30. istung

Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Kell on 11.01 ja algab assamblee loodetavasti viimane istung. Ma loodan, et seda päikesepaistet ja kevadet, mis on akna taga, jätkub ka meie saali. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli! Suur tänu! Me alustame 28 assamblee liikmega.

Esimene küsimus, milles meil tuleb kokku leppida, on tänane päevakord. Meil jäi pooleli küsimuste ring, mille pealkirjaks oli “Redaktsioonitoimkonna ettepanekute läbiarutamine põhiseaduse eelnõu parandamiseks”. Juhatus pakubki esimese päevakorrapunktina sama teema jätkamist.

Teiseks. Me leppisime eelmisel istungil põhimõtteliselt kokku, et redaktsioonitoimkonnal on volitused uurida ka põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu parandamise võimalusi. Seda on redaktsioonitoimkond teinud ja peatselt jagatakse meile välja redaktsioonitoimkonna ettepanekud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu parandamiseks. Juhatus teeb ettepaneku võttagi teisena päevakorda põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu parandamine. Ka selles küsimuses oleks ettekandjaks redaktsioonitoimkond.

Kolmas, viimane päevakorrapunkt võiks olla Põhiseaduse Assamblee pöördumine Eesti Vabariigi kodanike poole. Pöördumise tekst on teie ees laual ja selle on koostanud redaktsioonitoimkond, võttes aluseks Ain Kaalepi esialgse teksti. Sellise pöördumise koostamise mõtet on mitmel korral väljendanud ka meie kolleeg Hando Runnel.

Niisiis olen teile tutvustanud juhatuse ettepanekut tänase istungi päevakorra kohta, kus on kolm käsitletavat punkti. Palun, kas teil on teisi ettepanekuid? Me asume hääletama. 

Kes on selle poolt, et kinnitada päevakorda kolm küsimust etteloetud kujul? Poolt on 28 assamblee liiget, vastuhääli ei ole. 

Oleme päevakorras kokku leppinud. Tänan teid! Palun võtke ette põhiseaduse eelnõu ja redaktsioonitoimkonna ettepanekud selle eelnõu muutmiseks, mis kannavad kuupäeva 10. aprill 1992! Kõnetooli palun redaktsioonitoimkonna esimehe proua Liia Hänni.

Lugupeetud assamblee juhataja! Kallid kolleegid! Teatavasti jäi meil eelmisest korrast menetlusse päris mitu paragrahvi, mille suhtes me võtsime veel mõtlemise ja täpsustamise aega. Need paragrahvid on nüüd redaktsioonitoimkonnas läbi arutatud, kuid lisaks nendele on meil ettepanekuid ka teiste paragrahvide kohta. Enamikul juhtudel on meie ettepanekud redaktsioonilised pisiparandused, aga kuna on võimalus väikseid kohendusi veel teha, siis toome vastavad ettepanekud ikkagi teie ette. Lubage, et ma tutvustan teile nüüd järjest seda, mis on meie ettepanekute lehel.

Ettepanek nr. 1 seisneb pealkirja muutmises, kuid täna hommikul me kaalusime veel üsna põhjalikult, kas ikkagi on hädavajalik seda teha, ja leidsime, et võtame ettepaneku maha. Ütlen siiski mõne sõna nende asjaolude kohta, miks me selle ettepaneku juurde üldse jõudsime. Põhiseaduses pole sätestatud mitte kõik õigused. Seda tunnistab ka meie põhiseadus ise, mis ütleb, et neid õigusi on võimalik laiendada. Seetõttu oli termini “põhiõigused” kasutamine põhjendatud. Samal ajal kerkis üles küsimus, kas vabadused, mis on kirjas põhiseaduses, on kõik vabadused või on ka siin nimetatud põhivabadused. Vahepeal oligi ettepanek kirjutada siia “põhivabadused”. Et see oleks teinud pealkirja väga kohmakaks, siis oli ettepanek jätta ka õiguste eest see “põhi-” ära. Täna hommikul me leidsime aga, et siiski peaks olema mingisugune viide, mis näitaks, et tegemist on eelkõige põhiseaduslike õigustega. Sellel kaalutlusel võiks ka jääda esialgne redaktsioon. Nagu te sellest näitest võite aru saada, on praegu viimistlemine jõudnud juba sellise tasemeni, kus tõesti hakkavad mängima niisugused nüansid, mis põhiseaduse sisu ei puuduta. 

Niisiis lubage, et ma lähen kohe teise ettepaneku juurde. Eelmisest assamblee istungist jäi meil menetlusse § 56, kus olid loetletud need õigused ja vabadused, mis kodanikel ja mittekodanikel on erinevad. Selle paragrahvi stiilile oli väga palju etteheiteid, sellepärast et me põhiseaduse II peatüki eelnenud tekstis lubame neid õigusi ja vabadusi igaühele, aga pärast ütleme, et tegelikult need ei olegi igaühe õigused ja vabadused. Sellest tulenevalt otsisime stiili, mis ei oleks alguses kõikelubav ja hiljem piirav, vaid vastupidi. Need õigused ja vabadused, mille ulatus on kodanikel ja mittekodanikel erinev, on otstarbekas põhiseaduses sätestada kui kodanikuõigused ja öelda, et seadus võib nende osas välisriikide kodanike õiguslikku seisundit reguleerida. Koos sellise täpsustusega saaks ka selgeks, et põhiseaduses sätestatud igaüheõigusi ei ole hiljem enam võimalik kodanike ja mittekodanike puhul seaduse alusel eristada. Seda on võimalik teha ainult nende õiguste osas, kus põhiseaduses on antud vastavad viited. Need võimalikud õigused ja vabadused, mille suhtes seadusandja võib hiljem sätestada erinevusi, ongi loetletud §-s 9.

Võrreldes §-s 56 esitatud loeteluga, on §-s 9 esitatud loetelu mõnevõrra lühem. Välja on jäetud viide §-le 45 – õigus levitada ideid, arvamusi ja veendumusi – ning §-le 47 – õigus rahumeelselt koguneda. Välja on need jäetud eelkõige sellepärast, et praegu üldtunnustatud rahvusvaheliste normide alusel on need õigused garanteeritud igaühele. See on ka tagasipöördumine härra Adamsi ja tema grupi esitatud eelnõu põhikontseptsiooni juurde, kus need õigused ja vabadused olid igaüheõigused. Endiselt on piiratult võimalik eristada kodanike ja mittekodanike õigust koonduda mittetulundusühingutesse, sealhulgas erakondadesse. Mittekodanike õigusliku režiimi nende õiguste osas peaks täpsemalt märkima seadus. Põhjendatud tundub kodanike ja mittekodanike õiguste eristamine tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabaduses, sest ilmselt hakkab ka meil Eestis tulevikus kehtima töölubade süsteem. See tähendab, et lepingu alusel lubatakse isikul asuda Eestisse kindlale töö- või ametikohale. Õigust tegelda ettevõtlusega on samuti võimalik diferentseerida hilisema seaduse alusel, sest ka siin on põhjendatud, et oma kodanikele annab riik soodsama õigusliku seisundi kui teiste riikide kodanikele. Vara omandamise piirangutele oli meil varem viide, s. o. § 32 lõik 4, aga see viide oli üleliigne, sest juba § 32 lõik 4 ise ütleb, et seadus võib vara omandamisel sätestada teatud kitsendusi. Õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral – ka siin on ilmselt vahe kodanike ja nende isikute seisundi vahel, kes on Eestisse asunud hiljem ja kellel ei ole riigiga sellist õiguslikku suhet nagu kodanikel. Paragrahvi 44 lõigud 2 ja 3: õigus saada informatsiooni riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuse kohta ja isiku enda kohta. Kas selle õiguse puhul peaks olema võimalik eristada kodanikke ja mittekodanikke?

Nendel põhjustel, mida ma teile praegu lühidalt püüdsin ette kanda, ongi § 56 asemele pakutud § 9 täpsustatud teksti. See ei muuda sisuliselt meie põhiseaduse §-s 56 väljendatud kontseptsiooni, et kodanike ja mittekodanike õigusi saab eristada, aga nii on see stiililiselt vahest natuke vastuvõetavam. Paragrahvi 9 on lisandunud ka lõik 2, mis määrab juriidiliste isikute õigusliku olukorra. Me oleme seda küsimust varemgi käsitlenud. Juriidiliste isikute õigused leidsid kajastamist meie esialgses eelnõus. Seda, et need vahepeal välja jäid, ei saa lugeda õigeks, sest ka juriidiliste isikute kui inimeste kollektiivide õigused vajavad põhiseaduslikku kaitset, näiteks kas või õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Seetõttu ongi ettepanek lisada § 9 lõik 2 juriidiliste isikute õiguste ja vabaduste kohta.

Ma palun teha ka väike redaktsiooniline parandus, asendades sõnad “põhiseaduses sätestatud” formuleeringuga “põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused”. See kõlab ehk natuke paremini. Sama parandus on ka teises lõigus: põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused.

Need on minu märkused § 9 kohta.

Palun, millised on teie küsimused? Kas keegi soovib sõna võtta? Sõnasoovijaid ei ole. Me saame hakata hääletama. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohal on 38 assamblee liiget. 

Kes on selle poolt, et asendada põhiseaduse eelnõu § 9 redaktsioonitoimkonna ettepanekul uue, kahelõigulise tekstiga, mis on teile välja jagatud? Palun hääletame! Poolt on 25, vastu 3.

Assamblee on teinud otsuse asendada eelnõu § 9 uue, kahelõigulise tekstiga, mille esitas redaktsioonitoimkond. Kolmas ettepanek, palun!

Kolmas ettepanek puudutab § 20. Kõik, kes lugesid eilset “Postimeest”, leidsid selles professor Rebase kriitika § 20 kohta. See kriitika sundis meid veel kord analüüsima §-s 20 esitatut ja tegema ka mõningaid väikesi korrektiive. Tuleb siiski öelda, et oma põhikontseptsiooni, mis tugineb rahvusvahelistele inimõiguste normidele, ei pidanud me vajalikuks muuta. Küll aga tahame täpsustada termineid, et kirjapandu oleks üheselt mõistetav. 

Teile välja jagatud tekstis ei ole muudatust § 20 lõigu 2 punktis 2, kuid meil on siiski ettepanek muuta ka siin ühte sõna. Siin on kirjas “kohtu otsuse täitmata jätmise korral”. “Kohtu otsus” on meil kirjutatud lahku, mis tähendab, et mitte kohtuotsust ei pea olema, et seda teha, vaid kohtu otsustus. Aga kuna see vahe on võib-olla raskesti tabatav, siis teeme ettepaneku asendada sõna “otsus” sõnaga “korraldus”. Nii et selles tekstis oleks siis “kohtu korralduse täitmata jätmise korral”, mis tähendab seda, et igal juhul peab olema kohtu luba, et inimeselt vabadus võtta.

Paragrahvi 20 lõigu 2 punktis 3 on ettepanek asendada termin “süütegu”, mis praeguses õigusterminoloogias tundub ilmselt paljudele asjatundjatele väga võõras, kasutusel olevate terminitega “kuritegu” ja “haldusõiguserikkumine”. Edasises tekstis, kus praegu on jäänud veel sisse sõna “süüteos”, palun ka teha väike redaktsiooniline parandus, asendades selle sõnadega “sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatu”. Nii et punkt 3 kõlaks järgmiselt: “… kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatu toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.” Nagu näete, on § 20 redaktsioonilised ettepanekud terminoloogilise iseloomuga.

Proua Hänni! Kas on võimalik kommenteerida eelmisel istungil tõusetunud probleemi, mis puudutas mõistet “kahtlustatu” § 20 lõigu 2 punktis 3?

Vabandust, siin me pidime tõesti asendama “kahtlustatu” “kahtlustatavaga”!

Niisiis tuleks teha üks parandus veel.

See täpsustus sai tehtud juba eelmine kord ja me võtsime selle omaks, aga see ei ole lihtsalt siia sisse kantud. Kas on vaja veel kord ette lugeda?

Proua Hänni, palun tõesti veel kord ette lugeda! Siis tulevad küsimused.

“… kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.”

Suur tänu! Härra Tarto, kas on küsimus? Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud proua Hänni! Kõigepealt palun selgitada mõistet “haldusõiguserikkumine” ja juhin tähelepanu sellele, et kedagi kurjategijaks tunnistada või kuritegu fikseerida saab ainult kohus. Kuidas siin siis osatakse öelda, kas tegemist on kuriteoga või mitte? Tavaliselt kasutatakse sellistes punktides “kuriteo” asemel niisuguseid mõisteid nagu “oht inimese elule, tervisele” vms. Nii et kaks küsimust: mida mõeldakse haldusõiguserikkumise all, kas sellepärast peab tõesti nii suuri volitusi andma, ja mida tähendab kuritegu?

Kuritegu on kriminaalkorras karistatav tegu. Haldusõiguserikkumine on tegu, mida ei karistata kriminaalkorras, vaid kus kohaldatakse haldusvastutust. Näiteks alkoholijoobes roolis viibimine ei ole kuritegu, küll on see aga haldusõiguserikkumine. Me arvasime, et need kaks valdkonda võiks kokku võtta terminiga “süütegu”. Aga ma juba põhjendasin, et praeguses juriidilises keelepruugis tekitab sõna “süütegu” väga palju küsitavusi ja seetõttu pidasime paremaks kirjutada need kaks valdkonda siia täpselt sisse. 

Kas on põhjendatud selline formuleering, et nendes kahtlustamise korral saab inimeselt vabaduse võtta? Ilmselt siiski on, sest see ei tähenda veel, et inimene tunnistatakse nendes tegudes süüdi. Lihtsalt vabaduse võtmiseks, nagu sellest lõigust ka välja tuleb, peavad olema põhjendused ja objektiivsed asjaolud, mis lubavad isikut kahtlustada selles, et ta võib toime panna kuriteo või haldusõiguserikkumise. Punkti 3 selline formuleering tugineb otseselt ka rahvusvahelistele konventsioonidele, eriti Euroopa inimõiguste konventsioonile, mille järgi sellistel juhtudel on võimalik vabadust võtta. Aga ma juhin tähelepanu, et § 20 lõik 2 algab väitega, mille järgi vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seadus peab lahti kirjutama need asjaolud, mille puhul selline isiku kinnipidamine on põhjendatud.

Tänan! Härra Velliste!

Mul on küsimus mõiste “õiguserikkumine” sisu kohta. Kas on võimalik vastandada õiguserikkumist kuriteole? Ma saan niimoodi aru, et igasugune õiguserikkumine on automaatselt kuritegu. Missugusest keeleloogikast on siin lähtutud?

Praeguse terminoloogia kohaselt ei ole kuritegu igasugune õiguserikkumine, vaid ainult need õiguserikkumised, mis on karistatavad kriminaalkorras. Aga siin ma tõesti palun abi mõnelt saalis viibivalt juristilt, näiteks härra Käbinilt, kes orienteerub praeguses õigusterminoloogias ehk paremini kui mina.

Härra Käbin, palun!

Kui igasugune õiguserikkumine oleks kuritegu, siis oleks absoluutselt kogu inimkond kurjategijad. Valest kohast üle tänava minek on õiguserikkumine, see ei ole kuritegu, vaid halduskorras karistatav tegu. Ilmselt ei ole vaja hakata taolisi näiteid tooma. Kuritegu on tegu, mille eest kehtiva kriminaalseaduse järgi on ette nähtud karistus. Haldusõiguserikkumisi ehk administratiivõiguserikkumisi on kirjeldatud haldusõiguserikkumiste koodeksis. Need on liikluseeskirja rikkumised, heakorraeeskirja rikkumised, kaubanduseeskirja rikkumised jne. Tulevikus võib ilmselt ette näha, et haldusõiguserikkumised lülitatakse ka kriminaalkoodeksisse, niivõrd kuivõrd neid on vaja üldse pidada õiguserikkumisteks, mida karistatakse kriminaalkorras, ja meile jääb ühtne kriminaalkoodeks. Ka näiteks lepingulise kohustuse rikkumine tsiviilsuhetes on õiguserikkumine, kuid see inimene, kes ei ole võlga õigel ajal ära maksnud, ei ole õigel ajal tasunud üüri või elektriarvet või sõidab trammis ilma piletita, ei ole veel kurjategija.

Suur tänu! Palun, kas keegi soovib sõna võtta? Sõnasoovijaid ei ole. Proua Hänni! Mul on palve veel kord täpselt öelda, millised on need redaktsioonitoimkonna ettepanekud § 20 kohta, mida me kohe hääletama hakkame. Palun tähelepanu!

Redaktsioonitoimkonnal on ettepanek teha parandus § 20 lõigu 2 punktides 2 ja 3. Punktis 2 seisab parandus selles, et termin “kohtu otsus” asendatakse terminiga “kohtu korraldus”. Nii et punkt 2 kõlaks: “… kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.” Kui nüüd on vaja neid kahte parandust eraldi hääletada, siis tuleks kõigepealt otsustada punkti 2 muudatus.

Kes on selle poolt, et muuta § 20 lõigu 2 punkti 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 28, vastu on 2. 

Assamblee võttis vastu otsuse muuta § 20 lõigu 2 punkti 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Proua Hänni, milline on redaktsioonitoimkonna teine ettepanek sama paragrahvi kohta?

Paragrahvi 20 lõigu 2 punktis 3 on ettepanek asendada termin “süütegu” terminiga “kuritegu või haldusõiguserikkumine”. Sellise muudatuse korral on punkti 3 tekst järgmine: “… kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.”

Tänan! Kes on selle poolt, et muuta § 20 lõigu 2 punkti 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 24, vastu 3. 

Assamblee võttis vastu otsuse muuta § 20 lõigu 2 punkti 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Tänan! Neljas ettepanek.

Enne kui jõuda neljanda ettepanekuni, on veel üks ettepanek, mis tuleneb eelmisest parandusest, kus me kohtu otsuse asendasime kohtu korraldusega, kuna termin “kohtu otsus” ei olnud üheselt mõistetav. Paragrahvi 21 lõigus 2 on “kohtu otsus” samamoodi lahku kirjutatud ja kuna siingi võib tekkida vääritimõistmist, siis on ettepanek asendada termin “otsus” terminiga “luba”. Paragrahvi 21 lõik 2 kõlaks sel juhul nii: “Kedagi ei tohi vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata.” Mis kujul see luba antakse, kas see on otsus või määrus, seda põhiseadus ei pea sätestama. Tähtis on, et kohus annab seaduses sätestatud korras loa vahi all pidamiseks.

Kas on küsimusi? Ei ole. Kas me võime hakata hääletama? Kes on selle poolt, et § 21 lõigus 2 teha redaktsioonitoimkonna pakutud redaktsioonilised parandused? Palun hääletame! 31 assamblee liiget on poolt, vastuhääli ei ole. 

Paragrahvi 21 lõigus 2 on tehtud redaktsioonitoimkonna ettepanekule vastav parandus. Läheme edasi.

Paragrahvi 23 lõigus 2 oli väljendatud põhimõte, et karistus peab olema määratud seaduse alusel, mis kehtib teo toimepanemise ajal. Meil oli see põhimõte kirja pandud ainult kuriteo jaoks, kuid on ilmselt õige, et see põhimõte kehtiks igasuguse õiguserikkumise korral. Sellepärast ongi ettepanek asendada siin termin “kuritegu” terminiga “õiguserikkumine”, mis võimaldab seda printsiipi rakendada laiemalt kui ainult kuritegude puhul.

Palun, kas keegi soovib esitada küsimust või sõna võtta? Härra Tarto, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud proua Hänni! Kas redaktsioonitoimkonnas arutati ka niisugust võimalust, et õiguserikkumised on toime pandud okupatsiooni ajal ja need tookord ei olnud okupatsioonivõimu seaduste järgi õiguserikkumised? Mis te oskate siin kommentaariks öelda?

Ei, neid erinevusi, mis tulenevad Eesti ajaloost ja sellest, et meil on olnud mitmeid erinevaid õigusrežiime, me siin silmas ei pidanud. Lähtusime ikkagi eelkõige normaalsest ühiskonnast ja sellest, millised õigusnormid peaksid hakkama Eestis kehtima pärast põhiseaduse jõustumist.

Rohkem küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Me asume hääletama. Kes on selle poolt, et muuta § 23 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! 31 on poolt, vastuhääli ei ole. 

Assamblee võttis vastu otsuse muuta § 23 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Palun, proua Hänni!

On ettepanek viia § 24 lõikudes 3 ja 4 sisse väikesed muudatused, millele juhtis tähelepanu härra Jüri Põld. Nimelt, põhimõte, et kohtuistungid on avalikud, võib teatud juhtudel olla kitsendatud. Üks selliseid juhtusid on lisaks sellele, mis praegu on loetletud, ka kannatanu huvid. Nii et ettepanek on lisada lõiku 3 “kannatanu huvid”. Kas on vaja kogu tekst ette lugeda? See on teile täpselt sel kujul välja jagatud.

Ei ole vaja, see on kõigile kirjalikult välja jagatud.

Selle paragrahvi lõigus 4, mis käib kohtuotsuse väljakuulutamise avalikkuse kohta, on ettepanek võtta ära sõnad “kannatanu huvid”. Ei ole väga sügavat põhjendust, et kohtuotsuse avalikkuse põhimõtet peaks kitsendama kannatanu huvidega.

Kolmandas ja neljandas lõigus käsitletakse väga lähedasi probleeme. Palun, kas keegi protestib, kui me arutame need koos läbi ning paneme kolmandas ja neljandas lõigus tehtavad parandused korraga hääletamisele? Proteste ei ole. Palun teie küsimused! Kas keegi soovib sõna võtta? Sõnasoovijaid ei ole. 

Kes on selle poolt, et muuta § 24 lõike 3 ja 4 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 27, vastuhääli ei ole. 

Assamblee võttis vastu otsuse muuta § 24 lõike 3 ja 4.

Lugupeetud kolleegid! Eelmine kord tõi redaktsioonitoimkond teie ette küsimuse § 24 viimase lõigu kohta. Meie küsimus seisnes selles, kas õigus kohtuotsuse peale edasi kaevata peaks kuuluma igaühele või ainult neile, kes on süüdi mõistetud. Praegu me leidsime, et see õigus peaks siiski kuuluma igaühele. Seetõttu võtame eelmine kord lahendamata jäänud küsimuse lihtsalt päevakorrast maha.

Paragrahv 26. Siin on redaktsiooniline parandus: asendada sõnad “kuriteo ärahoidmiseks” sõnadega “kuriteo tõkestamiseks”. See on teksti ühtlustamine, mingit sisulist muudatust sellega ei kaasne.

Härra Tarto, palun!

Lugupeetud proua Hänni! Ma juhin tähelepanu selle paranduse keskel olevale sõnale “ja”, seal, kus on sõnad “kui seadusega sätestatud juhtudel” jne. Kui seda sõna seal ei oleks, siis sätestataks seadusega, millal siin võib sekkuda. Juhul kui “ja” sinna sisse jääb, siis riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud otsustavad ise, millal on vaja sekkuda avaliku korra kaitseks ja millal mitte. Nii et ma sooviksin, et sõna “ja” sealt maha tõmmataks.

Siin on jäänud üks sõna lihtsalt vahele, nagu ma praegu märkan. Siin oli ka väike stiililine ebakõla. Ilmselt vajaks see järjekord veel kord kaalumist, kuigi me kontrollisime üle, et kõigis sätetes, kus on piirang, oleks piirangute loetlemise järjekord ühesugune. Antud juhul kordub sõna “kord” küll kahel korral väga väikese vahega.

Lugupeetud kolleegid! Ma palun teha redaktsioonitoimkonna ettepanekutes, konkreetselt kuuendas ettepanekus, mis puudutab § 26, järgmine parandus: neljandas reas tuleks pärast sõna “ja” kirjutada sõna “korras”. Härra Arjukese, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas ei tuleks siis ka selles paragrahvis viia terminoloogia “õiguserikkumise” peale? Kas seda on üldse kaalutud? Ma küll nii kiiresti ei orienteeru, aga …

Ei, kindlasti mitte, sest siin ei tohiks ikkagi anda nii kergekäelist võimalust inimeste perekonnaellu sekkuda. Selleks peab olema väga tõsine põhjus. See põhjus võib olla kuriteo ärahoidmine, mitte õiguserikkumise ärahoidmine.

Härra Runnel, palun!

Lugupeetud redaktsioonitoimkonna juht! Kas tõesti ei olnud võimalik arvesse võtta minu eelmise korra märkust kahe kõrvutiseisva sõna “korra” ja “korra” lahutamiseks? Kas ei olnud võimalust neid lahutada?

See võimalus on ilmselt veel olemas. Ma ütlesin, et me katsusime kõigis paragrahvides hoida piirangute loetelu samas järjekorras ja sellest tulenevalt jäi nii, nagu oli. Aga see kõlab tõesti natuke halvasti, mistõttu võiks selle viia loetelus kolmandaks. Siis oleks sõnastus selline: “… ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks …” See kõlab tõesti natuke paremini.

Tänan!

Küsimusi ega sõnasoovijaid rohkem ei ole. Ma palun proua Hännit veel kord ette lugeda § 26, sest me tegime mitmel korral siia täiendavaid parandusi. Proua Hänni! Palun tähelepanu!

“Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seadusega sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.”

Asume hääletama. Kes on selle poolt, et parandada § 26 teksti vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 31, vastuhääli ei ole. 

Assamblee tegi otsuse parandada § 26 sõnastust vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

Paragrahvi 27 lõik 3. Siin oli meie taotlus parandada veidi kohmakat sõnastust, kuid uue sõnastuse otsimisel tuli ka väike sisuline täpsustus. Nimelt selline, et vanematel ei ole mitte ainult kohustus, vaid ka õigus oma lapsi kasvatada. Selline lisandus garanteeriks, et Eesti Vabariigi seadustega ei saa minna kergekäeliselt vanemlike õiguste äravõtmise teed. Paragrahvi 27 lõik 3 kõlaks siis nii: “Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.”

Küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Kas me võime hääletada? Kes on selle poolt, et muuta § 27 lõiku 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt 31, vastuhääli ei ole. 

Assamblee on teinud otsuse muuta § 27 lõiku 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Lugupeetud kolleegid! Meil on küll reglemendis säte, et ilma vaheajata ei tööta me üle poolteise tunni, kuid mulle tundub tänaseks valitud tööviis sedavõrd koormav olevat, et võib-olla on mõistlik teha vahepeal 15 minutit vaheaega. See aitaks vältida seda, et me suure hooga otsustame küsimusi, mis vajavad põhjalikumat kaalumist. 15-minutiline vaheaeg võimaldaks hinge tõmmata ka ettekandjal proua Liia Hännil. Palun, kas te soostute sellega, et me teeme vaheaja? 

Üks hetk veel tähelepanu. Suur tänu, proua Hänni! Assamblee juhatus sai üheksalt kolleegilt kirja, mille ma teile ette loen. Palun tähelepanu! “Palume Põhiseaduse Assamblee juhatusel selgitada, mispärast on ajakirjanduses põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse eelnõude avaldamise käigus kaduma läinud § 8, mis käsitleb suhtumist endisesse partei ja komsomoli tippnomenklatuuri ja mille assamblee oli otsustanud põhiseaduse referendumil eraldi hääletamisele panna. Meie protest on suunatud sellele, et assamblee juhatus ei ole tundnud huvi nimetatud paragrahvi kui meie ühise töö tulemuse edasise käekäigu vastu.” Kui te olete nõus, siis lülitame selle päevakorda. Püüan üheksale kolleegile vastata. Kui jään hätta, täiendab mind härra Uluots. 15 minutit vaheaega, töö jätkub kell 12.10.

Vaheaeg

Kell on 12.10. Vaheaeg on lõppenud. Me jätkame tööd. Palun teeme kohaloleku kontrolli! Kohal on 32 assamblee liiget. Palun uuesti kõnetooli proua Liia Hänni!

Lugupeetud juhatus! Head kolleegid! Riskides saada teie pahameele osaliseks, teen ma ettepaneku pöörduda veel korraks tagasi § 24 lõigu 4 juurde. Koostöös ekspertidega on selgunud, et tihtipeale on juristide erinev arusaamine tingitud sellest, kas konkreetne inimene tegeleb tsiviilkohtuasjadega või kriminaalkohtuasjadega. Me jätsime praegu loetelust välja põhimõtte, mille järgi on võimalik piirata kohtuotsuse avalikku väljakuulutamist kannatanu huvides. See on täiesti loogiline, kui me vaatame tsiviilprotsesse, sest seal peaks kohtuotsus olema igal juhul avalik. Aga kui me püüame enda silme ette manada kohtuprotsessi, kus arutatakse näiteks vägistamist või mõnda teist sellelaadist õiguserikkumist, siis võib leida ka, et kannatanu huvides on kohtuotsust avalikult mitte kuulutada. Eriti kui arvestada seda asjaolu, nagu seletas härra Rätsep, et tavaliselt kirjeldatakse koos kohtuotsuse väljakuulutamisega üksikasjaliselt ka neid detaile, kuidas kuritegu toimus. Nendel põhjustel võiks uuesti kaaluda, kas mitte jätta sellesse loetellu siiski alles kannatanu huvid kui üks võimalik põhjus piirata kohtuotsuse avalikku väljakuulutamist.

Proua Hänni! Kas sellisel juhul jääks alles tekst, mis on meie eelnõu § 24 lõigus 4?

Jaa.

Kui talitada redaktsioonitoimkonna ettepaneku kohaselt, siis tuleks meil tühistada enne vaheaega tehtud otsus § 24 lõigu 4 muutmise kohta. Härra Rätsep, palun!

Austatud kolleegid! Ma lisan mõne sõna veel sellepärast, et ma tunnen ennast tekkinud olukorras süüdlasena. Ma ei mõtestanud küllalt kiirelt seda punktiiri, mis parandusettepanekute loetelus oli. Asi on tõesti selles, et vägistamise asjades kuulutatakse kuni 18-aastaste kannatanute puhul kohtuotsused salaja. Nendel on õigus taotleda, et see kuulutataks salaja. Samuti on eelisolukorras naised, kes on abielus. Abielupoole huvidega põhjendatult saab abielus oleva naisterahva vägistamise või muu seksuaalkuriteo puhul taotleda, et kohtuotsust avalikult ei kuulutataks. Need neiud, kes on 18-aastased ja ei ole veel abielus, on täiesti kaitsetud sellise uudishimu vastu, mis niisuguste pikantsete asjade puhul kohtumajade koridorides kuni kohtuotsuse väljakuulutamiseni püsib. Kohtuotsus on küllaltki ilmekas tekst, sest see sisaldab kirjeldavat osa, kus on kirjas olulised kuriteo üksikasjad, need, mis just uudishimulikke huvitavad ja mille kaudu saab teada ka muid üksikasju selle isiku kohta. Ma arvan, et me teeksime niisugustele noorikutele selle parandusega lihtsalt ülekohut. 

Teiseks, ka organiseeritud kuritegevuse avastamise veel prognoosimata huvides võib olla, et kannatanu küllalt lai teatavaks saamine, samuti teatava jätkuva kuriteo osalise kohtuasja lahendamisel kuriteo üksikasjade teadasaamine kohtuotsuse avaliku kuulutamise kaudu ei ole kuritegevusvastase võitluse seisukohalt soodne. Nii et me ei riski, kui jätame selle teksti endisel kujul ja tühistame ühe eelmistest hääletustest. Eelmise lõiguga on kõik korras. Tänan teid!

Suur tänu! Küsimusi ega sõnasoovijaid rohkem ei ole. Juhatus paneb vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule hääletusele järgmise küsimuse: kes on selle poolt, et tühistada enne vaheaega assamblee otsus § 24 lõigu 4 muutmise kohta? Palun hääletame! Poolt on 22, vastu 1. 

Assamblee tühistas enne vaheaega tehtud otsuse § 24 lõigu 4 parandamise kohta. Jätkame, palun!

Paragrahvi 28 lõik 1. Siin on ettepanek asendada termin “igaühel” terminiga “Eesti kodanik”. See tuleneb muudatusest, mille me praegu tegime §-s 9. Õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral on sotsiaalne õigus. See seondub ühiskonnaga, antud riigiga ja on päris loomulik, et riik võib siin teha teatud vahet kodanike ja mittekodanike vahel. Nii on see peaaegu kõigis maailma riikides. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses ei tohiks selline kodanike ja mittekodanike eristamine küsimust tekitada.

Kas assamblee liikmetel tekkis küsimusi? Härra Arjukese, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mina tahan sellele vastu vaielda, sest kui inimene, olgu ta välismaalane või kohalik inimene, kodanik või mittekodanik, on töötanud ja maksnud oma maksud riigile, siis peavad tal olema ka vastavad õigused. Vastupidi võiks olla ainult sel juhul, kui kogu sotsiaalsüsteem käiks näiteks omavalitsuste või kindlustussüsteemi kaudu. Aga nii kaua, kui see käib riigimaksude kaudu, ei saa see paragrahv kehtida ainult kodanike kohta. Tänan!

Ma selgitan veel: kusagil ei ole öeldud, et riik ei võiks anda seda abi mittekodanikele. Kui me loeme § 9, siis seal on öeldud, et Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on Eesti kodanikega võrdsed õigused, kui seaduses ei nähta ette teist korda. Nii et selline säte annab võimaluse mõningates aspektides seadusega eristada kodanike ja mittekodanike õiguslikku seisundit. Kui assamblee leiab, et Eesti riik suudab kanda kohustusi igaühe ees, tegemata mingit vahet Eesti kodanike ja mittekodanike vahel, siis on see assamblee poliitiline otsus, aga sellest tulenevad ka riigile teatud kohustused, mida me peame suutma täita.

Niisiis seletab proua Hänni, et § 28 lõik 1 annab võimaluse, mida parlament, meil siis Riigikogu, võib kasutada, tegemaks vahet kodanike ja mittekodanike vahel. Härra Sovetnikov, palun!

Lugupeetud proua Hänni! Mul on sama küsimus. Kuidas siis jääb nende 100 000 inimesega, kes on elanud ja töötanud 30–40 aastat Eestis ega saa nüüd kodakondsust? Ma kutsun teid, tulge homme Sillamäele Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve ametiühingute üldkonverentsile ja seletage seal seda asja. Mina küll kardan sinna minna, kui me selle artikli vastu võtame. Tänan!

Püüame veel kord rahulikult analüüsida, kuidas mõjuvad koos § 28 ja § 9. Paragrahv 28 sätestab tõepoolest riigi kohustused Eesti kodanike ees ja § 9 ütleb, et need õigused laienevad ka välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kui seadus ei sätesta teisiti. Seadust, mis praegu eristaks välisriikide kodanike ja kodakondsuseta isikute ning Eesti Vabariigi kodanike õiguslikku seisundit selle konkreetse õiguse puhul, ei ole. Järelikult on praegu lähtekohaks see, et nende inimeste õiguslik seisund on võrdne. Aga Eesti Vabariigil peab siiski olema võimalus tulevikus, kui seadused välja töötatakse, eristada antud kontekstis kodanikke ja mittekodanikke, juhul kui muidugi meie rahvusvahelised kohustused, ühinemine mitmete rahvusvaheliste lepingutega, mis garanteerivad sotsiaalsed õigused kõigile isikutele võrdselt, selliste seaduste väljatöötamist ei kitsenda.

Niisiis on arutelu objektiks § 28 lõik 1, mille mõistmisel redaktsioonitoimkond osutab täna formuleeritud § 9 tekstile. Härra Lebedev, palun!

Austatud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Härra Sovetnikov ütles, et tema kardab homme Sillamäele sõita. Mina ei karda. Seal peab olema. Ma räägin seal kõigest, mis siin toimub. Mul on küsimus. Kuidas te arvate, võib-olla me paneme seekord normid pensioniseadusesse? Ma arvan, et siin ei ole vaja kirjutada, et Eesti kodanik. Tänan teid!

Kui me kirjutame sellesse sättesse, et igaühel on õigus riigi abile, siis hiljem ei tohi riigi abi seadustes olla diferentseeritud kodanike ja mittekodanike vahel. Eesti riik peab siis igale isikule, kes tuleb tulevikus Eestisse, garanteerima täpselt samasugused õigused, nagu on Eesti kodanikel. Kui me seda suudame ja tahame, võime praegu meie parandusettepaneku maha hääletada. Sel juhul jääb teksti, et igaühel on õigus riigi abile, ja vastav muudatus tuleb teha ka §-s 9. Härra Lebedevile ütlen aga selgituseks niipalju, et 22. novembril võttis Venemaa ülemnõukogu vastu inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni, kus väga selgelt tehakse vahet nende õiguste vahel, mida lubatakse ja rakendatakse kõigi isikute suhtes, ja nende õiguste vahel, mida garanteeritakse ainult Venemaa kodanikele.

Härra Laar, palun!

Austatud härra spiiker! Austatud ettekandja! Ausalt öeldes on ka mul selle punkti suhtes siiski teatavad kahtlused. Mitte sellepärast, et härra Lebedev ähvardab kõik ära rääkida, mis siin saalis täna räägitakse. Ma arvan, et me ei peaks siiski orienteeruma Venemaa kogemusele, sellele, mida Venemaa teeb või on teinud, vaid peame vaatama selles suunas, kuhu me tahame minna, s. o. Euroopa poole. Euroopas tundub selline piirang ausalt öeldes kohatuna ja vastuvõtmatuna. Inimestel, kes on maksnud makse, kes on töötanud ühel maal, peaks kõigil see õigus olema, sõltumata sellest, mis kodakondsuses nad on. Ma arvan, et just see on punkt, kus pensioniseaduses saab vahet teha nende vahel, kes on elanud ja töötanud ühel maal ja sellega oma pensioni seal ära teeninud, ning nende vahel, kes seda mitte teinud ei ole. Aitäh!

Ma arvan, et siin tuleb siis lihtsalt teha alternatiivne hääletus, sest see on tõepoolest valiku küsimus. Kuigi ma kannan ette neid seisukohti, mis on kirjas, ei tähenda see seda, et ma alati ise neid toetaksin. Ma tutvustan teile neid argumente, mis koorusid välja meie koostöös ekspertidega. Nemad tuginesid riikide senisele praktikale, et kõigi õiguste, eriti sotsiaalsete õiguste puhul riigid tavaliselt ei võta endale kohustusi tagada mittekodanikele ja kodanikele ühesugune õiguslik olukord. Kui meil see on otstarbekas, siis võime selle ümber teha ja teisiti otsustada.

Lugupeetud proua Hänni! Juhatus palub siiski veel kord seletada assambleele § 28 lõigu 1 seost täna formuleeritud §-ga 9. Võib-olla võimaldab see piirduda nelja sõnavõtjaga või küsimuse esitajaga, kelle nimed on tablool, ja pärast seda hääletamise teel otsustada, millise teksti juurde me jääme. Ma palun kõigi tähelepanu, sest sõnavõtud näitasid, et proua Liia Hänni selgitus ei olnud kõigile mõistetav. Palun, proua Hänni!

Lugupeetud kolleegid! Paragrahvi 9 esimene lause ütleb, et meie põhiseaduse eelnõus loetletud kõigi ja igaühe õigused on võrdsed nii kodanikel kui ka mittekodanikel. Järelikult, seadused, mis hiljem võetakse vastu nende õiguste sisu täpsustamiseks, ei tohi enam diferentseerida kodanike ja mittekodanike õigusi. Samuti ütleb § 9, et ka ülejäänud õigused ja vabadused, mis küll põhiseaduses on sätestatud ainult Eesti kodanikele, kuuluvad ühtlasi kõigile teistele isikutele, juhul kui seadus ei näe ette eristamist. Niisuguse formuleeringuga me saavutame selle, et seadusandjal on tulevikus teatud võimalus diferentseerida kodanike ja mittekodanike õiguslikku seisundit kindlate õiguste ja vabaduste osas, mis on loetletud §-s 9. See loetelu on lõplik, selles loetelus on põhiliselt sotsiaalsed õigused. Põhiseaduse jõustumise hetkel on nendest õigustest minu analüüsi kohaselt kitsendatud ainult õigust osta maad, mis oli meil ka varasemas eelnõu redaktsioonis sees. Nii et lähtekohaks on ju see, et põhiseaduse jõustumisel on meil kodanike ja mittekodanike õiguslik olukord ka nende sätete järgi võrdne.

Suur tänu! Härra Salum, palun!

Sõna “igaühel” ei haara mitte ainult Eestis töötanud tööveterane, vaid ka Norilski surmalaagri ja Kolõma vangivalvureid, kellel oli õigus valida elamiskohta Eestisse. Nii et kui me jääme sõna “igaühe” juurde, siis peame ka neile vangivalvuritele ja laagriülematele maksma kõiki toetusi, mida Eesti kodanik saab. Selles suhtes sõna “igaühel” siia ei sobi. Väga hästi on olemas ka seos §-ga 9, mida proua Hänni põhjendas. Nii et redaktsioonitoimkonna parandus “Eesti kodanikul” on praegu sobiv. Me ei jõua kõigile surmalaagriülematele ja okupatsiooniarmee veteranidele samu õigusi tagada.

Härra Rumessen, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma olen täpselt samal arvamusel nagu redaktsioonitoimkond, et kodanike ja mittekodanike õiguslik olukord ei saa ühes demokraatlikus riigis olla võrdne. Niimoodi näiteks ei ole see ka Rootsis mitte, kus kodanikele ja mittekodanikele on kehtestatud täiesti erinevad maksusüsteemid ja sellest tulenevalt loomulikult erinev õiguslik abi. Kodaniku ja riigi seos on just väljendatud kodakondsuse alusel. See on täiesti normaalne ja Euroopa üldtavades kehtiv. Selles paragrahvis on juttu riiklikust abist. Mina ei saa aru, kas see on pension, ma ei ole selles mitte päris kindel. Kui kodanikel on kõrgemad maksud, siis on täiesti loomulik, et kodanik saab pärast riigilt ka teatud soodustusi pensioni maksmise korras. 

Teiseks, me ajame siin ilmselt praegu segamini kaks õiguslikku kategooriat. Me räägime võõrriigi kodanikest Euroopa mõiste järgi, s. t. kes on saabunud riiki elama legaalselt, selle riigi loal. Ma tuletan meelde, et Eestisse on saabunud praegu suur osa inimesi illegaalsete immigrantidena ebaseaduslikult, kolonisatsioonipoliitika tulemusena. Nende pensioni- ja kõik muud küsimused tuleb lahendada riikidevaheliste läbirääkimiste teel. Jutt on praegu Eesti Vabariigis elamise ajast. Meie tahame siin saalis hakata rääkima Eesti NSV-s tehtud tööst. See küsimus tuleb reguleerida riikidevaheliste läbirääkimiste teel. Ma pooldan selle paranduse sisseviimist. Aitäh!

Härra Järlik, palun!

Lugupeetud proua Hänni! Mulle tundub, et praegu vaadatakse seda parandust ainult esimest lauset silmas pidades. Kui esimest ja teist lauset koos vaadata, siis on minu arvates kõik selge. Siis võib siin tõesti olla, et igaühel on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Teine lause ütleb ju, et abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Need ei pruugi kodanikul ja mittekodanikul hoopiski ühed ja samad olla. Kui see on niimoodi sõnastatud, siis tähendab see ka seda, et kui juhtumisi ilmuvad Soome saatkonna ette jällegi põgenikud kas Rumeeniast või mõnest teisest riigist, annab Eesti riik neile ikkagi kõhutäie süüa, enne kui ta nende olukorra ja saatuse lahendab. Aitäh!

Härra Talve, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma juhiksin ka tähelepanu sellele, et need välismaalased, kes siia võivad tulevikus sattuda, ei pruugi sugugi olla just nimelt Venemaa kodanikud, neid võib siia ka Läänest tulla. Aga üldiselt on minu teada Euroopa riikides suhtumine diferentseeritud. Näiteks Soomes ei ole kõiki õigusi sugugi igaühel, kes Soome elama tuleb. Seevastu on aga olemas väga ulatuslik sotsiaalkindlustuslepingute võrk, mis vastastikku õigused tagab. Nagu härra Rumessen siin ütles, on see riikidevahelise kokkuleppe küsimus, kuidas vastastikku teatud sotsiaalkindlustussoodustused tagada. Aitäh!

Suur tänu! Palun, proua Hänni!

Ma tahan öelda veel paar sõna selgituseks. Härra Järlik väitis, et kui järgmises lauses on öeldud, et abi liigid, ulatuse ja saamise tingimused ning korra sätestab seadus, siis see võimaldab eristada kodanikke ja mittekodanikke. See siiski nii ei ole. Kui on öeldud, et igaühe õigus, siis see tähendabki, et hiljem kodakondsuse alusel eristada ei saa. See on selgelt välja öeldud ka §-s 9, kus on kirjas, et kõigi ja igaühe õigused kuuluvad võrdselt nii kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele. Kui me interpreteerime nii, et jätame seaduse tõlgendada ja seaduse lahti kirjutada, siis ei ole mittekodanikel tegelikult mingit põhiseaduslikku kaitset, sest seadusandja võib iga õigust hakata hiljem piirama. Põhiseaduses kodanike ja mittekodanike õiguste eristamise mõte ongi see, et on teatud õigusi, mis on võrdsed kõigil, ja on õigusi, mille puhul seadused võivad eristada kodanikke ja mittekodanikke.

Proua Hänni! Enne kui me hääletama asume, kas meil on võimalik väita, et § 28 lõik 1 ei piira kellegi õigusi, kuid annab Riigikogule võimaluse vajaduse korral teha vahet kodanike ja mittekodanike vahel?

See on nii. Ma juhin veel tähelepanu §-le 9, mis ütleb, et kui ei ole sellist seadust, mis eristab kodanike ja mittekodanike õiguslikku seisundit, siis on see seisund võrdne.

Mul on palve, et härra Lebedev, kes oli lahkelt nõus kõike täpselt ja õigesti edasi andma, mis siin saalis toimub, annaks edasi ka need sõnad ja mõtted, mida praegu ütlesime mina ja proua Hänni. Palun, härra Lebedev!

Ma tegin tõlke vene keelde ja ma loen selle Sillamäel ette täpselt nii, kuidas siin on kirjutatud. Aitäh!

Härra Runnel, palun!

Mina julgen üleminekuvormelina meenutada seda tõsiasja, et põhiseadus teeb vahet isegi meeste ja naiste vahel, kuigi nad on võrdsed.

Me asume hääletama. Kes on selle poolt, et parandada § 28 lõiku 1 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 24, vastu 8. 

Assamblee on võtnud vastu otsuse muuta § 28 lõiku 1. Et selle paragrahvi ja selle lõigu tõlgendamisel ei tekiks mitmeti mõistmist, kordan veel kord. Redaktsioonitoimkond selgitas meile, et § 28 lõigu 1 rakendamisel iseenesest ei piirata kellegi õigusi, vaid antakse Riigikogule lihtsalt võimalus eristada kodanikke ja mittekodanikke, kui Riigikogu peab seda vajalikuks. Kas nii, proua Hänni?

Jaa.

Me oleme kokku leppinud. Läheme edasi.

Paragrahvi 29 lõigus 1 on samasugune muudatus nagu eelmises paragrahvis. See tuleneb ka §-st 9 ja räägib sellest, et riik garanteerib Eesti kodanikele õiguse valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. Näitena võib tuua selle, et juba praegu nõutakse teatud ametikohtadel, näiteks laevakaptenitelt, kodakondsuse olemasolu, samuti peavad teatud riigiametites töötajad olema Eesti Vabariigi kodanikud. Sellel põhjusel ongi vaja põhiseaduses täpselt öelda, et selle õiguse puhul on võimalik eristada kodanikke ja mittekodanikke.

Niisiis, § 29 lõik 1. Küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Me asume hääletama. Vabandust! Härra Sovetnikovil oli käsi püsti. Palun, härra Sovetnikov!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tekstis oli, et igaühel on õigus vabalt valida. Kui õigus on igaühel, siis on see kindlasti ka Eesti kodanikul. Aga kui panna “Eesti kodanikul”, siis tähendab see, et teistel ei ole üldse õigust.

Seda ei väida ju keegi, et teistel seda õigust ei ole. Ma ütlen veel kord, et kõiki neid paragrahve tuleb lugeda koos §-ga 9. Nende paragrahvide koosmõju tulemus on see, et põhiseadus garanteerib selle õiguse kodanikele, tehes sellega samaaegselt riigile kohustuseks garanteerida see õigus kõigile kodanikele. Mittekodanike õiguslik olukord on sätestatud samuti §-s 9, mis ütleb, et kui seadus kodanikke ja mittekodanikke ei erista, siis on nende õiguslik seisund võrdne.

Härra spiiker! Head kolleegid! Ma arvan, et me peame panema põhiseaduse teksti epigraafi “Muulased, minge välja!” Aitäh!

Lugupeetud juhataja ja lugupeetud proua Hänni! Praegune arutelu viib meid niisugusele arusaamisele, et kui assamblee liikmetel on raskusi lugeda kahte paragrahvi koos n.-ö. loogilise tervikuna, s. t. § 9 ja vastavalt § 28 ja § 29, millele järgnevad ka §-d 31, 44 ja 48, siis oleks ehk hoopis õigem tulla selle juurde tagasi, teha vaheaeg ja arutada seda, et mitte panna kõike loendina § 9, vaid ikkagi lõhkuda see laiali ja iga paragrahvi juures korrata lauset, mille me hääletasime sisse § 9. Tundub, et muidu võib tekkida tõepoolest see probleem, et mitte ainult assamblee liikmed, keda me siin täna kuulasime, vaid ka kõik põhiseaduse täitjad hakkavad välja kiskuma § 28, § 29, § 31, § 41, § 44 ja § 48. Seda võidakse teha kuritahtlikult ja mitte näha, et tuleb vaadata koos § 9 ja loetletud paragrahve.

Lugupeetud proua Lauristin! Me kaalusime igasuguseid võimalusi, kuidas selgemalt aru saada, mida põhiseaduses on öeldud. Aga stiililiselt ja vormistuslikult oli väga raske korrata ühte ja sama mõtet põhiseaduse väga mitmes paragrahvis. Kas seegi aitab? Kui mõista ei taheta, siis ka ei mõisteta.

Ma küll mõistan proua Lauristini muret, see on poliitilist laadi, kuid teiselt poolt peame siiski endale aru andma, et põhiseaduse tekst ei ole mitte populaarne ajaleheartikkel ega lendleht, vaid seaduse tekst, mida tuleb lugeda kontekstis. Ma arvan, et meil ei ole mõtet hakata nüüd uuesti paragrahve ringi tegema, nende järjekorda muutma jne. Ma kutsun hääletama siiski redaktsioonitoimkonna ettepaneku poolt.

Suur tänu! Kas proua Hänni soovib lõppsõna? Ka § 29 üle oli meil üsna pikk diskussioon. Enne soovib siiski veel sõna proua Lauristin. Palun!

Lugupeetud härra Velliste! Ma arvan, et ka Euroopa inimõiguste harta, Euroopa sotsiaalharta ja muud konventsioonid ei ole lendlehed, artiklid, luuletused ega loosungid. Seal nimelt praktiseeritakse seda, et igas vastavas paragrahvis, kus on niisugused teatud klauslid, tuuakse need ikkagi ära, kusjuures isegi üsna ühtlaste vormelitega.

Ma võin tuua ühe …

Üks hetk, proua Hänni, vabandust! Härra Salum soovib ka veel sõna sekka öelda.

Toetan täiesti härra Velliste ettepanekut, me ei saa kogu põhiseadust täiesti uuesti teha. Kui siia tullakse sooviga teha demagoogiat ja otsitakse lihtsalt demagoogia jaoks materjali, siis tuleks muidugi kõik pulkadest ette teha. Ma arvan, et see redaktsioonitoimkonna ettepanek on täiesti väärt hääletamist.

Suur tänu, härra Salum! Samas olen sunnitud tegema teile märkuse, mida ma teen väga harva. Mul on nimelt palve, et kõik assamblee liikmed saaksid aru: me oleme tulnud siia kokku ühel eesmärgil. Ma palun hoiduda kasutamast selliseid mõisteid ning tegemast ka varjatud või kaudseid etteheiteid teistele assamblee liikmetele. Ma palun kõigi abi, et me jätkaksime tööd just nii. Kas ma võin lõppsõnaks anda sõna proua Hännile? Palun!

Ma tahtsin tuua ühe näite proua Marju Lauristini ettepaneku juurde. Püüame need põhimõtted fikseerida igas kõne all olevas paragrahvis eraldi, näiteks § 29 lõigus 1, mis sel juhul kõlaks umbes nii: “Igaühel on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra ning eristada kodanike ja mittekodanike õiguslikku seisundit.” See tekitaks täpselt samasuguseid küsimusi, sest asjaolu sellest ei muutu. Kui me tunnistame, et teatud õiguste puhul on võimalik eristada kodanikke ja mittekodanikke, siis peame selle ka selgelt välja ütlema, seda ei saa kusagile peita. Praegu on § 9 sellisel kujul, et lähteolukord põhiseaduse jõustumisel ei piira Eestis viibivate välisriikide kodanike õigusi ja vabadusi.

Suur tänu! Kas me võime alustada hääletamist? Kes on selle poolt, et § 29 lõigus 1 teha parandus vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 28, vastu 4.

Assamblee võttis vastu otsuse muuta § 29 lõiku 1 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Samas ettepanekus sisaldub ettepanek muuta ka § 29 lõiku 2. Palun, proua Hänni!

Lõigus 2 on redaktsiooniline parandusettepanek asendada loetelu, mis oli mitmuses –nakkushaigused, loodusõnnetused, katastroofid –, loeteluga ainsuses. See on stiili huvides. Samuti on ettepanek jätta välja sõnad “selles sätestatud korras”, sest juba väide, mida seaduse alusel peab tegema süüdimõistetu, on piisav, et aru saada, mida mõeldakse.

Küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Me asume hääletama. Kes on selle poolt, et muuta § 29 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 33, vastu ei ole keegi. 

Assamblee otsustas teha paranduse § 29 lõigus 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Käsitletavate probleemidega on väga sarnane kümnes parandusettepanek. Palun arutame sedagi, otsustame ning pärast seda teeme jälle lühikese vaheaja! Palun, proua Hänni!

Paragrahv 31 on nende paragrahvide loetelus, mis muutusid seoses sellega, et §-s 9 me tegime muudatuse. Õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse on praeguse formuleeringu kohaselt antud Eesti kodanikele. Põhjendus on analoogne eelmiste paragrahvide kohta öelduga. See on majandustegevusvabadus, mille suhtes enamik riike eristab kodanikke ja mittekodanikke, andes oma kodanikele majandustegevuses teatud eelised. Meil tuleb otsustada, kas selline eristamine on ka Eesti Vabariigis otstarbekas.

Lugupeetud ettekandja! Kas mittetulunduslikud ühingud ja liidud sisaldavad endas näiteks ka loominguliste liitude jne. mõiste? Kuidas te seda tõlgendate? Aitäh!

Praegusel juhul me arutame küll tulunduslikesse ühingutesse ja liitudesse kuulumist, aga mittetulunduslikud ühingud ja liidud on kindlasti ka loomingulised liidud.

Härra Laar, palun!

Austatud spiiker! Austatud ettekandja! Kui ma kahe eelmise paragrahvi, § 28 ja § 29 muudatustest võiksin veel kuidagi aru saada, siis nüüd ma kardan, et kui me kirjutame Eesti Vabariigi põhiseadusesse sisse võimaluse piirata ettevõtlust kodakondsuse alusel, siis, andke andeks, see tähendab, et me lendame lihtsalt kogu oma majandusega uppi ja väga kiiresti. Sellist sätet ettevõtluse piiramise kohta ma küll ei tea üheski vähegi mõistlikus põhiseaduses. Siin ei aita ausalt öeldes ka viited §-le 9, kuna mõni ettevõtja, kellele seda sätet näidata, vaevalt viitsib hakata seda paragrahvi üles otsima. Ma olen küll täiesti kategooriliselt selle sätte vastu, mis seab piirangud ettevõtlusele. Aitäh!

Tõesti on huvitav, et härra Laar ja härra Lebedev loevad neid sätteid väga ühtemoodi. Kusagil siin ei ole ju kirjas, et neid õigusi mittekodanikel piiratakse, seda ei loe siit kuidagi välja. See on võimalus eristada kodanikke ja mittekodanikke. Võib-olla on meil vaja tulevikus anda välismaalastele soodusrežiim, võrreldes Eesti Vabariigi kodanikega. See säte võimaldab eristada nende õiguslikku seisundit, aga mitte ei piira mittekodanike tegelemist ettevõtlusega.

Härra Tarand, palun!

Ma jätaksin praegu kõrvale need poliitilised hirmud, mis nende tõlgendamisega seostuvad, ja suunan küsimuse tulevikku. Kuidas Euroopa Ühenduse seadustega selliseid võimalusi tõlgendada, nagu siin on? Kas see saab ka üheks kaikaks kodarates? Aitäh!

Eesti seadusandjal, tulevasel Riigikogul, on täielik vabadus kehtestada ka välismaalaste ettevõtlusele selline õiguslik režiim, mis on Eesti riigile sobiv. Ma ei näe mingit põhjust arvata, et selle sätte alusel hakataks tulevikus välismaalaste ettevõtlusvabadust Eestis piirama. Kui me aga kirjutaksime selle õiguse põhiseadusesse sisse kui igaüheõiguse, siis me lihtsalt piirame Eesti tulevase Riigikogu tegutsemisvabadust.

Härra Runnel, palun!

Tänan! Ma juhin tähelepanu kahele asjale. Tõepoolest, me ei saa ikkagi Eesti kodanikke võrdsustada kõigi muulastega. Kuna praegu on õhus hõljumas see, et kõik võõrsilt tulnud aktsionärid ja algatajad on tähtsamad kui kodused inimesed, kes on käpardid ning raha- ja majandusasjades viletsad, siis võibki juhtuda, et kõigil teistel on justkui õigus ja Eesti omal kodanikul ei ole. Selle kinnitamine on siin väga vajalik. Pealegi on juttu, et nad saavad liituda. Aga keeleline märkus on võib-olla veelgi olulisem. Ma juhin tähelepanu 15. ettepanekule ja 10. ettepanekule korraga, kus on grammatiline samasus. 15. ettepanekus on öeldud niimoodi, et Eesti kodanikel on õigus koonduda. Kümnendas ettepanekus on öeldud, et Eesti kodanikul on õigus koonduda. Siin peaks võib-olla ka olema “kodanikel”, sest üks inimene ei saa koonduda, ainsus ei saa koonduda. Tänan!

Paragrahv 31. Kas kasutada ainsust või mitmust? Ka üks kodanik võib tegelda ettevõtlusega, aga koondumine on tõepoolest kollektiivne nähtus, nii et siin võib kaaluda mitmuse kasutamist, aga see ei ole sisuline küsimus.

Lugupeetud kolleegid! Kas te olete nõus sellega, et sõna saavad veel härra Talve ja härra Hallaste ja pärast seda on ehk võimalik hääletamise teel otsus vastu võtta? Proteste pole. Me oleme niimoodi kokku leppinud, et sõna saavad veel härra Talve ja härra Hallaste. Härra Talve, palun!

Lugupeetud kolleegid! Härra Tarandil oli õigus, kui ta viitas Euroopa Ühendusele ja sellega seotud probleemidele. On selge, et niisugune diferentseeritud suhtumine oma kodanikesse ja välismaalastesse on Euroopa Ühenduse raamides kaotatud. Aga Eestil on Euroopa Ühendusse veel küllaltki pikk tee, me oleme n.-ö. alles selle tee alguses. Kui vaadelda teisi võrdseid riike, näiteks Soomet, siis Soome on olnud vägagi protektsionistlik ja kontrollinud väga rangelt välismaalaste ettevõtlust. Kas see on vajalik olnud, see on iseasi. Eesti praeguses majanduslikus olukorras peaksin ma vajalikuks mitte piirata näiteks välisinvesteeringuid, aga see ei takista küll neid kontrollimast. Selleks kontrolliks annaks võimaluse diferentseeritud suhtumine. Selles mõttes ma oponeeriksin natuke härra Laarile. Aitäh!

Härra Hallaste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Mul ei ole küsimus, vaid tõepoolest sõnavõtt. Ma toetan härra Talve ja härra Laari arvamust selle kohta, et siin ei tohiks olla piiranguid Eesti kodanikule või mingisugust diferentseerimist Eesti kodanike ja välismaalaste osas. Kuna põhiseadus loob omamoodi takistused ka Riigikogule teha mingit asja, mis võiks Eesti riigile kahjulikult mõjuda, siis ma arvan, et kodakondsusest lähtuvad piirangud just ettevõtluse puhul – muud see paragrahv ei käsitle – oleksid Eestile äärmiselt kahjulikud. Ma kutsun üles hääletama selle parandusettepaneku vastu. Nagunii pannakse asi pärast minu sõnavõttu hääletusele. Ma juhin tähelepanu, et vajutame punasele nupule. Aitäh!

Meil on käes väga täpsed ettekirjutused, kuid ilmselt küll ajaraiskamiseks annan proua Hännile võimaluse lõppsõnaks. Palun veel kord teie tähelepanu! Proua Hänni, palun!

Ma soovin, et siin saalis ei jääks kõlama mõte, et meie põhiseaduse § 31, juhul kui hääletatakse sellise redaktsiooni poolt, nagu me ette panime, piiraks välismaalaste ettevõtlusvabadust Eestis. Seda see mingil juhul ei tee. See annab ainult seadusandjale võimaluse ka tulevikus otsustada seda, kas Eesti Vabariigi kodanikel ja välismaalastel peab olema ühesugune õigus arendada majandustegevust Eesti Vabariigis.

Suur tänu! Ma palun vabandust härra Talvelt, kuid assamblee nõusolekul me leppisime kokku, et sõnavõtud lõpetab härra Hallaste, ja proua Hänni sai juba sõna lõppsõnaks. Härra Talvel on käsi püsti, see on protesti märk ja protestiks saab sõna alati. Palun!

Ma tahtsin ainult parandada härra Hallastet, kes keeras mu sõnavõtu täpselt pea peale. Ma olen selle ettepaneku poolt.

Ega härra Hallaste ei taha parandada härra Talve sõnu? Ma olen Hallastele väga tänulik. Me asume hääletama. Niisiis, § 31. 

Kes on selle poolt, et muuta § 31 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 21, vastu on 11. 

Assamblee on teinud otsuse muuta § 31 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Suur tänu, proua Hänni! Me teeme kümneminutilise vaheaja. Töö jätkub kell 13.15. Kell 13.15 palun teid uuesti saali!

Vaheaeg

Kell on 13.15, vaheaeg on lõppenud. Palun teeme kohaloleku kontrolli! Meid on õigeaegselt saali jõudnud 23. Proua Liia Hänni, palun teid uuesti kõnepulti! Jätkame 11. parandusettepanekust, mis puudutab § 32.

Paragrahv 32. Siin on kõigepealt ettepanek liita teine ja kolmas lõik üheks lõiguks, jättes välja sõnad “omand kohustab”, mis pole oma reguleeriva toime poolest eriti täpsed. Paragrahvi 32 lõik 2 oleks siis järgmises sõnastuses: “Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.” See ütleb ära selle mõtte, mis enne oli kirjas kahes lõigus, vahest täpsemalt ja selgemalt. See on üks ettepanek, mis puudutab § 32.

Üks hetk, palun! Kas on küsimusi? Soovib keegi sõna võtta? Küsimusi ei ole, sõnasoovijaid ka mitte. Asume hääletama. 

Kes on selle poolt, et § 32 lõigud 2 ja 3 ühendada ning jätta välja sõnad “omand kohustab” vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 22, vastuhääli ei ole.

Assamblee otsustas §-s 32 ühendada lõigud 2 ja 3 ning jätta sealt välja sõnad “omand kohustab”. Jätkame.

Sellesama paragrahvi uue numeratsiooni järgi lõigus 3 jäi meil eelmine kord lahendamata küsimus, mille alusel võiks seadus sätestada vara liigid, mida Eestis tohivad omandada Eesti kodanik, Eesti riik ja teatud juriidilised isikud. Me ei leidnud siis sobivat formuleeringut, mis võiks olla nende vara liikide määramisel aluseks. Nüüd pakume, et see alus, mille järgi seadus võib vara liigid määrata, on üldine huvi. Kuna selle paragrahvi eelmises lõigus viidatakse üldisele huvile, siis on põhjendatud, et ka selles lõigus peetakse silmas üldist huvi, kui määratakse vara liike, mille omandamise suhtes seadus võib piiranguid teha. Nii et ettepanek on lisada sõnad “üldistes huvides”.

Küsimuse esitajaid ega sõnasoovijaid ei ole, me asume hääletama. Härra Salum, palun!

“Üldistes huvides” on natuke ebamäärane ja laialivalguv. Võiks ju olla “eesti rahvuse säilimise huvides” või kuidagi teisiti täpsemalt piiritletuna. Siis veel küsimus: kas samast lõigust jääb ära, et pärimisõigus on tagatud?

See on omaette lõik.

Kas ei saaks siis kuidagi täpsustada neid üldisi huvisid?

Selle formuleeringu täpset definitsiooni on tõepoolest raske anda, teiste sõnadega võiks öelda ka “Eesti ühiskonna huvides”. Millised need huvid konkreetselt on, seda peabki otsustama seadusandja, kui ta vastavaid piiranguid võimaldavat seadust vastu võtab. See on ainult suunav otsus, et selline piirang peaks arvestama ühiskonna vajadusi, aga mitte tulenema mingist muust alusest.

Suur tänu! Me asume hääletama. Kes on selle poolt, et muuta § 32 varasemat lõiku 4, nüüd juba lõiku 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 23, vastu 2.

Assamblee tegi otsuse muuta § 32 varasemat lõiku 4 ja praegust lõiku 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

Järgmine ettepanek on § 36 lõigu 2 kohta. Siin on ainult redaktsiooniline muudatus. On tehtud lisaks üks lause, et selles paragrahvis väljendatu oleks selgemini arusaadav. Mingit sisulist muudatust see endaga kaasa ei too, isegi sõnad jäävad samaks, ainult punkt on teise koha peal ja sõnad on ümber tõstetud. Tekst on teil olemas, nii et ma ei hakka seda ette lugema.

Kas on küsimusi? Kas keegi soovib sõna võtta? Me saame asuda hääletama. Kes on selle poolt, et muuta § 36 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 26, vastuhääli ei ole. 

Assamblee on otsustanud muuta § 36 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

Paragrahvi 44 lõigud 2 ja 3 jäid menetlusse eelmisest istungist. Siin oli küsimus, millised peavad olema piirangud riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste ning ametiisikute jaoks, millistel juhtudel nad ei pruugi anda informatsiooni oma tegevuse kohta. Samuti piirangud, millistel juhtudel ei anta välja informatsiooni isikule tema enda kohta. Kõigepealt on ka selles paragrahvis tehtud selline muudatus, et õigus saada informatsiooni on põhiseaduses sätestatud kui Eesti kodaniku õigus. Teine muudatus on see, et nii lõigus 2 kui ka lõigus 3 on loetletud asjaolud, mille puhul võib sellist informatsiooni andmist piirata.

Kas on küsimusi? Soovib keegi sõna võtta? Proua Hänni, kas meil on otstarbekas hääletada lõike 2 ja 3 eraldi või on võimalik teha seda koos?

Kui küsimusi ja märkusi selle redaktsiooni kohta ei olnud, siis ilmselt võime need ka koos hääletusele panna.

Härra Kaalep, palun!

Üks pisike keeleline märkus. Ma soovitan viimases lauses viimaste sõnade puhul redaktsiooni “tõe selgitamise huvides”. See “väljaselgitamine” on minu meelest võõrapärasus, millega meil hirmsasti liialdatakse. Antud juhul ei ole seda vaja.

Selle parandusettepaneku võib vahest arvesse võtta, kuigi tuleb kogu teksti ulatuses vaadata, kas ka teistes sätetes selline väljend kordub. Seda võib vist nimetada nii väikeseks remondiks, et see võiks ehk jääda redaktsioonitoimkonna otsustada.

Tänan! Kas on proteste, et me hääletame § 44 lõikude 2 ja 3 parandused läbi korraga? Ei ole.

Kes on selle poolt, et § 44 lõike 2 ja 3 muuta vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 27, vastu 2. 

Assamblee on otsustanud muuta § 44 lõike 2 ja 3 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

Paragrahvi 45 lõigus 2 on ettepanek jätta välja sõna “riikliku”, öeldes lihtsalt “tsensuuri ei ole”. Kui siin ees on sõna “riiklik”, siis võib mõte minna sellele, et mingi muu tsensuur on Eestis võimalik. Kui me tahame garanteerida sõnavabadust täies mahus, siis tuleks välistada igasugune tsensuur. Tuleb muidugi öelda, et kahtlemata ei saa tsensuuri mõiste alla mahutada näiteks ajakirjanduses mingi väljaandja, toimetaja tööd ja ajalehte saabuva materjali valimist. Tsensuur kui organiseeritud institutsionaalne tegevus Eestis peaks olema aga keelatud.

Niisiis, § 45 lõik 2. Härra Runnel, palun!

Austatud kolleegid! Julgen meenutada neid pikki ja mitmekordseid vaidlusi ja hääletamisi mõned kuud tagasi sellesama punkti juures. Ma leian, et nii olulises küsimuses ei ole vaja nüüd lõppfaasis hakata teksti ümber sõnastama. Need põhjendused, mis me omal ajal siin saalis kuulsime, olid küllalt põhjalikud, küllalt kirglikud ja nüüd möödaminnes, kui me oleme väsinud, hakata jälle seda põhjendama on natuke tarbetu. Riiklik – see tähendab ikka ka midagi, ilma jääb lahjaks. Tänan!

Härra Tarand, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma küsin uue formulatsiooni puhul ainult seda, kuidas jääb enesetsensuuriga, millega me ka siin assamblees nii hoolega tegeleme.

Härra Tarand! Isiku vabadus ja õigus enese suhtes tsensuuri kasutada või mitte kasutada on põhiseaduse teiste sätetega reguleeritud. Kahtlemata ei saa kõnealust lõiku tõlgendada nii, et see ka igasuguse enesetsensuuri välistab.

Kas probleem on selge? Me võime hakata hääletama. Kes on selle poolt, et muuta § 45 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Palun hääletame! Poolt on 18, vastu 12.

Assamblee on otsustanud muuta § 45 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

Järgmine ettepanek on § 48 lõigu 1 kohta. See lõik räägib õigusest koonduda mittetulundusühingutesse, -liitudesse ja erakondadesse. Muudatus on see, et nimetatud õigus nagu mitmed teisedki õigused, mida me juba käsitlesime, on praeguse redaktsiooni kohaselt selles sättes garanteeritud Eesti kodanikele.

Proua Lauristin, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen pärast vaheajal toimunud vestlust siiski uuesti tagasi sellesama n.-ö. tekstikonstruktsiooni probleemi juurde. Me arutasime mainitud probleemi sellest seisukohast, et kõik need õigused algavad praegu märksõnaga “Eesti kodanikul” ja nende kohta ütleb § 9, et kui seaduses pole öeldud teisiti, siis on samad õigused ka välisriikide kodanikel. Tuleb arvestada tänapäeva rahvusvahelist käivet ja ka sisekäivet ja seda, et otsitakse n.-ö. infopankadest. Märksõna järgi ei tule siia juurde § 9, vaid tuleb ainult see paragrahv. Siin juba oli küsimus, kas ka näiteks loomingulised liidud kuuluvad nende hulka. Te ütlesite, et kuuluvad küll. Siia kuuluvad muidugi ka ametiühingud jne. Me ei saa garanteerida niisuguse paragrahvi ühemõttelist tõlgendust. Tähendab, ma tulen tagasi ettepaneku juurde, et redaktsioonikomisjon vaataks lõunavaheajal kõik need paragrahvid üle ja kaaluks võimalust öelda igas kõnealuses paragrahvis seda, mis praegu on öeldud §-s 9.

Me võtame selle ettepaneku arvesse ja siis teatame redaktsioonitoimkonna koosoleku toimumise aja ja koha, et kõik, kes tahavad, saaksid sellest arutelust osa võtta.

Härra Salum, palun!

Toetan eelkõneleja mõtet, kuid antud paragrahvi juures oleks algne sõnastus parem kui redaktsioonikomisjoni ettepanek. Nii et kutsun hääletama algteksti sõnastuse poolt: “Igaühel on õigus koonduda mittetulunduslikesse ühingutesse ja -liitudesse. Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.” Tänan!

Suur tänu! Kas me oleme valmis hääletama? Kes on selle poolt, et muuta § 48 lõiku 1 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Hääletame, palun! Poolt on 11, vastu 16. 

Assamblee lükkas tagasi redaktsioonitoimkonna ettepaneku ja § 48 lõigu 1 tekst jääb nii, nagu meie eelnõus oli. Läheme edasi.

Vastavalt sellele otsusele tuleb muidugi teha muudatus ka §-s 9, kus sellest loetelust peaks siis välja jääma § 48. Nüüd oleme jõudnud peatüki lõppu. Arvestades muudatusi mitmes paragrahvis ja lisandusi §-s 9, ei ole §-l 56 enam mõtet ja see tuleb põhiseaduse eelnõu tekstist välja jätta, sest kõik siin sätestatu on juba teistes paragrahvides teises kontekstis lahendatud.

Palun, kas selle ettepaneku sisu on arusaadav ja meil on võimalik hääletada? Härra Salum, palun!

Proua Lauristin kutsus üles neid paragrahve, mis me nüüd muutsime, uuesti läbi vaatama. Tuleks tõsiselt kaaluda, kas on õigem jääda § 56 juurde ja lühendada § 9, nagu algselt oli. Sel juhul § 56 selgitaks asja mõtet paremini kui praegune pikk § 9. Tänan!

Kindlasti ei ole mõtet põhiseaduse eelnõus kahes kohas ühte ja sama teksti korrata. Kui me ka teeme mõningad muudatused ja kirjutame iga paragrahvi juures eraldi lahti selle mõtte, mis on väljendatud §-s 9, siis § 9 vastavalt sellele lüheneb, aga mingil juhul ei ole vaja jätta põhiseadusesse § 56, kus ju korratakse sama mõtet. Nii et redaktsioonitoimkonna ettepanek on see paragrahv põhiseadusest välja jätta, kuna kogu selle paragrahvi mõte on juba edasi antud §-s 9 ja nendes muudatustes, mis me tegime mitmes teises paragrahvis.

Küsimusi rohkem ei ole, sõnasoovijaid ka mitte. Panen küsimuse hääletamisele. Kes on selle poolt, et vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule jätta eelnõust välja § 56? Hääletame, palun! Poolt on 28, vastu 2. 

Assamblee otsustas jätta põhiseaduse eelnõust välja § 56. Õnneks on edasi väga kerged küsimused ja meil läheb ilmselt kiiremini. Nimelt on vaja nüüd lõplikult kokku leppida, milline on Vabariigi Valitsuse moodustamise kord. See küsimus hõlmab tõenäoliselt mitutki paragrahvi ja § 91 koosneb väga paljudest lõikudest, nii et ma palun kõigi assamblee liikmete täit tähelepanu. Palun, proua Hänni!

Põhimõttelised otsused § 91 kohta langetas assamblee eelmisel korral, kui ta hääletas sisse härra Adamsi ettepaneku, mille mõtteks oli anda presidendile teine katse peaministrikandidaadi määramiseks. Me ei hääletanud lõplikku redaktsiooni sellepärast, et me tahtsime redaktsioonitoimkonnas veel kord analüüsida, kas nende kahe härra Adamsi pakutud lõigu lisamisel ei teki vastuolusid eelneva tekstiga. Ühe sellise vastuolu me ka avastasime. 

Nimelt, esimesele peaministrikandidaadile volituste andmisel oli meil formuleeritud, et Riigikogu otsustab avalikul hääletamisel peaministrikandidaadile volituste andmise valitsuse moodustamisel. See tähendab, et Riigikogu langetab otsuse poolthäälteenamusega, nagu see on põhiseaduses sätestatud. Härra Adamsi formuleeringus oli aga kasutatud veidi teist terminoloogiat, oli öeldud, et peaministrikandidaat peab saama Riigikogu enamuse toetuse, mis tähendab teistsugust häälteenamust kui poolthäälteenamus. See tähendab seda, et enamik hääletamisest osavõtnuid peab hääletama peaministrikandidaadi poolt. Kuna ei ole põhjendatud kaks erinevat korda peaministrikandidaadile volituste andmisel, siis me jääme selle esialgse, esimese ringi variandi juurde. Nimelt selle juurde, et Riigikogu otsustab peaministrikandidaadile volituste andmise poolthäälteenamusega ja vastavalt sellele on redigeeritud ka § 91 lõigu 4 teksti. Muid sisulisi täpsustusi tehtud ei ole, ülejäänu on n.-ö. redaktsioonilised ümberpaigutused, selleks et § 91 sisu oleks paremini mõistetav.

Lugupeetud kolleegid! Me oleme Vabariigi Valitsuse moodustamise korda arutanud õige mitmel korral. Palun, kas te jõudsite läbi lugeda selle redaktsiooni, mille on esitanud redaktsioonitoimkond? Kas võib hääletada? 

Kes on selle poolt, et redigeerida põhiseaduse eelnõus § 91 kujul, nagu on teile esitanud redaktsioonitoimkond? Hääletame, palun! Poolt 28, vastuhääli ei ole. 

Assamblee on otsustanud redaktsioonitoimkonna poolt ette pandud § 91 redaktsiooni kasuks. Valitsusega seoses on veel üks paragrahv, 18. ettepanek. Palun, proua Hänni!

Paragrahvi 96 lõik 2. Siia on sisse viidud täpsustus, et ka üksik minister annab oma ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvates küsimustes välja määrusi ja käskkirju seaduse alusel ja täitmiseks. “Seaduse alusel ja täitmiseks” oli meil varem öeldud ainult valitsuse määruste ja korralduste kohta. Professor Rebane oma “Postimehe” artiklis juhtis tähelepanu sellele, et siin on väikene ebakõla. Me soovime selle ebakõla sellise väikese lisandusega kõrvaldada.

Niisiis on küsimus sõnades “seaduse alusel ja täitmiseks” – § 96 lõik 2. Küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Asume hääletama. Siiski on. Härra Runnel, palun!

Mul on siiski üks kahtlev küsimus selle professor Rebase soovitatud täienduse asjus, sest siin võib olla ülekindlustamine: lause lõpp on ikkagi “seadusega sätestatud alustel ja korras”. Enne seda ütleme ka “seaduse alusel”. Kas see ei lähe siiski topelt? Äkki peaks seda asja mõtlema.

Antud juhul reguleeritakse erinevaid valdkondi. Määrusi ja käskkirju annab valitsus, ja kui me selle lisanduse sisse hääletame, siis toimub see “seaduse alusel ja täitmiseks”. Aga teine lausepool räägib sellest, mille alusel saab ministeeriumile ja ministrile panna uusi ülesandeid, ning viitab sellele, et seda saab teha seadusega sätestatud alusel ja korras.

Suur tänu! Asume hääletama. Kes on selle poolt, et muuta § 96 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Hääletame, palun! Poolt 29, vastu 2. 

Assamblee otsustas muuta § 96 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule.

Paragrahvi 111 lõik 1. Ka see parandusettepanek on ajendatud professor Rebase artiklist ja on puhtterminoloogiline. Ettepanek seisneb selles, et asendada väljend “seaduse jõuga seadlusi” väljendiga “seadusjõulisi seadlusi”.

Paragrahvi 111 lõigu 1 terminoloogiline küsimus – me võtame kasutusele mõiste “seadusjõulisi”. Härra Tarand!

(Räägib kohalt ilma mikrofonita, ei ole kuulda.)

Härra Käbin!

Ma ei näe mingit põhjust siin sõnastust muuta. Siis me võiksime hakata kõnelema ka “määrusjõuline”, “otsusjõuline” jne. “Seaduse jõuga” on täiesti korrektne ja see võib tekstis olla. Tänan!

Härra Runnel! Kui on võimalik, siis pärast härra Runneli sõnavõttu teeksime nii, nagu härra Tarand ette pani: jätamegi hääletamata ja eks siis näis, mis saab. Härra Runnel, palun!

Ma vaatasin kaua kannatlikult härra Ain Kaalepi poole. Kuna tema vaikib kas tukkudes või mõeldes, ma ütlen siis ka, et jätkem muutmata, nagu soovitas härra Käbin.

Hando Runneli poolt äratatuna ütlen ma, et eestilise stiili mõnu poolest oleks parem “seaduse jõuga”. Kui juriidilist probleemi ei teki, siis stiili pärast eelistaksin seda.

Kui te lugesite professor Rebase artiklit, siis teate, et ta viitas võimalusele, et seadlusi antakse välja jõuga ja et seda vääritimõistmist vältida, soovitas ta kasutada “seadusjõulisi”. Kui keegi nii halvasti ei arva, et seadlusi antakse jõuga, siis me võime jääda eelmise teksti juurde.

Kui härra Tarand on sellega päri, siis katsuks siiski hääletamise teel kokku võtta need paar eriarvamust, mis selleski küsimuses assamblee liikmete vahel on. 

Kes on selle poolt, et muuta § 111 lõiku 1 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Hääletame, palun! Poolt on 3, vastu 18. 

Assamblee otsustas mitte toetada redaktsioonitoimkonna ettepanekut § 111 lõigu 1 kohta. Niisiis jääb selline tekst, nagu eelnõus on.

Järgmine parandusettepanek puudutab § 141 lõiku 2 ja käsitleb õiguskantsleri volitusi. Meie lähenemise kohaselt on õiguskantsler olnud eelkõige seadusloome korrastaja. Selles rollis teeb ta kokkuvõtteid ka kodanikelt saabunud ettepanekutest seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks. Kuid on ka selge, et mitte kõik inimesed ei suuda oma ettepanekuid formuleerida sellisel kujul, et need sobiksid otseselt kas seaduste muutmiseks või uute seaduste vastuvõtmiseks, vaid esitavad ettepanekuid üldisemas vormis. Näiteks selle kohta, kuidas üks või teine riigiasutus võiks töötada või millised puudused on tema töös. Et võimaldada ka selliste ettepanekute analüüsi ja vajaduse korral pöördumist Riigikogu poole ettekandega, teeme ettepaneku lisada õiguskantsleri õigusi või pädevusi puudutavasse § 141 lõiku 2 juurde neli sõna “ning riigiasutuste töö kohta”. See tähendab, et õiguskantsler üldistab ka need kodanike ettepanekud, mis tulevad riigiasutuste töö kohta. Võib arvata, et meil praegu, riikluse taastamise perioodil võib just selliseid ettepanekuid päris hulgaliselt tulla. Kuna õiguskantsleri kontseptsioon sellisena, nagu see meil eelnevalt kirjas oli, oli põhiliselt härra Raski esitatud, siis selle ettepaneku me temaga ka kooskõlastasime. Ta leidis, et selline lisandus, arvestades meie praegust olukorda ja neid eesmärke, et me soovime oma riigi panna tööle kodanike teenistusse, inimeste teenistusse, oleks asjale kasuks.

Küsimusi ega sõnasoovijaid ei ole. Palun, kas me võime hääletada? Kes on selle poolt, et § 141 lõigus 2 teha parandus vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Hääletame, palun! Poolt on 31, vastu 1. 

Assamblee on otsustanud muuta § 141 lõiku 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Enne kui me jätkame, on mul proua Hännile üks küsimus. Kas meil on jäänud ainult 21. ja 22. ettepanek? Või on redaktsioonitoimkonnal siiski veel mõned ettepanekud selles esimeses päevakorrapunktis?

Minu arvutuste kohaselt on meil jäänud need kaks parandusettepanekut.

Lugupeetud kolleegid! Need kaks parandusettepanekut (nr. 21 ja nr. 22) on teie ees. Mulle tundub, et nende arutelu ei võtaks kaua aega. Palun, kas te olete valmis selleks, et me kell 14 veel lõunale ei lähe – kell on kohe kaks saamas –, kuigi reglement näeb ette, et kella kahest on lõuna, ja jätkame tööd, kuni oleme läbi vaadanud ja otsustanud ka ettepanekud nr. 21 ja nr. 22? Palun, kas te olete sellega nõus või keegi protesteerib? Proua Hänni! 21. ettepanek.

Paragrahvi 149 lõik 1. Siin on redaktsioonitoimkond jätkanud otsinguid, et leida kõige parem sõnastus sellele põhimõttele, et kohtunikud nimetatakse ametisse nii, et nende volituste tähtaeg on eluks ajaks. Nendest võimalikest erinevatest formuleeringutest, mida me oleme siiani leidnud, jäi kaalumisel sõelale järgmine formuleering: “Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena.” See formuleering viitab asjaolule, et sel hetkel, kui kohtunik ametisse nimetatakse, ei piira miski tema ametivolituste aega. Kui hiljem tekivad asjaolud, et kohtunik kas omal soovil või muudel asjaoludel ametist lahkub, siis seda fakti, et ta on nimetatud ametisse eluaegsena, need hilisemad sündmused enam tagantjärele ei tühista. Kindlasti on see keeletaju küsimus, milline formuleering vastab kõige paremini sellele eesmärgile, mida me tahame saavutada, ja on teie otsustada, kas praegune redaktsioonitoimkonna pakutud kuju täidab selle eesmärgi.

Aitäh! Kas meil on võimalik hääletada? Härra Velliste, palun!

Härra juhataja! Minu küsimus on, kas redaktsioonitoimkond ei kaalunud siiski lihtsamat keelepruuki, nimelt seda, et kohtunikud nimetatakse ametisse kogu eluks. Milles on vahe? Ja miks peaks siin olema selline kantseleihõnguline “eluaegne”?

Me oleme arutanud väga mitmeid formuleeringuid, nagu “eluks ajaks”, “eluaegselt”, “eluaegseks”. Ma juba viitasin sellele, et see on keeletaju ja keelevaistu küsimus. Valikut teha on väga raske, sest keeletaju on meil kõigil natuke erinev. Aga ma loodan, et härra Rätsep võtab sõna, sest just tema ettepanek oli sellisel kujul formuleerida.

Lugupeetud kolleegid! Kui te olete sellega nõus, siis juhatus talitab järgmiselt: sõna saavad veel härrad Rätsep ja Kaalep ning juhatus paluks, et oma arvamuse ütleks välja ka härra Runnel. Pärast seda katsume otsustada hääletamise teel. Kui on võimalik, palun teeme nii, nagu juhatus ette paneb. Härra Rätsep, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ega mul ei ole proua Liia Hänni esitatud selgitusele selles asjas midagi väga olulist lisada. Saame ainult kinnitada seda, et selle lausekombinatsiooni kallal oleme tõesti vist kõige rohkem vaeva näinud, terve põhiseaduse teksti mõõtu arvestades. Tahe on väljendada seda, mille pärast see üldse on ära märgitud. See on eluaegsuse printsiip. See on üldiselt tuntud printsiip ja sellepärast ei saa näiteks tarvitada niisuguseid sõnu nagu “tähtajatult”, mis oleks keeleliselt isegi loogilisem. Aga kohtuniku eluaegsuse printsiip on niisugune asi, mida põhiseaduses tahetakse lihtsalt rõhutada ja mitte ainult meie poolt, vaid nende poolt, kes selle tööga tegelevad. Nimetatakse ametisse eluaegsetena – see sõnastus võimaldab vähendada vastuolu järgmise lausega, kus on kirjas ametist vabastamise erijuhud. Ilma nendeta ei saa ju ka. Noh, eluaegsuse printsiip on väljendatud, aga inimene võib ju ise loobuda sellest aust kohtunik olla. Ta võib loobuda ka kohtuniku nimetusest, mis on antud eluks ajaks, mida ta saab taastada ametinagi, kui ta läheb kas või teaduslikule tööle, või inimesel võib olla mingi muu põhjus, et ta üldse kaotab huvi selle kutseala vastu. Aga ma usun, et selles redaktsioonis on rõhutatud seda eluaegsuse printsiipi, et ta niisugusena nimetatakse ametisse.

Suur tänu! Härra Kaalep, palun!

Kolleeg Jüri Rätsepale on lisada ainult niipalju, et see vajalik mõtterõhk, mida siin on püütud edasi anda, on just selle keelendiga “eluaegsetena” tõesti tabatud. Kui öelda “eluks ajaks”, siis võiks lihtsameelne inimene sellest niimoodi aru saada, et kohtunik on kohustatud surmani kohtunik olema, isegi kui ta ei taha. Võiks niimoodi aru saada, aga kui on “eluaegsetena”, siis on täpselt nii, nagu Jüri Rätsep meile rääkis. Kusjuures muidugi jälle puhtstiililiselt võttes oleks “eluks ajaks” ju ilusam küll. “Eluaegsetena” kõlab kui mitte just bürokraatlikult, siis natuke liiga liberaalselt, aga vajalik varjund on sellel just olemas. Nii et toetan.

Suur tänu! Kas härra Runnel soovib juhatuse palvel ka selle vaidlusaluse küsimuse kohta oma arvamuse öelda?

Tänan selle austava võimaluse eest! Ma leian, et see sõnastus on nii meeldivalt mitmemõtteline ja piisavalt segane ning ületab eelmiste sõnastuste ühekülgsust nii tunduvalt, et võib hääletada selle poolt.

Suur tänu! Kes on selle poolt, et parandada § 149 lõiku 1 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Hääletame, palun! Poolt on 25, vastu 1. 

Assamblee on otsustanud muuta § 149 lõiku 1 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Meil on jäänud vaadata veel üks ettepanek, 22. ettepanek. Paragrahv 154. Palun, proua Hänni!

Paragrahvi 154 lõik 2. Siin on ettepanek lisada selline säte või õieti sõna sellele sättele, mis võimaldab Riigikohtul tunnistada kehtetuks ka seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus mitte ainult põhiseaduse, vaid ka seadusega. Ma tuletan meelde, et küsimus hakkas hargnema §-st 144, mis käsitleb õiguskantsleri volitusi. Selles on öeldud, et kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see akt 20 päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla. Kui seda ei toimu, siis teeb ta Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks. Siin on selge viide, et Riigikohus peab vaatama õigusaktide vastavust nii põhiseadusele kui ka seadustele. Õigusaktid ei ole siin mitte ainult seadused, vaid võivad olla ka valitsuse määrused, kohalike omavalitsuste korraldused, mis tulevad sel juhul tühistamisele Riigikohtu kaudu. Et §-s 154 esialgu olnud ühekülgsused kõrvaldada, ongi ettepanek lisada see sõna “seadusega”. 

Siin kerkib kindlasti üles küsimusi, et tekib tautoloogia, uuritakse seaduse vastavust seadusele. Uus seadus, mille Riigikogu vastu võtab, võib olla vastuolus eelmiste seadustega. Kas ta sel juhul on kehtetu või on Riigikohtul õigus tunnistada ta kehtetuks? Oleneb nüüd, millist kujunemisviisi me näeme Eesti õigussüsteemile. Kui me kujutame ette, et Eesti õigussüsteem hakkab kujunema nii, et võetakse vastu uusi seadusakte, uusi seadusi ja vanad jäävad samal ajal kehtima sellisel kujul, nagu nad olid, isegi kui nad on vastuolus uue seadusega, siis on see üks tee. Eesti Vabariigi ajast on teada traditsioon, et kui uus seadus vastu võeti, siis uuriti ka kogu seaduste süsteemi ja tühistati kõik seadusandlikud aktid, mis osutusid seadusega vastuolus olevaks. Nii et praegune formuleering tähendab tõepoolest seda, et Eesti seadusandluse korrastamiseks tuleb uue seaduse vastuvõtmisel teha selgeks ka nende seaduste edasine käekäik, mis on selle seadusega vastuolus. Kas me seda soovime, see on omaette küsimus.

Härra Rätsep, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma arenen, nii nagu kõik assamblee liikmed. Seekord sain natuke kiiremini reageeritud kui üle-eelmise parandusettepaneku puhul. Enne hääletamisega otsustamist tuleks kaaluda, kas ei ole siiski mitte parem kas eelmine või üle-eelmine variant, kus see lause lõppes põhiseadusega ja kõik. Või põhiseaduse sätte ja mõttega? “Sätte ja mõttega” on ilus, retooriline, aga äkki liiga ilus ja äkki on sellepärast kompromissina võimalik hääletada põhiseadusega lõpetamise poolt. 

Lugu on selles, et eelmisel assamblee istungil hakkas meid vaevama vastuolu kahe paragrahvi – § 154 ja § 144 – vahel. Tegelikult vastuolu ei olnud. Ülle Aaskivi märkas seda, et “seadusega” oleks tarbetu, sest kogu probleemi lahendus tuleneb hoopis §-st 151, mille lõigus 3 on toodud Riigikohtu üks oluline erifunktsioon. Siin on öeldud niimoodi: “Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus.” Teame, et Eesti Riigikohtusse tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Ma arvan, et see kolleegium peabki piirduma seaduste ja seadusest alamal seisvate aktide vastavuse kontrollimisega põhiseadusele ja sellega peaks ta olema oma töö ära teinud. Nii et õige on ikkagi rääkida seaduste ja muude aktide vastavusest põhiseaduse sättele ja mõttele, mitte seaduse ja seaduse omavahelisest sobivusest, sest see jääb seadusandja pädevuse piiridesse. Mina arvan, et see, mis õiguskantsleri kohta käib, ei lange täpselt kokku selle printsiibiga, millest siin nüüd lühidalt juttu oli ja mida me peame minu arvates reguleerima. Ma arvan, et see “seaduse … seadusega” on tegelikult ikkagi loogikaviga ja eksitab ilmaaegu, eriti asjatundmatut lugejat, kes ei saa aru, milleks selline ring on siia sisse punutud. Tänan! Ma ei tea, kas te saite mu selgitusest aru.

Nagu proua Aaskivigi, saime ka meie aru. Härra Runnel, palun!

Tänan! Mina näen koguni kolme kimbatusse ajavat asja selles versioonis. Esimene on natuke lihtsam ja seal võib isegi alla anda, see on sõnapaar “mis tahes”. See minu meelest sisaldab voluntarismi varjundit. Ma arvan, et parem oleks “iga seaduse või õigusakti, mis on vastuolus”. See peaks olema püha kohus, aga kui on niimoodi sõnastatud, et võib tühistada mis tahes seaduse, mis on vastuolus seadusega, siis see viib olukorrani, kus korraga likvideeritakse kaks vastuolus olevat seadust, sest me ei tea, kumb on kummast üle. Sellest saaks kirjapildis üle niimoodi, et viimane seadus kirjutatakse suure tähega, et iga väikese tähega seadus tühistub seaduse jõul, mis on kirjutatud suure tähega. Aga see on religioosne tekst ja seda vahest ei lubata. Selles mõttes võiks kõne alla tulla selline parandus, kui Rätsepa ettepanek läbi ei lähe, sõnastada umbes niimoodi, et tunnistab kehtetuks iga õigusakti või seaduse, mis on vastuolus teiste seadustega või kooskõlastatud seadussüsteemiga või uue seadusega või vana seadusega või eelistatud seadusega või põhiseadusega. Aga härra Rätsepa soovitus jätta lõpus ära seaduse sõna on vist kõige ökonoomsem.

Suur tänu! Me jätkame tööd nii, et kuulame ära ka härra Korgi, kuid otsust praegu ei tee, sest lõunavaheajal on redaktsioonitoimkonnal ilmselt pisut aega omavahel nõu pidada. Ma arvan, et pärast lõunat pakub redaktsioonitoimkond meile veel ühe variandi § 154 lõigu 2 kohta. Härra Kork, palun!

Proua Hänni! Kolleeg Rätsepa sõnavõtt, milles ta juhtis tähelepanu § 151 lõigu 3 viimasele lausele, viis mu mõttele, et põhiseadus ei kaota mitte midagi, kui me jätame päriselt välja § 154 lõigu 2. Võib-olla ütlete, kas see mõte on väga mööda.

Mul on ettepanek, et Liia Hänni praegu ei kommenteeriks neid küsimusi, sest redaktsioonitoimkond arvatavasti peab tehtud ettepanekute üle nõu ja vastab pärast vaheaega ka härra Korgile. Kas see rahuldab?

Jah.

Lugupeetud kolleegid! Järgneb lõunavaheaeg ja juhatusel on ettepanek jätkata tööd kell 15. Head lõunavaheaega!

Lõunavaheaeg

Kell on 15, lõunavaheaeg on lõppenud. Palun istuge oma kohtadele ja teeme kohaloleku kontrolli! Õigel ajal on kohal 21 assamblee liiget. Me jätkame tööd 22. parandusettepanekuga põhiseaduse eelnõu juurde. Proua Liia Hänni, palun!

Lugupeetud kolleegid! Redaktsioonitoimkond võtab oma 22. parandusettepaneku tagasi, nii et tekst jääb nii, nagu oli: Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes (siin võib veel kaaluda) või iga seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Tähendab, sõna “seadus” me ei lisa. Aga “mis tahes” võiks tõesti asendada sõnaga “iga”, nagu härra Runnel soovitas.

Alles jääb tekst “sätte ja mõttega”.

Ei. Meil oli siin tekst “kui see on vastuolus põhiseadusega”. “Sätte ja mõttega” me oleme välja hääletanud sellel põhjusel, et see võimaldab kohtu jaoks väga ebamäärast tõlgendust ja kuna meil kohtupeatükis on säte, et kohus tegutseb seaduse alusel, siis siin võib leida ka sisulise vastuolu. Aga saalist kõlasid protestivad hääled, ma ei tea, kas võetakse sõna.

Mul on siiski palve lugeda veel kord ette § 154 lõigu 2 tekst kujul, nagu seda soovitab redaktsioonitoimkond. Palun tähelepanu!

Riigikohus tunnistab kehtetuks iga seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Mul on küsimus lugupeetud proua Hännile. Mis saab §-st 144, mis sätestab, et õiguskantsler teeb Riigikohtule ettepaneku tunnistada kehtetuks akt, mis ei ole põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud?

See paragrahv, millele te osutasite, härra Järlik, oligi põhjuseks, miks redaktsioonitoimkond otsis lahendust ja täpsustust §-le 154. Kuid ilmselt on õiguslik problemaatika, mis siin taga on, mõnevõrra mitmepalgelisem, kui me siin täna kiiruga otsustada suudame. Selle tõttu §-s 154 täienduse tegemine, lisades siia ainult “seadusega”, ilmselt ei rahulda ega lahenda täielikult seda olukorda, tähendab, ei muuda seda ühemõtteliseks. Kuna Riigikohtu pädevuses on eelkõige jälgida seda, et meie seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega, siis on täiesti võimalik, et seadus Riigikohtu ja selle kohta, kuidas ta töötab põhiseadusliku järelevalve kohtuna, sätestab ka selle korra, kuidas ta uurib seaduste kooskõla. Sel juhul ei ole see lihtsalt põhiseaduse tasemel lahendatud, ütleme nii, seda on hilisemate seadusaktidega võimalik täpsustada. Ma annaksin sellise tõlgenduse, et antud juhul, kui me jätame siit välja sõna “seadusega”, ei tähenda see seda, et Riigikohtu tegevust reguleeriva seaduse alusel ei võiks uurida õigusaktide vastavust seadustele ja neid vajaduse korral tühistada.

Tänan! Proua Aaskivi, palun!

Lugupeetud kolleegid! Minu arvates on selle viimase redaktsioonitoimkonna ettepaneku juures kõige selgemalt näha see, mis juhtub, kui üks asi on üle küpsenud või üle valminud. Kõige täpsemalt olid kõik need probleemid, mis nüüd on tekkinud, kui vaadata omavahelises seoses § 144, § 151 ja vaidlusalust § 154, lahendatud meil just üle-eelmises redaktsioonis, kus oli alles tekst “põhiseaduse sätte ja mõttega”, sest see andis Riigikohtule võimaluse küsimust vaadelda just nimelt nõnda, nagu üks konstitutsiooniline kohus seda tegema peab ja teha saab. Ma ei tea, kuidas seda olukorda nüüd lahendada. Mina ja mitmed kolleegid, kellega on vahepeal juttu olnud, oleme toetanud tegelikult just seda üle-eelmist redaktsiooni. Seda pakkusid vahepealsel perioodil meile välja ka eksperdid. Minu arvates oleks ka härra Järliku küsimus siis lahendatud, sest siis on Riigikohtul võimalik vaagida kõiki neid asju vahekorras põhiseaduse mõtte ja sättega. Nii et ma teen küll ettepaneku taastada hoopis üle-eelmine redaktsioon.

Proua Liia Hänni ainult ohkas sügavalt. Järgmisena saab sõna härra Rätsep. Palun!

Austatud kolleegid! Ma lisan veel ainult mõne sõna. Toetan ka “sätte ja mõtte” lisamist, kuigi see tundub retooriline, kuid saamislugu meelde tuletades tuleb mulle meelde, et meie auväärt eksperdid seda omal ajal soovitasid. Nemad formuleerisid niimoodi. Ma ei tea, miks välisekspertidele ei meeldi selline vaba formulatsioon, natukene vaba, juristi kohta. Ma ütlen veel lisaks Ülle argumentidele seda, et see põhiseaduse säte on põhiseaduse formaalne tekst. Aga põhiseaduse mõte on vabariigis väljakujuneva õigussüsteemi arvestamine. See annaks põhiseaduse kohtule võimaluse korrigeerida õigussüsteemi tervikuna, mitte ainult põhiseaduse väga karmi mõõtu kasutades. Arvan, et need ei ole tarbetud sõnad. Ma palun redaktsioonitoimkonnal seda varianti kaaluda, muidu tuleks ülitäpsuse huvides formuleerida see lause hästi pikk ja lohisev ning ära märkida ka see, et nad peavad kontrollima seadusest alamate aktide vastavust seadusele.

Suur tänu, proua Hänni ja lugupeetud kolleegid! Paragrahvi 154 lõik 2 sisaldab kaks probleemi. Esiteks, lõigu 2 esimeses reas asendada sõnad “mis tahes” sõnaga “iga”. Teine probleem, kuidas lõpetada lause: kas vastuolu on põhiseadusega või põhiseaduse sätte ja mõttega või, kolmas variant, põhiseaduse või seadusega. Kas neist kolmest variandist on mõni, mille redaktsioonitoimkond soovib tagasi võtta?

Redaktsioonitoimkond ei saa praegu kollektiivselt oma arvamust väljendada, sest me ei ole seda kaalunud. Aga kui on olemas selline vastuolu ja mitmed võimalused ja asi ei ole küps, et seda täpselt välja öelda, siis meie senine kogemus näitab, et me peame asju ütlema vähem täpselt ja üldisemalt. Selle metoodika järgi tundub optimaalne olevat see, kui me pöördume uuesti formuleeringu juurde “kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega”. Kui redaktsioonitoimkonna kohal olevad liikmed ei protesti, siis ma julgen teha ettepaneku, et me võtame oma praeguse ettepaneku tagasi ja teeme omalt poolt uue ettepaneku taastada tekst nii, nagu see meil oli selles variandis, mille me ülemnõukogule üle andsime: “Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.”

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetav redaktsioonitoimkond! Juhatus paneks hääletamisele § 154 lõigu 2 järgmises redaktsioonis: “Riigikohus tunnistab kehtetuks iga seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.” Kas redaktsioonitoimkond on nõus, et juhatus viib hääletamise läbi sellise teksti alusel? Palun, kas keegi protestib, kui juhatus paneb hääletamisele § 154 lõigu 2 redaktsioonis, nagu ma ette lugesin? Härra Käbin, palun!

See ei ole küll suur probleem, kas öelda “mis tahes” või “iga”, sest sisu on sama. Aga mulle tundub, et see eelnevalt fikseeritud “mis tahes” just rõhutab seda, et milline see akt ka ei oleks, see tunnistatakse kehtetuks, kui ta põhiseaduse mõtte ja sättega kooskõlas ei ole. Nii et tähenduslikult on see “mis tahes” minu arvates parem ja ma soovitan jääda selle juurde.

Lugupeetud kolleegid! Enne ma olin see, kes tõstis fookusesse “mis tahes” ja “iga”. Too võrdlus oli tehtud tolles kontekstis, mis oli pakutud redaktsioonitoimkonna poolt. Aga nüüd tagasi pöördudes selle sõnastuse juurde, kus on lõpus küllalt poeetiline “säte ja mõte”, võib tõepoolest olla niimoodi, et kõlaliselt on see “mis tahes” sobivam. Siin on see romantiline nihe ja see võib olla parem veel. Ma isegi taanduksin ja võib-olla toetaksin Tiit Käbinit.

Kuivõrd härra Käbin ja härra Runnel teineteist toetavad, siis juhatus palub teie nõusolekut panna hääletusele § 154 lõik 2 järgmises redaktsioonis: “Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.” Palun, kas me saame hääletada või keegi protestib? Proteste ei ole. Algab hääletamine. Viime palun veel kord läbi kohaloleku kontrolli! Kohal on 27 assamblee liiget. 

Kes on selle poolt, et § 154 lõik 2 sätestada järgmiselt: “Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega”? Hääletame, palun! Poolt on 28, vastuhääli ei ole. 

Assamblee otsustas muuta § 154 lõigu 2 redaktsiooni. Paragrahvi 154 lõik 2 jäi järgmises sõnastuses: “Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.” Proua Liia Hänni, kas põhiseadus on nüüd valmis?

Kahjuks veel mitte, sest enne lõunavaheaega tõstatati küsimus, kas selline stiil, nagu me nüüd hääletasime § 9 ja mitmesse teise paragrahvi, kus me loetlesime kodanike õigusi, võimaldab aru saada sellest, mida meie põhiseadus taotleb ning milline on kodanike ja mittekodanike õiguslik olukord. Proua Marju Lauristin esitas redaktsioonitoimkonnale ettepaneku kaaluda, kas mitte §-s 9 väljendatud mõtet, et kodanike ja mittekodanike õiguslikku seisundit on võimalik seaduse alusel eristada ja see on võrdne, kui seadus ei näe ette teisiti, korrata kõigis nendes paragrahvides, millele on antud viide §-s 9. Põhjenduseks on asjaolu, et sellises kataloogis võib iga õigust ja vabadust käsitleda eraldi ning sel juhul läheb kaduma informatsioon selle õiguse olemusest või rakendatavusest kodanikele ja mittekodanikele. 

Juhul kui me sellise stiilimuudatuse omaks võtame, lüheneb § 9 lõik 1 ja kõigis nendes paragrahvides, kus me räägime kodanike õigustest, tuleb täpsustus, et kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Võimalik on, et nendes loetletud paragrahvides võib tekkida veel mingeid stiililisi muutusi, aga me võiksime praegu lahendada sellise põhimõttelise küsimuse, kas on otstarbekas paigutada selline täpsustav viide, mis praegu on §-s 9, kõigisse paragrahvidesse, kus räägitakse kodanike õigustest.

Kas neid paragrahve on vaid neli (§ 28, § 29, § 31 ja § 44) või rohkem?

Jah, sest § 48 läks siit välja.

Nii et neli paragrahvi, mida tuleks siis täiendada.

Jah.

Härra Runnel, palun!

Armsad kolleegid! Sel nädalal, mil assamblee täiskogu ei olnud koos, vaatasin ma kõiki neid materjale, mis on selle aja jooksul assamblees kuhjunud. Mul on meeles, kui pedantselt, täpselt tegime esimeses faasis täpsustusi, apellatsioone, ettepanekuid. See oli kõik kella pealt reglementeeritud. Mind hämmastab see praegune suur vabadus tulla nii tohutute, ulatuslike muudatusettepanekutega siinsamas välja ja hakata neid tõsimeelselt arutama. Need argumendid, mis on öeldud § 9 ja sellega seoses olevate paragrahvide kohta, need kartused mittekodanike võimaliku solvumise või tõlgendamisraskuste pärast langevad ära, kui meenutada, et ükski suur seadus ei ole mõeldud, ma ütlen nüüd väga inetult, analfabeetidele. Teatud mõttes on iga kodanik suure seaduse ees analfabeet ja vajab alati juriidilist abi ning selleks on olemas juristid. Kui meie Põhiseaduse Assambleeski kasutasime juristide abi, siis on väga loomulik, et seadusloomest veelgi kaugem kodanik peab ka juristide abi kasutama, kui tal tekib põhiseaduse tõlgendamisel raskusi, aga mitte me ei pea minema selles suunas, et kindlustame end üle iga võimaliku rumala või isegi provokatiivse küsimuse vastu, et seda ennetada. Sellepärast teen küll ettepaneku sellest suurest ümbertegemisest loobuda.

Härra Tarto, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mina olen küll seda meelt, et kui me juba hääletasime § 9 teksti, siis tõepoolest oleks mõistlik see § 9 siia ülejäänud nelja paragrahvi vahele lahti kirjutada. Mina arvan, et see oleks mõistlik. Aitäh!

Proua Lauristin, palun!

Kahjuks lahkus härra Runnel saalist, aga jätkuks tema mõtteavaldusele tulen siiski tagasi selle juurde, mida ka proua Hänni ütles. Tänapäeval toimub infotöötlus kataloogiprintsiibil ja märksõnade printsiibil. Meie seadusi, kui me neid vastu võtame, ja seda põhiseadust hakkavad endas kandma paljud-paljud infopangad, kust neid otsitakse märksõnade kaupa. See täielik tekst, mis on raamatukogus või meie käes, ei ole sellisena üldse nähtav. Me peame hoolt kandma mitte selle eest, et lollid aru saaksid, vaid selle eest, et tarkadel ei tekiks väärarusaamu meie riigist. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Ma tahan uskuda, et probleem on selge ja et me saame otsuse langetada hääletamise teel. Kas olete sellega päri? 

Kes on selle poolt, et vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule täiendada § 28, § 29, § 31 ja § 44 § 9 mõttega, lühendades vastavalt § 9? Hääletame, palun! Poolt on 20, vastu 4. 

Assamblee otsustas täiendada § 28, § 29, § 31 ja § 44 § 9 mõttega, lühendades vastavalt § 9.

Rohkem ettepanekuid praegu põhiseaduse eelnõu teksti kohta ei ole, aga kuna viimane muudatus tuli küll üsna kiirustades, tuleks nende konkreetsete paragrahvide teksti veel vaadata, kas see kõlab stiililiselt hästi või tuleb mõned sõnad ümber tõsta. Ma ei tea, kas redaktsioonitoimkonnale antakse need volitused või peame leidma mingi viisi seda teksti veel teie ette tuua.

Palun, kas keegi protestib, kui me kanname protokolli mõtte, et meie kõigi nõusolekul viib redaktsioonitoimkond loodetavasti täna selle meie otsuse ellu, redigeerides vastavalt nelja paragrahvi (§ 28, § 29, § 31 ja § 44) ja lühendades vastavalt § 9? Palun, kas keegi protestib? Proteste ei ole. Redaktsioonitoimkonnale on need volitused antud.

Proua Hänni, ma palun veel siiski mitte kohale minna! Ma arvan, et mitte üksnes juhatus, vaid kogu assamblee on tänulik redaktsioonitoimkonnale ja eriliselt tänulik selle toimkonna esimehele proua Liia Hännile. Ma arvan, et keegi meist ei kahtle, et viimased kuud olid kõige raskemad just talle. (Aplaus.)

Armsad sõbrad! Ma olen sellest tõepoolest väga liigutatud, aga usun, et selle punktini, kuhu me täna jõudsime, jõudsime kõik koos. See töö siin oli minu jaoks küll väga huvitav ja meeldiv. Meeldiv ka sellepärast, et ma tutvusin nii paljude toredate inimestega. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Esimene päevakorrapunkt on sellega lõppenud ja ma luban, et juhatus annab esmaspäeval meie tehtud parandused üle ülemnõukogule ja Eesti Komiteele. Me läheme edasi teise päevakorrapunktiga, s. o. põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõuga. Me andsime eelmisel istungil redaktsioonitoimkonnale volitused uurida, kas ka selles seaduseelnõus on vaja teha parandusi. Palun uuesti kõnetooli proua Liia Hänni!

Lugupeetud assamblee liikmed! Eelmine kord anti meile tõepoolest ülesanne teha kindlaks, kas põhiseaduse eelnõusse tehtud muudatused ei too endaga kaasa ka muudatusi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõus, sest me muutsime mõningaid paragrahve, mis leidsid kajastamist rakendusseaduses, näiteks seda sätet, mis räägib Riigikogu kvoorumist. Kuid analüüs näitas, et teksti tehtud muudatustest otseselt ei tulene vajadus muuta põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Veelkordsel analüüsil kerkis redaktsioonitoimkonna ette küll mitmeid põhimõttelisi küsimusi. Näiteks see, kas nõue, et riigieelarve on esitatud kolm kuud enne eelarveaasta algust ja kui Riigikogu kahe kuu jooksul ei võta riigieelarvet vastu, siis tulevad uued valimised, ei sea praeguses olukorras, kus rahareform on tulekul, Riigikogu ja tulevast valitsust raskesse olukorda. Kas ei peaks tegema mööndusi selle sätte osas rakendusseaduses? Olukorra analüüs näitas siiski, et õige on jätta need põhiseaduse sätted jõusse ja sellega korrastada Eesti majandust ja rahandussüsteemi, sest üks norm iseenesest on ka programm ja sunnib riigiorganeid pingutama, et põhiseaduse nõudeid täita. Selliseid analüüse oli veel mitmete sätete osas, aga nagu ma juba ütlesin, me ei leidnud väga kaalukat põhjust, et praegu rakendusseadust muuta sel põhjusel, et me muutsime põhiseaduse eelnõu teksti.

Küll aga oli meil vahepeal uuesti kontakt ekspertidega, ka härra Raskiga. Teatavasti andis ülemnõukogu põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu justiitsministeeriumisse juriidilisse ekspertiisi. See ekspertiis on ka põhijoontes teostatud ja härra Rask informeeris meid selle ekspertiisi tulemustest. Ka nende töös koorusid välja ettepanekud rakendusseaduse eelnõu muutmiseks selle mõningate sätete redaktsiooni osas. Need on põhiliselt teksti täpsustavad, aga on ka mõningad sisulised ettepanekud. Me analüüsisime koos neid tehtud ettepanekuid ja leidsime, et osa nendest on põhjendatud, osa rakendusseaduse sätteid vajavad veel kord kaalumist. Tunnistagem ausalt, rakendusseaduse eelnõu ei olnud meie assamblees nii põhjaliku arutluse all kui põhiseaduse eelnõu, mille kohta meil oli mitu sõltumatut eksperdiarvamust. Seetõttu pidas redaktsioonitoimkond otstarbekaks tänaseks ette valmistada põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta veel mõningad ettepanekud, alternatiivsed võimalused, et me selle ülimalt tähtsa dokumendi suhtes saaksime veel kord kaaluda, kas seni kirjapandu on kõige otstarbekam. Sellisel alusel, nagu ma teile kirjeldasin, on redaktsioonitoimkond toonud teie ette oma mõningad ettepanekud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu muutmiseks.

Palun, kas on üldisi küsimusi, enne kui me hakkame vaatama konkreetseid parandusi-täiendusi? Ei ole. Palun, proua Hänni, milline on esimene probleem, mille me peaksime läbi arutama ja otsustama?

Esimene probleem puudutab § 2, mis räägib põhiseaduse jõustumise hetkest. Meie eelmise redaktsiooni kohaselt jõustub põhiseadus Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega Vabariigi Valimiskomisjoni poolt. Juba eelmisel korral jäi õhku küsimus, milline õiguslik režiim kehtib Eestis peale seda, kui põhiseadus on rahvahääletusel heaks kiidetud ja kuni toimuvad Riigikogu valimised. Kui me valime põhiseadusliku riigivõimuorgani, siis on päris loomulik nõue, et põhiseadus vähemalt selles osas, mis reguleerib Riigikogu valimisi, oleks jõus juba enne valimisi, sest põhiseaduses on kirjas, kes valivad, millistele nõuetele peavad vastama Riigikogu kandidaadid, kui suur on Riigikogu, milline on valimissüsteem Riigikogu valimistel. Sellest tulenevalt ja ka muudel põhjustel me leidsime, et ei ole otstarbekas põhiseaduse jõustumist otseselt seostada Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega, vaid selle uue õiguskorra alused me peaksime jõustama niipea, kui rahvahääletuse tulemus on positiivne. See, mis saab senistest riigivõimuinstitutsioonidest, kuidas toimub üleminek ühelt riigikorralduselt teisele, on rakendusseaduse edasistes sätetes kirjas. Nii et sellist olukorda, et meil tekib järsk hüpe põhiseaduse jõustamisega, ei teki. Küll aga hakkab põhiseadus kui õigussüsteemi korrastav jõud toimima juba sellest hetkest, kui rahvahääletuse tulemus on selgunud. Selle tõttu ongi ettepanek teha § 2 lõigus 1 asendus: “Põhiseadus jõustub põhiseaduse rahvahääletuse tulemuste väljakuulutamisele järgnevast päevast.”

Palun küsimusi! Kas keegi soovib sõna? Härra Leisson!

Lugupeetud proua Hänni! Põhiseadus sätestab, et iga seadusandlik akt jõustub pärast selle avaldamist. Ma olen väga nõus sellega, et põhiseadus jõustub põhiseaduse rahvahääletuse tulemuste väljakuulutamisele järgnevast päevast. Kas tulemustega koos ei tuleks ka siis põhiseadus avaldada? Või ei ole seda vaja sätestada?

Enne kui toimub rahvahääletus, tuleb kindlasti avaldada põhiseaduse eelnõu tema lõplikul kujul, nii nagu see nüüd on välja kujunenud meie praeguse töö tulemusena. Seetõttu ei ole ilmtingimata vaja peale rahvahääletust veel uuesti esitada nõuet, et põhiseadus oleks avaldatud, sest see on rahvale teadmiseks esitatud juba enne rahvahääletust.

Rohkem küsimusi ei ole ja sõnavõtjaid pole ka registreerunud. Me saame asuda hääletama. Vabandust, härra Adams, kas kõneks on sõna tarvis? Härra Adams, palun kõnepulti!

Lugupeetud kolleegid! Minu arvates on probleemid §-ga 2 keerulisemad, kui me endale hetkel ette kujutame. Ma tahan juhtida teie tähelepanu mitmele asjaolule. 

Kõigepealt, see mõte, mis on väljendatud § 2 lõigus 1. Siin on kaks konkureerivat versiooni, kunas hakkab mingi osa põhiseadusest jõustuma. Eelnev kontseptsioon oli, et Riigikogu valimiste lõppemisest, ja teine oli, et põhiseaduse vastuvõtmisest rahva poolt. Ma pooldan väga seda versiooni, mis on praegu siin antud, samadel põhjustel, mida proua Hänni nimetas. Ma arvan ka, et praegu tuleks § 2 lõigu 1 sõnastuse järgi ka korrigeerida rakendusotsuse viimast paragrahvi, selle lõiku 1: “Käesolev seadus jõustub rahvahääletusel vastuvõtmise hetkest.” See on õige, aga defineerime siis ka, et vastuvõtmise hetk on rahvahääletuse tulemuste väljakuulutamine. Tuleb ümber sõnastada.

Edasi, järgmise lõigu juures tekivad mul väga tõsised kahtlused. Kõigepealt on siin lõiguga 2 sisse toodud printsiip, mis on mulle väga sümpaatne. See on põhiseaduse järkjärgulise jõustumise printsiip, vastavalt reaalsetele võimalustele. Aga erandid, mis siin on toodud, on ainult § 80 punkt 4 ja § 81. Kõigepealt, ma ei ole kindel, et see loetelu peab olema just nii lühike. Isegi kui me jääme selle juurde, et see loetelu on nii lühikene, et me ei pea seda pikendama, siis me peaksime tegema ühe teise täienduse, tõenäoliselt veel täiendava lõike sellele paragrahvile või isegi eraldi paragrahvi. 

Minu arvates on vaja sõnastada selline printsiip, et mitte ühegi jõustunud põhiseaduses ettenähtud ametikoha või seal kirjeldatud institutsiooni (ma mõtlen näiteks presidendiametit, ma mõtlen õiguskantsleriametit, ma mõtlen näiteks niisugust institutsiooni nagu Riigikohus jne.) põhiseaduses ettenähtud õigused ja kohustused ei lähe automaatselt üle ühelegi teisele ametiisikule või institutsioonile, mis on olemas enne põhiseaduse jõustumist, s. t. praegu, mis tõenäoliselt peavad töötama, kuni vastav põhiseaduses toodud analoog on moodustatud. Ainuke erand selles nimekirjas oleks Riigikohus, juhul kui see printsiip saab vastu võetud. Paragrahvi 3 alternatiivis on nimetatud, et kuni Riigikohut ei ole, siis tema ühte ülesannet, nimelt anda arvamust selle kohta, kas mingisugune õigusakt on põhiseadusega kooskõlas või ei, võiks täita olemasolev ülemkohus. 

Nii et ma teen ettepaneku avaldada selles küsimuses arvamust. Mul ei ole kahjuks pakkuda head versiooni selle paragrahvi täiendamiseks või eraldi paragrahvi. Peale selle ei ole ma kindel, kas assamblee enamus jagab minu kahtluste printsiipe. Ma võin tuua ainult mõne näite ajaloost. Üks näide on olnud ka Eesti ajaloos. Nimelt, kogu meie ajaloo või, ütleme, õiguskorra sassiminek 1933. aastal algas sellest, et riigivanema uued ülesanded jäid vanale riigivanemale, s. t. tema õigused ja kohustused n.-ö. ajutiselt, üleminekuajal, jõustusid veel enne, kui vastava protseduuriga oli inimene valitud. Sellest hakkas see peale. Analoogilisi näiteid üleminekuaegade ohtlikkusest võin tuua ka mujalt. Ma arvan, et see oht ei ole ka Eestis täielikult välistatud. Järjest teravnevas, ma ütleksin, et sisepoliitiliselt teravamaks minevas olukorras ei ole välistatud katsed, et üks või teine institutsioon või isik teeb katset võtta omale kellegi teise või teise institutsiooni õigusi ja kohustusi, mida tal algselt olnud ei ole. Nii et ma kordan, et ma ei pea seda ohtu täiesti võimatuks. Peale selle nõuab minu arvates ka lihtsalt juriidilise konstruktsiooni täiuse taotlus sellist täiendust, sest see küsimus esitatakse meile igal juhul. Tänan!

Suur tänu, härra Adams! Palun, kas on veel sõnavõtusoove? Härra Kask, palun!

Austatud kolleegid! Minule tuli see muudatus ootamatusena täna hommikul redaktsioonitoimkonnas, enamikule kohalolijatest tuli see ootamatusena kindlasti veel hiljem. Aga selle üle tuleb põhjalikult järele mõelda küll. Kummalgi variandil – endisel ja uuel – on omad plussid ja miinused. Uue variandi ohtudest on natuke räägitud. Ma räägin natuke konkreetsemalt, ühe konkreetse näite varal. 

Millise staatuse omandab pärast põhiseaduse rahvahääletamist ülemnõukogu? Kas ta on kõrgeim riigivõim Eestis või ei ole? Põhiseaduse järgi ei ole, sest põhiseaduse üks paragrahv ütleb, et kõrgeim seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Samal ajal kehtivad endised seadused, mis ütlevad, et ülemnõukogul on kõrgeim seadusandlik võim. Kahtlemata tekib ühtedel jõududel kiusatus – kui seda kiusatuseks võib nimetada – rakendada ülemnõukogu kohta neid põhiseaduse sätteid, mida rakendatakse Riigikogu kohta. Teiste sõnadega, transformeerida ülemnõukogu kas vaikselt või päris avalikult Riigikoguks. Võib-olla väga süütu näide on, kas ülemnõukogu hakkab seaduste vastuvõtmisel rakendama lihthäälteenamuse reeglit või seda vana nõukogudeaegset absoluutse enamuse reeglit. Ma ei ole kindel, et me kõik seda ühtemoodi mõistame. 

Veelgi enam, asi läheb edasi siis, kui tekib küsimus, kas ülemnõukogul on õigus, nii nagu põhiseaduses ja põhiseaduse rakendamise seaduses on öeldud, algatada põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse muutmist. Loogiliselt öeldes peaks see õigus kõrgeimal seadusandlikul võimul olema. Võib tekkida näiteks vajadus korrigeerida põhiseaduse rakendamist. Kui väga äärmuslikku näidet tuua, siis pärast rahvahääletust võib näiteks mingi välisriik meile kallale tungida, tehes võimatuks põhiseaduse rakendamise seaduses ettenähtud tähtaegadel valimiste läbiviimise või vähemasti tekitades väga pingelise vajaduse nende edasilükkamiseks. 

Küsimusi tekib palju ja kahtlemata on mitmeti tõlgendamise võimalus ohtlik. See muudatus, mis me tegime, on väga suur. See on väga kaugele ulatuva kontseptsioonilise iseloomuga. Ma pean tunnistama, et me ei tea, kuidas hääletada. Tänan!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Paljudele küsimustele aitab vastata see, kui te vaatate § 2 tervikuna, ka neid järgmisi lõike, mida muudetud ei ole. Kohalt saavad sõna härrad Salum ja Erm. Härra Salum, palun!

Paragrahvi 2 lõik 1 on väga hästi sõnastatud ja sobib igati. Mis puutub lõiku 2, siis sellega on omad probleemid ja viidetega §-dele 3 ja 4 samuti. Jüri Adams rääkis üleminekuaja ohtudest. Paragrahvis 3 ongi alternatiivina see oht sees. Kui Riigikohut ei ole, siis selle moodustamiseni otsustab õigussätete vastavuse üle põhiseadusele ülemkohus, tähendab, vana institutsioon jätkab oma tegevust. See võib piduriks saada. Nii et see alternatiiv §-s 3 peaks sisaldama, et vaidluse korral õigusakti vastavuse üle põhiseadusele otsustab küsimuse Riigikohus, selle moodustamiseni võiks ülemkohtu asemel olla Põhiseaduse Assamblee. 

Mis puutub § 4 viitesse, siis mitte ülemnõukogu ei kuuluta välja Riigikogu valimisi, vaid nagu Eesti Kongressi teise istungjärgu otsus üleminekuaja valitsemise korra alustest ütleb, peaks juhinduma ikkagi Eesti Kongressi otsusest ning koostöö Eesti Komitee ja ülemnõukogu vahel oleks vaja institutsioneerida, nagu XIV peatükk selles otsuses fikseerib. Nii et mitte ainult ülemnõukogu, vaid ülemnõukogu ja Eesti Komitee koos. Alles uue Riigikogu valimise tulemuste väljakuulutamisega kaotavad mõlemad oma ülesanded. Nii et ikka koostöö peaks olema. Tänan!

Kõneks on palunud sõna härra Runnel. Palun kõnepulti!

Austatud juhataja! Kallid kolleegid! Ma julgesin tulla siia pulti selleks, et avaldada oma täielikku segadust ja nõutust ning oma mõningat selget arusaamist. Meie töö viimane faas, mis puudutab rakendusseadust ja sellega tegelemist, on minule siiski solvav, see on kogu assambleed solvav. Siin on mööda mindud kõikidest protseduurilistest kokkulepetest ja esialgsetest normidest. See, mis meie laual on, ei ole ju mingisugune parandatud variant. Kes on seda parandanud? Töökorraldus oli ju ikka niimoodi, et alguses väiksem grupp töötab, siis assamblee tervikuna vaatab selle läbi ja siis on veel redaktsioonitoimkond, kellele on abiks juristid, konsultandid. 

Nüüd on siis asi niimoodi, et kogu meie töö on peaaegu algkoolilaste harjutustööna nurka visatud ja mingi ringkond on võtnud endale volituse esineda ülima või ülema jõuna, kes surub peale oma mingisugust tahet. Välja on jäänud see kommunistide küsimus, mida me oleme siin hääletanud. Nii on kogu see asi moondunud. See on halvasti loetaval kollasel paberil, nii et ei saagi võrrelda. Ühesõnaga, hääletame totaalselt selle asja poolt. Minu meelest on see alatu, kõlvatu ja selle asjaga normaalselt tegelemiseks peaks olema taastatud assamblee liikmete au ja väärikus, õigus tegelda selle tööga, mis meile on antud. Või teine variant: lihtsalt hääletada kas poolt või vastu ja loobuda igasugusest mõtlemisest. See mõtlemise mängimine sellises faasis on mõnitav. Ma julgen seda öelda. Sellega ei saa leppida. Ma ei hakka rohkem häält tõstma, aga olen sügavalt liigutatud kurvas mõttes, et mõned meie kaasvõitlejad on kavaluse pärast püüdnud teisi üle mängida või nn. mõistlikule kompromissile kutsuda, minu meelest vääritute võtetega. Tänan!

Lugupeetud kolleegid! Teie eest oskuslikult varjudes leppis juhatus eelmisel istungjärgul kokku ja me hääletasime, et redaktsioonitoimkonnal on volitused meie poolt välja töötatud dokumente uurida ja uurida ka rakendusotsuse eelnõu. Ka tänasesse päevakorda on see sattunud juhatuse salakavala plaani tulemusena, mille pärast ma muidugi vabandust palun. Kuid juhatus katsub oma vigu parandada sel teel, et pärast seda, kui kõnepuldist on kõnelnud härra Hallaste ja sõna saanud ka härra Erm, me paneme hääletamisele küsimuse, kas assamblee soovib põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu muuta. Kui vastus on negatiivne, siis loomulikult ei ole meil mõtet edasi arutada neid ettepanekuid, mida redaktsioonitoimkond on meile esitanud, kuid ma kordan, et redaktsioonitoimkond tegi seda meie kõigi palvel. Kellele on olukord segane, palun lugeda eelmise istungi stenogrammi. Härra Hallaste, palun kõnepulti!

Lugupeetud härra juhataja! Austatud kolleegid! Meil on tõepoolest võimalik valida kahe võimaluse vahel: kas me hakkame tegelema põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõuga, mis meile on täna kätte jagatud, ja arutame läbi siin sees olevad alternatiivid ning võtame selles suhtes vastu oma otsused hääletamise teel, või läheme kergema vastupanu teed ja ütleme, et me oleme korra selle küsimusega juba tegelnud, meile aitab, ja las nüüd ülemnõukogu tegeleb selle rakendusotsusega, sest meie oleme oma töö juba ära teinud. Muidugi on võimalikud mõlemad lahendused. Nagu me äsja kuulsime Tõnu Antoni suust, juhatus paneb selle küsimuse ka niimoodi hääletusele. Ma ei arva aga, et oleks parem, kui me jätaksime põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu viimistlemise ülemnõukogu hooleks.

Kui me anname selle üle, siis peaks see olema võimalikult heal kujul, nii et ülemnõukogu võiks selle vastu võtta nii, nagu assamblee selle esitanud on. See oleks kindlasti ka poliitiliste pingete alandamisel Eestis kasulik, kusjuures ülemnõukogu peaks selle panema muidugi rahvahääletusele. Kui nüüd tuleb hääletus, kas me tegeleme sellega ise või läheme ära koju, kuulutades sellega Põhiseaduse Assamblee töö lõppenuks, teen ettepaneku võtta end kokku ja hääletada selle poolt, et tegelda rakendamise seaduse eelnõuga edasi. Muidugi, väljas paistab päike ja kindlasti oleks meil kõigil meeldiv kiirelt koju minna, kuid püüdkem end kokku võtta. Mis puutub sellesse, et me oleme rakendamise seadusega juba kunagi tegelnud, siis me oleme põhiseadusega tegelnud juba septembri lõpust peale, aga see ei takista meid täna veelgi põhiseadusega tegelemast.

Tulen nüüd konkreetsete alternatiivide juurde. Mulle meeldib see, mis on kirjutatud §-s 2: põhiseadus jõustub põhiseaduse rahvahääletuse tulemuste väljakuulutamisele järgnevast päevast. See on selge jutt. Niipea, kui rahvahääletus on toimunud, on Eesti rahval olemas uus põhiseadus. Tõepoolest, kõiki selle sätteid ei ole võimalik kohe rakendada. Nende sätete osas tekib ilmselt probleeme, kusjuures probleemid on suuremad või väiksemad sõltuvalt sellest, kas me valime põhiseaduse rakendamise seaduse §-s 3 põhiteksti või alternatiivi. Kui me valime põhiteksti, on probleemid väiksemad ja üleminek on sujuvam ning paljud probleemid teadvustuvad tegelikult alles 1994. aasta alguses. Kui me valime alternatiivi, siis põhiseadus jõustub kohe ja kõik õigusaktid, mis on sellega vastuolus, kaotavad kehtivuse. Esialgu tekitab see kindlasti segadust, kuid nii nagu majanduse vallas käsumajanduselt turumajandusele üleminek tekitab vahepeal väga valusa hetke, kui on päris paha olla, kuid ilma selleta ei saa, nii ka siin ei saa ilma selleta, et põhiseadus ikkagi jõustuks ja me vahetaksime seda õigussüsteemi, milles me oleme. 

Peet Kask tõi siin ühe argumendi, et mis saab siis, kui tuleb sõda. Ma arvan, et veelgi halvem on siis, kui tulevad mingid rahutused, mis takistavad rahvahääletuse läbiviimist ja meil põhiseadus üleüldse ei kehti. Rahvahääletus on ära olnud, aga põhiseadus ei kehti. Siit kerkib küsimus, mis siis kehtib. Ja see probleem ei ole sugugi vähem halb. Ma arvan, et meil tasub toetada §-s 2 seda uut varianti, seda parandust, mis on tehtud, ja hääletada see sisse. Aitäh!

Suur tänu! Härra Erm, palun!

Lugupeetud assamblee liikmed! Tahan ka mõne sõnaga seda probleemi puudutada. Kõigepealt tekkis mul niisugune retooriline küsimus. Kuulates härra Kase sõnavõttu, võis sealt välja lugeda, et vahepeal tekiks nagu põhiseaduslik vaakum. Tähendab, tegelikku vaakumit ju ei teki. Me nagu isegi otsustasime siin, et meil kehtib 1938. aasta põhiseadus ja selle asemel saab kehtima uus põhiseadus. Nii et seda hirmu, et Eesti NSV põhiseaduse alusel võim üle võetakse, nagu ei peaks väga tõsiselt võtma. 

Aga kui konkreetselt rääkida nendest paragrahvidest, siis on kaks põhimõttelist võimalust põhiseaduse rakendamiseks. Esimene võimalus on tõesti etappide kaupa seda rakendada, ühesõnaga öelda, missugused paragrahvid või peatükid esimesel etapil, teisel etapil, kolmandal etapil, kuupäevade kaupa paika panna. Kuid ma toetaks siiski ka seda varianti, mis on siin §-s 2 toodud, et hakkab jõustuma rahvahääletuse väljakuulutamisele järgnevast päevast, ja siis tuleks loetleda need erandid, mis ei hakka jõustuma. Omaette küsimus on see, kes esineb kohtu rollis, seni kui ei ole Riigikohut. Minu isiklik arvamus on, et seda rolli võiks täita ka Põhiseaduse Assamblee kui põhiseaduse autor. Tema oskab tegelikult põhiseadust kõige paremini tõlgendada. Tänan!

Suur tänu! Ma lubasin, et me hääletame küsimust, kas assamblee soovib tegelda põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu parandamisega. Palun läbi viia kohaloleku kontroll! Me hääletame seda küsimust. Kohal on 31 assamblee liiget. 

Kes on selle poolt, et vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekutele arutada põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu muutmist? Hääletame, palun! Poolt on 28, vastu 1.

Me jätkame arutelu teises päevakorrapunktis. Paragrahvi 2 kohta me kuulasime ära mõned kõned ja mõned sõnavõtud. Ma palun uuesti kõnetooli proua Liia Hänni, selleks et ta kommenteeriks neid vastuväiteid, kahtlusi, mida assamblee liikmed avaldasid. Paragrahvi 2 lõiked 1 ja 2.

Lugupeetud kolleegid! Nagu hästi teada, on kõige raskem kirjeldada üleminekuprotsesse, aga selline ülesanne meil praegu just on. Paragrahvi 2 kõiki lõike tuleb tõepoolest vaadata koos, sest nende koosmõjus selgub, kuidas Eestis üks riigikorraldus, riigi- või muu süsteem asendub teisega. See peaks olema mitte evolutsiooniline pööre, kus ühel päeval kehtivad üks õigussüsteem ja riigivõimuinstitutsioonid ning teisel päeval lakkavad nende volitused ja asemele kohe midagi astumas ei ole, vaid üleminek, kus järk-järgult, vastavalt sellele, kuidas põhiseadus tegelikult rakendub, kuidas seda kohaldatakse, asenduvad praegused võimuinstitutsioonid põhiseaduslikega. 

Härra Adams väitis, et tuleks eraldi sätestada, et volitused ei lähe üle automaatselt. See on siin ka kirjas. Kogu riigivõimu ülesehitus hakkab rahvaesinduse valimisega ja on öeldud, mis ajani kestavad ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitused. Need lakkavad olemast sel hetkel, kui valitakse Riigikogu, kellest lähtuvalt hakkavad moodustuma teised riigivõimuinstitutsioonid. Koos Riigikoguga valitakse meie praeguse eelnõu kohaselt ka Vabariigi President. Nii et edasine riigivõimu ülesehitus hakkab lähtuma nendest kahest institutsioonist. Samal ajal reglementeerib praeguste riigivõimuorganite tööd ja nende kestust ka see säte (s. o. § 9), mis ütleb, et põhiseaduse jõustumine ei too iseenesest kaasa seniste riigiorganite töötajate töösuhete lõpetamist, s. t. need institutsioonid põhiseaduse jõustumisel veel kestavad. Need kestavad seni, kuni põhiseaduse alusel kas lõpetatakse nende tegevus või moodustatakse uued põhiseaduslikud institutsioonid.

Ülemnõukogu staatus peale rahvahääletust – selle küsimuse püstitas härra Kask. Siin võib ka viidata praeguse eelnõu § 2 lõigule 3, kus on selgelt öeldud, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitused lõpevad Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega. Me ei pruugiks praegu hakata vaidlema selle üle, kumb nendest on õigem, kas on vaja nende vahekord seadustada, seaduslikult reguleerida. Meil tuleb üheskoos see praegune koorem vedada sinna punkti, kus saab hobuseid vahetada.

Kas ülemnõukogu kohta võib rakendada Riigikogu sätteid? Ma arvan, et see oleneb eelkõige ülemnõukogust endast kui seadusandlikust kogust, kes võib oma töö korrastamisel kindlasti põhiseadusele tugineda. Ma ei näe selles midagi halba. Kas ülemnõukogu peaks muutma rakendusseadust? Me ei peaks taotlema seda, et rakendusseadust võiks muuta kohe peale rahvahääletust. Pigem peaksime taotlema seda, et rakendusseadus oleks piisavalt paindlik, et ta võimaldaks lahendusi ka sellistes olukordades, mis on ootamatud.

Härra Runneli etteheitele härra Anton juba vastas. Rakendusseaduse eelnõu läbitöötamine tehti redaktsioonitoimkonnale ülesandeks ja vastavalt sellele me teie ette oma ettepanekutega tulime. Kuid nagu ikka, on töö käinud kuidagi kiirustades ja § 2 lõik 1 vajab täpsustamist, sest põhiseaduse rahvahääletuse tulemus veel iseenesest ei määra põhiseaduse jõustumist, sest nõue on, et see tulemus oleks põhiseaduse suhtes positiivne. Sellepärast võiks § 2 lõik 1 olla järgmises redaktsioonis: “Põhiseadus jõustub põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast.” Sel juhul me arvestame ka seda, mis on öeldud §-s 1.

Kas § 2 lõigus 2 sisalduv loetelu võiks olla ulatuslikum? Kahtlemata võiks, sest põhiseaduse erinevaid sätteid ei saa ilmselt kohaldada kohe järgmisel päeval, need vajavad teatud ettevalmistust. Aga sellise programmilise sätte sissekirjutamist, kuigi me seda alguses ekspertidelt taotlesime, me ei saavutanud, sest see nõuaks tõepoolest kogu kehtiva õigussüsteemi väga põhjalikku analüüsi. Kahjuks ei olnud sellise lühikese aja jooksul ei redaktsioonitoimkond ega eksperdid võimelised seda tegema. 

Selliste märkustega võiks praegu lõpetada või langetada otsus § 2 kohta.

Härra Adams, kas on küsimusi? Suur tänu, proua Hänni! Härra Adams, sõnavõtt kohalt.

Mul on tunne, et ma enne esinesin proua Hänni jaoks vist piisavalt segaselt, sest ma ei suutnud oma mõtet kohale viia. Ma praegu kirjutasin kiires korras välja, milliseid institutsioone ja milliseid kõige tähtsamaid ametimehi nimetab põhiseadus. Sain kokku sellise nimekirja. Meil on kõigepealt Riigikogu, Riigikogul on esimees või juhataja (ma ei mäleta, kuidas see meil jäi), president, on olemas valitsus, ametimeestest peaminister ja üksikud ministrid, siis muud institutsioonid, mis on määratud, on näiteks Eesti Panga Nõukogu, riigikaitsenõukogu, Riigikontroll, Riigikohus ja niisugused ametimehed nagu kaitseväe juhataja, õiguskantsler, riigikohtunikud jne. Minu ettepanek on selline, et kui me jääme selle printsiibi juurde, et põhiseadus jõustub tervikuna selle vastuvõtmise hetkest, et me siis täiendaksime oma rakendusseaduse projekti ühe mõttega, mida ma ei suuda praegu siin üksi sõnastada. Mõte oleks see, et mitte ühelgi ametimehel, kes on ükskõik kelle poolt määratud ametisse enne põhiseaduse jõustumist, või ühelgi institutsioonil, näiteks Eesti Kongressil või ülemnõukogul, ei oleks võimalust väita, et temal on nüüd kõik täpselt need õigused ja kohustused (kohutustest me võime veel rääkida, aga kindlasti mitte õigustest), kui on tulevikus moodustataval põhiseaduslikul institutsioonil. Tänan!

Härra Adamsi sõnavõtus tõstatatud murele annab ju vastuse rakendusseaduse § 6, kus on toodud needsamad ametiisikud, kelle loetelu andis härra Adams. Kui sellest loetelust on veel keegi välja jäänud ja kui on tõesti hirm, et ülemnõukogu või Eesti Kongress võib hakata Riigikogu ennetama, siis tuleb seda loetelu tõesti täiendada. Aga ma küll arvan, et praegusel kujul on see küsimus vähemalt osaliselt §-s 6 lahendatud.

Tänan, proua Hänni! Paragrahv 6 on kindlasti täiesti vajalik. Selles ei ole küsimus. Kuid mina arvan, et põhimõtteline parandus või täiendus on siiski vajalik. Ma kordan üle Eesti ajaloo minu arvates ühe kurvema momendi. 1933. aastal sai uue põhiseaduse järgi uues põhiseaduses ette nähtud äärmiselt suured riigivanema volitused, mis oleksid olnud poliitiliselt õigustatud ainult üldrahvaliku valimisega, ajutiselt mõneks kuuks kuni valimiste läbiviimiseni enda kätte juhuslikult sel hetkel juhusliku koalitsiooni tulemusena peaministriks saanud Konstantin Päts. Sellest algas täiesti teine tee. See oli minu mõte. Ma oleksin tahtnud, et kas või täiesti teoreetiline võimalus oleks meil välistatud.

Lugupeetud kolleegid! Meie arutelu on suundumas tupikteele. Ma tahan väljendada veendumust selles, et ühelgi meist ja ühelgi poliitilisel jõul ei tasuks loota üksnes põhiseadusele või põhiseaduse rakendamise seadusele, ise peab ikka ka mees olema. Sellepärast on täiesti võimatu kirjutada kõiki nähtusi kas põhiseadusesse või põhiseaduse rakendamise seadusesse. Ma tahan loota, et Eestis jätkub poliitiliste jõudude tegevus ka pärast assamblee tegevuse lõppu. Kas on võimalik, et me hääletamise teel otsustame, kas assamblee jääb selle variandi juurde, mis on üle antud nii ülemnõukogule kui ka Eesti Kongressile, või soovib seda muuta vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule? Härra Runnel, palun!

Ma julgen teha ettepaneku konstruktiivseks viieminutiliseks vaheajaks, et siiski redaktsioonitoimkond ja Jüri Adams natuke koos mõtleksid, kui seda tohib.

Kui puudu on viis minutit, siis loomulikult selle viis minutit assamblee leiab. Aga mul oleks palve, et vaheaega, kui selleks on vajadus, taotleks proua Hänni. Lugupeetud kolleegid! Järgneb kümme minutit vaheaega. Me jätkame tööd kell 16.30.

Vaheaeg

Lugupeetud kolleegid, palun istuge oma kohtadele! Teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 22, alles on seega jäänud eriti visad assamblee liikmed. Proua Liia Hänni, jätkame §-ga 2. Palun kõnepulti!

Lugupeetud kolleegid! Vahepeal jõudsime sellise tulemuseni, et täpsustasime §-s 2 kirjapandud redaktsiooni ja otsustasime, et see printsiip, mida püüdis sõnastada härra Adams ja mis seisneb selles, et ükski praegu tegutsev riigivõimuinstitutsioon ei saa automaatselt omandada põhiseadusliku riigivõimuinstitutsiooni volitusi, leiaks käsitlemist eraldi, mitte §-s 2, vaid näiteks § 9 järel, ja praegu tuleks otsustada § 2 tekst. Meie lõigu 1 redaktsioon on järgmine: “Põhiseadus jõustub põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast.” Lõigus 2 on kõik sama, välja arvatud viide, mis peab olema mitte §-le 4, vaid §-le 5, kuna siin muutus numeratsioon. Lõigud 3 ja 4 on samal kujul, nagu need olid esialgu.

Lugupeetud kolleegid! Kas me võime hääletamise teel otsustada, kas me toetame § 2 osas redaktsioonitoimkonna ettepanekut muuta põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu? 

Kes on selle poolt, et vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule muuta põhiseaduse rakendamise eelnõu § 2 lõike 1 ja 2? Hääletame, palun! Poolt 27, vastuhääli ei ole. 

Assamblee on otsustanud redigeerida § 2 lõike 1 ja 2 vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule. Proua Liia Hänni, palun uuesti kõnepulti! Vist on §-s 3 järgmine muudatus.

Järgmine ettepanek puudutab meie eelmise redaktsiooni § 2 lõiku 2. Meil on ettepanek teha sellest omaette paragrahv, sest see puudutab eraldi teemat, s. o. õigusaktide kehtivust põhiseaduse jõustumise järel. Siin on meil ettepanek kaaluda kahte alternatiivset võimalust. Küsimus on kahes võimalikus ja erinevas tees, kuidas hakata kujundama õigussüsteemi ja uut seadusandlust peale põhiseaduse kehtestamist. 

Meie esialgses redaktsioonis oli ette nähtud selline viis, et need õigusaktid, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega, jäävad jõusse seni, kui nad tühistatakse või viiakse vastavusse põhiseadusega. Selline tee tähendaks, et me anname kehtivatele seadustele põhiseadusega võrreldes teatud prioriteedi põhiseaduse rakendamise hetkel, kuid samal ajal nõuame, et iga konkreetse õigusakti kohta tuleks langetada otsus, kas see kehtib või ei kehti. Meie eelmises redaktsioonis puudus mingi lõplik tähtaeg, mille jooksul tuleks kogu seadusandlus põhiseadusega kooskõlla viia. Kui nüüd valida selline hääletamisviis, et me anname teatud prioriteedi kehtivatele seadustele, siis ilmselt on otstarbekas kehtestada lõpptähtaeg, millest alates ei tohiks olla jõus seadused ja muud õigusaktid, mis on vastuolus põhiseadusega. Selleks tähtajaks on välja pakutud 1993. aasta 31. detsember. 

Teine võimalik valik on selline, et niipea kui põhiseadus jõustub, ei rakendata enam neid õigusakte, mis on vastuolus põhiseadusega, s. t. need kehtivad ainult selles osas, kui need ei ole vastuolus põhiseadusega. Sellisel juhul on üleminek ühelt õigussüsteemilt teisele palju järsem, sest ilmselt paljud praegu kehtivad õigusaktid ei ole kooskõlas põhiseadusega ja nende need sätted, mis on vastuolus, lakkavad kehtimast ja vastav õiguslik regulatsioon loomulikult samuti. See tähendab kindlasti järsemat üleminekut, kuid lõpptulemusena võib kogu õigussüsteem minna kiiremini põhiseadusega kooskõlla. 

Nii et me peaksime oma otsustuse langetama nende kahe võimaliku alternatiivi vahel. Alternatiivi puhul tuleb kõne alla ka see, et kui tekivad vaidlused, kas õigusakt on kooskõlas põhiseadusega või mitte, peaks Riigikohus või põhiseaduse järelevalve kohus ütlema oma sõna ja seni, kuni Riigikohus veel puudub, võiks selline õigus olla ka ülemkohtul. Siin kõlas ettepanek, et seda rolli võiks täita ka Põhiseaduse Assamblee. Ma arvan, et see ei ole otstarbekas, kui kogu, mis on moodustatud kahe esinduskogu esindajatest, võtaks endale kohtu rolli. Pigem peaksime usaldama ülemkohut, sest ma usun, et praeguses olukorras püüab ka see institutsioon käituda võimalikult erapooletult ja seadusele tuginedes. See on § 3 kommentaariks kõik.

Härra Salum, palun!

Küsitavaks muutub see heausklikkus, et küll ülemkohus otsustab seadusele vastavalt. Me näeme, kuidas nõukogulikud institutsioonid püüavad pidurdada põhiseaduse rahvahääletusele panekut ja kõiki taolisi asju. Paneksime hääletusele, et kuni ei ole Riigikohut, otsustab need vaidlusküsimused ikkagi Põhiseaduse Assamblee. Siin ei ole tegemist seaduserikkumisega, vaid seaduse tõlgendamisega ja sellega on Põhiseaduse Assamblee tegelnud juba üle poole aasta. Nii et kompetentsemat ja autoriteetsemat institutsiooni ei ole. See tuleks ikka läbi hääletada. Tänan!

Mul on ka väike kommentaar. Alustan sellest, millest oli just juttu. Õigusemõistmist teostab siiski kohus ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et kohtunikud peavad olema juriidilise haridusega. Õigusemõistmine, seda enam põhiseaduse tõlgendamine, on küllaltki spetsiifiline valdkond. Ettepanek anda see ajutiselt ühele organile, kes, tõsi küll, on moodustatud põhiseaduse väljatöötamiseks, ei kõlba mitte kuskile. 

Nüüd nende kahe variandi juurde. Esimene variant: põhiseadusega vastuolus olevad aktid on jõus seni, kuni neid ei ole tühistatud või muudetud. Ma arvan, et see toob kaasa väga palju komplikatsioone, sest tõenäoliselt ei ole eriti keerukas leida üles põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi, millele tuginedes saab teha küllaltki kasulikke tehinguid, ja kui hiljem need seadused tühistatakse, jääb tehing jõusse, sest seadus oli tol ajal jõus. Nii et alternatiiv on palju kindlam ja ma arvan, et see tuleks vastu võtta. Lõike 1 juures on veel see asjaolu, et kõik aktid, mis on vastuolus põhiseadusega, tuleks kas muuta või tühistada. See tähendab, et selle tähtajani, mis on märgitud – 31. detsembrini 1993 –, peaks Riigikogu tegelema ainult nende probleemidega, tal ei jätkuks millekski muuks aega. Tänan!

Kõneks soovib sõna härra Adams. Palun!

Lugupeetud assamblee liikmed! Kolleegid! Ma tahan juhtida tähelepanu, et see otsus, mida me praegu siin teeme, on võib-olla üks kardinaalsemaid otsuseid, mida me üldse teeme, ja määrab aastateks meie ühiskonna arengu ja arvatavasti ka rahva käekäigu. Selle, just nagu eriti mitte midagi väljendava sõnastuse taga on tegelikult väga suured filosoofilised lahknemised.

Esimene lahknemine seisneb selles, et maailmas on kujunenud välja kaks korda, kuidas suhtuda vanadesse õigusaktidesse, kui uued peale tulevad. Normaalne tsiviliseeritud lääneriikide komme on selline, et keegi ei tegele vanade õigusaktide tühistamisega. Lihtsalt kirjutatakse uus õigusakt peale, selleks ongi ühiskond koolitanud juristid ja muud asjatundjad, kes ütlevad, milline õigusakt momendil kehtib. Näiteks Inglismaal kehtib saja aasta vanustest õigusaktidest veel mingisugused kaks-kolm lõiku, kuid ülejäänu on pretsedentidega tühistatud. 

Teise traditsiooni järgi need vanad õigusaktid tühistatakse. Nõukogude ajal viidi see täiuslikkuseni. Oli võimalik, et kehtisid korraga kaks teineteisele risti vastukäivat õigusakti (ma võin selle kohta ka näiteid tuua, need on täiesti pretsedenditud), mida kohaldati vastavalt sellele, kuidas kellelegi kasulik oli. Kehtisid mõlemad, kuna keegi ei olnud kumbagi tühistanud. Nii et see on üks väga oluline probleem. 

Assamblee redaktsioonitoimkonnas arutati seda küsimust. Seal võistlesid omavahel kolm kontseptsiooni. Üks kontseptsioon oli, et kõik kehtib niikaua, kuni ei ole tühistatud. See tähendab, et kui meil kehtib kas või mingisugune täitevkomitee määrus aastast 1953, mis on meie põhiseadusega vastuolus, siis tema tühistab meie põhiseaduse vastava koha. Siis oli kompromissvariant, et kohustuslikku tühistamist nõudev kord kehtib mingisuguse tähtajani. See on praegu sõnastatud § 3 põhitekstina. Ma saaksin sellest aru kui mingil moel poliitilisest ühiskondlikust kompromissist n.-ö. nõukogude traditsiooniga ühiskonnakorralduse teatud ümberkohanemise aja jätkumiseks. See oleks põhimõtteliselt vastuvõetav, kui meil Eestis eksisteeriks mingisugune n.-ö. vaikiv poliitiline kokkulepe, kuidas asja siiski tegelikult korraldada, sest seesama küsimus, et mõni olemasolev Nõukogude määrus tühistab näiteks mõne poliitilise vabaduse vms, hakkab meil juba tekkima. 

Mina pooldan § 3 alternatiivi, sellepärast et see tühistaks n.-ö. automaatselt, ilma spetsiaalse kirjelduseta kõik, mis on põhiseadusega vastuolus, aga see paneb ka igale seaduse kasutajale, alates kohtunikust kuni tavalise juristi-advokaadini, kuni lihtkodaniku ja ametiasutuse raamatupidajani kohustuse hakata ise jälgima, mis hetkel kehtib ja mis ei kehti. See vaimne ülesanne, mis pannakse ühiskonna ette, on sel juhul kolossaalne. Ma arvan, et seda on tegelikult vaja.

Sellel medalil on ka teine pool. On täiesti selge, et kõik need kodaniku- ja inimõigused, mis on kirjas eriti III peatükis, ei ole põhiseaduse vastuvõtmise hetkel täielikult teostatavad. Nii et kui keegi Eesti ühiskonnast tahab alustada mingit ühiskondlikku kampaaniat, nõudes kõige täht-tähelt täitmist, mille jaoks tehnilisi tingimusi ei ole, siis selleks me avame täielikud võimalused. Peale selle juhivad oponendid tähelepanu ka sellele, et mitmeid õiguslikke kodanikuõiguste piiranguid on käesoleval ajal tõenäoliselt vaja korra hoidmiseks, kuritegude vastu võitlemiseks jne. Kui ma nüüd kaalun neid kahte argumentatsiooni, siis ma arvan, et need vastuväited on n.-ö. erandjuhtumid. Erandjuhtumid ei peaks domineerima üldnormi üle ja üldnormina me peaksime siiski toetama § 3 alternatiivi. Tänan teid!

Suur tänu! Algavad sõnavõtud kohalt. Härra Sirendi, palun!

Austatud kolleegid! Kindlasti on igaühel välja kujunenud oma maailmavaade, nii et üksteise veenmine pole meil seni olnud eriti tulemuslik. Küll aga on mõned austatud kolleegid, nagu ma olen aru saanud, käinud kõnepuldis ennast veenmas nendes asjades, milles nende veendumus on nõrk olnud. Sellepärast on mul niisugune tagasihoidlik ettepanek, et kõnedeks mitte aega kulutada ja minna üle lihtsalt hääletamisele ilma eelneva eneseagiteerimiseta. Me võiksime piirduda Liia Hänni seletuse ärakuulamisega, küsimuste esitamisega ning siis viime hääletamise teel oma töö lõpule. Tänan!

Juhatusel on siiski ettepanek kuulata ära vähemalt Tarto, Seppa ja Rätsep. Palun, kas te soostute nende kolme sõnavõtja arvamuste ärakuulamisega? Tänan! Palun, härra Tarto!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma toetan samuti seda alternatiivi, sest kui võtta § 3 esimene osa, siis see võib tõesti muuta valitud kogu teovõimetuks, sest ta peab minevikuga tegelema. Kuid ma ei saa alternatiivi puhul siiski soostuda selle osaga, mis siin sulgudes on antud: “Riigikohus, selle moodustamiseni ülemkohus”. Kuidas seda mõista, kui ülemkohus on siiani hoopis teistsugust poliitikat ajanud, mingisugust kaadrimuudatust seal ei ole olnud, ja tema saab siis olla nii tähtsaks vahekohtunikuks! Nii et selles punktis ma toetan härra Salumit. Mis puutub juristidesse, siis on üldse küsimus, kuidas juristide kvalifikatsiooniga on. See on omaette vaieldav küsimus. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Mul ei ole tahet agiteerida kummagi variandi poolt, aga lisaks härra Adamsi seisukohtadele ütlen ühte, mis otsustamisel võib muidu täiesti kõrvale jääda. Küsimus on nimelt selles, et ma hääletaksin heameelega alternatiivi poolt, kuid esimene variant, tähendab, põhitekst, mobiliseerib põhiseaduse rakendajaid õigusreformile. See tekst, kui neid mõttes kõrvuti lugeda, nõuab tuleviku õigussüsteemis väga korralikku läbitöötamist ja arendamist kõige lähemal ajal. Ma arvan, et see tähtaeg on seal kahjuks liiga lühike, et Riigikogu suudaks seda ära teha. Alternatiivi viga on selles, et alternatiiv ei rõhuta üldse õigussüsteemi korrigeerimise vajadust pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Ta kuigivõrd põhjendab seisakut sellel alal. Nii et juba varem esitatud aspektide kõrval palun hääletamisel ka seda arvestada. Tänan teid!

Lugupeetud kolleegid! Kuivõrd assamblee liikmetest pooled töötavad praegu ülemnõukogus ja assamblee liikmetest peaaegu kõik hakkavad töötama Riigikogus, siis võib-olla on võimalik meil kuulata veel ära härra Seppa ja pärast seda hääletada. Ükskõik, kumb variant valitakse, eks assamblee liikmed Riigikogus viivad selle ellu. Härra Seppa, palun!

Austatud kolleegid! Ma tahan siia lisada, et mina hääletaksin alternatiivi poolt, kuid alternatiivile võiks olla lisatud veel üks lause, mis on võetud §-st 3: “Kõik õigusaktid tuleb viia põhiseadusega kooskõlla 1993. aasta 31. detsembriks.” Siis oleks see meile täiesti vastuvõetav. Tänan!

Suur tänu! Proua Hänni, kas redaktsioonitoimkond vajab lõppsõna?

Ma juba viitasin sellele, et meil oli põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu käsitlemisel redaktsioonitoimkonnas abiks ka justiitsministeeriumis ettevalmistatud arvamus rakendusseaduse eelnõu teksti kohta. Õigusaktide kehtivuse või mittekehtivuse küsimuses pakkus justiitsministeerium sellist kombineeritud formuleeringut: õigusaktid kehtivad niivõrd-kuivõrd ja seni, kuni nad on kas tühistatud või vastavusse viidud. Meil ei õnnestunud seda formuleeringut täpselt lahti mõtestada, aga härra Seppa ettepanekut kuulates tundub siiski, et siin on mingi iva sees. Sest lisaks sellele, et õigusakti rakendatakse kooskõlas põhiseadusega, ütleks see viimane lisandus, see kuupäev seda, et õigusaktid kui terviklikud õiguslikud dokumendid peavad teatud kuupäevaks olema kooskõlas põhiseadusega. Nii et selline lisandus sellise esialgse mulje põhjal on võimalik, aga ma ei julge seda küll praegu otsustada. Sellele vaatamata me saame praegu teha oma valiku nende kahe põhimõttelise alternatiivi vahel ja lisanduse suhtes saame otsustada eraldi, aga enne seda peab redaktsioonitoimkond küll vaheaega paluma.

Lugupeetud kolleegid! Meie ees on põhitekst ja alternatiiv. Tõsi, alternatiivi osas on kritiseeritud seda, et sulgudes on sõnad “selle moodustamiseni ülemkohus” ja on tehtud ettepanek täiendada alternatiivi mõttega, et mingi tähtaja jooksul tuleks õigusaktid viia kooskõlla kehtiva põhiseadusega. Ma arvan, et meil on võimalik otsustada, kuhupoole end pöörata, kas põhiteksti või alternatiivi poole. Sõltuvalt meie valikust on redaktsioonitoimkonnal võimalik viia redaktsiooniline töö lõpule. Ma panen konkureerivalt hääletamisele § 3 põhiteksti ja alternatiivi. Loevad ainult poolthääled. 

Kes on § 3 põhiteksti poolt? Hääletame, palun! Poolt on 9. 

Teine küsimus: kes on § 3 alternatiivina esitatud teksti poolt? Hääletame, palun! Poolt on 25.

Ülekaaluka eelistuse sai alternatiivina esitatud tekst. Kuivõrd kohal olnud assamblee liikmetest enamik pooldas alternatiivina esitatud teksti, ei pane ma seda valikut lõpphääletusele, sest kordan, et alternatiivi poolt anti 25 häält.

Kas on võimalik, et me hääletamise teel kujundame oma suhtumise kahte tehtud ettepanekusse? Esimene: kahtluste vältimiseks jätta ära sulgudesse kirjutatud sõnad “selle moodustamiseni ülemkohus”, sest niipalju kui ma olen kursis redaktsioonitoimkonna tööga, pole neid sõnu kirjutatud suure tagamõttega, vaid pigem murest selle pärast, et ei ole ju kuupäevaliselt teada, millal Riigikohus tööle hakkab. Teine küsimus, millele juhtis õigesti tähelepanu härra Seppa. On võimalik üks väärt põhimõte kanda üle alternatiivi teksti. Nimelt, et mingi tähtaja jooksul tuleks kehtivad õigusaktid viia põhiseadusega kooskõlla. 

Proua Hänni! Kas nende kahe põhimõttelise ettepaneku suhtes me viime läbi hääletuse või soovib redaktsioonitoimkond neid ettepanekuid uurida ja tuleb siis assamblee ette tervikliku tekstiga?

Mis puutub sellisesse võimalusse, et me jätaksime siit välja viite ülemkohtule, siis see on võimalik, aga jätab sel juhul lahtiseks küsimuse, kellel on õigus vastuolu korral seda lahendada. Me arvame endiselt, et ikkagi on otstarbekas viide ülemkohtule. Aga selle otsustamiseks, kas lisada teise punkti uuele redaktsioonile mingi lõpptähtaeg, ma siiski palun viieminutilist vaheaega.

Lugupeetud kolleegid! Ilmselt on otstarbekas anda redaktsioonitoimkonnale aega küsimuse läbiarutamiseks. Teeme vaheaja ja koguneme taas kell 17.10.

Vaheaeg

Lugupeetud kolleegid! Kell on 17.11 ja vaheaeg on lõppenud. Palun istuge oma kohtadele, viime läbi kohaloleku kontrolli! Kohal on 28 assamblee liiget. Enne vaheaega me otsustasime § 3 alternatiivina esitatud teksti kasuks. Me leppisime kokku, et vaheajal uurib redaktsioonitoimkond võimalusi alternatiivina esitatud teksti parandamiseks. Palun, proua Hänni!

Küsimuse all oli, kas §-s 3 tuleks fikseerida tähtaeg, mis ajaks tuleb õigusaktid viia põhiseadusega kooskõlla. Me leidsime siiski, et sellise tähtaja fikseerimine nõuaks võimet ette näha, kui kiiresti on üldse võimalik õigusakte analüüsida. Leidsime, et tulevane Riigikogu ehk suudab selle küsimuse ka iseseisvalt otsustada. Me ei peaks teda oma ettekirjutustega koormama. Sellepärast ei esita redaktsioonitoimkond teile hääletamiseks kuupäeva lisamist §-le 3.

Selle alternatiivina esitatud teksti kohta, proua Hänni, oli ka üks teine ettepanek, mida mitmed esinejad toetasid: jätta välja tekst, mis on sulgudes – “selle moodustamiseni ülemkohus”. Kas on võimalik ka selle ettepaneku suhtes välja öelda redaktsioonitoimkonna seisukoht?

Me küll praegu seda ettepanekut eraldi ei arutanud, aga kuna selle on esitanud redaktsioonitoimkond, siis me seda toetame.

Lugupeetud kolleegid! Kas keegi nõuab, et me mõnda nendest ettepanekutest, mida redaktsioonitoimkond arutas, peaksime jätkuvalt käsitlema või hääletama? Me viisime §-s 3 läbi konkureeriva hääletamise tingimusel, et vajaduse korral me korrigeerime alternatiivina esitatud teksti. Redaktsioonitoimkond kandis meile ette, et nad ei pea vajalikuks seda teksti korrigeerida. Härra Tarto, palun!

Lugupeetud juhataja! Ma palun siiski hääletada eraldi seda ülemkohut puudutavat teksti, mis on sulgudes.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Viime läbi hääletuse, selgitamaks, kas meil on vaja jääda alternatiivina esitatud teksti juurde või tuleb selle lõpust jätta välja sõnad, mis on seal sulgudes – “selle moodustamiseni ülemkohus”. 

Kes on selle poolt, et §-s 3 jätta teksti lõpust ära sõnad, mis on sulgudes – “selle moodustamiseni ülemkohus”? Loevad nii poolt- kui ka vastuhääled. Poolt on 11, vastu 16. 

Assamblee asus seisukohale, et alternatiivist ei võeta ära sõnu, mis on sulgudes – “selle moodustamiseni ülemkohus”. Härra Leisson, palun!

Lugupeetud härra juhataja! Ma palun panna hääletusele ka härra Seppa ettepanek, vastasel korral tekib meil määramatuks ajaks tõepoolest õiguslik vaakum. Tänan!

Kes on selle poolt, et lisada § 3 tekstile põhimõte, et kehtivad õigusaktid tuleb mingiks tähtajaks, milles me siis kokku lepime, viia põhiseadusega kooskõlla? Kes on § 3 täiendava teksti poolt, mille esitas härra Seppa? Hääletame, palun! Loevad nii poolt- kui ka vastuhääled. Poolt on 11, vastu 14. 

Assamblee ei toetanud ettepanekut täiendada § 3 teksti. Proua Hänni, palun jätkame!

Meie esialgses redaktsioonis olid §-s 3, praegu §-s 4 tähtajad, millal toimuvad Riigikogu valimised. On ettepanek fikseerida ainult kaugem piir, see oli 60 päeva. Nii et valimised toimuvad hiljemalt 60 päeva pärast nende väljakuulutamist. Mis on selle põhjuseks? See 40 päeva piir tähendaks seda, et on kindel ja garanteeritud aeg valimiskampaaniaks peale Riigikogu valimiste väljakuulutamist. Kuna ajagraafik Riigikogu valimisteni võib minna küllaltki pingeliseks, ei oleks vaja piirata valimiste toimumise lähemat aega, kuna ka valimiskampaania on sisuliselt alanud. Nii et valimised tuleks läbi viia sel ajal, kui see osutub võimalikuks, kõige lähemal ajal, mil tingimused selleks on küpsenud. Sellepärast on ettepanek selline piirav tingimus põhiseaduse rakendamise seadusest välja jätta.

Lugupeetud kolleegid! Kui probleem on selge, kas on võimalik otsustada seekord hääletamise teel, kas seda 40-päevalist tähtaega on vaja või mitte? On meil võimalik hääletada? Härra Käbin, palun!

Loomulikult on võimalik hääletada. Aga ma tahan siiski täpsustada, et üks piirang asendatakse teise piiranguga. Tegemist ei ole piirangu ärajätmisega. Nii et need eeltoodud ütlused ei ole sugugi korrektsed. Tänan!

60 päeva piirang oli ka varem olemas, nii et muutub piirangu iseloom.

Lugupeetud kolleegid! Kui on võimalik, siis katsume hääletamise teel otsustada. Ma loodan, et see probleem on kõigile mõistetav. Ühel juhul toimuvad valimised vähemalt 40 päeva ja mitte hiljem kui 60 päeva pärast. Teisel juhul jääb see 40 päeva piirang ära ja valimised peavad toimuma mitte hiljem kui 60 päeva pärast. 

Kes on selle poolt, et vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule muuta põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu § 3, uues redaktsioonis § 4? Hääletame, palun! Poolt on 21, vastu on 6. 

Assamblee otsustas selle teksti kasuks, mis meile täna välja jagati §-na 4.

Lugupeetud juhataja! Ma saan aru nii, et me praegu arutasime § 4 lõiku 1, kus tuli langetada otsustus, kas jätta välja 40 päeva, ja me otsustasime selle. Kuid võrreldes §-ga 3 esialgses eelnõus on siin ka teisi muudatusi. 

Kõigepealt, seoses sellega, et me muutsime põhiseaduse jõustumise aega, kaob vajadus sätestada nõue, kes saavad osa võtta Riigikogu valimistest, sest see on juba määratud põhiseaduse enesega. Selle tõttu on ettepanek jätta §-st 3 välja lõik 2. Samuti on mõned redaktsioonilised pisiparandused, mis tulenevad sellest, et me oleme kasutanud ebaõiget viidet. Riigikogu esimeseks istungiks kutsub Riigikogu kokku Vabariigi Valimiskomisjoni esimees või tema asetäitja – siin on õigem täpselt öelda “või valimiskomisjoni esimehe asetäitja”. See “tema” on nagu viide persoonile, mitte ametikohale. Sellepärast esineb siin kahes lõigus selline konstruktsioon. On ettepanek asendada endise § 3 lõikudes 3 ja 4 sõna “tema” sõnadega “esimehe asetäitja”. See on redaktsiooniline parandus.

Lugupeetud kolleegid! Paragrahvis 4 on veel kaks küsimust. Üks neist seisneb selles, et “tema asetäitja” asemel me kasutaksime mõistet “esimehe asetäitja”. Kas keegi leiab, et seda küsimust on vaja arutada või hääletada? Palun siis tõsta käsi püsti, kui keegi peab seda vajalikuks! Ükski assamblee liige seda vajalikuks ei pea. 

Teine küsimus on selline: kas meil tuleks siiski läbi viia hääletamine, sest üks lõik meie varasemast põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõust kaob ära? Kas selles küsimuses soovitakse sõna võtta või esitada proua Hännile küsimusi? Härra Runnel, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kuidas selle lõigu ja lause väljajätmine paistab nüüd uues valguses pärast seda, kui ülemnõukogu on ilmutanud hoiakuid väliseestluse vastu? “Vastu” pole küll õige sõna. Kas see on poliitiline väljajätmine või esteetiline?

Praegusel juhul on see tingitud sellest, et me §-s 2 muutsime põhiseaduse jõustumise aega, ja neid norme, mis tulenevad otseselt põhiseadusest, ei peaks seetõttu rakendusseaduses kordama. Nii et antud juhul redaktsioonitoimkond küll mingeid poliitilisi tagamaid sellel muudatusel ei näinud. Aga valijateringi küsimus on kahtlemata poliitiline küsimus. Ilmselt me siin selle ümberpaigutamisega seda küsimust päevakorrast maha küll ei võta.

Kallid kolleegid! Ma siiski arvan, et esialgne variant on parem ja see valijatering peaks sees olema.

Palun, kas proua Hänni soovib lõpetuseks midagi öelda? Seejärel me saame hääletuse teel otsustada, mida me teeme.

Selle lõigu väljajätmise motiiviks on ka see, et see on sellisel kujul ebatäpne, sest mitte kõik Eesti Vabariigi kodanikud ei saa Riigikogu valimistest osa võtta – põhiseadus annab hääleõiguse 18-aastaselt. Sel juhul tuleks kogu see säte täpselt välja kirjutada. Aga kuna põhiseadus ise on jõus ja reguleerib Riigikogu valimisi, siis ma tõepoolest ei näe selle lõigu 2 otstarvet siin põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõus.

Lugupeetud kolleegid! Kui probleem on selge, siis me võiksime asuda hääletama. Kes on selle poolt, et vastavalt redaktsioonitoimkonna ettepanekule jätta põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu §-st 3 lõik välja? Hääletame, palun! Poolt on 14, vastu on 10. 

Assamblee otsustas jätta põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu §-st 3 välja lõigu 2. Proua Hänni, palun jätkame!