Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Kuidas Põhiseaduse Assamblee loomise mõte sündis?

19. augustil 1991, kui putš algas, oli õhus arusaamine, et Eesti tuleb iseseisvaks kuulutada. Ülemnõukogu fraktsioonide aruteluringis jäi iseseisvusotsus tagaplaanile selle tõttu, et Ülemnõukogu erinevates fraktsioonides ei olnud sellise otsuse osas üksmeelt. Peet Kask töötas 19. augusti õhtul välja dokumendi, millega leiti, et iseseisvuse väljakuulutamise otsus tuleb välja töötada. Dokument anti üle Ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele. Mina andsin sellele dokumendile 19. augusti õhtul ka oma allkirja.

20. augustil Eesti riikliku saatuse osas selgust loovat otsust siiski veel laual ei olnud. Kirjutasin paberile punktide kaupa plaani, mida peaksime tegema, ja saatsin selle Marju Lauristinile. Paraku on see paber kaotsi läinud. Seal oli kirjas iseseisvuse väljakuulutamine, optsiooni korras kodakondsuse andmine. Algasid nõupidamised ja jõuti nii kaugele, et Jüri Raidlale tehti ülesandeks Eesti iseseisvuse otsuse eelnõu väljatöötamine. Kitsas ringis, kus oli Ülemnõukogu esindajaid minuga nende hulgas ning Sirje Endre, Vardo Rumessen, Tunne Kelam ja Enn Tarto, toimus arutelu, kus seda eelnõud tutvustati.

Eelnõu esimene punkt oli üleminekuperioodi lõpetamine. Eesti Ülemnõukogu esindajad olid sellele absoluutselt vastu. Mina ütlesin, et me oleme ise otsustanud, millal üleminekuperiood lõppeb. See otsus sai tehtud 1991. aasta märtsis, kui Ülemnõukogu koostas koostöös Eesti Kongressiga otsuse üleminekuperioodi väljakuulutamise kohta. See otsus nägi ette, et üleminekuperiood lõppeb Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra täieliku taastamisega. Seetõttu leidsin, et me ei pea rääkima üleminekuperioodi lõpetamisest, me ei taasta praegu põhiseaduslikku riigikorda, vaid lahendame küsimust, kuidas põhiseaduslikku riigikorda taastada.

Olin kevadel 1991 kirjalikult kavandanud paberile Eesti ajutise võimukorralduse mudeli, kus Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu baasil moodustakse Taastav Kogu. Ma täpselt enam ei mäleta, kuidas ma täpselt rääkisin, aga rõhutasin, et me vajame üleminekuperioodi lõpetamiseks põhiseadust, ja rääkisin Taastava Kogu mõttest. Selle jutuga liitus kohe Marju Lauristin, kes ütles, et meil on vaja Põhiseaduslikku Assambleed. Siis oli idee laual, mille kohaselt me ei lõpeta mitte üleminekuperioodi, vaid me vajame põhiseadust ja selle koostab Põhiseaduslik Assamblee. See, et ta pärast muutus Põhiseaduse Assambleeks, oli hilisem keelemehe Ain Kaalepi märkusest kantud korrektsioon. Juristide eelnõu jäi kõrvale ning Marju ja mina olime põhilised, kes pidime uue eelnõu valmis tegema. Oluline on teadvustada, et üleminekuperioodi 20. augustil 1991. aastal ei lõpetatud.1

Millised on teie mälestused I toimkonna tööprotsessist?

Alguses oli vaba arutelu, et mis suunas minema hakata. I toimkonnas olid suured isemõtlejad, kes Jüri Adamsi eelnõust eriti midagi ei pidanud ja kellel oli pea igaühel oma arusaam, milliseks Eesti Vabariik peaks saama. Seetõttu oli I toimkonna töö üsna keeruline. Arnold Rüütel I toimkonna liikmena sisemisse diskussiooni ei sekkunud. Ta käis olulistel kriitilistel hetkedel moraali lugemas. Riigimehena sai ta aru, et me ei saa ühiskonda viia kriisi ja leida tuleb kompromiss.

Millised on teie mälestused seoses rahvalt tulnud tagasisidega põhiseaduse eelnõule?

Rahvas kirjutas enamjaolt väga emotsionaalselt. Ratsionaalsetes kirjades olid enamjaolt need argumendid, mida olid varasemalt välja toonud eksperdid: põhiseadus on liigselt parlamendikeskne, võimud ei ole tasakaalustatud jne. Assambleed toetavad kirjad olid selges vähemuses.

Millised on teie mälestused ekspertgrupiga tehtud koostöö perioodist?

Viimase ringi aruteludes ekspertidega oli redaktsioonitoimkonna soov leida nii palju kui võimalik kokkupuutepunkte. Asi kujunes poliitiliseks, sest Eesti Kongressi osa suhtus ekspertide abisse kui Ülemnõukogu-poolsesse Põhiseaduse Assamblee survestamisse. Kui Ülemnõukogust tuli 1992. aasta jaanuaris plaan assamblee laiali saata, sundis poliitiline turbulents minema käänulisele teele. See olukord oli üsna dramaatiline. Seetõttu tuli ekspertide pakutud valikuid viia mitmeid kordi Põhiseaduse Assamblee ette hääletamisele. See oli kompromissi otsimise tee. Tähtis oli, et eelnõu läheks rahvahääletusele nii, et Ülemnõukogu omalt poolt seda ei muudaks. Oli küll proteste, aga redaktsioonitoimkonna poolt vaadates oli eesmärk leida sillakene, et ikkagi leida lahendus, millega rahvahääletusele läheks Põhiseaduse Assamblee väljatöötatud eelnõu. Samas kasutati ära ka võimalust teksti viimistleda, teha seda veel paremaks.

Selles pingelises poliitilises õhkkonnas kujunes olukord, kus toimkonnad ja paljud assamblee liikmed ei suutnud enam järge pidada. Lisandusid ka pingelised vaidlused seoses rakendusseadusega. Kusagilt läks tähelepanu sisulise poole pealt väga poliitiliseks.

Kumba põhiseaduse eelnõud teie 11.10.1991 toimunud hääletamisel eelistasite, kas Jüri Raidla töögrupi või Jüri Adamsi töögrupi oma?

Ma puudusin sellel olulisel hääletusel. Meil olid külas mingisugused Rootsi keskparteilased ja ma pidin nendega tegelema. Tunnistan üles selle piinliku hetke.

Millised olid peamised vaidlused seoses kohaliku omavalitsuse peatükiga?

Kohaliku omavalitsuse toimkonna põhiline vaidlus oli selle üle, kas on ühetasandiline või kahetasandiline omavalitsus. Selle küsimuse kompromissiks, mida uuemad põlvkonnad ei ole osanud kasutada, oli see, et põhiliste omavalitsusüksustena nähti ette vallad ja linnad. Tollel hetkel oldi kindlad, et need üksused kindlasti kuhugi ei kao. Sätestati ka, et teisi kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduse alusel. Selle formuleeringu mõte oli see, et kui maakonda tahetakse kohaliku omavalitsuse üksuseks teha, siis põhiseadus seda ei takista. Tulemuseks oli see, et haldusreformi oleks tegelikult võinud teha nii, et omavalitsusüksused on linnad ja maakonnad, aga kuna põhiseadusesse oli üksusena saanud kirja vald, nimetati näiteks Saaremaa vallaks.

Kas paragrahvi 43 sõnastuse osas „üldkasutataval teel edastatav sõnum“ jõudis Põhiseaduse Assamblees toimuda põhjalikum arutelu?

Kas selle osas oli mingit arutelu – ma ei usu. Sellised detailid Põhiseaduse Assamblees tähelepanu ei pälvinud. Oli küll ka detailide üle lingvistilisi arutelusid, aga selle nüansi üle arutelu ei meenu.

Kas meil praegu ringleb „Eesti raha“ § 111 mõttes?

See on põhiseadusesse suhtumise küsimus, mis sai väga oluliseks Eesti liitumisel Euroopa Liiduga. Oli kaks võimalust. Üks võimalus oli hakata põhiseaduse teksti uuendama, arvestades muu hulgas ka oma raha kasutamist. Kuid valiti teine tee – põhiseaduse põhikonstruktsioon jäi paika ja selle tõlgendamine on pärast liitumist uues õiguslikus olukorras. Teatud küsimusi ei tule vaadata kitsalt mitte sätte mõttes, vaid koos sellega, mida ütleb Euroopa Liiduga ühinemisel vastu võetud seadus. Me tõlgendame põhiseadust nii, et kehtima jäävad meie põhiseaduse alusväärtused, aga muudes osades on Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus.

Kaido Kama esitas I toimkonna 19.10.1991 üldsätete formuleeringule muudatusettepaneku, millega soovis täiendada § 1 teist lõiku lausega „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“.2 Sama sõnastus oli Jüri Raidla töögrupi esitatud eelnõu §-is 1. Toimkonna 1.11.1991 koosolekul leidsite, et see täiendus ei lisa sisuliselt midagi, piirates samas rahva suveräänsust. Toimkonnas ei saanud ettepanek ühtegi poolthäält, vastuhääli oli 3, teie nende hulgas, erapooletuks jäi Ülo Vooglaid.3

Redaktsioonitoimkonna protokollidest nähtub vaid, et 13.11.1991 kaaluti, kas lisada §-i 1 ka sõna „demokraatlik“, kuid sõltumatuse aegumatuse ja võõrandamatuse teemalist arutelu ei nähtu.4 Siiski sai vastav lause kirja PA 22.11.1991 redaktsiooni.5

PA 22.11.1991 täiskogu istungil tutvustasite sätet järgnevalt: „Oluline täpsustus on tulnud § 1, kuhu on lisandunud lõige “Eesti iseseisvus”. Palun lisada: “… ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.” Selle sätte tähenduse üle oli pikk ja põhjalik arutelu. Ka esimeses toimkonnas me kaalusime üsna kaua, kas sellist sätet on vaja. Ettepanek oli ka varem tehtud ja tookord leidsime, et see ei ole ilmtingimata vajalik. Kuid praegu, jälgides kogu põhiseaduse eelnõu arutelu ja seda, et assamblee liikmed tahavad mitmetesse peatükkidesse sisse viia Eesti riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse garantiisid, me leidsime, et siin, põhiseaduse §-s 1, oleks nende garantiide andmine hädavajalik. Selline säte põhiseaduse §-s 1 tähendaks, et Eesti iseseisvust ja sõltumatust saab võõrandada ainult põhiseaduse muutmise teel. Kuna I peatükki saab muuta ainult rahvahääletusel, siis tähendab Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamine automaatselt, et seda peaks toetama rahvas rahvahääletuse kaudu. Selle sätte lisamisega lisasime ka alternatiivi riigikaitse peatükki. Meil oli vaidlus, kas kapitulatsioonisäte jätta riigikaitse peatükki sisse või mitte. Me leidsime, et § 1 selline täiendus võimaldab riigikaitse peatükist § 115 välja jätta, kuid igaks juhuks me jätsime otsustamisõiguse assambleele.“6

6.12.1991 PA täiskogu istungil nimetasite selle lause põhimõtteid kargeteks ja §-i 1 väga oluliseks paragrahviks põhiseaduse kui terviku seisukohast.7

Millised on teie mälestused lause „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“ põhiseadusesse kirjutamisega seotud isiklikest seiskohtadest?

Huvitav on tagantjärele lugeda, kuidas ka minu enda arvamus PA töö käigus muutus. Saan seda selgitada sellega, et alguses oli PAs valdav arusaam, millest lähtusin, et põhiseadus peab olema reguleeriv ja “tühje deklaratsioone” pole vaja. Töö käigus vaade põhiseadusele avardus, mida näitab ka §1 sõnastuse areng.

President Alar Karis on 12.09.2022 Riigikogu sügisistungjärgu avaistungil öelnud järgmist: „On vaieldud selle üle, kas president võib jätta mõne seaduse välja kuulutamata ainult siis, kui see on vastuolus põhiseadusega. Sellist piirangut põhiseadus ei sea ja ka põhiseaduse loojate mõtteavaldused kinnitavad, et presidendi ülesanne seaduste kontrollimisel on laiem.“8 Kas põhiseaduse loojad pidasid §-ga 107 silmas, et presidendil on seaduse väljakuulutamisel vetoõigus ka siis, kui põhjuseks ei ole seaduse võimalik vastuolu põhiseadusega?

Ma ei ole kindel, kust selline tõlgendus on alguse saanud. Põhiseaduse Assamblee soovis presidenti ohjes hoida, tema tegevust raamistada. Me pidasime silmas, et seadusloomes on presidendi roll näidata vaid põhiseaduse riivet, mitte rakendada viivitavat vetot. Võimalik, et selline viivitava veto arusaam on tulnud Lennart Meri presidendiperioodist.

  1. Vt L. Hänni. Eesti Kongress ja Põhiseaduse Assamblee.  – Eesti Kongress 15: teaduskonverents Eesti Rahvusraamatukogus. E. Pärnaste (koost.). Tallinn 2005, lk 59–64; L. Hänni. Kommentaarid. – Kaks otsustavat päeva Toompeal: 19.– 20. august 1991. 20. augusti klubi, Riigikogu Kantselei (koost.). Tallinn 1996, lk 91–96; L. Hänni. Põhiseadusliku riigikorra taastamine. – Riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel aastatel 1990–1992. A. Veetõusme (koost.). Tartu 2009, lk 117–122.
  2. Kaido Kama 28.10.1991 muudatusettepanekud I toimkonnale. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.38, l 18.
  3. I toimkonna 1.11.1991 istungi protokoll, lk 1. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/i-toimkond/i-toimkonna-istung-1-11-1991/ (30.09.2024).
  4. PA redaktsioonitoimkonna 13.11.1991 istungi protokoll, lk 1. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonitoimkond/redaktsioonitoimkonna-istung-13-11-1991/ (30.09.2024).
  5. § 1 Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus on aegumatu ja võõrandamatu. PA 22.11.1991 redaktsioon. Arvutivõrgus: https://assamblee.riigioigus.ee/redaktsioonid/22-11-1991-redaktsioon/ (30.09.2024).
  6. L. Hänni. 22.11.1991: PA allikakogu. PA 16. istung, änr. 2. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/16-istung/#kõneleja-2 (30.09.2024).
  7. L. Hänni. 6.12.1991 – 7.12.1991: PA allikakogu. PA 19. istung, änr. 30. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/19-istung/#kõneleja-30 (30.09.2024).
  8. Vabariigi Presidendi kõne Riigikogus Riigikogu sügisistungjärgu avaistungil, 12. septembril 2022. Arvutivõrgus: https://arvamus.postimees.ee/7603826/president-karis-riigikogus-isegi-kriisiolukorras-ei-tohi-painutada-oigusriiklust (30.09.2024).