ametialane alluvus, moodustatakse hierarhiline struktuur. Kui Eesti Vabariigi ajal räägiti prokuratuurist, siis selle sõna all mõisteti n.-ö. kõikide Eestis tegutsevate prokuröride üldkogu. Oluline erinevus on see, et nad ei olnud omavahel ühelgi juhul alluvusvahekorras. Ja selle kontseptsiooni prokuröri ülesanded olid väga konkreetselt määratud ja need olid tunduvalt kitsamad kui Nõukogude prokuröril. Prokuröril oli kaks ülesannet, nimelt formuleerida süüdistus ja esineda kohtus riikliku süüdistajana. (Ma olen arvatavasti ka oma aega ületanud?) Ma siiski arvan, et me peame põhiseaduse juures otsustama ära kolm olulist momenti. Kõigepealt, kas me tahame näha, et Eestis mõistavad õigust ainult kohtunikud, s. t. inimesed, kes on sooritanud mingisuguse kutseeksami ja määratud vastavatesse kohtutesse, või me lubame õigusemõistmise juurde ka teisi? Siis me peame otsustama ära, milline on mõiste “prokurör” tähendusmaht. Kas ta piirdub ainult süüdistuse formuleerimise ja kohtus süüdistuse esitamisega või antakse talle mingisuguseid Nõukogude ajast saadud funktsioone juurde? Me peame otsustama ka seda, kas prokuröride vahel säilib alluvusvahekord või nad on tõeliselt sõltumatud. Muide, ma juhin tähelepanu, et millegipärast härra Rätsep ei öelnud, et Eesti-aegne kohtute seadus ütleb seda ka, et prokurör on ka kohtute juures, s. t. tema tegevuspiirkond kattus vastava kohtu tegevuspiirkonnaga. Ja kolmas asi, mille me peame ära otsustama, on seesama uurijate küsimus. Kas uurijad on hierarhiline struktuur, kus mingisugune peauurija annab korraldusi, või vastupidi, nemad on sõltumatud ametnikud, kes täidavad ainult nende peale pandud ülesandeid? Tänan!

Juhataja: Suur tänu, härra Adams! Kahjuks on nii, et härra Seppa ja ka härra Adams ei mahtunud nendesse raamidesse, mida kehtestab reglement. Ma mõtlesin ajalimiiti. Härra Korrovits, palun!

V. Korrovits: Austatud juhatus! Lugupeetud kolleegid! Härra Rätsepa ettekandest võis aru saada nii, et kohtusüsteem kohe ka toimib, vajab ainult natuke kohendamist ja demokratiseerimist, kuid tegelikult on asi ikka natuke teisiti. Ja ma tahaksin juhtida kolleegide tähelepanu sellele, et praegu püütakse säilitada nõukogulikku õiguskorda ja see on väga oluline moment. Nimelt selle säilitamine on võrdväärne kommunistliku partei võimu säilitamisega, julgeolekukomiteele antud võimalustega tegutseda edasi jne. See käib sel moel, et ülemnõukogus võeti näiteks vastu kohtute seadus, mis oma põhiküsimustes üldsegi mitte ei erine ENSV-s kehtinud kohtute seadusest ja kavatsetakse legaliseerida ka prokuratuuri keskset osa Eesti õigussüsteemis. Põhiseaduses peab kindlalt fikseerima, et kohut võivad mõista kvalifikatsiooniga kohtunikud. Küsimus on selles, kuidas seda kvalifikatsiooni saavutada lühikese aja jooksul, kui toimub kohtute reform ja kohtutest kaob ära nõukogulik mõiste – kohtukaasistujad. Ei ole vist ühtegi tsiviliseeritud riiki, kus see oleks teisiti. Nimelt, et õigust mõistaks kvalifikatsioonita kohtunikud. Vandekohtus otsustamine, kas inimene on süüdi või ei ole, ei ole veel teatavasti kohtumõistmine. Põhiseaduses peab sätestama ka selle, et uurimist teostavad kohtu-uurijad, kohtu juures olevad uurijad. Kuid tähtis on see, et nemad on sõltumatud, vastupidi härra Rätsepa väitele, et nad võivad hakata sõltuma kohtutest. Nende sõltumatus tuleneb kohtu enese sõltumatusest ning kohus on see organ, kes peab algatama eeluurimise ja selle ka läbi viima. Prokuratuur teostab uurimise järelevalvet. Kui uurimine on läbi, siis prokurör esitab riikliku süüdistuse uurimismaterjalide põhjal, mitte oma ametkonnas teostatud uurimismaterjalide põhjal, nagu see on praegu. Siin on oluline vahe. Advokaat teatavasti kaitseb inimest kohtus ja kohus langetab otsuse, lähtudes prokuröri, advokaadi, süüdistatava, süüdistaja ja tunnistajate ning teiste kohtus osalejate tunnistustest ja sõnavõttudest. Prokurör teostab ka kohtuotsuse täitmise järelevalvet, kuid mitte mingisugusel juhul ei teosta tema uurimist, et selle põhjal esitada inimesele riiklikku süüdistust. See on absoluutselt eetikavastane ja seda võib teha ainult Nõukogude Liidus. Tänan tähelepanu eest!

Juhataja: Aitäh, härra Korrovits! Juhataja avaldab tänu sellega seoses, et kolmas sõnavõtt, mida te kuulsite, mahtus nendesse ajaraamidesse, milles me oleme kokku leppinud. Sõnavõtusoove rohkem ei ole. Me lõpetame arutelu Riigikontrolli, kohtu ja õiguskantsleri teemadel.

VI toimkonna 6.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) formuleering17

§ 5. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduste ja seadusega ning kõrgeimat järelevalvet inim- ja
kodanikuõiguste järgimise üle.

Põhiseaduse §§ … ja … ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku Riigikogule Riigikogu liikmete, riigivanema, peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 6. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsemat korraldust reguleerib seadus.

§ 7. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul.

§ 8. Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikogule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisikute tegevuse või normdokumendi toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 9. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis on seadusega ette nähtud ministrile.

§ 10. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 11. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta riigivanema ettepanekul Riigikogu kahe kolmandiku koosseisu nõusolekul.

PA 8.11.1991 istungi stenogrammist:

J. Rätsep: Kõik parandus- ja täiendusettepanekud, nii palju kui neid on laekunud, laekusid täna vahetult enne määratud kellaaega ja toimkond planeerib oma järgmise koosoleku homme kella poole kümneks hommikul. Selle järel oleme valmis avaldama toimkonna seisukohti nendes küsimustes.

[…]

J. Rätsep: Kuuendal toimkonnal on apellatsiooni korras saabunud taotlus. Tegelikult on apellatsiooni esitaja toimkonna liige Ülo Seppa, kes tahab lisada meie kohtupeatüki paragrahvile nõude, et õigust peaksid mõistma kutselised kohtunikud. Ja teine küsimus puudutab kohtueelset uurimist ja kohtu-uurijate institutsiooni. Kui apelleeriv toimkonna liige on valmis apellatsiooni esitama, siis me oleme valmis seisukohta avaldama.

Juhataja: Suur tänu! Ka juhatusele on Ülo Seppalt laekunud nimetatud apellatsioon. Samuti ma tuletan meelde, et tegelikult me alustasime sisulist arutelu juba nädal aega tagasi, kui juhatus leppis kokku härra Seppaga ja toimkonnaga, et täna toimub apellatsiooni sisuline läbivaatamine. Ma palun apellatsiooni ettekandmiseks kõnetooli härra Seppa. Kolleegid, palun tähelepanu! Me teeme poole viiest vaheaja. Härra Seppa, teil on sõna.

Ü. Seppa: Austatud härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Nagu ma juba üsna pikalt rääkisin, on minu apellatsioon sihitud kuuenda toimkonna praeguse § 1 teksti käsitluse vastu. Minu meelest on § 1 sõnastatud praegu selliselt, et see ei kindlusta iseseisvat kohtuvõimu Eesti Vabariigis. Siin on öeldud küll, et õigust mõistavad oma tegevuses sõltumatud kohtud, kuid minu meelest see lause ei sisalda mõtet, et Eestis on iseseisev kohtuvõim, mis on lahutatud teistest võimudest. Seepärast palusin ma sõnastada selle peatüki § 1 järgmiselt: “Kohtuvõimu teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtud, kus õigust mõistavad kutselised kohtunikud.” Minu meelest on see paragrahv praegu sõnastatud nii, et kohtuvõim on selle paragrahviga Eesti Vabariigis kehtestatud. Miks ma rõhutan seda, et õigust mõistavad kutselised kohtunikud, sellest ma rääkisin siin ka juba eelmine kord. Seoses Eesti Vabariigi okupeerimisega lõppes meil ka Eesti Vabariigi seaduste kehtivus ja kehtestati uued Nõukogude seadused, sisse toodi uus institutsioon, mis varem puudus – see oli kohtukaasistujate institutsioon. Ja ma vaidlen sellele vastu, et Eestis mõistetakse õigust kohtukaasistujate abil. Ma leian, et kohtuvõim toimib täiuslikult siis, kui kohut mõistavad kutselised kohtunikud. Ma tõin selle juba eelmine kord välja ja need tekstid on välja jagatud. Ma ei taha selles suhtes asja palju pikemale ajada. Ma ütlesin veel lühidalt, et ma pean kohtukaasistujate institutsiooni sovetismi rudimendiks. Tahaksin mainida seda, et kaasistujate juuresolek vabastab kohtuniku vastutusest selles osas, et tema südametunnistus ei piina teda, kui ta vale otsuse on teinud. Ta võib alati ütelda, et ega kohut ei mõistnud tema, vaid temaga olid kaasas rahva esindajad, kes kohut mõistsid. Nii sündis see Nõukogude võimu ajal ja selle tõttu on meil nii palju ebaõigeid kohtuotsuseid. Ma lähen edasi teise paragrahvi juurde, mille sissetoomist ma sellesse peatükki taotlen. See kõlaks niimoodi: “Kohtueelset uurimist viivad läbi kohtuministeeriumi koosseisu kuuluvad sõltumatud uurijad, kelle tööpiirkonnaks on kohturingkonnad, kuhu nad ametisse määratakse.” Ma mainisin juba eelmine kord ja rõhutan ka praegu, et eeluurimine peab kuuluma kohtu võimkonda. See on kohtuvõimu üks osa ja nii oli ta väga õigesti sätestatud Eesti Vabariigi kohtute seadustikus, kusjuures on olemas väga palju paragrahve, kus näidatakse, et kohtu-uurija on üks kohtuvõimu teostaja. Juba §-s 1 on öeldud, et kohtuvõimu teostavad kohtud ja kohtu-uurijad. Edasi, §-s 3 on öeldud, et kohtu-uurijate võimkond piirdub vastavate ringkondadega. Paragrahv 18 ütleb, et ringkonnas on vajalik arv uurijaid, ka tähtsate ja eriti tähtsate asjade uurijaid. See seadustik määrab uurijate tööpiirkonnad, ametkonnad, kantseleid, kus uurijad töötavad. Paragrahv 83 määrab kohtunike ja kohtu-uurijate kutselise ettevalmistuse. Kõikidest nendest paragrahvidest on näha, et uurimine on kohtuvõimu koosseisus. Meie praegune kohtu seadustik, mis ülemnõukogu poolt vastu võeti, on lahutanud kohtuvõimust kohtu-uurimise ja sellega ei ole kohtuvõim täiuslik. Ma nõuan nende paragrahvide sissevõtmist meie põhiseadusesse, kuigi nad võib-olla ei olekski vajalikud normaalses tsiviliseeritud ühiskonnas. Aga ma tahan praegu rõhutada just seda, et meil on vastu võetud kohtuseadus, mis võimaldas teha väga suuri muudatusi, võrreldes Eesti Vabariigi kohtuseadusega, seadustikuga, ja ei olnud taga põhiseadust, mis oleks nende muudatuste tegemise ära hoidnud. Sellepärast peavad sellised paragrahvid olema põhiseaduses. Mis puutub kohtukaasistujate institutsiooni, siis ma tahan veel ütelda, et põhiline argument, millega mulle on vastu vaieldud, on see, et meil Eesti Vabariigis ei jätku kohtunikke ja sellepärast me peame kasutama inimesi, kellel ei ole eriharidust. Ma uurisin seda küsimust ja Eestis väljaantud Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanute nimekirja, kus on sees 1945. aastast kuni 1986. aastani lõpetanud isikud. Selgub, et Eestis on praegu umbes 3000 kõrgharidusega juristi, et vajalikku arvu kätte saada. Nii et momendil on 98 kohtunikku, ütleme, 100 kohtunikku ja selleks, et kohut mõistaksid professionaalsed kohtunikud, oleks vaja 150 inimest. Ma ei usu, et see, nagu poleks 3000 juristi hulgast võimalik saada 150 kohtunikku, oleks mingi põhjendus.

Juhataja: Härra Seppa, ma väga vabandan, aga teil on aeg kahe minuti võrra ületatud ja lisaks on kell saanud pool viis, mil vastavalt reglemendile tuleb teha vaheaeg. Võib-olla vajate veel aega? Ma ei seganud teid mitte selleks, et peaksite kohe lõpetama.

Ü. Seppa: Tänan tähelepanu eest! Ma lõpetan. Ma arvan, et kõik mõistavad, milles küsimus on. Aitäh teile!

Juhataja: Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, enne vaheaega on mul mõned teated. Teile on välja jagatud juhatuse poolt koos toimkondade juhtidega koostatud otsuse projekt redaktsioonitoimkonna moodustamise kohta. Ma palun vaheajal uurida pisut ka seda otsuse projekti. Juhatus arvab, et on reaalne ammendada kella kuueks kogu istungi päevakord. Üheks tagatiseks on see, kui me nimetatud otsuse projektiga ei pea mitte väga kaua tööd tegema. Teiseks, pärast vaheaega saavad soovi korral uuesti sõna härra Rätsep kui toimkonna juht ja härra Kaalep. Nüüd aga 20 minutit vaheaega. Me kohtume uuesti kell 16.50.

Juhataja: Kell on 16.51. Jätkame tööd. Kohaloleku kontroll, palun! Assamblee liikmeid on kohal 33. Jätkub arutelu Riigikontrolli, õiguskantsleri ja kohtu küsimustes. Meil oli kokkulepe, et sõna saavad selles küsimuses härra Kaalep ja härra Rätsep. Palun, härra Kaalep, teil on sõna!

A. Kaalep: Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mind erutasid härra Seppa sõnavõtt ja tema seisukohad väga mitmel põhjusel. Nagu kõik inimesed, kes on läbi elanud selle nn. nõukogude korra etapi meie rahva ajaloos, on minulgi olnud tegemist kohtutega, tean, mis asi on sõjatribunal, tean, mis asi on rahvakohus, ja sellepärast, olemata küll jurist, on minulgi omad seisukohad. Mulle tundus, et see analüüs, kui seda tohib analüüsiks nimetada, mida härra Seppa esitas, oli küllaltki pealiskaudne. Mul on selliseid kogemusi, kus võin rahvakaasistujate kohta (nagu neid on nimetatud) öelda ainult häid sõnu, ja on kogemusi, kus võin rahvakohtunike kohta öelda ainult halba. Ja sellest etapist ei saaks me teha järeldusi, millest tuletatud norme me võiksime arvata kestvat aastakümneid. Me ei tohiks oma kohtukorraldusele anda liiga kindlaid ja liiga täpselt piiritletud suundi või kui me anname suunad, siis me ei tohi ikkagi anda liiga täpseid korraldusi. Me ei tea ju, kuhupoole läheb rong. On täiesti võimalik, et ühel ilusal päeval leiab Eesti rahvas, et anglosaksi maade tüüpi vandekohus on veel kõige parem süsteem. Sellepärast tundub mulle niimoodi, et härra Rätsepa esitatud ja kaitstud variant, mis jätab võimalused lahti, on ikkagi kõige sobivam, kuna härra Seppa soovitatud kitsas tee võib olla isegi umbtee. Avaldan poolehoidu härra Rätsepa seisukohale.

Juhataja: Tänan! Vaatamata kokkuleppele, et sõna saavad üksnes härra Kaalep ja härra Rätsep, otsustas juhatus anda siiski kaheks minutiks kohalt sõna härra Adamsile. Härra Jüri Adams, palun!

J. Adams: Küsimus kaasistujatest või kutselistest kohtunikest taandub sellele, kas me põhiseadusega anname võimaluse nii-ütelda pool- ja mitteprofessionaalsetel kohtumõistjatel säilida väga kaua või võtame suuna, et mingite aastate pärast saavad Eestis kahtlemata olema isikuliselt teised inimesed, kes on kutselised kohtunikud, s. t. kes on teinud vastavad eksamid ja keda saab hinnata vastavalt kvalifikatsioonile. Tänan!

Juhataja: Suur tänu! Härra Rätsep, kas on võimalik kohalt sõna võtta? Tänan! Härra Rätsepa sõnavõtt kohalt, palun!

J. Rätsep: Austatud kolleegid! Lugupeetud juhatus! Selle apellatsiooni puhul on mul esitatud olulised vastuväited ja ma lisaksin paar üldist hinnangulist seisukohta. Ma paluksin teil, lugupeetud kolleegid, mõelda selle üle, et kohtusüsteem on üks eriline võimkond, mis teistest vähem kannatab politiseerimist ja üldse ei kannata ülepolitiseerimist. Väga palju traagikat selles nõukogulikus saatuses, mis meie rahvalegi osaks sai, on seotud kohtusüsteemi ülepolitiseerimisega ja tema hinnangulise tegevuse sidumisega poliitilise sisuga. Kõik need konkreetsed faktid, mis meile meenuvad, on sellelaadilised. Kohtusüsteemi ei ole ka praegu, taastatavas Eesti Vabariigis võimalik päevapealt laiali saata ja uuesti komplekteerida. See on utoopiline hoiak. Ja ma olen kahtlematult nende poolel, kes leiavad, et see on niisugune süsteem, mille reformimine on paratamatu. Selle reformimise käigus ei maksa meil häbeneda neid samme, mida on praegu juba jõutud ette võtta – isegi ühegi kohtuinstantsi nime ei ole alles jäänud. Mis nüüd otse apellatsioonisse puutub, siis ma nende seisukohtade puhul rõhutaksin veel kord seda, mida lugupeetud Ain Kaalep nimetas. Selles avaldub ette umbusaldus meist igal juhul legitiimsema Riigikogu suhtes, kelle ülesanne tulevikus on optimaalselt reguleerida kohtusüsteem vastavalt siis juba Eestis kujunevatele tingimustele. Kui me praegu asuksime seisukohale, mille järgi võivad Eestis kohut mõista ainult kutselised kohtunikud, siis me peame siiski arvestama seda, et seoses üleminekuga kolmeastmelisele kohtusüsteemile, mis on täiesti vaieldamatult progressiivne samm, on puudu vähemalt 50 kohtunikku. Teiseks, täiesti kõhedaks võtavad kolleegide, eestimeelsete mõttekaaslaste lootused kiirkursustele kohtunike kaadri, kutseliste kohtunike kaadri ettevalmistamiseks. Minu arvates ei ole kauget ajalugu vaja õpikutest meelde tuletada: terve sõjajärgne ja ka 1940. aasta Nõukogude õigussüsteemi pudru ei ole mitte sellest tingitud, et kohtusüsteemi lülitati kaasistujate institutsioon, vaid et kiirkursustel komplekteeritud kohtunike kaader tegeles nn. õigusemõistmisega oma revolutsioonilise südametunnistuse pärast. Ma kardan küll, et meil võib sel juhul korduda kui mitte midagi nii hullu, siis igal juhul ikkagi midagi väga kahtlast. Ma arvan, et need mõlemad sätted on kitsendavad tulevase Riigikogu suhtes ja kohtusüsteemi väljaarendamise suhtes üldse, ja seda minu arvamust jagab ka meie toimkond häältega 5 : 1. Vaid üks toimkonna liige, kes apellatsiooni esitas, toetas iseenese poolt esitatud kontseptsiooni. Nüüd ma ütleksin vaid niipalju, et paar esimest sõna selle esimese sätte konstruktsioonis on ilmselt niisugused, millega komisjon ühineb – just nimelt see, et kohtuvõimu teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtunikud. See on parem formulatsioon, see on mitme teisegi poolt esitatud. Tänan teid ja vabandan, et ma pikemalt rääkisin.

Juhataja: Suur tänu, härra Rätsep! Me asume kohe hääletama, aga enne kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun! Assamblee liikmeid on kohal 37. Asume hääletama. Küsimus on järgmine. Kes on selle poolt, et rahuldada kolleeg Ülo Seppa apellatsioon, mille sisu on selles, et sõnastada XIII peatüki § 1 alljärgnevalt: “Kohtuvõimu teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtud, kus õigust mõistavad kutselised kohtunikud”? Hääletame. Apellatsiooni rahuldamise poolt oli 11, vastu 20. Apellatsioon jäi rahuldamata. Teine küsimus. Kes on selle poolt, et rahuldada Ülo Seppa apellatsioon, milles on tehtud ettepanek lisada XIII peatükki uus paragrahv järgmise tekstiga: “Kohtueelset uurimist viivad läbi kohtuministeeriumi koosseisu kuuluvad sõltumatud uurijad, kelle tööpiirkonnaks on kohturingkonnad, kuhu nad ametisse määratakse”? Hääletame. Apellatsiooni rahuldamise poolt on 14 assamblee liiget ja vastu 21. Assamblee otsusega on apellatsioon tagasi lükatud. Härra Rätsep, kas sellega on apellatsioonidega kõik? Aitäh!

VI toimkonna 6.11.1991 formuleeringule 9.11.1991 seisuga laekunud muudatusettepanekud:18

  • J. Adams: Loobuda institutsioonide nimetuste puhul suurest algustähest.
    Toimkonna otsus: Rahuldatud.
  • J. Adams: Riigivanem kinnitab ametisse riigikontrolöri, … kohtunikke, riigikohtunikke riigikogu, valitsuse või riigikohtu ettepanekul.
    Toimkonna otsus: Toimkond ei toetanud vastavalt III ja IV toimkonna seisukohtadega riigikogu ja riigivanema pädevuse asjus. Eluaegsete ametite puhul on ainuvõimalik riigikogu seisukoht.
  • J. Adams: Riigikontrolörile võiks fikseerida kindla ametiaja ( näit. 3. a).
    Toimkonna otsus: Rahuldatud – 4 aastaks.
  • J. Adams: Õiguskantslerile võiks fikseerida ametiaja (näit. 5. a).
    Toimkonna otsus: Rahuldatud – 7 aastaks.
  • A. Erm: Õiguskantsler nimetatakse ametisse 10. aastaks.
    Toimkonna otsus: 7 aastaks.
  • J. Adams: Jätta õiguskantslerile funktsioonina kohustus vastu võtta iga pöördujat.
    Toimkonna otsus: Toimkonna enamus ei toeta (4:1). See koormus kahjustaks põhifunktsiooni – õigussüsteemi korrastamise – täitmist.
  • I. Hallaste III toimkonna nimel: Kohustada õiguskantslerit jälgima kõigi riigivõimu- ja valitsemisorganite toimingute vastavust põhiseadusele
    Toimkonna otsus: Toimkond ei toeta – nii lai kohustuste ring ei ole õiguskantslerile täidetav (5:0).
  • J. Adams: Jätta ära „järelevalve teostamisega“ seotud funktsioonid.
    Toimkonna otsus: Toimkond ei rahuldanud (4:1).
  • J. Adams, Ü. Aaskivi: Sõnastada „Kohus“ peatüki esimene § järgnevalt: „Kohtuvõimu teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtud, mis alluvad ainult seadusele“.
    Toimkonna otsus: Toimkond pidas ettepanekut põhjendatuks ja formuleeris § sellele vastavalt.
  • J. Adams: Soovitus – sõnastada ümber kohtunike ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kord.
    Toimkonna otsus: Osaliselt arvestatud vastavalt III ja IV ptk-s sätestatus riigikogu ja riigivanema pädevuse kujunenud mudelile.

VI toimkonna 11.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) formuleering19

§ 5. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduste ja seadustega ning kõrgeimat järelevalvet inim- ja
kodanikuõiguste järgimise üle.

Põhiseaduse §§ … ja … ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku Riigikogule Riigikogu liikmete, riigivanema, peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 6. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul.

Õiguskantsleri ametivolituste ühekordne kestvus on 7 aastat.

§ 7. Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler riigikogule esildised selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisikute tegevuse või normdokumendi toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 8. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 9. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis on seadusega ette nähtud ministrile.

§ 10. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta riigivanema ettepanekul riigikogu kahe kolmandiku koosseisu nõusolekul.

§ 11. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsemat korraldust reguleerib seadus.

PA 15.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsiooni I versioon20

§ 131 (§ 5). Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduste ja seadustega ning kõrgeimat järelevalvet inim- ja
kodanikuõiguste järgmise üle.

Põhiseaduse §§ … ja … ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku Riigikogule Riigikogu liikmete, riigivanema, peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 132 (§ 6). Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul. Õiguskantsleri ametivolituste ühekordne kestvus on 7 aastat.

§ 133 (§ 7). Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- ja valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikogule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisikute tegevuse või normdokumendi toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 134 (§ 8). Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 135 (§ 9). Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis seadusega on ette nähtud ministrile.

§ 136 (§ 10). Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta riigivanema ettepanekul Riigikogu kahe kolmandiku koosseisu nõusolekul.

§ 137 (§ 11). Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsemat korraldust reguleerib seadus.

PA 15.11.1991 istungi stenogrammist:

L. Hänni: Austatud juhatus! Lugupeetud kolleegid! Teatavasti moodustas Põhiseaduslik Assamblee oma eelmisel istungil redaktsioonitoimkonna. Redaktsioonitoimkonnale tehti ülesandeks ette valmistada tänaseks istungiks põhiseaduse redigeeritud tekst koostöös ekspertidega. Redaktsioonitoimkonna töö aluseks olid toimkondadelt laekunud materjalid, mille meie toimkond sai kätte teisipäeval ja osaliselt kolmapäeval. Nii et tööks jäi meil aega poolteist päeva, sest juba neljapäeval oli vaja meie toimkonna materjalid üle anda tehniliseks tööks. Toimkond alustas sisulist tööd, kuid üsna pea me veendusime, et redaktsioonitoimkonna terviklikku hinnangut me selle aja jooksul anda ei jõua. Arutades meie töökorraldust, leidsime, et teise lugemise käigus ei oleks põhjendatud tuua mängu ka redaktsioonitoimkonna ettepanekuid, mis muudab väga keeruliseks teksti jälgimise. Seetõttu me leidsime, et on mõistlik praeguses tööetapis piirduda sellega, et me anname teile toimkondade poolt ette valmistatud materjali terviklikul kujul. Nii et praegu ei ole tegemist veel redaktsiooniga, vaid me oleme kombineerinud olemasolevad toimkondade tekstid ja varustanud need lisaks toimkondade numeratsioonile veel ühtse numeratsiooniga. Kuid pöörake tähelepanu sellele, et teile välja jagatud tekstides on paragrahvide ees kaks numbrit, millest sulgudes olev tähistab toimkondade tekstides olevat numeratsiooni, mis täna saab olema ka meie sisulise arutelu aluseks, sest toimkondade parandusettepanekud viitavad sellele numeratsioonile. Toimkonna sisuline töö on toimunud neljal koosolekul. Me oleme püüdnud ühtlustada terminoloogiat, leida üles sisulisi vastuolusid, mis on erinevate peatükkide ja erinevate paragrahvide vahel, kuid sellega ei ole me veel päris lõpule jõudnud. Samuti on töösse haaratud Põhiseadusliku Assamblee eksperdid, kellele on välja jagatud ka teie käes olev tekst. Me leiame, et kui me suudame oma tööd senises tempos jätkata, siis kolmanda lugemise alguseks on teie laudadel juba tekst, kus on näha ka redaktsioonitoimkonna töö. Nii et täna on meil aluseks ikkagi sisuliselt toimkondade poolt ette valmistatud tekstid ja täna langetatavad otsused võimaldavad ka redaktsioonitoimkonnal saada ja võtta aluseks juba Põhiseadusliku Assamblee poolt langetatud otsused ja valikud, mis tunduvalt kergendab meie tööd. Aitäh!

Juhataja: Palun istuge oma kohtadele! Lõunavaheaeg on lõppenud. Kohaloleku kontroll. Meid on kohal 31. Püüame kõigepealt läbi arutada need põhiprobleemid, mille osas soovib selgust saada toimkond.

Juhataja: Kell on 16.40. Vaheaeg on lõppenud. Palun istuge oma kohtadele! Kohaloleku kontroll. Kohal on 19 assamblee liiget. Kuues toimkond, kas on neid põhiprobleeme, mida oleks vaja tänasel istungil arutada? Härra Rätsep, palun!

J. Rätsep: Austatud kolleegid! Kuuendal toimkonnal praeguses arutelu staadiumis midagi põhiküsimustena esitada ei ole. Ei ole ka saabunud veel ühtegi apellatsiooni.

V. Rumessen: […] Nüüd teine probleem, mis on seotud §-ga 38. Selle paragrahvi osas tuleb ka ilmselt avada diskussioon, see puudutab õigust pöörduda õiguskantsleri poole. Meie toimkond arutas seda küsimust ja jõudis järeldusele, et selline õigus tuleks siiski kodanikele tagada, kuna meie peatükk peab eelkõige garanteerima need õigused. Teisest küljest oleme praegu vastuolus härra Rätsepa toimkonnaga, kuna nemad ei pea seda võimalikuks. Niisugust üliinimest lihtsalt ei ole, kes suudaks kõikidele nendele kaebustele vastata, ja nende toimkond teeb ettepaneku sõna “õiguskantsler” välja võtta. Siis jääks ainult, et igaühel on õigus pöörduda kohtu poole. Siin on praegu tegemist, võiks ütelda, kahe toimkonna vahelise ebakõlaga. Ilmselt peab täiskogu selle ülesande lahendama.

PA 15.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsiooni II versioon21

§ 129 (§ 131)22. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduste ja seadustega ning kõrgeimat järelevalvet inim- ja kodanikuõiguste järgmise üle.

Põhiseaduse §§ … ja … ettenähtud juhtudel teeb õiguskantsler ettepaneku Riigikogule Riigikogu liikmete, riigivanema, peaministri ja ministrite kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 130 (§ 132). Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri ametivolituste ühekordne kestvus on 7 aastat.

§ 131 (§ 133). Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikogule esildised selle akti kehtetuks tunnistamiseks.

Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisikute tegevuse või normdokumendi toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 132 (§ 134). Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 133 (§ 135). Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest. Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis seadusega on ette nähtud ministrile.

§ 134 (§ 136). Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta riigivanema ettepanekul Riigikogu kahe kolmandiku koosseisu nõusolekul.

§ 135 (§ 137). Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsemat korraldust reguleerib seadus.

PA 22.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon23

§ 127. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseaduse ja seadustega ning kõrgeimat järelevalvet inim- ja kodanikuõiguste järgmise üle.

§ 128. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri ametivolituste kestvus on 7 aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis on seadusega ette nähtud ministrile.

§ 129. Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- ja valitsemisorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigustloova akti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigivõimu- või valitsemisorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri tema ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikogule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inim- või kodanikuõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 130. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 131. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 132. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsema korralduse määrab seadus.

§ 133. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu koosseisu enamus.

PA 22.11.1991 istungi stenogrammist:

Juhataja: Alustades kolmandat lugemist, teeme ettepaneku anda kõigepealt sõna redaktsioonitoimkonna esimehele proua Hännile. Proua Hänni ettekannet toetab teile välja jagatud assamblee eelnõu redigeeritud tekst. See on uus tekst võrreldes sellega, mille te saite nädal aega tagasi.

L. Hänni: XI peatükk “Riigikontroll”. Selles ei ole sisulisi õiendusi, on mõned üldkorraldused. Aga me leidsime, et hädasti oleks vaja avaparagrahvi, mis määraks Riigikontrolli üldisema koha Eesti riigivõimuinstitutsioonide süsteemis.

Peatüki “Õiguskantsler” §-s 127 on õiguskantsleri funktsioonide hulgast välja jäetud see loetelu, mille kohaselt õiguskantsler teeb ettepaneku Riigikogu liikmete, riigivanema, valitsuse liikmete kriminaalvastutusele võtmiseks. Me leidsime (ma püüdsin seda ka teile seletada), et kahekordne filter õiguskantsleri ja Riigikogu näol ei ole antud juhul vajalik.

Nüüd peatükk “Kohus”. Paragrahvist 139 on välja jäetud lõiked 1 ja 2, mille mõte oli selles, et kohus võis jätta konkreetse kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Selline säte tähendas, et iga kohus võib teha otsuse, kas seadus on põhiseadusele vastav või ei, kuigi me §-s 136 ju ütleme, et Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus. Me leidsime, et põhiseaduse üle otsustamine on niivõrd tähtis funktsioon ja nõuab spetsiaalset ettevalmistust ja teadmisi ning võiks seetõttu jääda ainult Riigikohtu pädevusse.

Ü. Seppa: Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud proua Hänni! Kas te seletaksite lähemalt XI peatükki “Riigikontroll”? Paragrahvi 122 neljandas lõikes on öeldud: “… nende ettevõtete majanduslikku tegevust, kus riigil on üle poolte aktsiatega määratud hääletust.” Mina kui majandusjurist, olles põhiliselt tegelnud aktsiaseltsidega, ei saa sellest mitte midagi aru.

L. Hänni: Peab olema “häältest”. Siin on lihtsalt trükkimisel tekkinud viga.

Ü. Seppa: Kui on mõeldud “häältest”, siis on trükiviga. Palun vabandust, aga ma ei saa ka sel juhul aru sellest, miks antakse selle paragrahviga Riigikontrollile võimalus jätta aktsiaseltsis väga suur osa riigi varasid kontrollimata. Ma ei saa praegu küsimuse korras lähemalt asja selgitada. Selgitaksin seda teile pärast.

L. Hänni: Küsimus on sisuline. Redaktsioonitoimkonnal oli olemas ka teie kirjalik tekst. Ma arvan, et kõigepealt oleks vaja teil enda toimkonnas selgusele jõuda. Me lihtsalt praeguse arutelu ja analüüsi taseme juures ei pidanud võimalikuks siin omapoolselt parandust veel sisse viia, aga kui me arutelu käigus jõuame täpsustusteni, siis me arvestame seda.

Juhataja: Suur tänu! Me loodame, et härra Seppa aitab meil ka selle sätte formuleerida nii, et see oleks õige. Härra Saatpalu, palun

Redaktsioonitoimkonnale 22–27.11.1991 laekunud ja 22.–23.11.1991 PA täiskogu istungist menetlusse jäänud ettepanekud24

  • V. Korrovits: § 122 p. 4 (§ 125 p.4) sõnastada järgmiselt: „4) nende ettevõtete majanduslikku tegevust, kus riigil on üle poole aktsiatega määratud kapitalist (algtekstist häältest) või kelle laene või lepinguliste kohustuste täitmist garanteerib riik.“
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Osaliselt arvestatud.
  • VI toimkond: § 125 p. 1. „1) riigiettevõtete, – asutuste ja riiklike organisatsioonide majandustegevus;
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Ekspertiisis.
  • H. Runnel: § 125 p. 4. Kas poleks võimalik otsida terminit sealt: „kus riigil on üle poole põhikapitalist“ või „kus riigil on üle poole aktsiatest või põhikapitalist“.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: XI peatükk täiendada paragrahviga 1 järgmises sõnastuses: „Riigikontroll on oma tegevuses iseseisev majanduskontrolli teostav riigiorgan.“
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: § 128 esimene lause sõnastada järgmiselt: „Riigikontrolöril on õigus tema ülesannetesse kuuluvates küsimustes sõnaõigusega osa võtta valitsuse istungitest.“
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: § 128 teine lause välja jätta.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: XIII peatüki arendamiseks § 140 sõnastada järgmiselt: „Riigikohtu esimehe nimetab eluaegseks ametisse Riigikogu Riigivanema ettepanekul. Riigikohtu esimehe ametivolitused võivad kesta 7 aastat üle üldise pensioniea. Kohtunikud nimetab eluaegseks ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Kohtunike ametivolitused võivad kesta 5 aastat üle üldise pensioniea. Kohtunike õigusliku seisundi sätestab seadus.
  • „Riigikogu võib Riigikohtu üldkogu ettepanekul kohtuniku ametist tagandada vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise, samuti raske ametialase või muu õigusmõistmise autoriteeti kahjustava üleastumise korral.“ „Riigikogu vabastab Riigikohtu esimehe ettepanekul kohtuniku ametit tema omal soovil, samuti tema ea või tervisliku seisundi tõttu, mis takistab kohtunikuna töötamist. Kohtute reorganiseerimise või kohtunike arvu vähenemise juhtudel võib kohtunikke ilme nende nõusolekuta üle viia kohtunikuametisse teise paikkonda, vabade kohtade puudumisel aga kohtuniku ametist vabastada, väilitades talle viimasele ametipalgale vastava tasu üheks aastaks.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Osaliselt arvestatud.
  • VI toimkond: § 141 sõnastada: „Kohtute juures on õiguskantsleri poolt ametisse nimetatud prokurörid, kes esindavad kriminaalasjas riiklikku süüdistust ja teostavad järelevalvet kohtueelse uurimise ning kohtuotsuse täitmise üle.“
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VII toimkond: § 149 sõnastada järgmiselt: „Kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestav seadus“.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.

PA 29.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon25

§ 130. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigi- ja omavalitsusorganite õigusaktide vastavuse üle põhiseaduse ja seadustega ning inimõiguste järgimise üle.

§ 131. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri ametivolituste kestvus on seitse aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.

§ 132. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 133. Kui õiguskantsler leiab, et riigi- või omavalitsusorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigusakti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigi- või omavalitsusorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri sellele ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inimõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 134. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 135. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö korralduse sätestab seadus.

§ 136. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu kooseisu enamus.

PA 29.11.1991 istungi stenogrammist:

L. Hänni: XI peatükk “Riigikontroll”. Siin oli meile laekunud härra Korrovitsi ettepanek nii kirjalikult kui ka faksi kaudu. Me pidasime vajalikuks seda ettepanekut arvestada ja selle tulemusel on § 125 lõikesse 4 lisandunud täpsustus, et riigil on õigus kontrollida nende ettevõtete majanduslikku tegevust, kus riigil on üle poole kapitalist. Varem seisis siin “üle poole aktsiatega määratud häältest”, aga kuna hääled võivad erinevalt jaotuda A- ja B-aktsiate vahel ja kui riigil on ainult B-aktsiad, aga samal ajal on pandud ettevõttesse küllaltki oluline osa selle ettevõtte kapitalist, oleks ikkagi õigem säilitada riigi kontrolli võimalus ettevõtte majandustegevuse üle. Samuti on ettepanek § 126 lõikes 2, mis puudutab riigikontrolöri ametivolituste kehtivust. Varem oli selleks sätestatud neli aastat. Me leidsime, et riigikontrolör ei ole poliitiline figuur ja tema volituste aeg ei peaks kokku langema Riigikogu volituste ajaga. Me teeme ettepaneku viia riigikontrolöri ametivolituste kehtivus viie aastani.

XII peatükk “Õiguskantsler”. Kõigepealt leppisime terminoloogiliselt kokku, et inimõigused ja kodanikuõigused ei vaja eraldi nimetamist. Kodanikuõigused on inimõiguste alalõik ja piisab sellest, kui me sätestame, et õiguskantsler teostab järelevalvet inimõiguste üle. Sellega on haaratud kogu tema tegevusvaldkond. Rohkem sisulisi parandusettepanekuid XII peatüki kohta meil ei olnud.

XIII peatükk “Kohus”. Siin on tehtud redaktsioonilisi, aga samuti mõningaid sisulisi muudatusi. Kõigepealt on § 139 lisatud lõige 4, mille kohaselt kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus. Me leidsime, et selline täpsustus on vajalik, fikseerimaks lõplikult need põhimõtted, kuidas kohtusüsteem Eesti Vabariigis luuakse ja tööle rakendatakse. Paragrahv 140 on endine § 137. Siin me sõnastasime paragrahvi üsna põhjalikult ümber, et oleks arusaadav, kes ikkagi nimetab ametisse Riigikohtu esimehe ja kohtunikud, et see ei oleks viiteline, nagu oli eelmises redaktsioonis. Päris suurtes raskustes olime selle lahtimõtestamisega, mida õieti tähendas eelmises redaktsioonis, et kohtunik või Riigikohtu esimees nimetatakse ametisse eluaegselt, aga tema ametivolitused kestavad nii ja nii kaua. Mida tähendab kohtunik, kes on ametis, aga kellel ei ole volitusi? Me pakume praegu sõnastuse, mis on antud § 140 lõikes 3, ja ootame selle kohta kindlasti ka toimkondade seisukohta. Põhimõte oleks, et Riigikohtu esimehe ja kohtunike volitused kehtivad 65. eluaasta täitumiseni. Me ei nimeta neid eluaegselt ametisse, vaid tunnistame, et kohtunikel on teatud piirangud, mis tulenevad sellest, et inimene bioloogiliselt vananeb ja see vananemine on ühesugune nii Riigikohtu esimehe kui ka kohtunike jaoks. Kui me oleme siin midagi valesti mõistnud, siis ma usun, et toimkond viib meid uuesti õigele teele. Paragrahvis 42 (142?) on samuti mõningad täpsustused. Nimelt, me leidsime, et õigusaktide vastavust põhiseadusele ja teistele seadustele võiks Riigikohus vaadata ilma õiguskantsleri filtrita, neil võiks otseselt see õigus olla. Seetõttu oleme välja jätnud õiguskantsleri ekspertiisi, mis oli eelmises redaktsioonis. Samuti leidsime, et omavalitsusorganite õigusaktide vastavust põhiseadusele ja teistele seadustele ei pea ilmtingimata vaatama läbi Riigikohus, vaid seda võiks teha ka maa- ja linnakohus, sest vastasel korral võiks Riigikohtu täielikult üle koormata niisuguste madalamat järku aktide analüüsiga.

Ü. Seppa: Lugupeetud härra juhataja! Minu sõnavõtt ei peaks küll olema ainult sõnavõtt sõnavõtu pärast. Tahan esitada küsimuse § 125 lõike 4 kohta. Ma tänan ettekandjat selle eest, et ta arvestas minu ettepanekut, aga praegu on sattunud siia sisse kaunis segane väljend. Me ütleme, et nende ettevõtete majanduslikku tegevust, kus riigil on üle poole kapitalist. Kapitali mõiste on siin väga segane ega väljenda mitte midagi, sest kapital ühes ettevõttes on muutuv suurus. Siin peab olema tingimata aktsiakapital, mis on püsiv suurus. Nii et ma palun sellele tähelepanu pöörata. Teine küsimus on § 141 kohta, kus räägitakse prokuratuurist. Siin on öeldud niimoodi, et kohtute juures on prokurörid, kes esindavad riiklikku süüdistajat ja teostavad järelevalvet kohtueelse uurimise ning kohtuotsuste täitmise üle. Järelevalvet kohtueelse uurimise ja kohtuotsuste täitmise üle teostasid prokurörid ka Nõukogude Liidu seaduste järgi. Selle kohta on seltsimees Võšinski kunagi öelnud, et kohtueelse uurimise järelevalvet teostab prokurör vahetu osavõtuga ülekuulamisest ja kohtueelsest uurimisest. Ma soovitan tingimata lisada siia mingisuguse täienduse. Näiteks midagi niisugust, et teostavad järelevalvet kohtueelse uurimise läbiviimise seaduslikkuse üle. Siis on välistatud, et prokurör oleks ise uurija. Ma palun ka seda arvestada. Tänan tähelepanu eest!

[…]

L. Hänni: Härra Ülo Seppalt on laekunud ettepanek täpsustada § 125 punkti 4, kasutades järgmist sõnastust: “… nende ettevõtete majanduslikku tegevust, kus riigil on üle poole osa aktsiakapitalist …” Me arvasime, et ka see formuleering pole ideaalne ja soovitame jätta sätte veel menetlusse.

L. Hänni: Need olid rohkem märkused kui küsimused. Paragrahvi 125 lõike 4 lõplik formuleering, nagu ma viitasin, tugines härra Korrovitsi ettepanekule. Meil tekkis probleem, et on majandusettevõtteid, mis ei ole aktsiaseltsid, ja ka nendesse võib olla paigutatud riigi vahendeid. Kui me jätame siia ainult sõnad “üle poole aktsiakapitalist”, kas see ei piira siis nende majandusettevõtete ringi, keda riik üldse võib kontrollida? Ilmselt on siin tegemist küsimusega, mis vajab veel ekspertide abi.

[…]

L. Hänni Siin olid veel härra Ülo Seppa ettepanekud. Redaktsioonitoimkond soovitas § 125 menetlusse jätta. Kui härra Seppa ei protesteeri, ei oleks vaja siin praegu hääletust korraldada.

Juhataja: Härra Seppa, aitäh!

L. Hänni: Terve rida ettepanekuid on laekunud kuuendalt toimkonnalt. Redaktsioonitoimkond jõudis seisukohale, et kõik need ettepanekud on põhjendatud ja vajavad veel ühist arutelu. Meie ettepanek oli täna hääletamist mitte korraldada. Kui kuues toimkond sellega nõustub, siis võiksime edasi minna.

J. Rätsep: Kuues toimkond tänab redaktsioonitoimkonda põhjaliku sisulise töö eest ja me loodame, et järgmisel nädalal me need vastuolud ühiselt likvideerime.

Redaktsioonitoimkonnale 29.11.1991–4.12.1991 laekunud ja 29.11.1991 PA täiskogu istungist menetlusse jäänud ettepanekud24

  • Ü. Seppa: § 124 p. 4 ( § 125 p. 4?) sõnastada järgmiselt:
    1) nende ettevõtete majanduslikku tegevust, kus riigil on üle poole osa (aktsia) kapitalist või kelle laene või lepinguliste kohustuste täitmist garanteerib riik.“
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Osaliselt arvestatud.
  • VI toimkond: § 125 p 1: 1) riigiettevõtete, -asustuste ja riiklike organisatsioonide majandustegevust;“
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Ekspertiisis.
  • H. Runnel: § 125. p 4: Kas poleks võimalik otsida terminit sealt: „kus riigil on üle poole põhikapitalist“ või „kus riigil on üle poole aktsiatest või põhikapitalist“.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: XI peatükk täiendada paragrahviga 1 järgmises sõnastuses: „Riigikontroll on oma tegevuses iseseisev majanduskontrolli teostav riigiorgan“.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: § 128 esimene lause sõnastada järgmiselt: „Riigikontrolöril on õigus tema ülesannetesse kuuluvates küsimustes sõnaõigused osa võtta valitsuse istungitest“.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: § 128 teine lause välja jätta.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.
  • VI toimkond: XIII peatüki arendamiseks:
    § 140 sõnastada järgmiselt: „Riigikohtu esimehe nimetab eluaegseks ametisse Riigikogu Riigivanema ettepanekul. Riigikohtu esimehe ametivolitused võivad kesta 7 aastat üle üldise pensioniea. Kohtunikud nimetab eluaegseks ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Kohtunike ametivolitused võivad kesta 5 aastat üle üldise pensioniea.
    Kohtunike õigusliku seisundi sätestab seadus.“

§… Riigikogu võib Riigikohtu üldkogu ettepanekul kohtuniku ametist tagandada vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise, samuti raske ametialase või muu õigusemõistmise autoriteeti kahjustava üleastumise korral.“

§… Riigikogu vabastab Riigikohtu esimehe ettepanekul kohtuniku ametist tema omal soovil, samuti tema ea või tervisliku seisundi tõttu, mis takistab kohtunikuna töötamist.
Kohtute reorganiseerimise või kohtuniku arvu vähenemise juhtudel võib kohtunikke ilma nende nõusolekuta üle viia kohtunikuametisse teise paikkonda, vabade kohtade puudumisel aga kohtuniku ametist vabastada, säilitades talle viimasele ametipalgale vastav tasu üheks aastaks.“

Redaktsioonitoimkonna otsus: Osaliselt arvestatud.

  • VI toimkond: § 141 sõnastada: „Kohtute juures on õiguskantsleri poolt ametisse nimetatud prokurörid, kes esindavad kriminaalasjas riiklikku süüdistust ja teostavad järelevalvet kohtueelse uurimise ning kohtuotsuse täitmise üle“.
    Redaktsioonitoimkonna otsus: Arvestatud.

PA 29.11.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon26

§ 130. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigi- ja omavalitsusorganite õigusaktide vastavuse üle põhiseaduse ja seadustega ning inimõiguste järgimise üle.

§ 131. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri ametivolituste kestvus on seitse aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel kõik õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.

§ 132. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 133. Kui õiguskantsler leiab, et riigi- või omavalitsusorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigusakti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigi- või omavalitsusorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri sellele ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Paljude inimeste õigusi kitsendava või süstemaatilise inimõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb esildise vastutuse küsimuses.

§ 134. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 135. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö korralduse sätestab seadus.

§ 136. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu kooseisu enamus.

PA 6.12.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon27

§ 130. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigi- ja omavalitsusorganite tegevuse vastavuse üle põhiseaduse ja seadustega ning inimõiguste järgimise üle.

§ 131. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri ametivolituste kestvus on seitse aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.

§ 132. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 133. Kui õiguskantsler leiab, et riigi- või omavalitsusorgan või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigusakti, teeb ta sellele organile või ametiisikule ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigi- või omavalitsusorgan või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri sellele ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Süstemaatilise inimõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb kohtule esildise ametiisiku vastutuse või akti kehtetuks tunnistamise küsimuses.

§ 134. Õiguskantsler esitab kord aastas aruande Riigikogule.

§ 135. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö korralduse sätestab seadus.

§ 136. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu kooseisu enamus.

PA 7.12.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon28

§ 130. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigiorganite ja kohalike omavalitsuste tegevuse vastavuse üle põhiseaduse ja seadustega ning inimõiguste järgimise üle.

§ 131. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri ametivolituste kestvus on seitse aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtmisel kõik õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.

§ 132. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 133. Kui õiguskantsler leiab, et riigiorgan, kohalik omavalitsus või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigusakti, teeb ta ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigiorgan, kohalik omavalitsus või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri sellele ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise selle akti kehtetuks tunnistamiseks.
Inimõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb kohtule esildise ametiisiku vastutuse või akti kehtetuks tunnistamise küsimuses.

§ 134. Õiguskantsler esitab Riigikogule kord aastas oma tegevuse aruande.

§ 135. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsema korralduse sätestab seadus.

§ 136. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu kooseisu enamus.

PA 6.12.1991–7.12.1991 istungite stenogrammist:

L. Hänni: Peatükk “Riigikontroll”. Siia on kõigepealt lisandunud kuuenda toimkonna ettepanekul § 125a, mis määrab Riigikontrolli üldise funktsiooni ja veel mõned väikesed redaktsioonilised parandused.

Nüüd peatükk “Õiguskantsler”. Paragrahvis 130 on tehtud täpsustus. Nimelt on öeldud, et õiguskantsler teostab järelevalvet riigi- ja omavalitsusorganite tegevuse vastavuse üle põhiseadusele ja seadustele. Varem seisis siin “omavalitsusorganite õigusaktide vastavuse üle”. Me leidsime, et siin on vajalik laiemalt sätestada: õiguskantsler ei ole ainult tehniline töötaja, kes uurib kirjalikke dokumente, vaid tal peab olema võimalus ka jälgida, kuidas need riigi- ja omavalitsusorganid praktikas tegutsevad.

Peatükis “Kohus” (s. o. XIII peatükk) on mõned täpsustused ja ka üks sisuline muudatus. Täpsustuste tulemusena on lisandunud § 140a, mis määrab need juhud, kui Riigikohtu esimees või kohtunik vabastatakse ametist. Meil oli juba eelneval korral arutelu selle üle, millistel juhtudel saab kohtuvõimu esindajaid ametist tagandada või vabastada ja eelmises redaktsioonis oli meil sisse kirjutatud ainult vanusepiir kui võimalik põhjus inimese vabastamiseks kohtuniku ametist. Eesti Vabariigi põhiseaduste uurimisel ja ka loomuliku arutelu tulemusena me leidsime, et võimaluste ring, kus kohtunikul tuleb oma volitused kas paratamatult või mõnel põhjusel maha panna, on siiski laiem, ja me oleme need võimalused üles loetlenud §-s 140a, et loetelu oleks ammendav. Sellega on kaitstud ka kohtunike sõltumatus. Paragrahvis 141 on sisuline ettepanek. Kui te mäletate, oli eelmises redaktsioonis jäetud lahtiseks küsimus, kuidas tekivad prokurörid, kes nimetab nad ametisse. Kuuenda toimkonna ettepanekul on sättesse lisandunud “õiguskantsleri poolt”, mis tähendab, et prokuröride ametisse nimetamine on õiguskantsleri ülesanne.

[…]

J. Rätsep: Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Minu ülesandeks on teatavasti esindada ka selle probleemi lahendamisel kuuendat toimkonda. See põhimõte, mille üle vaidlus käib, puudutab täiesti konkreetselt kuuenda toimkonna kolme institutsiooni ühte põhiküsimust. Nimelt seda, kuidas määratakse ametisse riigikontrolör, õiguskantsler, Riigikohtu esimees, aga samuti ka seda, kuidas määratakse ametisse kohtunikud üldse. Sellest aspektist lähtudes on sedasama teemat korduvalt arutatud kuuendas toimkonnas ja mul on täiesti ühene seisukoht ilma ühegi vastuargumendita, et selle küsimuse puhul tuleb toetada põhiteksti. Nimelt kõige probleemikam ja sisulisem on see küsimus ehk kohtunike ja kohtuaparaadi ametisse paneku puhul. Härra Adamsi apellatsiooni ja tema varasemate seisukohtade järgi peaks kohtunikud ametisse panema riigivanem. Me ei saa mitte kuidagi loobuda tahtest tegelikult läbi viia Eesti Vabariigi kohtureform. Selle kohtureformi üks oluline osa on kohtunikekaadri väga korralik valik. Meie toimkonna ja ka IV peatükis käsitletud isikute poolt tunnustatud kontseptsiooni kohaselt toimub kohtunike ametisse nimetamine siiski Riigikogu poolt ja me jääme kindlalt selle juurde. See mõningal määral tõstab küll Riigikogu koormust teatavatel käivitumisperioodidel, kuid kahtlematult on kohtunike faktiliselt ikkagi (formulatsioonist olenemata) eluaegne amet niisugune parlamendi kui rahvaesindusorgani filter. See filter on olemas selliselt, et Riigikohtu esimehe nagu riigikontrolöri- ja õiguskantslerikandidaadigi esitab riigivanem Riigikogule ja Riigikogu kontrollib kõigi temale esitatud materjalide põhjal, aga ka isikliku kogemuse põhjal, sest Riigikogusse satub eeldatavasti kogu Eesti kodanikkonna parem osa ka muudest regioonidest peale Tallinna, ja niimoodi on tegelikult võimalik komplekteerida vabariigi ees seisvate ülesannete täitmiseks sobiv kohtuaparaat. Kuues toimkond toetab praktiliselt üksmeelselt § 54 punkti 10 põhiteksti ja ka sellega seoses olevate sätete tekste eelnõu XI, XII, ja XIII peatükis.

K. Kama: Austatud assamblee! Tekib vägisi tunne, et mitmed meie kolleegid ei saa aru, mida nad praegu tegelikult hääletama hakkavad. Härra Kaalep arvab, et selle ettepanekuga nagu oleks tekitatud presidendile otsustusõigust ja tööd juurde. Tegelikult see väheneb. Härra Rumessen rääkis meile pika jutu sümfooniaorkestrist. Ma juhin tähelepanu, et §-s 150 on öeldud, et kõik kohtunikud nimetatakse ametisse Riigikohtu ettepanekul, s. t. just nimelt see orkester ise teeb ettepaneku selle kohta, kes valitakse dirigendiks. Ka protseduuriliselt pean täiesti sobimatuks, et me kolmandal lugemisel arutame niisugust põhimõttelist probleemi, millega oleks pidanud alustama, ja ma ei saa hästi aru, kuidas saab kolmandal lugemisel apelleerida sellist asja, mida täiskogu ei ole üldse arutanud. Ma rõhutan kiiresti ja veel kord: see, mida pakub meile praegu välja härra Adams29, tähendab seda, et just nimelt see kogu, kelle kohta ka härra Adams ütles, et see oskab halvasti hinnata isikute kompetentsust, hakkab seda kompetentsust hindama. Tuleb täpselt see olukord, kus kristlikku või meie oma ülemjuhatajakandidaati ja Rahva-Keskerakonna oma ülemjuhatajakandidaati hääletatakse siin konkureerivalt, või ma ei tea kuidas, ja selle tulemuseks ei ole kindlasti kompetentsed riigitegelased. Nii et ma palun väga tungivalt ja tõsiselt kõikidel enne hääletamist selle asja peale mõelda. See on väga tõsine asi ja me võime praegu tõepoolest kogu oma senise töö tühjaks teha ühe väikese hääletusega. Tänan!

Ü. Seppa: Austatud kolleegid! Ma ei taha siin uusi mõtteid välja tuua. Ma tahaksin ütelda ainult väga lühidalt, et mitte olla suurkõneleja. Mina kui üks inimene, kes võttis kaasautorina osa Adamsi eelnõu väljatöötamisest, olen alati toetanud Adamsi seisukohti. Ja ma tahaksin ütelda, et hääletamise juures tuleb võib-olla kasuks teadmine, et see, mida väljendas kuuenda toimkonna juht Jüri Rätsep, et kuuendas toimkonnas on selles küsimuses täielik ühtsus, ei vasta päris tõele. Me arutasime neid küsimusi alguses, kusjuures mina olin erinevatel seisukohtadel, ja hiljem ei ole me sellest rääkinud. Seisukohad kujunesid välja nii, et kui kogu otsustas võtta häälteenamusega uue variandi, siis meil vaidlusi selle üle ei olnud. Nii et ühtsust kuuenda toimkonna töös selles küsimuses ei ole. Tänan!

PA 13.12.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsiooni I versioon30

§ 131. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigiorganite ja kohalike omavalitsuste tegevuse vastavuse üle põhiseaduse ja seadustega ning inimõiguste järgimise üle.

§ 132. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri volituste kestvus on seitse aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.

§ 133. Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 134. Kui õiguskantsler leiab, et riigiorgan, kohalik omavalitsus või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigusakti, teeb ta ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigiorgan, kohalik omavalitsus või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri sellele ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise akti kehtetuks tunnistamiseks.
Inimõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb kohtule esildise ametiisiku vastutusele võtmise või akti kehtetuks tunnistamise küsimuses.

§ 135. Õiguskantsler esitab Riigikogule kord aastas oma tegevuse aruande.

§ 136. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Riigivanema ettepanekul Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu koosseisu enamus.

§ 137. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsema korralduse sätestab seadus.

PA 13.12.1991 istungi stenogrammist:

L. Hänni: Järgmine probleem on peatüki “Õiguskantsler” §-s 136. Nagu ma juba ütlesin, on kõrgete riigiametnike kriminaalvastutusele võtmise kord sätestatud nii, et see ettepanek tuleb õiguskantslerilt. Meil tekkis probleem, kes peaks üles tõstma küsimuse õiguskantsleri vastutusest, kas selleks peaks olema riigivanem või võiks selleks hoopiski olla Riigikohtu esimees. Me ei leidnud siin väga kindlaid argumente ühe või teise võimaluse kasuks ja seetõttu on redaktsioonitoimkonnale vajalik assamblee nõu.

Redaktsioonitoimkond palub kohtute peatükis viia sisse veel mõned täpsustused, mis tehti täna hommikul ja mis puudutavad § 142. Ma palun selle paragrahvi lõiget 3 lugeda järgmiselt: “… tervisliku seisundi tõttu, mis takistab kohtunikuna töötamast.” Paragrahvis 144 on tehtud samuti sisuline muudatus. Eelmises eelnõu tekstis oli selles paragrahvis lõige 2, mis andis maa- või linnakohtule õiguse tunnistada kehtetuks omavalitsuse õigusakt juhul, kui see on vastuolus seaduste või seadusega. Me leidsime täpsemal ja veelkordsel kaalumisel, et akti seaduslikkuse üle otsustamise õigus peaks siiski olema ainult Riigikohtu pädevuses.

J. Rätsep: Lugupeetud juhataja ja ettekandja! Mul on küsimus § 142 punkti 4 kohta. Redaktsioonitoimkond lisas sinna kaks sõna – “kohtuotsuse alusel”. Hommikul te olite nõus nendest loobuma. Kas see jäi teil kogemata ütlemata?

L. Hänni: Jah, nagu ma juba ütlesin, § 142 sai oma lõpliku viimistluse täna hommikul. Punktis 3 tehtud muudatusi ma teile tsiteerisin, kuid siin on ettepanek ka punkti 4 kohta: jätta välja sõnad “kohtuotsuse alusel”. Protseduuri, mis sätestaks kohtumenetluse raske ametialase üleastumise või õigusemõistmise autoriteeti kahjustava käitumise eest, ei ole praegu veel välja kujundatud. Kuna see paragrahv algab sättega, et kõik need piirangud ja erijuhud sätestatakse seadusega, siis võiks ka selle sätte puhul jätta elluviimise korra seaduse otsustada.

T. Velliste: Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on täpsustav küsimus § 142 lõike 5 kohta. Kui Riigikogu esimees vabastatakse süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, siis milleks on veel vaja lõikeid 3 ja 4? Need on selle alajuhtumid. Peaks olema kas täiesti ammendav loetelu või tuleks piirduda üldistava sättega.

L. Hänni: Paragrahv 5 eeldab igal juhul kohtumenetlust. Kuid alalõiked 3 ja 4 ei pea tähendama, et otsus langetatakse kohtumenetluse tulemusena, vaid see kord võib olla määratud seadusega, näiteks kohtunik vabastatakse ametist tervisliku seisundi tõttu. Kohtu sekkumine ei pea olema vältimatu nõue.

[…]

L. Hänni: Järgmine alternatiiv on §-s 136. Küsimus on selles, et peaks Riigikogu ees tõstatama küsimuse õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmisest, juhul kui selleks peaks tekkima vajadus. Kuna õiguskantsleri kinnitab ametisse Riigikogu riigivanema ettepanekul, siis antud juhul ka riigivanema ettepanekul kriminaalvastutusele võtmise küsimuse otsustamine võib tunduda veidi ebaloogiline. Seetõttu on välja pakutud ka teine võimalus, et seda võiks teha Riigikohtu esimees. Kuid redaktsioonitoimkonna arvates võib ka siin leida argumente selles suhtes, et Riigikohtu esimees, kohtuvõim ei tohiks sekkuda kriminaalvastutusele võtmise protsessi sellises staadiumis, kus on küsimus alles selle algatamisest. Nii et me loodame saada abi assamblee arutelult. Aitäh!

Juhataja: Oma abi on pakkunud härra Rätsep. Palun!

J. Rätsep: Lugupeetud juhataja ja kolleegid! Meie komisjon analüüsis nii põhiteksti kui ka alternatiivi küllalt põhjalikult. Meid oli kohal neli ja kõik neli, kes arutlusest osa võtsid (üks kohalolija küll mittestatsionaarselt), asusid seisukohale, et siin tuleb komisjoni arvates toetada põhiteksti. Nimelt seda, et kriminaalvastutuse küsimuse kannaks ette ikkagi riigivanem. Meie põhjendus, ma ei tea, kui kaalukaks seda arvatakse, on täiesti kindlalt see, et muidu me programmeeriks põhiseadusesse ühe vea. Nimelt, Riigikohtu esimees juhib kohtuvõimu. Kriminaalvastutuse küsimus tõuseb kohtu ette uurimise staadiumis. Kui me teeme ettekande Riigikogu ees Riigikohtu esimehe kohustuseks, siis peab Riigikohtu esimees nii- või teistsugusel kujul andma õiguskantsleri õigusvastasele käitumisele juriidilise hinnangu. See on tema jaoks väga ränk ülesanne, sest tema juhitud ametkond nii või teisiti otsustab edaspidi õiguskantsleri kriminaalvastutuse põhjendatuse küsimust. Ükskõik mis pidi asja kaaludes tekib siin täiesti soovimatu seos. Ka vastupidises suunas mõeldes on niimoodi, et kohus on sel juhul juba ette seotud Riigikohtu esimehe poolt Riigikogule esitatud kaalutlustega ja võib-olla osalt isegi õiguslike hinnangutega, mis ei ole küll süüdistuse vormis välja öeldud, kuid igal juhul peab Riigikohtu esimees Riigikogu ees juba õiguskantsleri süüdi mõistma. Mina paluksin küll selle valiku puhul otsustada riigivanema kasuks. Tänan!

Juhataja: Tänan! Härra Runnel, palun! Ei soovi. Härra Saatpalu!

V. Saatpalu: Loogika ütleb seda, et see mees, kes teeb Riigikogule ettepaneku õiguskantsleri kui ametimehe ametisse kinnitamiseks, teeb ka ettepaneku tema mahavõtmiseks. Pealegi teeb riigivanem ka Riigikohtu esimehe kandidatuuri Riigikogule teatavaks, et Riigikogu ta kinnitaks. Nii et Riigikohtu esimehel ei sobi õiguskantsleri kohta ettepanekut teha. Sellepärast ma toetan põhiteksti. See kuulub tõesti riigivanema kompetentsi. Aitäh!

Juhataja: Tänan lühikese ja täpse sõnavõtu eest! Kui rohkem sõnasoovijaid ei ole, siis võime asuda hääletamise juurde. Küsimus: kes on selle poolt, et §-s 136 asendada õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise ettepaneku tegijana riigivanem Riigikohtu esimehega? Kes on selle poolt, et §-s 136 sätestada Riigikohtu esimees vastava ettepaneku tegijana? Hääletame. Jah, tõepoolest, vaadake nüüd sinna tabloole ja jätke hästi meelde. On väga tõenäoline, et sellist pilti näevad meie silmad esimest ja viimast korda. Assamblee on otsustanud ühehäälselt, 31 häälega ühehäälselt. Jääb üle küsida, kus on ettepaneku tegija. Arvatavasti oleme nüüd jõudnud §-ni 148. Kas nii, proua Hänni? Palume! Kui ma eksin, siis parandage, palun!

L. Hänni: Lugupeetud kolleegid! Ma loodan, et te eelmist hääletust ei võtnud kui umbusaldusavaldust redaktsioonitoimkonnale, sest ka põhivariant, et ettepaneku teeb riigivanem, oli meie ettepanek, aga me tahtsime oma arvamust kontrollida.

[…]

L. Hänni: Lugupeetud kolleegid! Enne kui me asume otsustama praeguse põhiseaduse teksti üle, on mul üks märkus veel § 142 punkti 5 kohta, kus kuuenda toimkonna ettepanekul tuleb sisse viia üks täpsustav mõte. Nimelt, punkti 5 redaktsioon võiks olla selline: tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tahtliku kuriteo eest. Ma loodan, et kuuenda toimkonna esimees härra Rätsep selgitab ka meile, miks toimkond sellise mõtte lisamist vajalikuks pidas.

Juhataja: Vabandust, kas me hakkame praegu tulnud mõtet täiskogus läbi arutama ja hääletama? Meil on väga paljude paragrahvide kohta väga paljudel inimestel väga palju häid mõtteid. Mul ei ole midagi selle ettepaneku vastu ja veel vähem härra Rätsepa vastu, aga ma ei tahaks luua pretsedenti. Kui ikkagi on vaja selgitada, siis selgitage, palun!

J. Rätsep: Kolme sõnaga tuleks täiendada ja nimelt nii: tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tahtliku kuriteo eest. Muidu tekib teatav vastuolu muude küllaltki kõrge positsiooniga ametite suhtes. Me paneme kohtuniku, kelle ametiseisundit tahame kaitsta (ja see on vaieldamatult demokraatliku õigussüsteemi üks väga oluline alus või õieti kohtusüsteemi oma), täbaramasse olukorda kui teisi taolise ameti pidajaid. Nimelt, ma käsitlen lihtsa näitena juhtumit, kus kohtunik satub liiklusavariisse ja pikkade vaidluste tulemusena selgub, et ta oli süüdi. Mingite teeolude või muude keeruliste situatsioonide tõttu võib see süü olla küllalt pinnapealne. Niisuguse süüteo puhul, mille toimumise teoreetiline võimalus on täiesti olemas igal liiklejal, igal liiklusest osavõtjal, jõuvankri juhil, tekib kohtunikul vahetu oht oma ametist ilma jääda. Teine aspekt, teine vaatenurk sellele asjale võib olla see, kuidas saab ikkagi olla kohtunik, kui ta on ka ettevaatamatu teo eest süüdi mõistetud. Ma arvan, et seda aspekti meil karta ei tuleks, sest demokraatlikes riikides juhtub kõigi riigiaparaadi lülide esindajatega niisuguseid olukordi, kus nad võivad olla süüdi ettevaatamatus kuriteos. Minu arvates on see palju väiksem patt kui Nõukogude ühiskonnas levinud ja seni praktiliselt eksisteerinud tahe niisuguseid isikuid igasugustel ettekäänetel kohtulikust vastutusest vabastada. Kõigele lisaks sätestab punkt 4 need võimalused, mille puhul kohtunik ka ettevaatamatu kuriteoga sooritab ikkagi teo, mis kahjustab õigusemõistmise autoriteeti. Ta kuulub sel juhul punkti 4 alusel vallandamisele.

Juhataja: Ma palun vabandust, härra Rätsep, me arutame nüüd juba ühte sisulist täiendust. Ma palun …

J. Rätsep: Ma ütlen ainult, et ma esitasin teematoimkonna nimel selle küsimuse või selle kolmesõnalise täienduse redaktsioonikomisjonile ja redaktsioonikomisjon võttis selle kui põhjendatu vastu. Meil ei ole mõtet puhtasse teksti viga sisse jätta.

Juhataja: Kas keegi protesteerib nende kolme sõna sissevõtmise vastu? Ülo Seppa protesteerib, järelikult ei saa sellest küsimusest niisama lihtsalt mööda minna.

K. Koha: Austatud juhatus! Lugupeetud kolleegid! Hoolimata kogu lugupidamisest härra Rätsepa vastu on mängureeglid kõikidele ühtsed. Kui see tekstiline parandus tehti ettenähtud ajal, siis ei ole probleemi. Aga kui see on tehtud pärast kokkulepitud aega, siis mina protesteerin selle küsimuse edasise arutamise vastu. Mängureeglid kehtivad kõikidele ühtemoodi. Aitäh!

L. Hänni: Lugupeetud kolleegid! Kuuendal toimkonnal on siiski õigus redaktsioonitoimkonnaga protsessida, kuna nende ettepanek oli eelmine kord meile esitatud, aga me lihtsalt oma asjatundmatuse tõttu ei osanud nendele kolmele sõnale piisavat tähelepanu osutada. Seetõttu me tahame ära parandada selle vea, mis on sisse tulnud meie ebakompetentsuse tõttu. Me tahtsime ka assamblees probleemi teadvustada, et ei oleks arusaamatusi, kust need sõnad on tulnud.

Juhataja: Ma palun vabandust, kuid sellest oleks tulnud õigel ajal juhatust informeerida. Ma lõpetan arutelu sel teemal ja panen hääletamisele küsimuse, kes on selle poolt, et põhiseaduse projekti praegune tekst (mis sisaldab täna tehtud parandusi) avalikustada ja anda eksperdihinnangu saamiseks, mis tähendab sisuliselt kolmanda lugemise lõpetamist. Ma kordan, sest sõnastus võib-olla ei ole nii klassikaliselt kõlisev, aga mõte on kõigile arusaadav. Kes on selle poolt, et põhiseaduse projekti praegune tekst (selline, milliseks me ta tänase päeva jooksul oleme teinud) avalikustada ja anda eksperdihinnangu saamiseks, millega lugeda kolmas lugemine lõppenuks? Kas härra Runnelil on protseduuriline märkus?

H. Runnel: Ma kutsun üles saavutama mõistlikku kokkulepet, kuna meil ei ole vaja formaalsete asjade pärast kakelda, vaid me teeme põhiseadust ja oleme üsna viimaste küsimuste juures. Ma tuletan meelde, et esimese toimkonna elulukku läheb üks peaaegu selle seltskonna reglemendi vastane aktsioon. Kui praegu on palutud siiski see § 3 sõnastus läbi hääletada, võib-olla püüamegi aja leida ja teeme selle ära, siis alles kuulutame välja.

Juhataja: Juhatusel ei ole mitte mingisugust kindlust, et pärast seda hääletust ei tuleks teine, kolmas ja neljas selline küsimus, millest juhatusel siiani aimugi ei ole olnud. Mängureeglid ei ole mitte selles mõttes mängureeglid, et nendega võib mängida. Nende järgi tuleb mängida. Kas härra Korrovitsil on küsimus protseduuri kohta?

V. Korrovits: Head kolleegid! Seda küsimust võiks ikka läbi hääletada, sest redaktsioonitoimkonna esimees proua Hänni väidab, et see oli tema portfellis, aga jäi mingisugustel põhjustel kahe silma vahele. Kui proua Hännil portfellis rohkem midagi ei ole, siis nähtavasti mingisugust ohtu pole, kui me selle läbi hääletame, sest meie mängureeglid peavad olema ausad. Tänan!

Juhataja: Hea küll, ma panen hääletusele siis sellise küsimuse: kes on selle poolt, et antud küsimuses arutelu jätkata ning lõpetada see hääletamisega? Hääletame. Poolt on 27, vastu 5, erapooletuid 2. Jätkame arutelu.

Ü. Seppa: Esiteks, ma tahan protseduuriliselt protesteerida. Teiseks, kui me hakkame praegu seda küsimust siin sisuliselt arutama, siis venib see pikale ja kõikidel peaks olema võimalik oma sõna välja öelda. Mina, kui lubatakse, alustan sellega. Me teame oma minevikust küll, kuidas kõrged juhid on siin ringi sõitnud ja inimesi alla ajanud ning nende vastu ei ole õnnestunud mitte midagi ette võtta. Ma ei tahaks, et kohtunikega hakkaksid samasugused asjad juhtuma. Peale selle on lugu nii, et mina ei pea seda kohtunikuameti vääriliseks, kes ka kogemata on kellegi alla ajanud. Ei saa olla sellist asja, et inimene, kes on kellegi surnuks sõitnud, ükskõik, kas või kogemata, mõistab kohut selle inimese üle, kes on varastanud näiteks pätsi leiba. Kuidas suhtutakse sellisesse kohtunikku? Kogu maailmas on suhtumine ikkagi selline, et kohtunik peab olema jäägitult aus inimene. See ei ole mingisugune repressioon, kui normaalne kohtunik loobub ise kohtunikuametist, kui tal selline asi juhtub. Kui teda milleski süüdi ei mõisteta, leitakse, et see oli kogemata juhtunud tegu ja ta ei kanna selle eest kriminaalvastutust, ka sel juhul peab selline kohtunik lahkuma.

J. Rätsep: Kallid kolleegid! Ma ei taha hakata teile teadvustama neid juhtumeid, kus ettevaatamatu süü puhul on ikkagi täiesti reaalne, et see inimene, kes on võib-olla juba 20 aastat kohtunikuna töötanud ilma ühegi vääratuseta, selle esimese eksimuse puhul (ausas ühiskonnas peab kahtlemata järgnema ka süüdimõistmine) peab oma peaaegu eluaegsest ametist loobuma selle sätte pärast, et siin ei ole tehtud vahet tahtliku ja ettevaatamatu kuriteo vahel. Just nimelt see säte ilma selle kolme sõnata hakkab tingima olukordi, kus üsnagi piiripealsete või üle selle ulatuvate protsesside puhul tuleb vahelülides hakata seda kohtunikku kaitsma teiste inimestega võrdse kohtumõistmise eest, tõstes teda välja just nimelt sellepärast, et analoogilise teo pärast on kedagi teist karistatud, kohtunikku aga tahetakse säästa. Ma suhtuksin sellesse küsimusse küll tõsiselt. Saan teile kinnitada, et ettevaatamatuid tegusid, isegi kuritegusid ja eriti liiklusavariisid, võib juhtuda meist igaühega, kes juhivad liiklusvahendit. See paneks kohtunikud tunduvalt täbaramasse olukorda kui ministrid, koolidirektorid, ülikoolirektorid, kes võivad kõik olla süüdi mõistetud ettevaatamatusest sooritatud kriminaalõiguslikult karistatava teo eest, aga töötavad oma ametis edasi. Ma usun, et ilma nende kolme sõnata hääletame täiesti puhtasse teksti lihtsalt vea sisse.

Juhataja: Tänan!

P. Kask: Ma juhin kõigi nende tähelepanu, kes praegu arutavad ja otsustavad, et küsimus on komplekssem. See ei puuduta ainult ühte paragrahvi. Näiteks ka §-s 75 on, et riigivanema volitused lõppevad enne tähtaega tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega. Ma olen härra Rätsepaga ühel nõul ja meelel selles, et kohtuniku jaoks on see tunduvalt tähtsam punkt. Tema tõenäoliselt juhib iga päev oma isiklikku autot ise ja temal ei ole kogu aeg käepärast juhti, nagu on riigivanemal. Ka on tema ametiaeg tõepoolest palju pikem kui riigivanemal. Aga võimalik disharmoonia, kui me kohtunike puhul praegu paneme kolm sõna juurde ja riigivanema puhul ei tee seda, võib silma torgata küll. Tänan!

J. Reinson: Lugupeetud juhataja! Ma ei taha ühtegi seisukohta kaitsta ega hukka mõista, ma olen kimbatuses. Ma tahan küsida härra Rätsepa käest ja meil on saalis ka teisi spetsialiste. Kas võidakse kohtunik süüdi mõista mittetahtlikult sooritatud kuriteo eest ka selliselt, et ta kinnipidamiskohta suunatakse? Kuidas ta siis kohtunikuks edasi jääb?

Ü. Seppa: Ma tahan meelde tuletada, et me ei mõtleks, et meil on tegemist ainult liiklusõnnetustega. Tegelikult on ju terve rida mittetahtlikke kuritegusid, neid on väga mitmesuguseid. Me peame neid väga põhjalikult analüüsima, kui me hakkame selliseid asju siin praegu arutama. Hea küll, autoõnnetus. Siis me peame hakkama tõmbama piire, mille puhul mida arvesse võtta ja mida mitte. Siin tuleb ette igasuguseid asju, enesekaitse piiride ületamist ja kõike. Tõepoolest võidakse kohtunik süüdi mõista ja karistada teda ka kinnipidamise või ükskõik milliste karistusvormidega. Ta ei saa lihtsalt oma kohtunikuülesandeid täita. See on väga õige.

J. Rätsep: Ma kordan juba eelnevalt kiirustades esitatud kaalutlusi ka ettevaatamatu kuriteo puhul, kui kohtunik on näiteks ebakaines olekus. Ma ei absolutiseeri ühtegi juhtumit, ei ole isegi võimalik seda lõpuni analüüsida, kuid kõikidel muudel juhtudel on tegemist õigusemõistmise autoriteeti kahjustava käitumisega. Sel juhul vabastatakse kohtunik põhiseaduse § 142 punkti 4 alusel ka ettevaatamatuse tõttu toimepandud kuritegude puhul, kuid tahtliku kuriteo puhul tuleb ta punkti 5 kohaselt vabastada tingimata. Sel on kaks tahku ja mõlemad on minu arvates täiesti korralikult ja rahulikult põhjendatavad.

Juhataja: Tänan! Kas kellelgi on midagi lisada esitatud argumentidele? Ei ole. Sellisel juhul panen hääletusele: kes on selle poolt, et § 142 punkti 5 täiendada kolme sõnaga – “tahtliku kuriteo eest”? Kes on selle poolt? Hääletame. Poolt on 16, vastu 15, erapooletuid ei ole. Need kolm sõna on otsustatud sisse võtta.

PA 13.12.1991 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsiooni II versioon31;32

§ 129. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigiorganite ja kohalike omavalitsuste tegevuse vastavuse üle põhiseadusele ja seadustele ning inimõiguste järgimise üle.

§ 130. Õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantsleri volituste kestvus on seitse aastat.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.

§ 131.33 Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest.

§ 132.34 Kui õiguskantsler leiab, et riigiorgan, kohalik omavalitsus või ametiisik on andnud välja seadusevastase õigusakti, teeb ta ettepaneku viia akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla seadusega. Kui riigiorgan, kohalik omavalitsus või ametiisik ei nõustu õiguskantsleri ettepanekuga või ei reageeri sellele ettepanekule määratud tähtaja jooksul, siis teeb õiguskantsler Riigikohtule esildise akti kehtetuks tunnistamiseks.
Inimõiguste rikkumise korral peatab õiguskantsler seda põhjustava ametiisiku tegevuse või akti toime ja teeb kohtule esildise ametiisiku vastutusele võtmise või akti kehtetuks tunnistamise küsimuses.

§ 133.35 Õiguskantsler esitab Riigikogule kord aastas oma tegevuse aruande.

§ 134. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Riigivanema ettepanekul Riigikogu otsuse alusel, mille poolt hääletab Riigikogu koosseisu enamus.

§ 135. Õiguskantsleri ja tema ametkonna töö täpsema korralduse sätestab seadus.

Redaktsioonitoimkonna 30.12.1991 koosoleku protokollist:36

XIII peatükk

§ 140.

§ 141. „Kohtute juures on õiguskantsleri poolt ametisse nimetatud prokurörid.“

Ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna I (11.01.1992) koosoleku protokollist:37

Rask: Kas õiguskantsleri ja kohtu ptk.-s on lõplik poliitiline otsus tehtud?

Rätsep: Läbirääkimisi võib pidada, lõplikku poliitilist otsust pole tehtud.

Schneider: Kas kohus vaatab läbi ka normatiivseid asju või konkreetseid asju? Milline on erinevus Riigikohtu ja õiguskantsleri järelevalve osas? Seadusandlik organ on ülekuhjatud haldusküsimustega. Räägime aga võimudelahususest.

Kask: p. 8. Riigivanem nimetab kohtunikud ametisse. Riigikohtu esimees – võib valida parlament. Kohtunik ei ole poliitik, ta on riigivõimu stabiilsuse kandja. Kui soovime kolmandat võimu, ei saa kohtunikku saata Riigikogu ette.

Põld: Riigivanem riskib oma autoriteediga. Riigikogu ei riski suurt millegagi.

Kask: Esimene komplekt kohtunikke Riigikogu poolt paika, järgmised Riigivanema poolt ametisse. Kirjutada see 16. peatükki.

Ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna 12.01.1992 koosoleku protokollist:38

Rask: 1993 kõige enne hakkab põhiseadus kehtima täies mahus.
Ülemnõukogu teeks oma töö kohtunike osas ära, kuna juulis 92 lõpevad praeguste kohtunike volitused.

J. Rätsep: ÜN peaks pikendama kohtunike volitusi kuni Riigikogu nad lõpuks eluaegselt kinnitab. Kui kohtu ette peaksid jõudma kõik inimesed, siis ka president. Kui kui ta on pannud ametisse kõik kohtunikud!

Truuväli: Mingisugusel juhul peaks kohtunike nimetamine toimuma absoluutselt puhtalt, s.t. Riigikohtus. Riigivanem kinnitab vaid atestatsiooni tulemused. Tsiteerin: Davidit: 1) variant – riigipea 2) kõrgem kohus. Kõige peamine miinus on see, et kohtunik seatakse poliitilise kvoodi ette. Kohtunik peaks teenima ainult õigust, mitte valitsust, presidenti või rahvast.

Hänni: Kõrgeim kohus nimetatakse Riigikogu poolt, alamal seisvad Riigikohtu poolt.

Rätsep: Kompromissina oleks see kaalutav. Kuid üleminek ühest kohtu süsteemist teise käib läbi Riigikogu. Siis peaks nimetamine käima Riigikohtu kaudu.

Rask: Rätsep-Hänni ettepanekut ei saa kirjutada põhiseadusesse. Riigikohtu esimees on üks (esimene) teiste seas. Kõik kohtunikud peavad olema võrdsed.

Hänni: kaks võimalust. 1) Riigikohtu esimehe nimetab Riigikogu Riigivanema ettepanekul, teised riigikohtunikud Riigikohtu esimehe ettepanekul Riigikogu. 2) Kõik riigikohtunikud + esimehe riigivanema ettepanekul Riigikogu.

PA 16.01.1992 istungi stenogrammist:

L. Hänni: Ma ei hakka üksikasjalikult analüüsima VIII, IX ja X peatüki kohta laekunud ettepanekuid. Peab ütlema, et siin ei ole kirjades sellist väga üksmeelset seisukohta, mida võiks võtta kui rahva hulgast välja koorunud arvamust. Pigem on tegemist üksiksätete erineva tõlgendamisega. Kuid siiski vajavad tulnud arvamused väga põhjalikku analüüsi, kuna ka mitmed vastavad ametkonnad, kes on otseses suhtes nende peatükkidega (ma mõtlen siin Riigikontrolli, Eesti Vabariigi Prokuratuuri), on saatnud oma arvamused nende peatükkide kohta.

On ka mitmeid ettepanekuid, mis ei haaku põhiseaduse üksikute paragrahvidega. Tehakse ettepanekuid täiendada põhiseadust lisasätete sissetoomisega. Siin on märgata sellist tendentsi, et mitmed ametkonnad ja huvigrupid taotlevad, et just nimelt nende valdkonda puudutavad küsimused oleks põhiseaduses sätestatud. Kas selline lähenemisviis on õige, seda peavad eelkõige teematoimkonnad arutama. Kas näiteks Riigikontrolli puhul on vajalik, et lisaks riigikontrolörile nimetatakse ametisse põhiseaduse korra kohaselt ka teised Riigikontrolli ametnikud, selle üle võib vaielda, kuid selliseid ettepanekuid on tulnud päris mitmeid.

[…]

K. Kama: […] Pikalt vaieldi kohtunike ametisse määramise ja ametisse nimetamise üle. Eksperdid väitsid, et kohtunikke üldjuhul ei nimeta ametisse parlament, et välistada nende puhul mis tahes erakondlikkust. Praeguseks kompromissvariandiks on, et Riigikogu nimetab presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe ning Riigikohtu esimehe ettepanekul Riigikohtu liikmed. Kõik ülejäänud kohtunikud nimetab ametisse riigivanem Riigikohtu ettepanekul. Seda, miks Riigikohtu liikmed on toodud Riigikogu poolt ametisse nimetatavate hulka, on põhjendatud sellega, et Riigikohus hakkab meil teatud määral täitma ka konstitutsioonikohtu ülesandeid. Nagu teada, on konstitutsioonikohtul õigus peatada Riigikogu poolt vastu võetud seadusi, mistõttu tal peaks olema siis ka Riigikogu enda mandaat.

Ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna 23.01.1992 koosoleku protokollist:39

Kohtu ptk.

Rask: Õigusmõistmise demokraatlikkus selles seisnebki, et see on aeglane. Erakorralisi kohtuid ei tohi olla.

§ 136.
Rask: Õigust mõistavad oma tegevuses sõltumatud kohtud.
Kama: „Seadus“ võiks olla märgitud lg-s 1.

§ 136A lg 1: Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegselt, kui mitte kauemaks kui 65 eluaastani.
Sõnastus Raskile kodus mõtlemiseks.

Lg 2. Kohtunikud ei või olla ühekski muus valitud või nimetatud ametis.

§ 139 lg 2. Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu. Riigikohtu esimehe ettepanekul Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
Lg 3. Kohtunikud nimetab ametisse vabariigi president Riigikohtu ettepanekul.

§ 140 jääb välja.

Rätsep: kui anname põhiseadusliku garantii, et kohtunik on eluaegne, ei saa kitsendada seda seadusega.

Kask: Ei tooks neid põhimõtteid siia sisse.

Kama: Uutel valimistel võidab opositsioon. Teeb sellise seaduse, mis võtab maha kõik senised kohtunikud.

Truuväli: Tagandamise alused võiks olla.

Kama: Kui on öeldud eluaegsed, peab olema ammendab loetelu.

Markvart: … tagandada ja vabastada seaduse korras.

§ 140 Riigikohtu liikmeid ja kohtunikke saab ametist tagandada ainult seaduses ettenähtud juhtudel ja korras kohtu otsuse alusel.

§ 141.

Rätsep: Kus tekib prokuröride instituut? Ühestki ministeeriumist ei räägita. Justiitsministri sissetoomine pole põhjendatud. Õiguskantsler väljaspool kohtusüsteemi, see positiivne.

Kask: Asja iva on „riiklik süüdistus“ – nendes kahes sõnas. Kui me kirja ei pane, kes seda teeb, siis ei ole kodanike kaitset. Prokuratuur peaks olema Justiitsministeeriumi all olev omaette amet. Prokuröri ei pea nimetama paika.

Kama: Ei ole veenev, et „riiklik süüdistus“ peab sees olema. § 141 võiks välja jääda.

Hallaste: Sain aru, et Justiitsministeerium on näinud teist skeemi. Tuleb aga tagada, et ei tekiks uut prokuratuuri.

Rask: Meie ei ole selle peale esimesena tulnud. Prokuröril ei ole mingit võimu. Ta on üks protsessi pooltest.

Prof. Rebane: Teeb ettepaneku prokurörid ametisse nimetada sama moodi kui kohtunikud.

Truuväli: Mitte mingil juhul.

Rätsep: Riikliku süüdistuse ja kohtualuse kaitse tegevuse sätestab seadus. Viia see II peatükki.

Lang: Pole vaja märkida, kus tekib prokurör.

Kama: Kas on veel keegi, kelle puhul ei ole näidatud, kus ta tekib.

Rask: „riiklik süüdistus“ läheks II ptk.

§ 142.

Rask: on veel alamastme kohtud, mis võiksid tunnistada õigusakti kehtetuks.

Truuväli: 1) Peaks andma võimaluse muuta seadust ja kui ei tee seda, tühistama. 2) Alamastme kohtud sisse.

Rask: Kohus jätab konkreetse kohtuasja lahendamise kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Igaühel on õigus pöörduda kohtu poole, tunnistada põhiseaduse vastaseks seadus või muu õigusakt.
Rask formeerib kodus. § 142 ja „Raidla“ projekti § 144 alusel.

PA 26.01.1992 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon40

§ 129. Õiguskantsler teostab järelevalvet riigivõimu- ja valitsemisorganite ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseadusele ja seadustele.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks talle laekunud ettepanekuid ja esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des … sätestatud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Presidendi, peaministri, ministrite ja riigikontrolöri kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 130. Õiguskantsleri nimetab ametisse seitsmeks aastaks Riigikogu Riigivanema ettepanekul.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.

§ 131. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel. Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja valitsuse istungitest.

§ 132. Kui õiguskantsler leiab, et riigivõimu- või valitsemisorganite või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on vastuolus põhiseaduse või seadusega, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia see akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla põhiseaduse või seadusega.
Kui kahekümne päeva jooksul ei ole akt viidud kooskõlas põhiseaduse või seadusega, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

§ 133. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate oma tegevusest.

§ 134. Õiguskantsleri staatuse ja tema kantselei töö korralduse sätestab seadus.

§ 135. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Riigivanema ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna 27.01.1992 koosoleku protokollist:41

ÕIGUSKANTSLER

Rask: Keda me tahame õiguskantslerina näha?
Meie seisukoht: 1) Ta loob seadusandluse süsteemi ja korrastab seda pidevalt.
2) Ventiiliks, kes vahendab kõrgemate riigiametnike kriminaalvastutusele võtmiseks.
Kas me soovime parlamendi juurde nutuseina! Minu arvates peaks. Peame looma riikliku struktuuri kodanike kaebuste ja avalduste vastuvõtmiseks ja ärakuulamiseks.
Nägin teda 3 funktsioonilisena.

Hallaste: § 129. Raski variant lg. 2.
Kuid kas tal on seadusandliku initsiatiivi õigus.
„Õiguskantsler analüüsib ja esitab riigikogule isikutelt laekunud ettepanekud seadusandluse muutmiseks ja täiendamiseks.“

Põld: Kontrolli võimalused:
1) Igaühe õigus pöörduda kohtusse
2) Avalikkuse, ajakirjanduse kontroll
3) Ametkondlik kontroll
4) Valitsus on Parlamendi kontrolli all ja valitsusametnikud, kuni alla välja on valitsuse kontrolli all.
Neid kontrollimehhanisme on piisavalt palju.

Rätsep: Tean, et kohtud ei ole praegu seda funktsiooni võimelised täitma.
Püüdsime vältida tühikud, mis tekiks õigussüsteemi.

Kama: Prokuratuuri kaotamine ei tohi toimuda järsku, vaid järk-järgult.

Põld: Efektiivne saab olla spetsiaalne järelvalve mitte üldine järelvalve.
Hea kui see õiguskantsler saab algul hakkama seaduste ka määruste PS-le vastavusse viimisega.

Rask: Seadusandluse süsteem on instrument võimu käes.
Ei saa nõustuda üldjärelvalve funktsiooniga s.t. tegevuse vastavuse üle põhiseadusele.

Kaljuvee: Kas me tahame õiguskantslerit näha nuiaga mehena või paberikoina, kes analüüsib.

Rätsep: Arvasime, et õiguskantsleril on ka ametkond. Ta tuli meile mitmesuguste mõjutuste ja survete järel kui lapitekk.

Lang: Läheme õigusmõistmise kallale haldus järelvalve kaudu, kui võtame aluseks Assamblee teksti.

Põld: Kas pool poliitiline tegur on kohane panna kontrollima õigussüsteemi.

Rätsep: Osa kohti alasid jääb katmata. Näiteks politsei järelvalve.

Lang: Kui tekib situatsioon, et politsei läheb käest ära, võetakse siseminister maha ja pannakse uus. Kui paneme teise ametkonna tema järele valvama, peame panema nn. prokuratuuri järele järgmise ametkonna valvama ja nii lõputult. Nii asja ei lahenda.

Rask: poolsuletud ja suletud süsteemid.
Politsei ja kinnipidamiskohad on suletud süsteemid. Enne oli tegelikult partei distsipliini kontroll. Süsteemis eriti suletus, peab olema sisemine kontroll.

Raidla: Me oleme püüdnud „päitsed“ pähe panna kõigile institutsioonidele. Õiguskantsler aga ei soovi seda teha. Tahame saada tugevat kaitseorgani, mis võib muutuda omavoli organiks. „Tegevus“ on täiesti määratlemata termin.

Raski praegune variant on kokku pandud Assamblee ja Raidla projekti parematest seisukohtadest.

§ 129 lg. 2 „Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks talle laekunud ettepanekuid ja esitab vajaduse korral riigikogule ettekande.“

Rask: Selle funktsiooni all mõtleme üldse seadusandluse süsteemi koordineerimis funktsiooni.

§ 130. Rask: 7 aastase tähtajaks näeme sellepärast et elaks üle kõik riigivõimu valimised. Muidu laseb President ta kohe lahti.

Hänni: Mis juhtudel tagandatakse.

Rask: Las jääb printsiibina.

§ 131. Kas võib osa võtta riigikogu komisjonides?
Ei.

§ 132. Kas peab olema õigusakt või õigustloov akt?
Õigustloov.

§ 133.

Ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna 30.01.1992 koosoleku protokollist:42

XII peatükk:
§ 139 asendada „riigivõimu- ja valitsemisorganite seadusandliku ja täidesaatva võimu“
„õiguskantsler on oma tegevuses iseseisev ametiisik, kes teostab…“

PA 6.02.1992 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon43

§ 139. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide vastavuse üle Põhiseadusele ja seadustele.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks talle laekunud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule Põhiseaduse §-des 77, 85, 101, 138, 153 sätestatud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 140. Õiguskantsleri nimetab ametisse seitsmeks aastaks Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.

§ 141. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest.

§ 142. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on vastuolus Põhiseaduse või seadusega, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia see akt kahekümne päeva jooksul kooskõlla Põhiseaduse või seadusega.
Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul viidud kooskõlla Põhiseaduse või seadusega, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

§ 143. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide vastavusest Põhiseadusele ja seadustele.

§ 144. Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töö korralduse sätestab seadus.

§ 145. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

PA 6.02.1992 istungi stenogrammist:

L. Hänni: Riigikontrolli peatükis on tekst väga vähe muutunud. Ainult § 133 lõiku 4 on sisse toodud osaku mõiste, et anda võimalus kontrollida ka selliste riikliku omandi osalusega ettevõtete majandustegevust, mis ei põhine aktsiaseltsil.

XII peatükk “Õiguskantsler”. Siin on põhimõtteline muudatus. Nimelt, õiguskantsleri institutsiooni, õiguskantsleri pädevust on täpsemini sätestatud, kusjuures eelmises eelnõus väljendatud mõte, et õiguskantsler peaks kontrollima seadusandlikku ja täidesaatvat ning omavalitsuste tegevust, on asendatud mõttega, et ta peaks jälgima nende organite õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. Seega on temalt ära võetud tegevuse järelevalve roll ja asendatud see pigem seadusandluse ja õigussüsteemi kujunemise järelevalvega. See on muudatus, mis kindlasti vajab pikemat põhjendust. Ma usun, et ka siin on eksperdid vajaduse korral valmis assambleele selgitama, miks selline muudatus on vajalik. Tõepoolest tekkis meil oht, et õiguskantsleri kaudu võib uue nimetuse all jääda püsima prokuratuur kui rangelt tsentraliseeritud ametkond. Praeguses redaktsioonis ei ole õiguskantsleril oma ametkonda. Tal on ainult kantselei, mille põhitöö peaks seisnema seadusandlike aktide analüüsis.

Peatükis “Kohus” on püütud lahendada seda dilemmat, mida me ei suutnud lahendada, s. o. vastuolu kohtunike eluaegselt ametisse nimetamise ja teatud kindlatel juhtudel nende ametist vabastamise vahel. Praegune § 147 redaktsioon sätestab, et kohtunikuks nimetatakse isik eluaegselt, kusjuures tema ametist vabastamine tähendab tema vabastamist – mitte kohtuniku nimetuse äravõtmist, vaid ainult tema vabastamist ametiülesannetest. Selgelt on välja öeldud ka põhimõte, et kohtunikud ei tohi olla peale seaduses ettenähtud juhtude üheski muus valitud või nimetatud ametis. On muutunud ka kord, kuidas nimetatakse ametisse Riigikohtu liikmed. Nimelt ütleb § 150 lõik 2, et nad nimetatakse ametisse Riigikogu poolt Riigikohtu esimehe ettepanekul, kusjuures kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul. Teatavasti oli eelmises redaktsioonis kõigi kohtunike ametisse nimetamise kord läbi Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Meie eelnõule tehti mitmeid etteheiteid selles suhtes, et see ei taga piisavalt kohtuvõimu sõltumatust seadusandlikust võimust. Praegune versioon, kus ainult Riigikohtu liikmed saavad oma mandaadi Riigikogult, on põhjendatud, sest Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus ja selle tõttu peab omama seadusandja silmis autoriteeti. Teiselt poolt aga saab kohtunike kaader oma mandaadi Vabariigi Presidendi kaudu, tagades sellega nende sõltumatuse. Praegusest eelnõust on välja jäänud paragrahv, mis sätestas prokuröride koha, üsnagi ebamäärase koha. Kogu kohtukorralduse ja kohtumenetluse täpsem sätestamine on jäetud seaduse hooleks. Paragrahv 151 loetleb ainult need funktsioonid, mille täpsem korraldus tuleb seadusega täita, s. o. esindus, kaitse, riiklik süüdistus ja seaduslikkuse järelevalve. Paragrahv 152 sisaldab mehhanismi, kuidas toimub õigusaktide kehtetuks tunnistamine. II peatükis sätestasime põhimõtte, et iga inimene võib kohtusse kaevata mis tahes õigusakti või ka ametiisiku tegevuse, kui see on tema arvates vastuolus põhiseadusega. Paragrahv 152 näeb ette, et selline kohtuasi peab oma menetluses jõudma Riigikohtuni, sest Riigikohtule on antud õigus tunnistada kehtetuks mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.

[…]

Juhtaja: Kas üldistes küsimustes on proua Hännile või härra Raidlale küsimusi? Eelnõu uue redaktsiooni üksikasjalik arutelu on meil ees, me alustame seda täna pärast lõunat, kuid on võimalik, et te üldistes küsimustes soovite midagi selgitada. Küsimusi ei ole. Mõni sõna sellest, kuidas juhatus planeerib tööd jätkata. Assamblee täiskogu jätkab tööd kell 15. On ettepanek, et vahepeal koguneksid teematoimkonnad, et läbi vaadata põhiseaduse eelnõu need peatükid, mis tööjaotuse järgi on nende omad. Koos võiksid töötada ka viies ja kuues toimkond ning nende eksperdiks võiks olla härra Rask.

PA 7.02.1992 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon44

§ 140. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide vastavuse üle Põhiseadusele ja seadustele.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks talle laekunud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule Põhiseaduse §-des 77, 86, 102, 139, 154 sätestatud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 141. Õiguskantsleri nimetab ametisse seitsmeks aastaks Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.

§ 142. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest.

§ 143. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on vastuolus Põhiseaduse või seadusega, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul kooskõlla Põhiseaduse või seadusega.
Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul viidud kooskõlla Põhiseaduse või seadusega, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

§ 144. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide vastavusest Põhiseadusele ja seadustele.

§ 145. Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töö korralduse sätestab seadus.

§ 146. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

PA 14.02.1992 XII peatüki (Õiguskantsler) redaktsioon45

§ 140. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide vastavuse üle Põhiseadusele ja seadustele.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks talle laekunud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule Põhiseaduse §-des 77, 86, 102, 139, 154 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 141. Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.

§ 142. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest.

§ 143. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on Põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul Põhiseaduse või seadusega kooskõlla.
Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul Põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

§ 144. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast Põhiseaduse ja seadustega.

§ 145. Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töö korralduse sätestab seadus.

§ 146. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

PA 3.04.1992 istungi stenogrammist:

Juhataja: Suur tänu! Härra Järlik, palun!

R. Järlik: Lugupeetud proua Hänni! XII peatükk ütleb õiguskantsleri kohta, et ta teostab järelevalvet kõigi õigustloovate aktide põhiseadustele vastavuse üle. Edasi tuleb, et selle vastuolu korral teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see 20 päeva jooksul vastavusse põhiseaduse või seadusega ning kord aastas esitab Riigikogule ülevaate õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega. Nüüd on aga §-s 154 öeldud, et tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus ainult põhiseadusega. Miks on siit ära jäetud vastuolu seadusega? Kas ta tunnistab siis tõesti kehtetuks ainult põhiseadusega mitte kooskõlas oleva seaduse või õigustloova akti ning ei tunnista akti kehtetuks, kui see on vastuolus seadusega? Aitäh!

L. Hänni: Õigusaktide all mõeldakse siin eri liiki õigusdokumente. Siia võivad kuuluda seadused, määrused, samuti omavalitsuste korraldused. Ilmselt peaks meie haldusõigus sätestama, kuidas toimub järelevalve nende õigusaktide üle, mis ei ole seadused. Selliste õigusaktide tühistamine või kehtetuks tunnistamine ei peaks igal juhul käima kohtu kaudu, vaid selleks võiksid olla mingid teised mehhanismid. Seetõttu on §-s 154 tehtud viide põhiseadusele, kuigi jah, siin võib tulla tõesti probleem, sest viide muule õigusaktile on ikkagi olemas. Ma arvan, et seda märkust tuleks veel kord analüüsida. Võib-olla mõni redaktsioonitoimkonna liige oskab midagi lisada, sest värskelt me seda küsimust arutanud ei ole.

PA 10.04.1992 istungi stenogrammist:

L. Hänni: Järgmine parandusettepanek puudutab § 141 lõiku 2 ja käsitleb õiguskantsleri volitusi. Meie lähenemise kohaselt on õiguskantsler olnud eelkõige seadusloome korrastaja. Selles rollis teeb ta kokkuvõtteid ka kodanikelt saabunud ettepanekutest seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks. Kuid on ka selge, et mitte kõik inimesed ei suuda oma ettepanekuid formuleerida sellisel kujul, et need sobiksid otseselt kas seaduste muutmiseks või uute seaduste vastuvõtmiseks, vaid esitavad ettepanekuid üldisemas vormis. Näiteks selle kohta, kuidas üks või teine riigiasutus võiks töötada või millised puudused on tema töös. Et võimaldada ka selliste ettepanekute analüüsi ja vajaduse korral pöördumist Riigikogu poole ettekandega, teeme ettepaneku lisada õiguskantsleri õigusi või pädevusi puudutavasse § 141 lõiku 2 juurde neli sõna “ning riigiasutuste töö kohta”. See tähendab, et õiguskantsler üldistab ka need kodanike ettepanekud, mis tulevad riigiasutuste töö kohta. Võib arvata, et meil praegu, riikluse taastamise perioodil võib just selliseid ettepanekuid päris hulgaliselt tulla. Kuna õiguskantsleri kontseptsioon sellisena, nagu see meil eelnevalt kirjas oli, oli põhiliselt härra Raski esitatud, siis selle ettepaneku me temaga ka kooskõlastasime. Ta leidis, et selline lisandus, arvestades meie praegust olukorda ja neid eesmärke, et me soovime oma riigi panna tööle kodanike teenistusse, inimeste teenistusse, oleks asjale kasuks.

Juhataja: Küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Palun, kas me võime hääletada? Kes on selle poolt, et § 141 lõigus 2 teha parandus vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Hääletame, palun! Poolt on 31, vastu 1. Assamblee on otsustanud muuta § 141 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

  1. RT, 03.09.1937, 71, 590.
  2. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1121.
  3. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1138.
  4. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1153.
  5. H. Schwartzi kommentaar § 133 osas: „Eluaegne õiguskantsleri staatus on liiga pikk aeg selle uue ametikoha puhul. Tundub, et 10 aastat on küllaldane. Ka eluaegne kohtunike staatus on liiga pikk.“ Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1275–1276.
  6. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1163.
  7. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1179.
  8. H. Schwartzi kommentaar § 102 osas: „Õiguskantsler peaks olema kohustatud esitama avalduse kohtule mitte ainult õigusrikkumise, vaid ka põhiseaduse rikkumise korral. Ma olen veendunud, et kohtule ei ole vaja avaldust teha juhul, kui asja võib lahendada sõbralikult ilma juriidilise sekkumiseta. Sellises kontekstis tundub sõna „kohustus“ liialt range. Kõnealune paragrahv ja eespool mainitud viide kohtu poole pöördumisele on ainukesed praktilised võimalused seaduslikkuse taastamiseks. Järgnev peatükk kohtust annab minimaalseid õigusi ja peaaegu ei räägi seaduslikkuse tagamisest. See lünk tuleks täita. Eelpool ma juba mainisin õigust nõuda hüvitust juhul, kui riigiametnikud või -asutused on solvanud isiku au ja väärikust või kitsendanud õigusi, mis on ette nähtud põhiseaduses, samuti teisi põhiõigusi. Näiteks võiks administratiivkohus tegeleda süüdistustega riigiametlike või -asutuste vastu.“ Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1281.
  9. Toimetaja lisand.
  10. ERA.R-2324.1.16, l 36.
  11. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 69.
  12. Eesti Vabariigi Prokuratuuri ettepanekud Eesti Vabariigi Põhiseadusesse. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 71–72.
  13. Eesti Vabariigi peaprokuröri L. Urge poolt esitatud Prokuratuuri peatüki sõnastus. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 71–72.
  14. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 68.
  15. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 79.
  16. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 108–109.
  17. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 94–95.
  18. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 138.
  19. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 186 –187.
  20. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 211–212.
  21. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.4, l 79–80.
  22. I. Rebase kommentaar § 131 osas: „Sõnad „riigivõimu- või valitsemisorgan“ tuleks asendada sõnadega „riigi- või omavalitsusorgan“. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1287.
  23. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.4, l 125.
  24. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.16, l 226–228.
  25. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.4, l 147–148.
  26. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.5a, l 21–22.
  27. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 76–77.
  28. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 99–100.
  29. J. Adams esitas apellatsiooni, millega soovis anda riigivanemale õiguse kinnitada ametisse õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe, riigikontrolöri, kaitseväe ülemjuhataja vastavalt ettenähtud ametisse määramise ettepaneku tegemise korrale. PA 6.12.1991-7.12.1991 istungite stenogrammist (lk 76).
  30. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 112–113.
  31. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.4, l 169–170.
  32. I. Rebase kommentaar: „Lahendamata on XII peatükis küsimus, kas õiguskantsler asub Riigivanema juures või on täiesti iseseisev. Pooldada tuleks esimest varianti. Nii oli see ka 1938. aasta põhiseaduses“. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1294.
  33. I. Rebase kommentaar:§ 131 osas „§ 131 võiks sõnastada nii: „Õiguskantsleril on õigus osa võtta Riigikogu ja selle komisjonide ning valitsuse istungitest sõnaõigusega.“ Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1294.
  34. I. Rebase kommentaar § 132 osas: „§132 lg 2 tuleks kasutada sõna „kohtule“. Vastutusele ei võta kohus, vaid uurimisorganid“. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1294.
  35. I. Rebase kommentaar § 133 osas: „§ 133 tuleks asendada sõna „aruande“ sõnaga „ülevaate“.“ Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk 1294.
  36. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 50–51.
  37. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 55–61.
  38. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 73.
  39. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 135–137.
  40. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 138–139.
  41. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 161–164.
  42. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 178.
  43. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 165–166.
  44. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 192–193.
  45. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.24, l 218.