Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Milline oli teie tegutsemisvaldkond enne Põhiseaduse Assamblee liikmeks saamist?

Olen väljaõppelt füüsik. Lõpetasin 1971 [Tartus] ülikooli ja pääsesin üle noatera Nõukogude armeest. Mind taheti võtta, aga mul olid aspirantuuri astumise plaanid ja selle sektori juhataja aitas mul sõjaväest pääseda. Tema käis sõjakomissariaadis rääkimas, et kui teil on muid võimalusi, siis võtke mujalt. Nii läkski. Astusin aspirantuuri ja mul oli kõrge motivatsioon see positiivselt ka lõpetada. 1975. aastal kaitsesin füüsikas kandidaadi kraadi. Seejärel tulin Tallinna Lippmaa instituuti tööle. Seal olin teadustöötaja kuni 1990. aastani.

1980. aastate esimeses pooles oli mul tekkinud huvi demokraatia vastu. Kui algas perestroika, avanes võimalus sellest ka kirjutada. Mõned artiklid ma meie pressis siis ka avaldasin. Savisaar tegi enne Rahvarinde moodustamist juba oma meeskonna kokku panemiseks ettevalmistusi. Ükskord kutsus ta ka mind enda juurde ja seda liini pidi liitusin Rahvarinde algatuskeskusega. Enne seda käisin Savisaare soovitusel saates „Mõtleme veel“.

Ega ma tuntud inimene olnud. Ülemnõukogu valimistel sattusin kandidaatide hulka üle noatera. Paljud asjad minu elus on juhtunud üle noatera. Ei olnud tugevat konkurentsi kandideerida Lasnamäel. 60 protsenti olid venekeelsed, neli mandaati ja ringkond suur.

Enne veel kui valimised1 tulid, olin algatuskeskuses ja Rahvarindes tundnud erilist huvi valimiseaduse temaatika vastu. Kui tollane Ülemnõukogu juhtkond moodustas valimisseaduse väljatöötamiseks töörühma, pakuti ühte kohta ka Rahvarindele. Rahvarinde eestseisus andis selle koha mulle. Siis olid mul juba suhted tekkinud Rein Taageperaga. Olin raamatuklubi Tõru liige. Selle president Trivimi Velliste tegi mind klubis esineva Taageperaga tuttavaks. Taagepera hakkas mind materjalidega varustama.

Nii et see töörühm, kes Ülemnõukogus valimisseadust välja töötas, oli väga üksmeelne. Teised ei olnud küll Rahvarindest, aga seal olid Tõnu Anton, Uno Veering, Raivo Vare ja presiidiumi töötaja Gunnar Jänes. Loodan, et ei unustanud kedagi nimetada. Meie eelnõu põhines avatud nimekirja meetodil, mida ka Taagepera esimesena soovitas. Aga kogu see asi oli tollel ajal NLKP kontrolli all ja EKP poolt kureeris seda Mikk Titma. Talle see nimekirja meetod ei meeldinud. Põhjus oli see, et nad tahtsid endale ka kohti saada ja nimekirja meetodiga ei oleks EKP nimekiri kuhugi jõudnud. Ta tahtis isikuvalimiste peale minna. Aga nimekiri sealt välja jätta ja mitmemandaadilised ringkonnad – see oleks tähendanud üksikut mitteülekantavat häält, mida kogu maailmas väga vähe kasutati. Jaapan oli üks selline näide väga jubedate tagajärgedega. Parlamendikohad pärandati oma lastele. See on valimissüsteem, millel on väga ebameeldivad omadused.

Mina pakkusin välja, et kui ei meeldi nimekirja meetod, teeme siis üksiku ülekantava hääle. Mina ise Titmaga läbirääkimisi ei pidanud. Selle töörühma juht (oli vist Raivo Vare.) rääkis Titmaga. Titma oli nõus. Peaasi, et me Ülemnõukogu presiidiumist nõusoleku saame. Olin valmis minema presiidiumi ette üksikut ülekantavat häält kaitsma, ma ei osanud midagi karta. Teised lasksid mul minna, nemad arvatavasti oskasid karta. Mind päästis presiidiumis Kaljo Kiisk. Esimene minupoolne selgitus oli ikka täitsa vastu müüri. Jah, aga kuidas me garanteerime, et need valimiskomisjonid saavad häälte ülekandmisega hakkama. Minu argumendid jooksid vastu müüri. Olin juba täiesti lootuse kaotanud, kui Kiisk võttis sõna ja hakkas mind ohjeldamatult kiitma. Kusjuures me ei tundnud teineteist. Lõpuks andiski Presiidium nõusoleku selle klausliga, et mina sain kohustuse häälte ülekandmise kohta juhend kirjutada ja valimiskomisjone välja õpetada. Seda ma ka hea meelega tegin.

Nii et kui ma Ülemnõukogusse läksin, oli minu põhihuvi ikkagi valimisseadus. Kõik muu oli kõrvalnähtus. Muidugi iseseisvuse saavutamine oli meie kõigi unistus. Tollel ajal, kui valimised olid, oli ka usk, et nagunii saame, et see on praktiliselt ära otsustatud. Tänu sellele, et Rahvarindel oli üleminekuperioodi eelnõu ette valmistatud, mis 30. märtsil vastu võeti.2

Esimesed nädalad Ülemnõukogus olid minu silmis košmaar. Kohutav ajaraisk. Ühel hetkel said minu teiseks huvialaks protseduurireeglid.3 Ülemnõukogu presiidiumi töötajad olid koostanud esimesed Ülemnõukogu töö- ja kodukorra reeglid, aga need hakkasid mitmel põhjusel halvasti tööle. Üks põhjus oli see, et presiidiumi juhtis Arnold Rüütel, kellel ei olnud erilist huvi Ülemnõukogu täiskogu istungite ettevalmistamise osas. Esimestel nädalatel võttis istungjärgu päevakorra kinnitamine mitmel korral mitu tundi täiskogu tööaega. Milline oli tollal aga ajasurve! Osa asju läks päevakorda ilma igasuguse eelnõuta. Võeti lihtsalt küsimusi ette ja hakati arvamusi avaldama. 30.06.1990 võeti vastu see reglemendi versioon, mille oli välja töötanud minu juhitud töörühm. Ka seda reglementi täiustati veel mitu korda ning sügiseks loodi ka sisuliselt alaliselt tegutsev toimkond, mis hakkas parandusettepanekuid ette valmistama.

Kolmas minu huvi oli põhiseadus.

Kuivõrd keerukas oli Põhiseaduse Assamblee reglemendi4 väljatöötamine?

Mul oli taust ja kogemus selleks väga tugev. Võtsin Ülemnõukogu reglemendi ette ja kohandasin selle vastavalt Põhiseaduse Assamblee vajadustele. Reglement pidi olema piisavalt paindlik. Selle kirjutasin oma käega kokku. Natukene kartsin, et Eve Pärnaste Eesti Kongressi esindajana hakkab tingima, aga ta oli kohe kõigega nõus.

Jüri Rätsep on meenutanud, et kooskõlastades Ülemnõukogu poolt Eesti Komitee bürooga loodava Põhiseaduse Assamblee liikmete arvu, pakuti välja ka sajaliikmelist kogu. Ülemnõukogu poolt pakuti töövõimekusega selgitades ka 40–50 liikmelist koosseisu.5

Kuidas otsustati Põhiseaduse Assamblee delegaatide jaotumine 30 Ülemnõukogu liiget ja 30 Eesti Kongressi liiget?

Rahvarinde ühendus arutas assamblee liikmete arvu küsimust. Mina kaalusin isegi seda, et kuidagi arvestada, et on kattuvaid liikmeid. Ülemnõukogus oli Eesti Kongressi liikmeid rohkem kui Eesti Kongressis Ülemnõukogu liikmeid. Marju Lauristin ütles aga selgelt, et ei ole mingit muud variantigi: et ei tuleks mingit skandaali, peab liikmete arv jaotuma võrdselt Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel. Mina seadsin ennast üles Ülemnõukogu kandidaadina, et Eesti Kongressi kandidaadina saaksid kandideerida need, kes Ülemnõukogu kandidaadina ei saa kandideerida.

Kas Põhiseaduse Assamblee reglemendi väljatöötamisel ja vastuvõtmise hääletamisel tehti ka ettepanekuid kuidagi reglemendis täpsemalt fikseerida aluseks võetav eelnõu?

Ma ei mäleta, nagu oleks tehtud ettepanekuid, et näiteks oleks 1938. aasta põhiseaduse eelnõu välistanud teised eelnõud.

Olgugi et 1997. aastal ilmunud koguteoses „Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee“ ei kajastu IV toimkonna liikmete nimekirjas Lennart Meri nimi6, kuulus ta siiski Põhiseaduse Assamblee IV toimkonna koosseisu. Kuivõrd jõudis ta assamblee töös osaleda?

Minul oli Meriga selline kokkulepe, mille ta ise välja pakkus: ta on samas majas ja kui mõni väga tähtis hääletamine tuleb, siis ma kutsun ta kohale. Üks kord ma seda võimalust ka kasutasin. See oli siis, kui hääletati presidendi volituste küsimust. Ta tuli kohale, tee peal veel küsis, kuidas hääletada.

Kas see toimus presidendi volituste küsimuse viimasel hääletamisel?

Seda ma paraku ei mäleta. Põhiseaduse Assamblee hääletamiste väljatrükke ei tellinud me kunagi välja. Ülemnõukogu tähtsamatel hääletamistel tellisime väljatrükid välja. Kord oli olukord, kus Ülo Nugis oli andnud tehnilisele toimkonnale korralduse väljatrükke mitte anda. Sain selle peale väga vihaseks ja esitasin reglemendi parandusettepaneku, millega sai eksplitsiitselt kirja, et avalike hääletuste tulemused peavad olema kõigile kättesaadavad. Ja see ettepanek läkski läbi. Pärast seda selliseid intsidente enam ei olnud. Riigikogu hääletustulemused olid juba avalikult kõigile kättesaadavad.

Kui Ülemnõukogus töö lõppes, olin nii palju hingelisi haavasid saanud, et ei tahtnud enam poliitikas olla. Kuni selleni välja, et esitati loosungeid „Surm savisaarlastele!“. Tollel ajal pidi poliitik ikka eriti paksu nahaga olema. Aga tagasiteed poliitikast mul enam ka nagu hästi ei olnud. Lippmaa oli teises parteis ja pidas mind oma vaenlaseks. Läksin siis fraktsiooni nõunikuks. Tollal arvasin, et nõunik ongi, nagu see nimetus ütleb – inimene, kes poliitikutele nõu annab.

Põhiseaduse Assamblee oli ikka väga helge paik võrreldes Ülemnõukoguga. Samas lugedes taas assamblee täiskogu stenogramme, siis meenub, et ka seal oli ka üsna kõva kemplemine. Ülo Uluots ründas mind täitsa isiklikus plaanis mitu korda.

Eesti Komitee tiib lootis endale juhataja kohta saada. Nad lootsid, et meie hääled jagunevad ja see, kes kõige rohkem hääli saab, saab juhatajaks. Aga Ülemnõukogu poole tiib tegi lükke, et pani kaks kandidaati üles – Uluotsa ja Tõnu Antoni. Aga me jaotasime hääled ära nii, et Uluots sai ainult ühe hääle. Selle tõttu Lauri Vahtre ei saanud vastu Eesti Komitee ootusi juhatajaks. Minu jaoks ei olnud üllatus, et Anton on suurepärane juhataja. Olime koos olnud Ülemnõukogu õiguskomisjonis. Ta oskas erapooletut kohtuniku joont hoida, hästi ohjes hoida ja tema huumorimeel on hästi arenenud.

Kas oli mingi põhjus, miks Kalle Kulbok esitas just teie kaudu oma kirjutatud eelnõu aluseelnõu hääletamisele?

Kulboki eelnõu esitasin mina, see oli minu isiklik protest, kuna Ülemnõukogu Presiidium jättis registreerimata nende erakonna. Kui ma tema eelnõu üle andsin, siis arvasin, et ta ise ka oma eelnõud väga tõsiselt ei võta. Aga hiljem hakkasin tunnetama, et ta mõtlebki kuningriigi plaani tõsiselt.

Seda mõtet teil läbi ei käinud, et kuna teie olite eelnõu üleandja, siis võidakse kuidagi teid sellega seostada?

Ei, seda mõtet ei käinud läbi.

Kas mäletate, et IV toimkonnas oleks käsitletud või Põhiseaduse Assamblee täiskogu laudadelt oleks läbi käinud Igor Gräzini koostatud Eesti Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse töömakett?

Ei, mulle ei meenu üldse, et see oleks teemaks või töömaterjaliks olnud. Ma ei mäleta, et see materjal oleks üldse Põhiseaduse Assamblees liikunud.

Assamblee 7.02.1992 täiskogu istungil hääletati lõplikult presidendi valimiskorda. Riigikogus kolmandas voorus presidendi valimata jäämise lahenduse läbiarutamiseks „ja võib-olla ka uue redaktsiooni esitamiseks“ kuulutas juhataja välja istungi vaheaja ja suunas redaktsioonitoimkonna ja IV toimkonna ühisarutelule.7 Valmiski uus redaktsioon Riigikogu kolme vooru ja valimiskoguga.8 Millised on teie mälestused sellest ühisarutelust, mille käigus sõnastati kehtiv presidendi valimise süsteem?

Mina mäletan ühte episoodi nendest omavahelistest aruteludest, kus mina tõstsin käed üles. Ülle Aaskivi argumenteeris, et jah, kui Riigikogu ei ole suuteline üksmeelt leidma lilleneiu, võimuta presidendi valimisel, siis las valimine läheb valijameeste kätte. Aaskivi pidas sellist stsenaariumi päriselus väga vähe tõenäoliseks, et Riigikogu presidenti ära ei vali. Senine kogemus oli olnud Ülemnõukogu tegutsemine absoluutse hääleenamuse reegliga. Minu enda silmis oli Riigikogu poolt valitud ja laiendatud valimiskogu poolt valitud president sarnane lahendus. Peaasi, et president ei hakkaks rahva seas suurt poliitilist kampaaniat tegema. Aga mingeid täpsemaid mälestusi sellest ühisarutelust mul ei ole.

Kas IV toimkonna istungeid protokolliti?

Jah, seda tegi sama inimene, kes oli Ülemnõukogu õiguskomisjoni sekretär. Minu mälu järgi ta IV toimkonna istungeid protokollis. Sai hästi hakkama.

IV toimkonna töö oli sisuliselt väga kammitsetud seetõttu, et toimkond oli lõhki. Ülo Uluots ja Sulev Vahtre olid hingestatult presidendi suurema võimu ja otsevalimiste pooldajad. Kuna aga toimkonna töökord nägi ette, et toimkond ei suru oma otsuseid täiskogule peale, vaid võimaldab toimkonnas erimeelsusele jäänutel täiskogus apellatsioon esitada, ei olnud vaidlused toimkonnas nii tervisele kahjulikud.

Milline on teie mälestus redaktsioonitoimkonna tööst?

Alguses loodi redaktsioonitoimkond selleks, et põhiseaduse eelnõu sisemised vastuolud kõrvaldada. Aga ühel hetkel, kui laekusid ekspertide arvamused, oli Liia Hänni valmis neid sisulisi arvamusi läbi töötama. Mäletan sellest redaktsioonitoimkonna perioodist, et need toimkonna liikmed, kes peatusid Kungla hotellis, tegid väga palju koostööd. Mina nende hulka ei kuulunud. Mäletan redaktsioonitoimkonnas tehtud tööst väga vähe. Selleks ajaks oli sündmusi olnud niivõrd palju ja mälu üsna koormatud.

13.12.1991 täiskogu istungi stenogrammist nähtuvalt olete öelnud: „Kas me tahame seda või ei taha, aga minu arvates jääb suur osa sellest rakendamisotsusest ja rakendamisprotsessist paratamatult Ülemnõukogu otsustada. Ma palun seda arvestada, see ei ole kompetentsi küsimus.“9 Põhiseaduse Assamblee moodustas siiski 13.12.1991 istungi lõpus põhiseaduse rakendamisseaduse väljatöötamise toimkonna. 1992 kevadel võttis Ülemnõukogu ise ette põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu koostamise. Kas puutusite põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu väljatöötamisega kuidagi Ülemnõukogus kokku?

Ei, mina otseselt Ülemnõukogus sellega kokku ei puutunud. See oligi päevapoliitika, mida selle seadusega lahendada oli vaja. Mingi osa Ülemnõukogust tahtis 1992. aasta alguses Põhiseaduse Assambleed tühistada. Kui põhiseaduse eelnõu ja rakendamisseaduse eelnõu poleks lahus olnud, oleks neil jõudu rohkem tekkinud.

Millised vastuolud olid Ülemnõukogu õiguskomisjoni ja Ülemnõukogu presiidiumi vahel?

Ülemnõukogus tehti õige mitu katset riigiõiguse küsimustes edasi liikuda. Nõukogudeaegne süsteem, presiidium kui kollektiivne president, kes ei tegele tegelikult Ülemnõukogu töö korraldamisega – see oli jube. Presiidiumi liikmetel oli kõrgem palk ja auto kasutada. Ühel hetkel moodustati lisaks presiidiumile ka Ülemnõukogu juhatus ja presiidium valiti ümber, et lõpetada heietamine poliitilistel teemadel. Selles küsimuses oli minu meenutuste järgi initsiaator Marju Lauristin. Presiidiumis olid juristid, kes said selle liikmelisuse eest raha ja nende huvi oli oma liikmelisus säilitada. Seetõttu nad ei tulnud süsteemi muutmisega kaasa. Samuti olid juristid pigem mitteparlamentaarse süsteemi eestkõnelejad. Neil oli huvi, et Kadriorg oleks tugev, et seal oleks palju nõuandjaid vaja. Neilt tuli ka eelnõusid riigiõiguse kohta, mida õiguskomisjon heaks ei kiitnud. Seetõttu ei jõudnud need Ülemnõukogu saaligi. Õiguskomisjonis oli inimesi, kes suutsid eelnõusid kirjutada, aga ka meie endi eelnõud hääletati juba Ülemnõukogu päevakorrast maha. Meie arvates presiidiumi esimehe initsiatiivil, kes Ülemnõukogu saalis vastavalt tegutses. Näiteks valimisseaduse eelnõu osas osa inimesi lihtsalt ei tahtnud, et oleks olemas selline seadus, mille alusel järgmist kogu valida. Kõik ei tarvitsenud olla konkreetse eelnõu vastu, vaid sooviti enda kohta hoida. Nii et Ülemnõukogu jõudis nendes riigiõiguse küsimustes väga vaevaliselt edasi. Kui 20. augusti 1991 hommikul selgitas Marju Lauristin mulle Põhiseaduse Assamblee loomise ideed, oligi tema üks argumente, et Ülemnõukogu ei saa põhiseaduse eelnõu väljatöötamisega ise hakkama.

  1. Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu valimised 18.03.1990. Koostaja märkus.
  2. Eesti NSV Ülemnõukogu 30.03.1990 otsus „Eesti riiklikust staatusest“. Koostaja märkus.
  3. Vt täpsemalt P. Kask. Parlamendi protseduurireeglite paikanihkumine Eestis aastatel 1990–1992. Riigikogu toimetised. 2022/46, lk 87–96.Arvutivõrgus: https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2022/12/RITO-46-1.pdf (30.09.2024).
  4. Vt Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee reglement. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/pohiseaduse-assamblee-tegevuse-ulevaade/tookorraldus/ (30.09.2024).
  5. J. Rätsep. Olime omariikluse usku. L. Hainsalu, R. Järlik (koostajad). Mitme tule vahel. Tartu: 20. augusti klubi. Bookmill, 2011, lk 90.
  6. V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura, 1997, lk 1251–1252.
  7. Juhataja. 7.02.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 25. istung, äärenumber 71. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/25-istung/#kõneleja-71 (30.09.2024).
  8. L. Hänni. 7.02.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 25. istung, äärenumber 94. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/25-istung/#kõneleja-94 (30.09.2024).
  9. P. Kask. 13.12.1991: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 20. istung, äärenumber 288. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/20-istung/#kõneleja-288 (30.09.2024).