Intervjuu Märt Raskiga

„Omand kohustab“ mõte kerkis omandireformi aluste seaduse väljatöötamise käigus. Tollal oli inimene väga rikas juba siis, kui tal oli Mustamäel kooperatiivi korter. Omandiõigus oli mentaalselt piiritletud igapäevaste tarbeesemetega. Auto oli juba väga suur luksus. Kui läks tootmisvahendite tagastamiseks, maa esimeses järjekorras, olid olulised kaks aspekti: kas tulevases Eesti Vabariigis võib majanduslik ja poliitiline võim kokku langeda. Oli neid, kes arvasid, et see peabki nii olema. Siiski vähemalt püüti teha nii, et avalik poliitiline võim ei baseeru kellegi jõukusel või mõjuvõimul tööandjale. Sellest aspektist oleks „omand kohustab“ olnud meeletult hea tõlgendamise alus.

Mõttelaad oli tollel ajal see, et tuleb kompenseerida varem tehtud ülekohut. Omandireformi aluste seaduse printsiibi järgi ei tohi see tuua kaasa uut ebaõiglust. Õiglus, ebaõiglus – eks need ole tunnetuslikud kriteeriumid. On piisavalt poliitilisi jõudusid, kes väidavad, et omandireformi aluste seadus on kaasa toonud väga palju ebaõiglust. Aga lõpp-punktiks paneksin ikkagi selle, et suutsime omandireformi läbi viia ilma kodusõjata, mis oli suur saavutus.

Mis oli teine tulemus – meil ei tekkinud oligarhiat. See on seotud ka Treuhandi mudeli alusel tegutsenud erastamisagentuuriga. Põhimõtteliselt direktorite nõukogu ei otsustanud meie majanduse tulevikku. Ja kui põhiseaduses oleks olnud sees „omand kohustab“, ei oleks me seda pidanud reguleerima piirangute järgi. Aga sinna see sõnastus jäi, sest Põhiseaduse Assamblees keegi ei küsinud ilmselt ei Jüri Põllu ega Jüri Raidla käest selle formuleeringu vajaduse põhjenduste järele. Põhiseaduse aluspõhimõtete kohaselt, õiguse mõistmise seisukohast oleks see aga olnud fundamentaalne vai, mille ümber oleks saanud keerutada.

Praegu on §-s 32 reguleeritud, et piirangud sätestab seadus. Selle tüüpregulatsiooni kasutamine ka omandiõiguse mõttes ei too välja seda poolt, mille vajadus on nüüdseks välja joonistunud. Omandi kohustuse pool ei ole meie praeguses õigusruumis väga tugevalt esindatud. Alustades näiteks sellest, et kui sul on mererand käes, paned selle kinni, või näiteks, et võime õigusaktidesse kirjutada küll, et seeni, marju võib tasuta korjata, aga siis pannakse välja vähemalt silt, et „Ära tule, lasen!“. Tänase tarkusega üteldes oleks „omand kohustab“ teinud asja oluliselt selgemaks. Aga ega me tollal seda sõnastust väga ei surunud ka. Põhiseaduse tegemise juures olid ju isegi vaidlused, kas preambulit on tarvis või mitte. Praeguseks oleme aru saanud, et preambul on aluspõhimõtete tõlgendamisel juhtmõtete leidmisel ikka väga vajalik. Preambuli ja aluspõhimõtete põhiseadusesse sisse kirjutamine, väärtuspõhise põhiseaduse tegemine ei olnud Eesti õigusavalikkuse jaoks väga suupärane. Põhiseaduse sisu ongi II peatükk. See on tuum, milles kajastub riigipöördeline moment. Riik on inimese teenistuses, mitte inimene ei ole riigi oma. See arusaam baseerub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonil ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil. Neid akte ei saanud kasutada sõdadevahelises Eestis, neid ei olnud veel olemas. Õigusfilosoofiline pööre pärast II maailmasõda kajastub meie põhiseaduses II peatüki kaudu. Kui Põllu tekst ilmus kitsa ringi lugejate ette, siis ma vaidlesin tol ajal Advig Kirise ja mitmete vaieldamatute riigiõiguse tundjatega. Põllu II peatükiga seoses nähti hirmu, et rahvas ei saa sellest aru ja kohus ei oska seda rakendada. Samal ajal oli inimesi, kes ütlesid, et põhiseaduse tekst peab olema sedavõrd normatiivne, et seda saab kohus otse rakendada. Ja see on õige. Aga tegelikult ei pea see olema normatiivne ainult regulatsioonide mõttes, vaid ka printsiipide kaudu. ENSV 1978. aasta konstitutsioon ja 1977. aasta Nõukogude Liidu konstitutsioonid, mis olid meie põlvkonna õigusõppe aluseks, olid ilusate parteiliste loosungite kirjeldused. Advokaadina olen ise kirjutanud näiteks elukoha kaotanud isiku nimel kaebuse, tuginedes 1977. aasta konstitutsiooni paragrahvile, mille kohaselt pidi riik eluaseme garanteerima. Ülemkohus tõlgendas normi nii, et jah, kehtib, aga võimaluste piires. See illustreerib, kuidas tegelikult keegi ei võtnud Nõukogude Liidu õiguskorras konstitutsioonilisi norme tõsiselt. Tegemist oli partei diktatuuriga, õiguslikult lähenemisel oli loori ülesanne. Vaja oli näidata, justkui oleks Nõukogude Liit teiste riikide moodi.

Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi 23.01.1992 ühisel koosolekul toimus järgmine arutelu⁵:

„Peet Kask: „Asja iva on „riiklik süüdistus“ – nendes kahes sõnas. Kui me kirja ei pane, kes seda teeb, siis ei ole kodanike kaitset. Prokuratuur peaks olema justiitsministeeriumi all olev omaette amet. Prokuröri ei pea nimetama paika.“

Kaido Kama: „Ei ole veenev, et „riiklik süüdistus“ peab sees olema. § 141 võiks välja jääda.“
Illar Hallaste: „Sain aru, et justiitsministeerium on näinud teist skeemi. Tuleb aga tagada, et ei tekiks uut prokuratuuri.“

Märt Rask: „Meie ei ole selle peale esimesena tulnud. Prokuröril ei ole mingit võimu. Ta on üks protsessi pooltest.“

Prof Rebane teeb ettepaneku prokurörid ametisse nimetada sama moodi kui kohtunikud.
Eerik-Juhan Truuväli: „Mitte mingil juhul.“

Jüri Rätsep: „Riikliku süüdistuse ja kohtualuse kaitse tegevuse sätestab seadus. Viia see II peatükki.“
Rein Lang: „Pole vaja märkida, kus tekib prokurör.“

Kaido Kama: „Kas on veel keegi, kelle puhul ei ole näidatud, kus ta tekib?““

Millised on teie mälestused seoses prokuratuuri institutsiooni põhiseadusesse kirjutamise küsimusega?

1977. aasta Nõukogude Liidu konstitutsiooni kirjutati prokuratuuri instituut sisse. Vaidluse tuum oli prokuratuuri poolt Nõukogude Liidu režiimi tingimustes toime pandud n-ö kuritegude ahel. Prokuratuurile oli pandud üldjärelevalve. Kui lammutatakse ära kontseptsioon, mille kohaselt kuulub kõik, kaasa arvatud inimesed, riigile, siis kelle järele hakkab prokuratuur järelevalvet tegema? Kontseptsioon ei jooksnud kokku enam. Sellel hetkel tuli alguses pigem nõustuda sellega, et prokuratuuri pole enam kellelegi tarvis, aga lõpuks mina isiklikult tajusin ja tajun ka siiani, et prokuratuuri oli tollel ajal otsustajate eest tarvis kaitsta, et see jääks siiski vähemalt alles. Vaidlus käis selle nimel, et saaks kirjutada põhiseadusesse, et õigust mõistab ainult kohus. Tollal mõisteti eeluurimise käigus süüdi või õigeks. Administratiivõigusrikkumise eest rakendati inimestele väga tõsiseid piiranguid. See oli miilitsa valdkond.

Akadeemilist kõrgharitud seltskonda, tollaseid Tartu Ülikooli õigusteadlasi iseloomustas asjaolu, et nende osa taasiseseisvunud riigi õigusloomes jäi tagasihoidlikuks. Advig Kiris on seda kommenteerinud nii, et juristid ongi alalhoidlikud. Õiguse normikeskne õpetamine, õiguse tõstmine ülimaks väärtuseks viib selleni, et õigusteadlased suhtuvad põlastavad õiguspoliitikasse. Juristide mõttelaad on tihtilugu selline, et seaduse ülimuslikkuse printsiip lihvitakse tohutute teooriateni. Ei vaadata normi taha, sinna olustikku, sotsiaalsesse pinnasesse, millest norm võrsus. Õigusnormide üheks lätteks on väga selgelt ühiskondlik-poliitilised olud. Iga õigusnorm sünnib alati õiguspoliitilise otsustuse tulemusena. Õigusnorm on kristalliseerunud õiguspoliitilise otsuse tulemus. Eksivad need, kes arvavad, et on olemas puhas õigus ja vastikult räpane poliitika. Juristid ootavad, vaatavad ja siis hiljem ütlevad, kuidas oleks pidanud tegema, kuidas oleks olnud õige. Juristi alalhoidlik mõttelaad tihtilugu klammerdub kehtiva režiimi teenistusse. Ega keegi meid ülikoolis ei õpetanud riiki pöörama, vaid seda kinnistama. Ma ei mäleta põhiseaduse kontekstis akadeemilisest seltskonnast laua taga vaidlemas eriti kedagi. Kellel on entusiasmi ja arvab, et tuleb ära teha, ja kes arvab, et ootame ja vaatame. See ei ole etteheide kellelegi. Räägin seda selleks, et oleks võimalik püüda mõista, millises olukorras põhiseadus valmis.

Prokuratuuri osas oli üsna hästi varjatud institutsionaalne vaidlus. Seal olid inimesed, kelle talud olid ära võetud, kes olid pikka aega vabaduskaotuslikku karistust kandnud. Nõukogudeaegne repressiivpoliitika taandati ka juuraõppele. Poliitiline hinnang oli niivõrd tõrjuv. Põhiseaduse normitehnilise kvaliteedi tagamine oli raskendatud.

Millised on teie mälestused seoses kohtute peatüki formuleerimisega?

Kohtureformi ettevalmistamine algas 1990. aastal. Kohtute seadus ja kohtuniku staatuse seadus võeti vastu 1991 sügisel. Ma olen hiljem mõelnud, milline õnn see oli, et me hakkasime kohtureformiga varem tegelema. Ametis olnud kohtunike korpuse volituste tähtaeg hakkas lõppema ja mingisugune sulamine juba toimus. Sel ajal tulid Moskvast väga selged signaalid, et kohtusüsteemi tuleb reformida. Tõuge ei tulnud ainult meie tohutust tarkusest kohapeal, vaid oli ka soodumus selleks. Hakkasid tekkima vandekohtud kriminaalasjades. Meie asi oli sellele vastu seista. See oleks olnud väga kallis süsteem ülisuurte vigade tõenäosusega. Kui me ei oleks kohtute seaduse ja kohtuniku staatuse seaduse väljatöötamisel seda otsust teinud, oleks see Põhiseaduse Assamblees olnud juba palju raskem vaidlus.

Võrsus idee, et kõik, kes on ENSV repressiivsete kohtute poolt süüdi mõistetud, tuleb päeva pealt vabaks lasta. Vanglates oli põhinõue, et laske meid kohe vabaks, me oleme valesti süüdi mõistetud. See peegeldus ka otsustajate osas poliitilistes vestlustes. Need, kes ei mõelnud kättemaksuhimuga, vaid vaatasid tulevikku, olid valitseva mõttelaadiga, et vanglakaristust tuleks vähendada, mitte kõiki vabaks lasta. Tollel ajal õiguslikku mõtet vorminud protsesse ei saa võtta üksikult, vaid tuleb luua tervikpilt. Siis saame ajaloolise geneetilise tõlgenduse, miks just sellised vaidlused põhiseaduse tegemise juures aset leidsid, nagu näiteks prokuratuuri ja süümevande tekstiga seonduvad. Arusaam, et repressiivorgan ei tohi nüüdse Eesti Vabariigi kodanikku kinnipidamiskohas kinni pidada, tõusetus ka põhiseaduse tegemise juures. Kuna Ülemnõukogu presiidiumi esimehel oli veel pädevus anda armu paljudele Venemaa vangilaagrites olevatele Eesti kodanikele.

Meil oli piltlikult öeldes kaheastmeline õiguse mõistmise süsteem: rahvakohtud ja ülemkohus. Tegelikult oli see järelevalvemenetluse kaudu kolmeastmeline. Kaevata said sa järelevalve korras jõustunud kohtulahendi peale ka NSVLi ülemkohtule. Teisisõnu tuli lähtuda sellest, et iga kohtuotsus peab olema ühe korra edasikaevatav. Aga kus sa siis kolmeastmelise kohtusüsteemi puhul ära lõpetad? Järelikult tuli sisse kirjutada, et riigikohus saab valida, mida ta menetleb ja mida mitte. Õigusajalooliselt Tsaari-Venemaal apellatsiooniaste oli, Nõukogude Liidus kadus apellatsiooniaste ära. Kolmeastmeline oli ainult seal, kus oli oblastiline jaotus oblastikohtutega.

Tegelikult mõisteti ENSVs õigust paljuski NSVLi ülemkohtu pleenumi määruste tõlgenduste järgi. Selline aktide kogumik oli olemas. Kolmeastmelise kohtusüsteemi tulemusena pidime õiguse mõistmise lõpetama Eesti Vabariigis, mitte hoidma süsteemi, millega saab edasi kaevata Moskvasse. See oli justiitsministeeriumis 1990. ja 1991. aastal kohtute seaduse väljatöötamisel kogu struktuuri ülesehituse põhiküsimus. Peamine printsiip oli, et õiguse mõistmine ei katkeks ühekski päevaks.

Kohtunikkond. Usaldus Nõukogude ajal õigushariduse saanud inimeste vastu ei olnud ülemäära kõrge. Tuli ära hoida, et ei tekiks olukorda, kus kõik kohtunikud päeva pealt ametist vabastatakse. See taandub vaidlusele, mis toimus ümber küsimuse, kes nimetab kohtunikud ametisse. Mõtlevad inimesed said aru, et kogu KGB repressiivaparaat oli kommunistliku partei käepikendus. Juristide hulgas oli ka neid, kes käisid ringi, käsi rusikas. Personali valik ei olnud lai. Aastas lõpetas statsionaaris Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 55 inimest, kellest paljud olid töötanud tootlusettevõtete juures ega omanud kokkupuudet kohtus käimisega. Oli terav kvalifikatsiooniküsimus. See küsimus oli tuli tuha all. Akadeemiliste kraadidega inimesed tajusid seda samamoodi.

Riigikogu kokku asumise alguses anti üle Jüri Uluotsa sõdadevahelises Eestis kirjutatud tsiviilseadustiku eelnõu, et võtke see vastu. Päris valdav oli see mõte, et ENSV seadustega tuleb kriips vahele tõmmata ja minna edasi puhtalt lehelt. Tõin nende ettepanekute vastu näiteks liikluseeskirja kehtimise vajaduse, abielude kehtimise küsimuse jne. Absurdsete näidetega sai selgitada normitehnilise järjepidevuse vajalikkust.

Seda kriipsu vahele tõmbamise arusaama oli ka juristide hulgas. Nii Eimar Rahumaa kui Eerik-Juhan Truuväli olid põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 seaduste ülemineku perioodi mõttes seisukohal, et peaksime ikkagi mingi kriipsu vahele tõmbama. Lõpuks Truuväli nõustus, et tuleks kompromissina siiski sätestada, et ENSV regulatsioonid kehtivad seni, kuni ei ole asendatud või ei ole tunnistatud põhiseadusvastaseks. Pikaks analüüsimiseks aega ei olnud, aga Truuväli ütles mulle õiguskantslerina Narva iseseisvuse referendumi ajal, et nii sätestamine oli õige – mida oleks muidu tehtud, kui seda § 2 ei oleks olnud.

Arusaamine, et kohtunikuks saamise sõel peab ees olema, oli kohtute seaduse tegemise ajal olemas. Kõik kohtunikud olid kommunistliku partei liikmed. Ei olnud mõeldav, et see on automaatne piirang võimalusele saada kohtunikuks taasvabanenud Eestis. Moodustati komisjon, mis hakkas ka tööle. Kohtunike personaalse valiku juures tuli endiselt arvestada sellega, et otsustajate hulgas oli Riigikogus inimesi, kellel oli mälestusi oma kohtuasjast. Tõsine filter kohtunike ametisse nimetamisel oli president Lennart Meri. Ta helistas temale omaselt pool kaks öösel ja palus kandideerija osas arvamust. Ta võttis päris laia ringi, kellega ta konsulteeris. Ma ei usu, et keegi sai sellega oma kättemaksuiha rahuldada. Meri kaalus põhjalikult, ei kiirustanud. Nii sai kindlasti kvaliteetsem kohtunike korpus kui see, mis oli kunagi pandud kommunistliku partei poolt lihtsalt parteisse kuulumise alusel.

Riigikohtu osas oli ka kaalumisel, et riigikohus hakkaks tegema ülemkohtu pleenumi sarnaseid asju. Aga see läks maha. Siis oli küsimus, et pretsedendiõigust meil ei tule, kohtud õigust ei loo, meil on kirjutatud õigussüsteemiga riik, kes tõlgendab siis seadusi? Jaak Kirikali seisukoht oli, et seaduste tõlgendaja on kõrgem kohus. Selle vaidluseseme teine pool on see, et iga kohtunik on oma otsustuses vaba. Kas tema siis ei tõlgendagi? Sinna juurde abstraktne ja konkreetne normikontroll ehk teisisõnu põhiseaduslikkuse järelevalve. Vaidlus selle üle, et kõrgem kohus teeb ühes kvalifitseeritud õigusvaidluses ühe otsuse ja siis on olemas hoopis teistel printsiipidel ja tähtajaliselt hoopis teistmoodi paika pandud kõrgem konstitutsioonikohus, kes teeb analoogilises asjas teistsuguse tõlgenduse, mis ei lange kokku kõrgema üldkohtu tõlgendusega. Mis siis saab? Kui me neid otsi kokku ei vii, siis mis saab? Tollane loogika ütles nii, et kui need on ühed ja samad inimesed, siis ühes inimeses ei saa olla kahte tõlgendajat. Et saada ühtset kohtupraktikat, peavad need kohtud kuskil kokku saama. Teine aspekt oli arusaam, et kui meil ei jätku üldkohtu jaoks kohtunikke, kust me siis eraldi konstitutsioonikohtu jaoks kohtunikud leiaksime? Ja kuidas kaebusega konstitutsioonikohtusse jõutaks? Nende vaidluste tulemusena, mis ei kajastu Põhiseaduse Assamblee materjalides, tekkiski unikaalne kõrgema kohtu mudel, kus nad peavad jõudma üldkogu tasandil ühele arusaamale.

Teine küsimus oli, kui palju meil väikses riigis kohtuid peab olema. Enne olid riiklikud arbitraažid, majanduskohtud. Täiesti üksmeel valitses, et mingeid troikasid, ad hoc kohtuid ei saa tulevikus olema. Kohtul peavad olema väga selge menetlus, pädevus, vaba otsustusõigus. Aga ka sel ajal leiti, et eriolukorras peab vajadusel saama luua mingi eraldi kohtu. Sel ajal valitsenud arusaamade järgi pidi tuleviku kohtusüsteem olema selline, et mingi kaasuse jaoks eraldi kohut ei looda. Kohtute süsteemi selgeks, lihtsaks ja arusaadavaks lihvimine oli kitsa ringi juristide teema. Kui see vaidlus oleks olnud Põhiseaduse Assamblees, ei oleks seda ära vaieldud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve taandus tollase mõttelaadi järgi seaduste ühetaolise kohaldamise põhimõttele ehk teisisõnu kohtupraktika pidi olema selle paika nügijaks. Individuaalkaebuste esitamise seisukohast peeti põhiseaduse tegemisel silmas, et subjektiivsete õiguste kaitseks on igaühel õigus kohtusse pöörduda. See, kas subjektiivseid õigusi on rikutud või riivatud, on juristide pärusmaa ja kvalifikatsioon. Selle filtri koha peab meie süsteemis tolleaegse otsuse järgi täitma õiguskantsler.

Põhiseaduslikkuse järelevalve baseerub kolmel allikal: president, õiguskantsler ja konkreetse normi kontrolli osas kohus. Mul ei ole põhjust arvata, et me selle süsteemi kusagilt maha kirjutasime, ja mul ei ole põhjust arvata, et selle kohta kusagil väga palju materjali oleks. Põhiseaduse Assamblees ja tollastes koridorivestlustes oli presidendi institutsiooni juures olev õiguskantsler mõttes. Aga õiguskantsler oli väga selgelt õigussüsteemi järelevalvaja rolliga ja siis ei saanud see olla täiesti ilma administratiivvõimuta presidendi juures. Ainuisikulik instituut ei saa olla ka ilma kvalifitseeritud kantseleita.

Millised on teie mälestused seoses riigikontrolli peatüki formuleerimisega?

Riigikontroll ei pälvinud Põhiseaduse Assamblees sisulist diskussiooni. Riigivara seadust ei olnud veel välja töötatud. Sisuline vaidlus oli teatud ringkondades see, kas riigikontroll saab teostada, auditeerida, järelevalvet teha riigivara kasutamise otstarbekuse üle ja vaidlustada sealjuures otsustusõigust. Praegu on sellest piirist üle mindud. Riigikontroll ütleb, et see ja too otsus on olnud vale otsus. Schneider oli seda meelt, et riigikontrollil peavad olema laialdased volitused ja riigikontroll peab saama öelda, et see poliitiline otsus oli vale. Tagantjärele võib seda ju konstateerida, aga seda ei saa teha etteheitena.

Olen endiselt seda meelt, et riigikontroll peaks keskenduma tehtud otsuse baasil kontrollile, kas on tehtud säästlikult jne, mitte kas otsus oli õige või vale. Omal ajal see vaidlus ilmselt sumbus. Hindrek Meri oli tol ajal ka nende asjade juures, olemata sel ajal veel riigikontrolör. Mina ei mäleta, et tollal oleks riigikontroll tõstetud otsustushierarhias kõrgemale kui see, kes tegelikult seaduse järgi otsustab. See, et see tänapäeval nii on, on ohumärk. Kui riigikontroll peab täitma objektiivse, sõltumatu audiitori funktsiooni, mistõttu peaks ta minema oma tarkade aruannetega otse Riigikogu ette, mitte enne vabalt interpreteerides otse rahvaga suhtlema, soodustades nii poliitikute võitlustööriista platvormiks saamist. Nii ei käitu näiteks õiguskantsler, kes ometi sarnaselt riigikontrolliga valitsuse laua taga istub.

1. PA 26.01.1992 redaktsioon. Vt arvutivõrgus https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/26-01-1992-redaktsioon/ (30.09.2024).
2. L. Hänni. 10.04.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 30. istung, äärenumber 132. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/30-istung/#kõneleja-132 (30.09.2024).
3. Juhataja. 10.04.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 30. istung, äärenumber 133. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/30-istung/#kõneleja-133 (30.09.2024).
4. M. Rask. Intervjuu Urmas Otile 14.12.2001. Pärnaste, E.; Aaskivi, Ü. (koost). Põhiseaduse tulek. Tallinn: SE & JS, 2002, lk 244.
5. PA redaktsioonitoimkonna 23.01.1992 istungi protokoll. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-23-01-1992/ (30.09.2024).