Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Ülemnõukogu otsustas 28.03.1991, et riigiõiguslike aluste väljatöötamiseks tuleb ekspertidest, Ülemnõukogu liikmetest ja valitsuse esindajatest moodustada töögrupp.1 Ülemnõukogu Presiidiumi 4.04.1991 otsuse kohaselt moodustati töögrupp Tiit Käbini juhtimisel, kellele tehti ülesandeks välja töötada ajutine põhiseadus. Töögruppi kuulusid Tõnu Anton, Illar Hallaste, Arvo Junti, Peet Kask, Tiit Käbin, Jüri Kaljuvee, Indrek Koolmeister, Jüri Raidla, Edgar Talvik, Eerik-Juhan Truuväli ja Raivo Vare.2 Gruppi kaasati ka Jüri Põld.3 Teie nn Käbini töögruppi ei kuulnud. Kas ajutise põhiseaduse koostamise idee perioodil mõlgutasite ka teie paralleelselt mõtteid Eesti tulevase põhiseaduse teemadel?

Ei, absoluutselt mitte. Mul olid käed-jalad tööd täis laulupeo4 korraldamisega. Põhiseaduse kategoorias ma üldse sel hetkel ei mõelnud. Juristina ma võimaliku iseseisvumisprotsessi osas ikka loomulikult mõtlesin, et mismoodi see edasi võiks minna, aga Moskva putši nii kiire tulek oli siiski ootamatu.

Käbini töögrupis jõuti 18. augusti 1991 õhtuks valmis ajutise põhiseaduse esimese peatüki tekst. Kuuldes Moskva riigipöördest, töö katkes. 20.08.1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Nimetatud otsuse resolutiivosa punktis 2 otsustas Ülemnõukogu Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada Põhiseadusliku Assamblee.5 Millised on teie mälestused seoses 1991. aasta septembris Jüri Raidla töögrupi koondumisega?

Raidla helistas mulle ja tutvustas mõtet, on vaja on kirjutada Eestile põhiseaduse eelnõu, milleks tuleb moodustada töörühm. Minu hariduslik taust seondus riigiõigusega. Tollel ajal oli nii, et igal kursusel tuli kirjutada kursusetöö. Esimesel aastal kirjutasin ajaloost, teisel, kolmandal ja neljandal riigiõigusest, spetsialiseerudes Soome riigiõigusele. Vallates soome keelt puhtalt, teadsin Soome asja detailideni. Kirjutasin diplomitöö Soome presidendi institutsioonist. Seetõttu oli Soome tasakaalumehhanism mul väga silme ees. Soome oli riigiõiguslikult väga edukas stabiilne demokraatia. Nendele teadmistele tuginedes kirjutasin oma nägemuse Eesti Vabariigi tulevasest võimude struktuurist ja tundub, et see kõnetas Raidlat, sest sain kutse ilmuda Lohusallu.

Kas Lohusalus toimus ka sissejuhatav koosolek põhiseaduse peatükkide kirjutamisel rollide jaotamise arutamiseks?

Nii täpselt enam ei mäleta, aga enam-vähem loksus see paika. Jüri Põld spetsialiseerus selgelt põhiõigustele. See oli tema ampluaa, ta oli seda uurinud ja töötas sellel teemal ülikoolis. Raidla ütles, et tema kirjutab preambuli. Omavalitsuste teema jäi millegipärast Indrek Koolmeistrile. Võimumehhanismid jäid mulle ja Truuväljale. Raivo Vare oli riigiminister, tal oli tohutult tegemist, aga ta ütles, et ta natukene jõuab siis ehk panustada riigikaitse teemasse. Märt Raskil oli kohtute teema.

Milline oli Raidla töögrupi seisukoht 1938. aasta põhiseaduse jõustamise võimalikkuse osas?

Tol ajal jagunesid kontseptsioonid laias laastus kolmeks: 1938. aasta põhiseaduse kerged parandused, 1938. aasta põhiseaduse täielik jõustamine või täiesti uus põhiseadus. Truuväli ütles esimesena, et tema küll ei näe, et remonditud 1938. aasta põhiseadusega saaks riik hakkama. Kohe alguses ütlesime, et 1938. aasta põhiseaduse jõustamine meile ei sobi. Seda ei olnudki võimalik jõustada, sest II koda loovaid institutsioone ei olnud olemas. See oleks Eesti arengu seisukohast olnud äärmiselt vilets variant. Endel Lippmaa oli üks tulihingelisemaid 1938. aasta põhiseaduse jõustamise propageerijaid. Ta kartis kõige rohkem seda, et Ülemnõukogu ja Kodanike Komiteede liikumine lähevad omavahel nii tülli, et järgneb kodusõda.

Hakati otsima aluskontseptsiooni, mis annab meile uue alusteksti kirjutamiseks õiguse. Selle mõtles välja Raidla – kodanikkonnal on alati õigus vastu võtta uus põhiseadus. See oli väga nutikas käik. Kodanikkond oli tänu Eesti Komiteele olemas. Kui seda poleks olnud, oleks olnud palju keerulisem.

Kirjeldage palun Lohusalu eluolu.

Kui eesmärgiks on kvaliteetne tekst, ongi vaja viia inimesed eemale oma igapäevasest keskkonnast, et tööprotsess ei demoraliseeruks igasuguste vahele tulevate asjadega. Nagu tõeline pansionaat. Kolm korda päevas anti süüa. Minul oli ka arvuti, tassisin sinna 268 protsessoriga masina, millega sai tekste välja printida. Meil oli ka Raidla isiklik sekretär Evelin, kes pidi hoolitsema selle eest, et meil kõigil oleks kättesaadavad värsked tekstid. Töö kestis umbes kolme nädala ringi.

Millistele materjalidele põhiseaduse eelnõu teksti luues toetusite?

Muidugi olid meil laual 1920. aasta ja 1938. aasta põhiseadus. Rahvuskogu komisjonide protokolle lugesime. Kindlasti ka Soome põhiseadus. Meil oli vaja, et Soome aktid oleks meil alaliselt käepärast. Sõitsin kohe pärast putši Helsingisse, et osta advokaatide raamatupoest „Suomen laki“ seaduste kogumik, kus on esimeses osas konstitutsioonilised aktid. Teadsin, et see on olemas, olin enne Eduskunta raamatukogus käinud. Tartus oli vist raamatukogus avariiulil olemas teine osa. Mul olid need tekstid ülikooliaegsetes materjalides küll olemas ja oli ka üks Soome professori kirjutatud, Soome ülikoolides õpikuna kasutatav raamat.

Soomes raamatupoes ütlesin, et hakkame Eestis kirjutama uut põhiseadust ja mul oleks selleks tarvis osta „Suomen laki“ teos. Müüja tõi tagaruumist raamatu ja ütles, et me kingime sulle selle raamatu. Ja Eestisse ma selle nii tõin.

Milline oli teie peamine nägemus loodavast põhiseadusest?

Eesti tuli nõukogudeaegsest segadusest välja üsna lõhestunult ja vajas tasakaaluinstitutsiooni. Mina rääkisin väga häälekalt tugeva presidendi institutsiooni kasuks, nii nagu president oli Soomes enne Euroopa Liiduga liitumist. Võrreldes praegusega oli presidendi seisund siis erinev, kuid ta oli siis ja on ka praegu otsevalitav. Ta juhatas ka Riiginõukogu istungit, mis oli laiendatud valitsus. Selle regulatsiooni osas leidsime kohe, et seda ei ole vaja ja jätsime selle kõrvale. Lisaks suspensiivne vetoõigus ehk presidendi õigus ka poliitilistel kaalutlustel panna seadusele veto. See on kukutatav 50 + 1 häälega. Aga just suspensiivne vetoõigus ei meeldinud kohe mitte üks raas ERSP-lastele. Ma ei saanudki lõpuks aru, mis nende hirm oli.

ERSP-laste jaoks oli presidendi otsevalimine nagu punane rätik, sest sellisel juhul oleks presidendiks saanud Arnold Rüütel. Seda öeldi selgelt välja, et kommunisti ei saa lubada presidendiks. Päevapoliitika murdis igast sfäärist sisse. Pidasin Põhiseaduse Assamblee ees kõne ja ka toonitasin, et presidendi otsevalimine ei tähenda mingil juhul presidentaalset süsteemi, vaid tasakaalumehhanismi tugevdamist. Lõpuks otsustati nõrga presidendi kasuks. Olgu, demokraatia oli rääkinud.

Meie olime maavanemate võimu osas väga kriitilised. Leidsime, et las president nimetab neid ametisse ja laseb lahti. See oleks olnud hea tasakaalumehhanism. Aga see küsimus oli siiski suhteliselt tähtsusetu. Leidsime ka, et president võiks omavalitsusi laiali saata. Aga lõpuks see ei lennanud, kuna Euroopa harta ütles juba tol ajal, et omavalitsuste volitusi võib piirata ainult kohus. Tagantjärele mõeldes oleks seda regulatsiooni tohutult vaja olnud.

Põhiseaduse Assamblee valis 11.10.1991 põhiseaduse eelnõu väljatöötamise aluseks Jüri Adamsi, Ants Ermi, Eve Pärnaste ja Vardo Rumesseni esitatud eelnõu. Ülemnõukogu 16.01.1992 otsusega tehti assambleele ülesandeks muuta ja täiendada põhiseaduse eelnõud koostöös Raidla juhitud ekspertgrupiga.6 Kas nende kuude vahele jäänud perioodil jõudsite põhiseaduse eelnõu edenemisprotsessi distantsilt jälgida?

Ei, mina ei puutunud selles vahemikus Toompeal toimuvaga grammi eestki kokku. Sain sellel perioodil tehtust ülevaate siis, kui eelnõu ilmus 21.12.1991 Rahva Hääles. See, kellel oli veidigi riigiõigusliku taipu, sai aru, et põhiseaduse eelnõu kirjutamine on omadega täiesti rabas. Kuidas sai sündida see, et Adams lasi oma eelnõu niimoodi ümber kirjutada, on minu jaoks arusaamatu. Rahva Hääles ilmunud eelnõud lugedes oli minu esimene mõte, et nüüd on siis jäme ots nende käes, kes tahtsid Põhiseaduse Assamblee allavett lasta. Neid kaikamehi oli nii Eesti Komitees, kes leidsid, et võim tuleb üle anda Kodanike Komiteede liikumisele ja Ülemnõukogu saata mullatoidule, kui ka Rahvarindes, kes leidsid, et mandaat on vabadel valimistel valitud Ülemnõukogul, mitte Põhiseaduse Assambleel.

Toompeal 16.01.1992 toimunud redaktsioonitoimkonna ja ekspertide koosolekul mainib Eerik-Juhan Truuväli: „Kui me esinesime TVs, siis me lõime koos käed, et me teeme koostööd.“7 Kas teile meenub, millisest televisioonis esinemisest on juttu?

Põhiseaduse Assamblee eelnõu oli 1991. aasta detsembris Rahva Hääles ilmunud, mille järel Eesti Televisioon tegi saate. Kutsutud olime mina, Põld, Truuväli ja Raidla. Põhiseaduse Assambleed esindas Liia Hänni ja tõenäoliselt keegi veel.8 Saade oli väga meeleolukas. Selle põhjuseks oli ka enne saadet ära joodud alkohol. Me üritasime Rahva Hääles ilmunud eelnõu osas valida väljendeid, aga meie sarkasm peegeldus ikkagi välja. Raidla ütles midagi sellist, et mis siis ikka, nüüd tuleb tööle hakata. Põhiseaduse Assamblee peab leidma mehhanismi, kuidas rahvalt tulnud ettepanekutega edasi minna nii, et eelnõu saaks rahvahääletusele esitamiseks kõlbulikuks.

Millised on teie mälestused seoses redaktsioonitoimkonna juurde loodud ekspertgrupi kokkupanekuga?

See sõnum, et nüüd on vaja riigiõiguse eksperte, tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Tegelesin sel ajal oma asjadega – raadiojaama püsti panemisega. Koostöö redaktsioonitoimkonnaga sadas minule isiklikult kaela kui täiendav kohustus. Pidin end jagama meediakorporatsiooni asutamise ja redaktsioonitoimkonna vahel. Kuna ma ei pidanud füüsiliselt kusagil tööl kohal käima, sain siiski redaktsioonitoimkonna koosolekutest korrapäraselt osa võtta.((Rein Lang osales eksperdina 23 redaktsioonitoimkonna koosolekul: 11.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 55), 12.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 73), 13.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 83), 14.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 90), 15.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 57), 16.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 102), 18.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 119), 20.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 123), 21.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 126), 22.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 129), 23.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 130), 24.01.1992 koosolek(ERA.R-2324.1.25 l 150; 153), 25.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 155), 27.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 160), 28.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 165),  29.01.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 167), 30.01.1992 koosolek 9

Me ei saanud redaktsioonitoimkonda sisse jalutada Raidla töögrupina tervikuna. Hänni redaktsioonitoimkonna esimehena pidi eksperte aktsepteerima. Minu mäletamist mööda määras vist Truuväli, et tema, Raidla ise, Põld, Rask ja mina oleksime need, kes saavad osaleda. Kõikidel koosolekutel me kõik korraga osaleda ei lubanud, sest kõigil olid ka omad muud tegemised. Kes kohal oli, pidi riigiõigusliku eksperdina juurat kaitsma. Minul oli hea toetuda Soome näidetele.

Milline oli redaktsioonitoimkonnaga toimunud koosolekute meeleolu?

Lõppkokkuvõttes oli see tore protsess. See oli see aeg, kui räägiti asjast. Ei aetud parteilist mula. Redaktsioonitoimkonna tegevus ei olnud avalikkuse tähelepanu all. Meie hulgas ei istunud ajakirjanikke, me ei andnud pressikonverentse. Me leppisime algusest peale kokku, et Hänni esindab meid ja räägib seda, mida ta õigeks peab. Hänni üritas maksimaalselt kõik ära kuulata. Mina ei tajunud redaktsioonitoimkonnas mingit vastuseisu ekspertgrupi osas. Kõik said aru, et koostöö on vajalik ja kõik aktsepteerisid seda. Inimlikult saadi omavahel väga hästi läbi, kuigi üksteise peale koosolekutel mõnikord karjuti.

Assamblee 24. istungil 6.02.1992 tegi Hänni ettekande eelnõu uue variandi kohta. Assamblee otsustas häältega 21:13, et presidendi valib parlament. Kuna mitmed ekspertgrupi esitatud alternatiivid seondusid presidendi otsevalimise korraga, soovis ekspertgrupp enne järgmiste alternatiivide juurde minekut otsustada ülejäänud alternatiivide saatuse. Assamblee 25. istungil 7.02.1992 soovis ekspertgrupp, et ülejäänud alternatiivid hääletataks läbi, kuid samal ajal asus ka seisukohale, et allesjäänud alternatiivide suhtes ei ole ekspertidel otstarbekas pidada ettekandeid ega esitada täiendavat argumentatsiooni. Millised on teie mälestused presidendi otsevalimise küsimuse hääletamisest?

Pärast presidendi otsevalimise lahenduse maha hääletamist soovis Põhiseaduse Assamblee koridorivestlustes, et Raidla töögrupi eksperdid mõtleks välja teistsuguse mehhanismi, kuidas lahendada presidendi valimine. Meie olime aga ekspertgrupis täiesti veendunud, et president peaks selguma otsevalimistel. Me nägime, et alternatiivse mehhanismi genereerimine jookseb kokku. Seetõttu distantseerisime end sellest küsimusest siis, kui otsevalimine oli maha hääletatud. Meil ei olnud mingit pistmist 2/3 regulatsiooniga ega valijameeste koguga. Kadunud Illar Hallaste oli täiesti veendunud, et Riigikogu leiab alati 2/3 lahenduse. Mina väitsin kohe, et seda ei juhtu, presidendi valimine läheb igal juhul valijameeste kogusse. Meile ei meeldinud üldse moment, et kaude saavad presidendi valimisi mõjutada ka mittekodanikud. Kvootide kindlaksmääramise ja proportsionaalsuse küsimus vajas pingutust, et teha enam-vähem adekvaatne mehhanism. Ega me ekspertidena natukene ei viitsinud ka. Me olime selleks hetkeks juba oma tegemistega teiste toimetuste juures ja seda sisemist põlemist ei olnud, et näha meeletut vaeva ja üritada tööle saada selline mehhanism nagu Põhiseaduse Assamblee tahtis saada.

Hänni oli meie ekspertgrupile kirjutanud välja väikese, praktiliselt olematu honorari, mille eest otsustasime 6.02.1992 õhtul Sub Monte restorani õhtustama minna. Seal restoranis moodustasime Riigiõiguse Instituudi. Instituut läks väga hästi käima. Tegime näiteks 1992. aasta oktoobris Suurupis eduka kollokviumi.

Kas teie jaoks lõppes töö redaktsioonitoimkonna ekspertgrupis assamblee 24. istungil 6.02.1992 või osalesite ka pärast seda redaktsioonitoimkonna töös?

Rohkem ma eelnõuga kokku ei puutunud. Järgmine kord käisin eelnõu poolt hääletamas. Küll aga osalesin veel enne rahvahääletust Vaba Euroopa saates, kus vaidlesin Enn Lippmaale vastu ja kaitsesin eelnõud. Põld käis kindlasti veel redaktsioonitoimkonnas edasi. Nägime ühiselt, et II peatükk on kohtuotsuse tegemise alus. Põld oli seda meelt, et II peatükki tuleks selleks lihvida viimase hetkeni. Kummalisel kombel ei ole kuni tänase päevani kasutatud ära võimalust öelda, et kohus teeb otsuse II peatüki alusel.

Olete teoses „Põhiseaduse tulek“ öelnud järgmist: „Paljud Lohusalus tehtud ennustused on täitunud, ja kahjuks ka mõned nendest, mis nägid teatud otsuste puhul ette negatiivseid ühiskondlikke protsesse, mida meie pidasime valeks.“10 Palun täpsustage, milliseid ennustusi te silmas pidasite?

Eelmised põhiseaduse kommentaarid olid kindlalt seisukohal, et presidendil puudub poliitilise veto õigus. Hilisemad kommentaarid möönavad, et on siiski ka poliitilise veto õigus. Erinevalt põhiseaduse kommentaaridest olen täiesti veendunud, et Põhiseaduse Assamblee tahe oli see, et oleks ainult õiguslik veto. Mina toetasin redaktsioonitoimkonnas ideed, et poliitiline veto siiski on mõistlik ja minu meelest võib seda teha. Kui me lubame seadusi jõustada 1:0 hääletusega, siis miks ei võiks president sellisel juhul kasutada suspensiivset poliitilist vetot. Riigikogu saaks ju vajadusel 51 häälega seaduse ikkagi vastu võtta.

Rahva tahe presidendi valimise küsimuses – see on Eestis põhjustanud hästi palju kibestumust ja pettumust. Kui võrdleme valmistest osavõtu protsenti Põhjamaadega, on see kõvasti alla. Kui rahvas saaks presidenti ka otse valida, siis tõenäoliselt ei oleks pettumus poliitikas nii suur. Aga valida otse presidenti, kellele puudub poliitilise veto õigus, on tõesti mõttetu, seda ma möönan.

Eestis ei ole aru saadud omavalitsuse valikust §-s 154. Pool Eesti omavalitsustegelastest ütleb, et loeme seadust ja teeme seda, mis seadus ütleb. Andke meile selleks raha. Teine pool ütleb, et öeldud on „iseseisvalt“, seega ärge käskige Tallinna poolt meid. See on põhimõtteline vastuolu. Aga see ei ole sõnastuse probleem, vaid probleem on selles, kuidas inimene seda sätet loeb.

Kas ekspertgrupil oli veel mingeid seisukohti, mis läksid redaktsioonitoimkonna enamusega vastuollu?

Olime vastu arusaamale, et seaduse lõpphääletusel võib määravalt hääletada ka poolthäälteenamuse tulemusega 1 poolt, 0 vastu (§ 73). Täpselt ma ei mäleta, milliseid alternatiive me lisaks koosseisu häälteenamuse variandile veel välja pakkusime.

Millised on teie mälestused seoses kohtute peatüki kujunemislooga?

Oli konsensus, et põhiseadus on kohturiigi põhiseadus. Põhiseadus peab andma raamid, aga sisustamine toimub vaidluste lõppastmes lahendamisega riigikohtus. Kohtute peatükk konstrueeriti vastavalt sellele arusaamale. 1990. aastate alguses ei olnud mingit võimalust, et kohtusüsteem ise oleks suutnud ennast korraldada. See õigus läks justiitsministeeriumile ja pärast seda ei saanud sellest enam lahti. Põhiseadus ütleb, et on võimude lahusus, tegelikku võimude lahusust ei ole, sest kohtusüsteemi korraldus on paljus justiitsministeeriumi määrata. Ka kohtute haldamise nõukoda ei asenda enesekorraldust lõpuni. Ikkagi on lõpuks justiitsministeeriumil võimalik sisuliselt kohtupidamist suunata. Ja see on põhiseadusvastane. Seadusandja peab ütlema, kuidas kohtukorraldus käib ja kohtud peavad ise sisemiselt suutma organiseeruda, et seadust täidetaks. Kohtud peavad korralduslike küsimuste eest vastutama.

Miks ei sätestatud prokuratuuri põhiseaduses?

Toona oli väga tugevalt esindatud seisukoht, et põhiseaduses peab olema sõna „prokuratuur“. Mina arvasin ka, et kui me selle sinna sisse kirjutame, siis peame tagama, et prokuratuur oleks selgelt ühiskonna kontrolli all. Kaido Kama ütles, et kui me selle sõna sinna sisse kirjutame, siis peame hakkama mõtlema nendele sätetele, kuidas ta tekib, mis loom ta on ja kuidas teda tappa saab. See läheks liiale. Kõige parem lahendus on see, kui sa seda ei maini. Ja nii läks. Sõna „prokuratuur“ ei ole põhiseaduses. Kõik arvasid, et küll ta loksub paika. Isamaalased omal ajal mõtlesid väga õiges suunas, et prokuratuur ei tohi saada selliseks monstrumiks, nagu see oli Nõukogude Liidus.

  1. Riigiõiguslike aluste väljatöötamiseks töögrupi moodustamise kohta. RT 1991, 10, 154.
  2. Eesti NSV / Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseis Statistikat ja ülevaateid: Ülemnõukogu organisatsioon. Muud komisjonid, töögrupid ja töörühmad, lk 108. Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/02/Eesti_NSV_Eesti_Vabariigi_Ulemnoukogu_XII_koosseis_29.03.199029.09.19921.pdf (30.09.2024).
  3. O. Kask, N. Parrest (koost.). Intervjuu Jüri Põlluga: „Tagantjärele paneksin põhiseaduse II-le peatükile hindeks seitse või kaheksa kümnest.“ – Riigiõiguse aastaraamat 3/2022, lk 237. Arvutivõrgus: https://juridica.ee/article_full.php?uri=2022_riigi_iguse_aastaraamat_2022_intervjuu_j_ri_p_lluga_tagantj_rele_paneksin_p_hiseaduse_ii-le_pea&pdf=1 (30.09.2024).
  4. Eesti-Ameerika ühislaulupidu „Laulusillad“, mis toimus Tallinnas 4.–7. juulini 1991. Koostaja märkus.
  5. Ülemnõukogu 20.08.1991. a otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest“. – RT 1991, 25, 312.
    Põhiseadusliku Assamblee nime formuleeringu vaidlustas PA 18.10.1991 istungil Ain Kaalep. PA 18.10.1991 istungi stenogrammist: „(Juhtaja): Kõigepealt on juhatusele laekunud härra Ain Kaalepilt Põhiseadusliku Assamblee otsuse projekt keelelise paranduse kohta assamblee nimetuses. Juhatus vaatas nimetatud projekti läbi ja soovitab härra Kaalepil pöörduda otse nii Ülemnõukogu kui ka Eesti Kongressi poole, kes on võtnud kasutusele assamblee nimetuse kujul, nagu ta täna on. Juhatus kordab veel kord, et assamblee volituste hulka ei kuulu Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi otsuste revideerimine.“
    Esimest korda nähtub dokumentides nime muutus Põhiseaduse Assambleeks juhatuse 29.11.1991 koosoleku protokollist (vt Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.3, l 37).
    Põhiseaduslik Assamblee muutus ametlikult nimetuselt Põhiseaduse Assambleeks Ülemnõukogu 1991. aasta 5. detsembri otsusega Põhiseaduse Assamblee edasisest tegevusest (RT 1991, 44, 539). Olgugi et otsuses nimetuse küsimust eraldi ei käsitletud, kinnitas Ülemnõukogu otsuse just sellises sõnastuses. Otsuse projekti esitas „Põhiseaduse Assamblee“ sõnastusega Ülemnõukogule arutamiseks ja kinnitamiseks Ülemnõukogu õiguskomisjoni esimees Tõnu Anton. Põhiseaduse Assamblee nimetuse küsimus nähtub vastava otsuse menetlemisest Ülemnõukogu XII koosseisu 57. istungjärgu neljandalt istungilt https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/1991_2_5_detsember.pdf, lk 119–121. Koostaja märkused.
  6. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 16.01.1992. a otsust „Põhiseaduse Assamblee
    töö kohta“ (RT 1992, 3, 35).
  7. Redaktsioonitoimkonna 16.01.1992 istungi protokoll. Rahvusarhiiv.
    ERA.R-2324.1.25, l 102.
  8. Jüri Põllul ja Liia Hännil sellekohaseid mälestusi pole. Koostaja märkus.
  9. ERA.R-2324.1.25 l 169), 31.01.1992 koosolek, juhataja Rein Lang (ERA.R-2324.1.25 l 176), 01.02.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 178), 03.02.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 180), 04.02.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 182), 05.02.1992 koosolek(ERA.R-2324.1.25 l 184), 24.03.1992 koosolek (ERA.R-2324.1.25 l 197). Koostaja märkus.
  10. Põhiseaduse tulek. Kogumik. SE&JS ja Justiitsministeerium, 2002, lk 219.