Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas 28.03.1991, et riigiõiguslike aluste väljatöötamiseks tuleb ekspertidest, Ülemnõukogu liikmetest ja valitsuse esindajatest moodustada töögrupp.1 Ülemnõukogu presiidiumi 4.04.1991 otsuse kohaselt moodustati töögrupp Tiit Käbini juhtumisel, kellele tehti ülesandeks töötada Valgerannas välja ajutine põhiseadus.2 Kuidas sai teist Käbini töögrupi liige?

Olin õigusteaduskonna lõpetanud ja spetsialiseerunud riigi- ja haldusõigusele. Isegi vastava valdkonna kandidaaditööd valmistasin ette, kuigi jäi lõpuks kaitsmata. Esiteks olime Käbini ja Peet Kasega kirjutanud esimesi seadusi, mille järgi valiti Ülemnõukogu ja kohalikud omavalitsused. Vormiliselt oli see IMEga3 koos, sisuliselt eraldi. Väike rühm, kes neid seadusi kirjutas, tundis ja teadis üksteist. Seetõttu läks see koostöösuhe edasi. Teiseks oli riigiministrina minu ülesanne olla riigiloomes inkubaator, mis muu hulgas hõlmas ka kontrasigneerimist kõikidele asjadele, mis käisid valitsuse laua pealt läbi. Seetõttu olin seadusloome väljatöötamise protsessi osaline ka laiemalt, mitte ainult põhiseaduse teemal ja sattusin ka Valitsuse üldõigusloome komisjoni, mida vedas justiitsminister Jüri Raidla.

Mõtted põhiseaduse teemadel said hoogu pärast 1991. aasta jaanuarisündmuste4 läbisaamist. Jaanuarisündmused olid kontrapunkt. Kui Vilniuse pilt läks maailma, siis oli kindlust, et meid enam niimoodi ei represseerita. Suur pilt hakkas kujunema sinnapoole, et ükskõik, kui kaua ei kehti üleminekuaeg, on taasiseseisvumine võimalik. Meil oli selge arusaam, et taasiseseisvumine ei toimu üle öö. Üleminekuperioodiks olid vajalikud ajutised lahendused seadusandluses, et oleks korraldatud elu nii öelda meie moodi. Kuni jaanuarini pidime kogu aeg vaatama üle õla Moskva poole, aga pärast seda võib öelda, et läksime julgemaks. Kaotada polnud enam midagi. Oli selge, et Gorbatšov on pööranud kurssi. Seepärast pakkus valitsus, et peaksime hakkama valmistama ette ajutist põhiseadust üleminekuajaks. Vastavasse, Ülemnõukogu Presiidiumi kinnitatud töögruppi kinnitati valitsuse poolt tol ajal juhtivatel positsioonidel olnud ekspertidest juristid, nagu Jüri Raidla, Erik-Juhan Truuväli, Raivo Vare, Rein Lang, Märt Rask. Mõned korrad toimusid ka nimetatud isikute vahel omavahelised arutelud sel teemal, kuid süsteemset teksti ettevalmistamist veel polnud.

Tollal oli riigikantselei ühtlasi ka see asutus, kes aitas materiaalselt – piltlikult öeldes kohvilauad, ööbimine, ruumid, transport, vajalikud materjalid ja tehniline teenindamine. Esialgse arutelude perioodi järel võttis erinevatel asjaoludel just justiitsminister Raidla ametliku initsiatiivi ja kutsus selle nn. Käbini töögrupi kokku juba augustist 1991.Töögrupp pidevalt kiirete aegade tõttu päeviti muutuvas koosseisus alustas Riigikantselei majandatud Valgeranna endises EKP Keskkomitee puhkekompleksis augustis 1991. Põhjuseks, et Valgeranna oli piisava distantsiga – piisavalt kaugel, side käis vaid traattelefoni kaudu kompleksi peamajja. Tänu sellele oli võimalus eralduda, mida sellise töö iseloom nõudis Nii mina kui mitmed teised töögrupi liikmed olid sunnitud pendeldama oma töökohustuste tõttu aeg-ajalt Tallinna vahet ja püüdsid osaleda eelkõige nendele huvi pakkuvate teemade ja peatükkide arutamisel.

Valgerannas oli Käbini töögrupis küsimus väga poliitiline. Kui sa ei ole paika saanud põhiasju, on kõik muu teisene. Ajutise põhiseaduse kaudu üritasime sisse smugeldada iseseisvuse elemendi, mis oleks juriidiliselt fikseeritud lõpuni. Mais oli riikliku sümboolika seadus5, mille kaudu hakkasime juba smugeldamisega pihta. Sümboolika sildi all toodi sisse olulisi põhimõtteid ja järjepidevuse kajastus, toetudes viimase EV põhiseaduse esimesele 5 paragrahvile. Siiski oli tollane üldine ettekujutus iseseisvusest ikka veel üsna segane. Selle ümber käis poliitiline lahing ja juriidiliselt arutati, kuidas seda formuleerida. Valitsuse poole pealt tundus, et meie esimene etapp saab olema rahvademokraatia maa. See tähendab näitlikult tolleaegset Tšehhit või Poolat – Nõukogude Liidu mõjusfääris, aga samas lisaks ka neutraalne riik, mis on iseseisev, aga peab oma poliitikas arvestama Nõukogude Liiduga.

Olime selles töögrupis kõik praktiseerivad juristid. Meil oli ettekujutus seaduste toimimisest ja sõltuvalt formuleeringust selle võimalikkusest kehtivas olukorras. Enamus meist jõudsid seepärast hiljem ka samuti Raidla juhitud redaktsioonitoimkonna ekspertrühma, sest juba oli ju sedasama tööd tehtud niigi.

Kas Valgerannas jõudsite hoolimata oma suurest töökoormusest tihti kohal viibida?

Käisin Valgerannas paar korda. Koormus oli hästi suur ja erinevaid asju tuli korraga hallata.

Kas Valgerannas arutati ka riigikaitse teemal?

Arutati sõjaseisukorra küsimust ehk kuidas seda formuleerida. Ja teine küsimus oli riigipea staatus. Sellel oli täiesti utilitaarne väljund – riigipea on kaitseväe kõrgeim juht ja teda on vaja hädas siis, kui Riigikogu kokku tulla ei saa ja valitsuse tegevus võib olla takistatud. Väga primitiivselt öeldes: ühte inimest on lihtsam kaitsta. Võitlus oli selle ümber, kui palju me peame arvestama selles küsimuses võimalusega, et meile tungitakse kallale. Ja kui palju on reservi, et de jure korrektselt vastu hakata, et mitte korrata 1940. aastat.

Millist hetke tõlgendate teie üleminekuperioodi lõppemisena?

Poliitiliselt ja osaliselt juriidiliselt sai üleminekuperiood läbi 6.09.1991. Nõukogude Liidu Riiginõukogu tunnustas siis Eesti Vabariigi iseseisvust. Oli väga selge arvamus nii Kadriorus kui ka Eesti Komitee poolt, et seda tunnustust ei ole vaja, kuna see ei seostunud meie õigusliku järjepidevuse kontseptsiooniga. Aga sellegipoolest läks peaminister Kremlisse kohale, mina olin sidepidamisel meie Moskvas esinduses kohal. Minu hinnangul oli see tunnustus siiski olulisem punkt, kui pealt paistab. Sellega tühistas ka Nõukogude Liit kõik omaenda konstruktsiooni elemendid. Minu jaoks lõppes üleminekuperiood de jure kahe pauguga: 6.09.1991 ja põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisega.

Kui Jüri Adamsi eelnõu oli 11.10.1991 hääletatud Põhiseaduse Assamblee töö aluseks, siis kas olite pärast seda jooksvalt kursis, kuidas edasine töö eelnõuga Toompeal kulgeb?

Kui 20. augustil tehti Põhiseadusliku Assamblee osas kompromiss, et see moodustatakse 30st Eesti Kongressi liikmest ja 30st Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmest ja septembris 1990 valiti Põhiseaduse Assamblee eesistujaks Tõnu Anton, siis tekkis usk, et senine vastandumine ei saa määravaks ja nüüd saab ettevõtmisest asja. Sellel perioodil hakkasin juba ise järgmiste teemadega tegelema ja Adamsi eelnõuga seotud tööprotsessi ei jälginud.

4.11.1991 tegid kolm juhtivat ministrit peaministrile ettepaneku tagasi astuda. Põhjus seal taga ei olnud mitte poliitiline kalkulatsioon, vaid võtmeisikute meeletust koormusest täielik totaalne väsimus. Oli olnud väga intensiivne periood, kus tuli iseseisvuse kinnistamise jaoks teha palju üleminekuperioodi kiireid ajutisi regulatsioone. Igapäevaselt tuli tegeleda vana asja klattimisega. Kui Rahva Hääles põhiseaduse eelnõu 21.12.1991 avaldati, siis oli tunne, et isegi kui see pole parim, on see juba õigel teel.

Toompeal 16.01.1992 toimunud redaktsioonitoimkonna ja ekspertide koosolekul mainib Eerik-Juhan Truuväli: „Kui me esinesime TVs, siis me lõime koos käed, et me teeme koostööd.“6 Kas teile meenub, millisest televisioonis esinemisest on juttu?

Seda ma paraku ei mäleta. Televisioonis eetris olnust tehti minu jaoks isegi aeg-ajalt linte. Vaatasin järele, kui oli midagi olulist. Selle saate osas aga mälestus mul puudub.

Kuidas teid redaktsioonitoimkonna ekspertgrupi töösse kaasati?7

Ma täpselt ei mäleta, kes mind kutsus, aga arvan, et see oli Raidla, sest tol ajal suhtlesime valitsuses väga tihedalt. Olime pidevalt valitsuses selles seisundis, et tuli palju kiireloomulisi ootamatuid ideid ja nende jaoks tuli leida mõistlik tee. Ei olnud konkurentsi, et kas on minu lahendus või vale lahendus. Oldi valmis parandama eelnõud nii palju kui võimalik. Ekspertgrupi töös olid inimestel omad teemad, millega nad tegelesid. Minu teemad riigiministrina olid nagunii kohalik omavalitsus, riigipea, valitsus, riigikaitse. Ei olnud nii, et kõik kõigega kogu aeg tegelesid.

Millised oli arutelud teemal, milliseid õigusi tohib sõjaseisukorra või eriolukorra ajal piirata?

Paljuski tugineti 1938. aasta põhiseadusele. Süvitsi neid II peatükist tulenevaid õigusi ei jõutud riigikaitse peatüki osas läbi arutada, aga sellel teemal oli ütlemist. Vaidluse tuumaks oli, kui absoluutsed need õigused on eriolukorras. Paljud sõnastuslikud vaidlused olid tol ajal õigusfilosoofilised. Riigikaitse peatüki osas mõeldi, mis on regulatsiooni kontseptsioon, kuidas formuleerida nii, et see oleks halvima variandi jaoks ka töökindel. Otsiti lahendust, mis oleks maksimaalselt demokraatlik, aga samas töökindel.

Põhiseaduse Assamblees oli arutelul ka ettepanek sõnastada Šveitsi eeskujul põhiseadusesse säte „Eesti Vabariik ei kapituleeru“.8 Milline oli teie seisukoht niisuguse sõnastuse osas?

Oli vaidlus teemal, kuidas vältida olukorda, et presidendi institutsioonil on volitused, mis võimaldavad sunduslikus olukorras kapitulatsiooni aktile alla kirjutamist. Tegelikult on vale öelda, et oli vaidlus. Oli ühine arusaam, et on õudne jama, kui see võib võimalikuks saada. Aga kuidas selle vältimine põhiseaduses formuleerida – selle üle oli vaidlus. Mina pooldasin eksiilvalitsuse loogikat. Juba tollal oli võimalik eelinformatsiooni realiseerida, kui seda õigesti oskad analüüsida. Teada mingil määral ette, et midagi võib juhtuda, ja valmistuda selleks ette. Viia pakku inimesed, anda neile volitused. Ma ei kujutanud ette, et see võiks välja näha nii, et kõik püsivad Eestis ja Vene dessant tuleb võtab kõik vangi ja siis sunduslikult lastakse kapitulatsioonile alla kirjutada. Ma olin veendunud, et seda on võimalik vältida.

Millised on teie mälestused seoses presidendi otsevalimise küsimusega?

Presidendi institutsiooni osas ei olnud ka ekspertgrupis nii ühest absoluutset veendumust, et ta peaks otsevalitav olema. Aga me kaldusime enamikus sinnapoole, et president peaks olema piiratud võimuvolitustega otsevalitav, sest rahvas seda soovib. Aga eks see oli natukene Arnold Rüütli isikus kinni. Ka ekspertgrupis leidus inimesi, kes Rüütlit ei sallinud. Kõik nägid, et kui läheb otsevalimise teed, siis suure tõenäosusega saab selleks Rüütel. Seda ei tahetud mitte ainult poliitilistel, vaid ka sisulistel põhjustel. Rüütli positsioon Ülemnõukogu esimehena, mis oli ülemineku ajal ajutine positsioon, oli ka tegelikult poolpresidentaalne.

Väga paljud asjad, mida me ekspertidena otsustasime, põhinesid meie tolleks hetkeks kogunenud kiirkorras tekkinud poliitilisel kogemusel. Olime näinud, et mõne asjad pead viima hääletusele selleks, et saaks edasi minna.

24.01.1992 redaktsioonitoimkonna koosolekul arutati Kaitseliidu nimetuse põhiseadusesse kirjutamise küsimust.9 13.12.1991 redaktsiooni § 118 sätestas, et „Eesti Vabariigi kaitsejõud koosnevad Eesti Vabariigi kaitseväest ja seaduses sätestatud korras loodud riigikaitseorganisatsioonidest. Riigikaitse korralduse sätestab seadus.“10 Teie seadsite kahtluse alla, kas lõige 1 on üldse vajalik. Pakkusite välja, et kui probleeme tekitab Kaitseliidu põhiseadusesse kirja panemise soov, siis üks võimalus oleks lõige 1 üldse ära jätta, teine võimalus oleks sõnastada „vabatahtlikud ja riiklikud organisatsioonid“. Millised probleemid seondusid Kaitseliidu põhiseaduses nimetamisega?

Kaitseliidu algatuskeskus võttis seisukoha, et tema ENSVd ei vaja ja ENSV valitsust võimalikes rasketes oludes ka ei kaitse. Võin kinnitada, et rohujuuretasandil oli läbisaamine suurepärane, aga ametlik seisukoht oli, et Kaitseliit allub ainult eksiilvalitsusele. Selline seisukoht tundus hästi ebapraktiline. Tekkis küsimus, mis asi see Kaitseliit siis on. Praeguseks on klaar, et Kaitseliit on riigikaitseline organisatsioon, millel on eraldi subjektsus, aga mis on tegelikult kaitsejõudude osa. Tol ajal ei olnud see veel üldse selge. Kaitseliit kui selline ei olnud toona vaidlusobjekt, probleem oli tollases Kaitseliidu geneesis. Tegelikult me ei olekski saanud seda põhiseaduse raames ära lahendada. Vastav seadusandlik baas tuli eraldi luua.

13.12.1991 redaktsiooni § 117 nägi ette, et „tegevteenistuses kaitseväelane ei tohi olla valitaval või määrataval riiklikul tsiviilametikohal ega osa võtta erakondade tegevusest“.11 24.01.1992 redaktsioonitoimkonna koosolekul arutati, millistele positsioonidele ei tohiks olla tegevväelastel ligipääsu. Leidsite, et „tsiviilametikoht“ on halb termin. Peet Kask leidis, et tuleks sõnastada erakondadesse kuuluvuse keeld ja minna teistel teemadel aruteluga edasi. Juhtisite siiski tähelepanu sellele, et lisaks erakondlikule kuuluvusele tuleks silmas pidada nt ka küsimust, kas sõjaväeohvitser panga nõukogus võib olla.12 26.01.1992 eelnõu § 115 sai kirja, et: „tegevteenistuses olev kodanik ei tohi olla mõnel muul valitaval või määrataval ametikohal ega kuuluda erakonda“.13 Millised on teie mälestused seoses selle sätte aruteludega?

See oli põhimõtteline lähenemisnurk, mis hiljem pärast põhiseadust kajastus ka paljudes teistes aktides. Ettekujutus oli meil selline, et kuna valisime parlamentaarse demokraatia vormi, siis on vaja forsseerida parteilisust. Parteisid tegelikult sellel ajal ju veel õigupoolest õigeid ei olnudki. Parteilisuse forsseerimise juurde kuulus väga palju detaile. Üks nendest oli ka see säte. Parteilisus tähendab seda, et sa esindad valitsemises valijaskonda valimissüsteemi kaudu. Samal ajal kõiges selles, mis puudutab võimude lahusust, ei tohi parteilisust olla. Ning jõuametkonnad ei tohiks politiseeruda. Eriti veel üleminekuühiskonnas. Üleminekuetapil olid hirmud päris suured selles osas, milline parteilisus meil tekkida võib ja kui siis põhiseaduslike institutsioonide puhul on parteiline suunis, siis see on ohtlik.

Millised on teie mälestused seoses presidendi rolliga riigikaitses?

Rahvuslik vool oli selline, et Konstantin Pätsi ajast tulenevalt peaks president olema kõrgem riigikaitse juht de facto administratiivsetes volitustes. See, milline regulatsioon pärast välja kujundati, ei olnud administratiivsed volitused, vaid n-ö üldjuhtimine. Presidendile jäid need funktsioonid, mis on hädavajalikud eriolukorras siis, kui parlament ja valitsus ei saa normaalselt toimida. Meil oli juba tollal arutelu all, et kaitseväe juhataja oleks valitsuse alluvuses. Kompromiss tuli sealt, et on riigikaitse kõrgem juht ja on kaitseväe juhataja. Aga see kõrgem juht ei olnud formuleeritud administratiivsete volitustega. See oli juba suur samm edasi võrreldes sellega, mida taheti. Hirmud olid jälle seotud ajaloolise kogemusega, persooniga. Ei teadnud, kuidas parlamentaarse demokraatia lahendus õnnestub. Hästi küüniliselt öeldes: soovisime vältida ühes isikus Pätsi ja Laidoneri. Soovisime vältida legaalset võimu usurpeerimise võimalust.

Millised põhiseaduse sätted on teie hinnangul veel nii-öelda sünnimärgiga, peegeldades seda aega, kus need sündisid?

Mis kindlasti mõjutas põhiseaduse kohaliku omavalitsuse peatükis kohalike omavalitsuste tasandite küsimust, oli tolleaegne olukord Kirde-Eestis.14 Algne idee oli oluliselt suurema autonoomiga kohalikud omavalitsused. Mina valitsuse haldusreformi komitee esimehena täpselt selle nimel ka töötasin. Aga ega ilmasjata ei saanud põhiseadusesse kirja riigi lahutamatu ja jagamatu terviku rõhutamine. Kohaliku omavalitsuse korralduse ja territoriaalse korralduse lõppformuleeringus tuli kogu aeg arvestada ohuga, et tahetakse luua Narva-äärne vabariik Dnestri-äärse vabariigi analoogia põhjal. Diskussiooni kahetasandilise kohaliku omavalitsuse teemal oli raske pidada, sest kohe oli argument, et aga kujutame ette, et seda kasutatakse Kirde-Eestis ära. Samas oli KOKS-i vastuvõtmise ajaks juba tsementeerunud ka parteiline keskvalitsuse absolutiseerimine, mistõttu kahetasandilise omavalitsusega kaasaas käiva ja tollastes praktilistes tingimustes suurt mõju omanud maavanema kui regionaalse üldjuhi ja tema juhitud maavalitsuse institutsioon tuli viia tavaametnike tasemele, mis eeldanud enam mingitki (otse)valitavusega kaasnevat tugevamat mandaati.

  1. Riigiõiguslike aluste väljatöötamiseks töögrupi moodustamise kohta. RT 1991, 10, 154.
  2. Eesti NSV/Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseis. Statistikat ja ülevaateid, lk 108. Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/02/Eesti_NSV_Eesti_Vabariigi_Ulemnoukogu_XII_koosseis_29.03.199029.09.19921.pdf (30.09.2024).
  3. IME ehk isemajandava Eesti ettepanek, mille avaldasid 26. septembril 1987 ajalehes Edasi neli Eesti majandus- ja ühiskonnateadlast: Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Koostaja märkus.
  4. Leedu kuulutas end iseseisvaks 11.03.1990. Jaanuaris 1991 nõudis NSV Liidu riigipea Mihhail Gorbatšov Leedu Ülemnõukogult „seadusliku korra“ taastamist, sisuliselt aga Leedu iseseisvuse likvideerimist. Pinged kulmineerusid verise kokkupõrkena Leedu tsiviilisikute ja Nõukogude Liidu sõdurite vahel ööl vastu 13. jaanuari 1991 Vilniuse teletorni juures, mille tulemusena hukkus 14 relvastamata inimest. Tallinnast liikus pilt Vilniuse sündmustest retlanslatsioonivõrgu vahendusel Helsingisse, võimaldades kogu maailmal näha Baltimaade elanike taotlusi ja nende vastast vägivalda. 13. jaanuaril tegi Vene NSFV Ülemnõukogu esimees Boris Jeltsin üllatusvisiidi Tallinna, kus ta kirjutas alla deklaratsioonile, millega loodi kõigi kolme Balti vabariigiga kahepoolsed suhted. 20. jaanuaril 1991 ründas OMON (Nõukogude siseministeeriumi eriüksus) Riias Läti siseministeeriumi, tappes selle käigus viis tsiviilisikut. Vt A. Kasekamp. Balti riikide ajalugu. Varrak 2011, lk 211–213.
  5. Ülemnõukogu poolt 8.05.1990 vastuvõetud seadus „Eesti sümboolikast“. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/24029 (30.09.2024).
  6. Redaktsioonitoimkonna 16.01.1992 istungi protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 102.
  7. Raivo Vare osales eksperdina kahel redaktsioonitoimkonna koosolekul: 14.01.1992 koosolekul (ERA.R-2324.1.25 l 90) ja 24.01.1992 koosolekul (ERA.R-2324.1.25 l 150).
  8. PA V toimkonna 24.09.1991 formuleering § 88: „Kellelgi ei ole õigust alla kirjutada Eesti Vabariigi riikliku või sõjalise kapitulatsiooni aktile“ ( ERA.R-2324.1.16, l 73), PA V toimkonna 07.11.1991 formuleering § 88: „Eesti Vabariik ei kapituleeru.“ (ERA.R-2324.1.25 l 150).
  9. PA 24.01.1992 istungi protokoll. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.25, l 150–151.
  10. PA 13.12.1991 I redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/13-12-1991-redaktsioon/ (30.09.2024).
  11. PA 13.12.1991I  redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/13-12-1991-redaktsioon/ (30.09.2024).
  12. PA redaktsioonitoimkonna 24.01.1992 istungi protokoll, lk 1–2. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-24-01-1992/ (30.09.2024).
  13. PA 26.01.1992 redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/26-01-1992-redaktsioon/ (30.09.2024).
  14. Pinge taasiseseisvunud Eesti venekeelsete mittekodanike kogukonnas kulmineerus 16. ja 17. juulil 1993, kui Narvas ja Sillamäel korraldasid nõukogudemeelsed volikogud referendumi, mille käigus küsiti, kas sealsed elanikud sooviksid elada autonoomses piirkonnas. Koostaja märkus.