Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi kuuendal ühisel koosolekul 16.01.1992, millest võtsite osa ka teie, ütles Eerik-Juhan Truuväli: „Kui me esinesime TVs, siis me lõime koos käed, et me teeme koostööd.“ Vello Saatpalu lisas: „Mina ei saanud aru, et TV saates sõlmiti mingi kokkulepe.“1 Rein Lang on hiljutises intervjuus meenutanud, et pärast seda, kui 21.12.1991 ilmus Rahva Hääles Põhiseaduse Assamblee põhiseaduse eelnõu tekst, toimus televisioonis saade, kuhu olite kutsutud ka teie. Saates võeti sõna Rahva Hääles ilmunud eelnõu sobimatuse teemal ja arutati, kuidas tuleks tööga edasi minna. Selle saate salvestis olevat ajaga kaotsi läinud.

Kas teile meenub midagi seoses telesaate ja seal väidetavalt sõlmitud ekspertgrupi ja redaktsioonitoimkonna kokkuleppega?

Saate käigust mul mälestust ei ole. See pidi toimuma 1992. aasta jaanuari algul. Toompeal Lauri Vahtrega kohtudes oli tõesti juttu surmanuhtluse kaotamise teemast. See vestlus pidi toimuma tõenäoliselt selle saatega seoses.

Olete varasemas intervjuus meenutanud, et kui redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koostöö algas, oli redaktsioonitoimkonnaga kokkulepe, et aluseks võetakse Jüri Raidla projekt.2

II peatükki arutati redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi ühisel koosolekul esimest korda 17.01.1992.3 Selle koosoleku protokollist nähtub teie järgmine ettepanek: „Assamblee eelnõust ja „Raidla“ töögrupi projektist tuleks teha samm edasi. […] Võtaks aluseks uue redaktsiooni.“ Olgugi et selles küsimuses avaldasid vastumeelsust Kaido Kama, Juhan Kristjan Talve, Jüri Adams, Vardo Rumessen ja Hando Runnel, on järgnenud vestlusest näha, et aluseks on võetud teie esitatud uus tekst, mida võrreldakse assamblee 21.12.1991 Rahva Hääles ilmunud eelnõu tekstiga. 26.01.1992 eelnõus4 on uus tekst esimest korda ära trükitud ja paljuski erineb see Jüri Raidla töögrupi eelnõu II peatükist.

Kas arhiiviallika väljavõtetele toetudes meenub teile tollane arutelu teemal, millise eelnõu peaks aluseks võtma? Millal jõudsite välja töötada juba 17.01.1992 toimunud koosolekul esitatud redaktsiooni, mis erines Raidla eelnõu II peatükist mitme sätte poolest?

Mäletan, et tegelesin materjalide läbitöötamisega Tartu raamatukogu individuaalkabiinis ka pärast Lohusalu perioodi, kus minu jaoks oli töö pooleli jäänud. Tegelesin materjalidega edasi pärast seda, kui Adamsi eelnõu oli Põhiseaduse Assamblee alustekstiks valitud. Mul oli terve hulk konspekte erinevate riikide põhiseadustest ja nendega sügisel tööd jätkasin. Tundsin, et järsku läheb vaja. Ka Truuväli ütles varasügisel, et ärge mõtteid peast visake. Kindlasti tegelesin uue redaktsiooni väljatöötamisega ka 1992. aasta alguses Toompeal, sest mul on mälupilt Toomapea katusealuses külmas ruumis kirjutusmasina taga istumisest.

Olete 2022. aastal antud intervjuus vastanud küsimusele „Mis tingis lahenduse, et kehtivas põhiseaduses on põhiõigused, mis laienevad ka kodakondsuseta isikutele ja välisriikide kodanikele, II peatükis nii-öelda segamini, mitte peatüki lõpus eraldi paragrahvis loeteluna ära toodud?“ nii: „No eks ta võis ka selle kiirustamisega segamini minna, sest paragrahvide arv osutus Raidla eelnõu algtekstiga võrreldes suuremaks. Ei jõudnud enam. […] Aga ma ei pruugi mäletada ka.“5

Arhiivimaterjalidest nähtub, et teie pakkusite juba 17.01.1992 koosolekul välja, et II peatüki algusesse tuleks teha uus paragrahv kolmikliigendusega: kodanikud ja mittekodanikud ning seadusega sätestatud võimalus piirata mittekodanike õigusi, vabadusi ja kohustusi.6 Nii see 26.01.1992 eelnõusse kirja ka sai.

Assamblee 26.01.1992 eelnõu: „§ 9. Eesti kodanikul on kõik põhiseaduses sätestatud õigused, vabadused ja kohustused. Õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis põhiseaduse kohaselt on ainult Eesti kodanikel, ei saa olla välisriigi kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Eestis viibivatel välisriigi kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on võrdselt Eesti kodanikega põhiseaduses sätestatud õigused, vabadused ja kohustused, välja arvatud need õigused, vabadused ja kohustused, mis põhiseaduse kohaselt on ainult Eesti kodanikel. Seadus võib kitsendada välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute poliitilise tegevuse vabadust ja õigust kuuluda mõnda liiki ühendustesse (§-d …), õigust valida tegevusala, töökohta ja elukutset (§ … lg … ), õigust tegeleda ettevõtlusega (§ …), õigust riiklikule abile (§-d …) ning õigust saada informatsiooni (§ … lg 2, 3).“7

Assamblee täiskogu 06.02.1992 istungi järel otsustas II toimkond, et § 9 lg 2 tuleks viia II peatüki lõppu. 06.02.1992 koosoleku protokollist nähtub, et II toimkond palus teid edastada see otsus redaktsioonitoimkonnale.8

Liia Hänni on 10.04.1992 täiskogu istungil selgitanud, et eraldi peatüki lõppu formuleeritud mittekodanike õigusi käsitlev paragrahv sai stiililt väga palju etteheiteid, sellepärast, et „me põhiseaduse II peatüki eelnenud tekstis lubame neid õigusi ja vabadusi igaühele, aga pärast ütleme, et tegelikult need ei olegi igaühe õigused ja vabadused. Sellest tulenevalt otsime stiili, mis ei oleks alguses kõikelubav ja hiljem piirav, vaid vastupidi“.9

Kuivõrd osalesite teie 1992. aasta märtsis ja aprillis Hänni viidatud II peatüki stiiliotsingute aruteludes, kui enamik ekspertgrupist oli aktiivsest osalemisest taandunud? Miks ei sisaldunud põhiõiguste juriidilistele isikutele laienemine Raidla töögrupi eelnõus?

Mälestusi seoses stiiliotsinguga mul ei ole. Mina kartsin viitevigu. Leidsin, et inimesele on arusaadavam, kui peatüki alguses asi ära öelda. Arvan, et praegusel kujul § 9 sobib paremini peatüki algusesse.
Mis puudutab juriidilisi isikuid, siis toona ei osanud selle peale nii mõelda. Kirjutasin selle hiljem ise juurde. Kusagilt ma selle leidsin. See oli vist Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Sunday Times vs. Ühendkuningriigid.

Adamsi eelnõu üldsätete § 4 nägi ette: „Eesti kodanikuks saadakse sündimisega või hilisema seadusliku toiminguga. Eestist Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooni tõttu lahkunud Eesti kodanikud säilitavad Eesti kodakondsuse. Väljaspool Eestit elavatel eestlastel on õigus saada Eesti kodanikuks vastava soovi avaldamisel. Kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimused määrab kodakondsusseadus.“

Kodanike määratlemise põhimõtteid sätestav paragrahv kavandati kuni assamblee 26.01.1992 eelnõuni üldsätetesse. Alates 26.01.1992 eelnõust kodakondsuse paragrahvi II peatükki üleviimine tekitas I toimkonna liikmete hulgas vaidlusi. Runneli arvates rikuti sellega I peatüki terviklikkust, kust riigiehituse ühe elemendina on välja viidud kodanikkond. Otsustati esitada apellatsioon viia kodanike määratlemise põhimõtteid sätestav paragrahv I peatükki kui riiklust konstrueeriva üldpeatüki pädevusse.10 Assamblee 07.02.1992 istungil arutleti kodakondsuse paragrahvi asukoha teemal. Hänni selgitas, et kuna õigus kodakondsusele on kirja pandud kui inimese subjektiivne õigus, leidsid redaktsioonitoimkond ja eksperdid, et selle sätte kõige sobivam koht on II peatükis, kus loetletud õigused ja vabadused saavad olla kaitstud ka kohtute poolt. Redaktsioonitoimkond toetas selle esialgselt I peatükis oleva sätte üleviimist II peatükki, põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste hulka. Pärast mõningast arutelu otsustas I toimkond apellatsiooni tagasi võtta. Runnel nimetas kodakondsust käsitleva paragrahvi üldsätetest II peatükki üleviimist Eesti rahvusliku enesemääramise õõnestamiseks.11

Millised on teie mälestused aruteludest, mis seondusid kodakondsuse paragrahvi II peatükki üleviimisega?
Raidla projektis pole see üldsätetes kunagi olnud. Seal see oli kogu aeg II peatükis, kus on selle loogiline koht.

Põhiseaduse Assamblee 21.12.1991 Rahva Hääles ilmunud eelnõu § 4 lg 1 nägi ette, et „Eesti kodanikuks saadakse sündimisega või hilisema seadusliku toiminguga“. 17.01.1992 koosolekul leidsite, et regulatsioon on defektne, sest ei arvesta näiteks leidlaste küsimusega.12 Miks ei sobinud leidlaste küsimust reguleerima „hilisem seaduslik toiming“, mille tingimused ja korra oleks sätestanud kodakondsuse seadus?

Ma arvan, et lähtusin sellest, et leidlaps peaks kuidagi automaatselt subjektiivse õiguse kaudu analoogiliselt sünniga saama kodanikuks, kuigi seaduslik toiming oleks muidugi ka selle katnud.

Redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi ühisel 12.02.1992 toimunud koosolekul tegi Henn Saari ettepaneku, et § 8 lg 1 peaks olemas sõnastatud järgmiselt: „Mõlema Eesti kodanikust vanema laps on sünnilt Eesti kodanik.“13

Millised on teie mälestused seoses selle sõnastuse formuleerimisega? Kas kehtiva põhiseaduse § 8 lg 1 sõnastusse „Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt“ kaaluti ka täpsustust „vähemalt üks vanematest“?

Sellel teemal, et mõlemad vanemad peaks olema Eesti kodakondsusest, ma diskussiooni ei mäleta. Mäletan, et ühe vanema sõnastusele sooviti sõna „vähemalt“ lisada. Arutleti, et kui üks juba nagunii on, siis milleks seda täpsustust „vähemalt“. Sisulist eesmärki mina küll ei näe, et see oleks täita saanud.

Kehtiva põhiseaduse § 12 lg 1: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.“

1938. aasta põhiseaduses, Raidla töögrupi eelnõus ega Adamsi eelnõus ei olnud vastavasisulises paragrahvis esitatud loetelu avatud. Ka assamblee 26.01.1992 eelnõus ei olnud veel loetelu avatud, kuid lisandunud oli diskrimineerimisele õhutamise keeld.14 Loetelu oli avatult formuleeritud Ilmar Rebase 1991. aasta oktoobris esitatud II peatüki redaktsioonis.15

Assamblee 26.01.1992 eelnõu: „§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed, sõltumata rahvusest, rassist, nahavärvist, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, varalisest ja sotsiaalsest seisundist. Rahvuslikule, rassilisele, usulisele või poliitilisele vihkamisele, vägivallale ja diskrimineerimisele õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.“

Säte püsis 26.01.1992 eelnõuga sama 6.02.199216 ja 14.02.199217 eelnõu versioonides, kuid kehtivasse põhiseadusesse jõudis siiski üsna viimasel hetkel avatud loeteluga formuleering. Assamblee 3.04.1992 täiskogu istungil tutvustas redaktsioonitoimkonna esimees Hänni §-s 12 tehtavaid muudatusi, mida ta selgitas järgmiselt: „Need parandusettepanekud on sündinud kõigepealt selle mõjul, et viia selle sätte sisu paremini kooskõlla rahvusvaheliste konventsioonide tekstidega, kus räägitakse diskrimineerimise keelamisest. Meie senine formuleering „kõik on seaduse ees võrdsed, sõltumata tunnustest“ jättis lahtiseks küsimuse, kas see säte on ettekirjutus ainult seadusandjale, kes seadusloomes peab lähtuma kõigi isikute võrdsusest, või peab siin olema ka laienev tõlgendus mitte ainult seadusandjale, vaid kõigile riigivõimu institutsioonidele. Rahvusvahelised konventsioonid tõlgendavad diskrimineerimist laiemas mõttes kui üldist keeldu teha inimeste vahel vahet, sõltuvalt nendest tunnustest, mis on loetletud. Selle tõttu, et ka antud säte laieneks mitte ainult seadusandjale, vaid ühiskondlikele suhetele laiemalt, pidasime vajalikuks seda täpsustada, nii nagu see praegu väljajagatud redaktsioonis kirjas on. Peale selle ei anta rahvusvahelistes konventsioonides ammendavat loetelu nendest tunnustest, mille alusel ei tohi isikuid eristada, vaid alati on jäetud see lahtiseks, võimaldades sisse tuua täiendavaid tunnused. Meie eelnev loetelu oli ammendav ja see tõstatas mitmeid küsimusi. Näiteks, kas teiste tunnuste alusel, kas või vanuse põhjal, võiks lubada diskrimineerimist? Me leiame, et siin tuleks viia meie tekst kooskõlla inimõiguste konventsiooni stiiliga. Küll aga tuleb selgituseks öelda, et avatud loetelu ei tähenda, et me ei tohiks siiski isikuid eristada. Tuleb teha vahet diskrimineerimise ja diferentseerimise vahel. Diskrimineerimine on see, kui isikute vahel tehakse vahet põhjendamata. Näiteks kodanike ja kodakondsuseta isikute või teiste riikide kodanike vahel vahetegemine, mis on ka meie põhiseaduse mõnedes sätetes, ei ole diskrimineerimine, vaid põhjendatud vahetegemine, tulenevalt nende õiguslikust staatusest. Need on põhjendused, miks me muutsime § 12 lõiget 1.“18

Kas Hänni 3.04.1992 antud selgitused § 12 muudatuste osas sündisid redaktsioonitoimkonna ühisel koosolekul toimunud aruteludest või leidis selliste viimaste oluliste täienduste kavandamine teie ja Hänni vahel peetud konsultatsioonide tulemusel aset? Kas osalesite ka aruteludel, mis toimusid 1992. aasta aprillis ülemkohtu esimehe Jaak Kirikaliga19? Kas tutvusite II peatüki väljatöötamisel Ilmar Rebase kirjutatud II peatüki redaktsiooni tekstiga või tema poolt assamblee 21.12.1991 Rahva Hääles20 ilmunud eelnõule kirjutatud kommentaaridega21?

Konventsioonides kipub ikkagi olema just pigem suletud loetelu. Mina pidasin avatud loetelu mõistlikumaks. Mingeid täpsemaid arutelusid ma sellel teemal ei mäleta.
Jaak Kirikali osalust ma ei mäleta. Ilmar Rebasega mul Toompeal kokkupuudet ei olnud. Rebase koostatud redaktsioonist ega kommentaaridest ei olnud mina midagi kuulnud. Kui nüüd enne intervjuud Rebase redaktsiooniga tutvusin, oli täiesti üllatus. Ega seal väga suuri põhimõttelisi erinevusi ju tegelikult ole. Rebane vaieldamatult 30. aastate materjali põhjal asja tundis.

Kehtiva põhiseaduse § 10 sätestab järgmist: „Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.“

17.01.1992 koosolekul soovisite paragrahvis esitatavasse loendisse lisada mõiste „kultuurriik“ ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi asemel kavandasite esialgu sõnastust „sotsiaalne turumajandus“ ja „demokraatlik õigusriik“. Olete hiljutises intervjuus meenutanud, et erimeelsusi tekkis sõna „sotsiaalne“ osas. Koosoleku protokollist nähtub, et Kaido Kama leidis: „Need loendi osad on sisult piirangud. Mida rohkem neid välja viskame, seda laiemad õigused tekivad.“ Hando Runnel leidis, et mõisted „sotsiaalne turumajandus“ ja „kultuurriik“ on sovetlikud. Juhan Kristjan Talve oli seisukohal, et küsimus „kuivõrd on õigusriik sotsiaalne, sõltub inimeste väärtushinnangutest“. Teie jäite seisukohale, et „inimväärikuse, sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi“ sõnastus peab teksti sisse jääma.6 Millistel kaalutlustel jäi sõnastusest välja mõiste „kultuurriik“?

Ma mäletan, et keegi ütles, et talle see kultuurriik väga meeldiks. See oli üks loomeinimene. Aga seda sõnastust siiski sisse ei hääletatud. Ju ma siis ei suutnud ära põhjendada, miks see sõnastus vajalik on. Kultuurriigi mõte tuli mulle tõenäoliselt Saksamaa konstitutsioonist. Turumajanduse osas ütles Talve, et olgugi, et ta on turumajanduse veendunud pooldaja, ei ole hea selle sisse kirjutamisega rahvale parlamendi hilisemaid poliitilisi valikuid siduda. Tegelikult täitsa õige seisukoht tundub tagantjärele.

18.01.1992 redaktsioonitoimkonnaga toimunud ekspertgrupi koosoleku protokollist nähtub, et arutati põhiõiguste piirangute generaalnormi, mille soovisite esmakordselt põhiseaduse teksti lisada.22

Assamblee 26.01.1992 eelnõu § 11 tekst nägi peaaegu identselt kehtiva põhiseaduse §-ga 11 ette, et „õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Rakendatavad piirangud peavad olema vajalikud demokraatlikus ühiskonnas ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust“.23

Assamblee eelnõu versioonidest leiab olemuselt sarnase sätte vaid Rebase 1991. aasta oktoobris esitatud II peatüki redaktsioonist: „§ 9. Käesolevas peatükis kinnistatud põhiõigused ja -vabadused alluvad ainult nendele piiramistele, mis kooskõlas rahvusvahelise õiguse normide ja üldtunnustatud põhimõtetega on sätestatud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riikliku või ühiskondliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise, moraali ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning üldise heaolu tagamiseks.“24

18.01.1992 koosolekul leidis Kama, et teie pakutud sätte teine lause on liialt deklaratiivne. Argumenteerisite vastu, et see ei ole liialt deklaratiivne, ning rõhutasite, et selle sõnastuse sisseviimist nõuavad neli lääne eksperti. Otsustati, et II peatükis peab prioriteedi andma ekspertidele.25

28.10.1991 ja 29.10.1991 olid Euroopa Nõukogu eksperdid osalenud II toimkonna koosolekutel. Kanada ekspert Tim MacPherson26 leidis, et erandid, mille alusel saab põhiõigusi piirata, tuleb kokku panna. Austria ekspert Klaus Berchtold rõhutas, et erandite paragrahv tuleks Euroopa inimõiguste konventsioonist maha kirjutada.27 Ka USA ekspert Herman Schwartz oli Raidla töögrupi eelnõu osas 1.10.1991 esitatud märgukirjas rõhutanud, et kui vabaduse piiramise kriteeriumiks on vaid „seaduses ettenähtud juhud ja kord“, võib seadusandja piirata õigusi viisil, mis rahuldab seadusandjat ennast. Adamsi eelnõu osas leidis Schwartz 25.10.1991 esitatud märgukirjas, et „õiguste piiramine peaks alluma kindlatele normidele ja kriteeriumitele, mille sätestab põhiseadus. Euroopa inimõiguste konventsioon lähtub sarnasest põhimõttest“.28

1992. aasta jaanuari alguses saatsid ka mitmed teised väliseksperdid oma arvamuse assamblee 13.12.1991 eelnõu osas. Näiteks Saksamaa justiitsminister leidis, et „on soovitatav sätestada üldine põhimõte põhiõiguste piiramise kohta. See põhimõte peab sätestama, et iga seadus, mis piirab põhiõigusi, on üldise iseloomuga ega kehti vaid mingi üksiku juhtumi suhtes. Veelgi enam, see põhimõte peab tagama, et põhiõiguse olemus (sisu) oleks puutumatu“.29

Kas võisite nelja lääne eksperdi all silmas pidada Euroopa Nõukogu liikmete ekspertarvamusi? Kui jah, siis millal ja kuidas saite nende arvamustega tutvuda?

Nelja lääne eksperdi mingit teksti ma näinud ei olnud, seetõttu ei kujuta ette, kust protokolli selline tekst jõuda sai. Schwartziga rääkisin Toompeal sellest Raidla töögrupi eelnõust, mis temani oli jõudnud. Mäletan, et ta peatus küsimusel, et eelnõus ei olnud ette nähtud tegevkaitseväelastel hääleõigust.30 Schwartzi kommentaar oli, et inimestelt, kes viivad poliitilise võimu otsuste eest enda naha turule, ei saa hääleõigust ära võtta.
Põhjus, miks jaanuaris 1992 laekunud ekspertide hinnangud minuni ei jõudnud, võis seisneda näiteks kasvõi selles, et viibisin sellel ajal Toompeal katusekambris kirjutusmasina taga.
Kasutasin tollel ajal ühe materjalina venekeelset kogumikku välisriikide konstitutsioonidest ja riigiõiguslikest aktidest. Kogumiku peatoimetaja Vladimir Tumanov ütles Gorbatšovi võimuletuleku järel Lätis toimunud noorteadlaste konverentsil, et tulevik on suhted Euroopa Liiguga. Kui tahame Euroopa Liiduga normaalseid ja edukaid suhteid, tuleb hakata harmoniseerima Nõukogude Liidu seadusi Euroopa Liidu omadega.

Kehtiva põhiseaduse § 19: „Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.“

Adamsi eelnõus nägi § 9 ette, et „igal inimesel on õigus vabale eneseteostusele niivõrd, kui ta ei riku teiste õigusi, põhiseaduslikku korda ja üldtunnustatud kõlblusnorme. Igaüks peab õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel asutama teiste inimeste õigusi ja vabadusi“.31

Assamblee eelnõud kavandasid kuni Rahva Hääles 21.12.1991 ilmunud versioonini, et „igal inimesel on õigus vabale eneseteostusele niivõrd, kui ta ei riku teiste õigusi, põhiseaduslikku korda ega üldtunnustatud kõlblusnorme“. Teie sõnastasite 26.01.1992 eelnõu versioonis § 19 nii, nagu see on kehtivas põhiseaduses.32

Miks te eelistasite üldtunnustatud kõlblusnormi sõnastamisel assamblee varasemale negatiivsele formuleeringule positiivset formuleeringut?

Eks õpetatud oli, et positiivsete formuleeringute kasutamine on parem, inimese meelestatus on soodsam.

Põhiseaduse tekstis on korduvalt kasutatud mõistet „kõlblus“. Ülemnõukogu 17.03.1992 toimunud 67. istungjärgul tõstatas Jaak Allik korduvalt küsimuse, kas „niivõrd subjektiivset mõistet“ tohib kasutada inimõiguste piiramisel ning millistest kriteeriumitest lähtuvalt hakatakse põhiseaduse tõlgendamisel lähtuma või millistest lähtus Põhiseaduse Assamblee.33

Ülemnõukogu tegi 17.03.1992 otsusega „Põhiseaduse eelnõu ja põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu rahvahääletusele esitamise kohta“ Põhiseaduse Assambleele ülesandeks jätkata tööd põhiseaduse eelnõuga, arutades seejuures läbi ka Ülemnõukogu saadikute poolt 67. istungjärgul põhiseaduse eelnõu kohta tehtud märkused ja ettepanekud.34 Hänni käsikirjalisest arhiivis säilinud materjalist nähtub, et Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkond arutas Ülemnõukogu ettepanekud ja märkused läbi, kaasates selleks Raidla töörühma eksperdid.35

Kas teile meenuvad arutelud mõiste „kõlblus“ sisustamisest?

Mäletan, et diskussioon oli. Ülo Matjusega36 oli põhiseaduse projekti kontekstis juttu kõlbluse ja moraali mõistemahtude üle.

Tuginedes 1938. aasta põhiseadusele, kirjutas assamblee alates 15.11.1991 eelnõust37 kuni Rahva Hääles ilmunud eelnõuni II peatükki maksudeteemalise sätte.

Assamblee 13.12.1991 eelnõu: „§ 34. Ühtki maksu ega koormist ei tohi kellelegi peale panna teisiti kui seaduse alusel ja seaduses määratud piirides.“

Analoogne säte esines ka Rebase redaktsioonis, Igor Gräzini eelnõu kavandis ning Edgar Talviku ja Jüri Kaljuvee eelnõu kavandis38, kuid puudus nii Adamsi eelnõu kui ka Raidla töögrupi eelnõu II peatükist.

10.02.1992 toimunud redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi koosolekul, kus osalesite ka teie, soovisid Illar Hallaste, Kaido Kama ja Tiit Käbin, et maksude § 34 saaks eelnõusse kirja39, kuid 14.02.1992 eelnõu ja kehtiva põhiseaduse II peatükis säte puudub.

Millised on teie mälestused selle paragrahvi põhiseaduse II peatüki tekstist välja jätmise küsimuses?

Mingit erilist vaidlust ma ei mäleta. Raidla eelnõus oli see ehk eelarve peatükis, kus on ka selle loogilisem koht.40 Seda, miks Hallaste, Kama ja Käbin seda tingimata II peatükki tahtsid – absoluutselt ei mäleta.

Kehtiva põhiseaduse § 13: „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.“

18.01.1992 redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi ühisel koosolekul jäi Vahtrele arusaamatuks, mida tähendab selle paragrahvi kolmas lause. Talve leidis, et see justkui viitaks, et riik ei või omavolitseda, aga kodanik tohib. 1.02.1992 koosolekul leidis Runnel, et formuleeringut „seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest“ peaks kitsendama. Raidla leidis samas, et eesmärk, mille kohaselt Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides, on mõeldes näiteks Antarktika peale liiga üldiselt sõnastatud.

Millised on teie mälestused seoses § 13 sõnastuse aruteludega?

Üks redaktsioonitoimkonna liikmetest, kes ei olnud Raidla, ei tahtnud seda lauset41 põhiseadusesse kirja panna, sest Eesti riik olevat selleks liiga väike, et suuta välisriigis kodanikke kaitsta. Ma suutsin siiski konsulaarkaitsega asja ära põhjendada.

Kehtiva põhiseaduse § 27 lause 1: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“

Tuginedes Adamsi eelnõule, nägi Põhiseaduse Assamblee eelnõu kuni Rahva Hääles 21.12.1991 ilmunud eelnõu versioonini ette, et riigi kaitse all on ka abielu.

Assamblee 13.12.1991 eelnõu: „§ 25. Perekond ja abielu on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Seadus kaitseb emasid ja lapsi. Laste kasvatamine ja nendele hariduse andmine on vanemate kohus. Riik toetab lasterikkaid perekondi.“

25.01.1992 toimunud redaktsioonitoimkonna ja ekspertgrupi ühisel koosolekul rõhutas Vahtre, et abielu kaitse sõnastus näitab ära, kas abielu väärtustatakse või mitte. Rein Lang leidis, et § 25 näol on tegemist riigikeskse mõtteviisiga, millest tuleks soovida vabaneda. Hänni rõhutas, et perekonda tuleb väärtustada ning sätet tuleks võtta ideoloogiliselt, mitte õiguslikult. Kui perekonna kaitse vajadust koosolekul aktsepteeriti, siis abielu kaitse osas tõite teie välja, et „ei kujuta ette, kuidas riik saab abielu kaitsta“. Abielu kaitse jäigi paragrahvi sõnastusest välja.

Assamblee 26.01.1992 eelnõus sõnastati kõnealune säte järgmiselt: „§ 27. Perekonnal on õigus riigi kaitsele. Abikaasad on võrdõiguslikud. Laste kasvatamine ja nendele hariduse võimaldamine on vanemate kohustus. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajajate liikmete eest.“

Assamblee 6.02.1992 eelnõuks oli esimese lause sõnastust muudetud järgmiselt: „§ 27 lause 1. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all.“

Millised on teie mälestused seoses abielu ja perekonna kaitsmise teemal peetud aruteludega? Millistel kaalutlustel sooviti rõhutada, et perekonna püsimine on riigielu alus, mitte ühiskonnaelu alus, nagu oli kirjas 26.01.1992 eelnõus?

Riigielu vs. ühiskonnaelu sõnastuse osas ma diskussiooni ei mäleta. See arutelu võis ka väga kiiresti minna. See, et Heiki Sibul sellest kõnelaadast üldse mingi protokolli kokku sai, on fantastika.

  1. PA redaktsioonitoimkonna 16.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 102.
  2. O. Kask, N. Parrest. Intervjuu Jüri Põlluga: „Tagantjärele paneksin põhiseaduse II peatükile hindeks seitse või kaheksa kümnest.“ Riigiõiguse aastaraamat 2022. Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 248.
  3. PA redaktsioonitoimkonna 17.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 110.
  4. 26.01.1992 redaktsioon. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 115–141.
  5. O. Kask, N. Parrest (viide 2), lk 250.
  6. PA redaktsioonitoimkonna 17.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 112.
  7. PA 26.01.1992 redaktsioon § 9. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 116.
  8. PA redaktsioonitoimkonna 06.02.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 215.
  9. L. Hänni. 10.04.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 30. istung, äärenumber 2. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/30-istung/#kõneleja-2 (30.09.2024).
  10. PA I ja VII toimkonna 6.02.1992 ühisistungi protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.13, l 90.
  11. PA redaktsioonitoimkonna 11.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 57.
  12. PA redaktsioonitoimkonna 17.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 111.
  13. PA redaktsioonitoimkonna 12.02.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 192.
  14. PA 26.01.1992 redaktsioon § 12. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 116.
  15. Ilmar Rebase redaktsioon § 13. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 62.
  16. PA 6.02.1992 redaktsioon § 12. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 143.
  17. PA 14.02.1992 redaktsioon § 12. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 197.
  18. L. Hänni. 3.04.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 29. istung, äärenumber 11. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/29-istung/#kõneleja-11 (30.09.2024).
  19. Liia Hänni selgitas PA 3.04.1992 istungil, et arutamisele tulevad II peatüki osas tehtud ettepanekud on sündinud koostöös hr Jüri Põlluga, kes oli teise peatüki uue redaktsiooni ettevalmistamisel põhiline nõuandja. Samuti pöörduti redaktsioonitoimkonna nimel ülemkohtu esimehe hr Kirikali poole, et teada saada, kas sellistes formuleeringutes on need sätted kohtule arusaadavad ja kohtus rakendatavad. Ka hr Kirikalilt saadi mõned tähelepanekud II peatüki sätete muutmiseks. PA 03.04.1992 istungi stenogramm. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 976.
  20. PA 13.12.1991 põhiseaduse eelnõu redaktsioon avaldati 21.12.1991 ajalehes Rahva Hääl. Vt rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 2–32; Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1204–1217.
  21. Ilmar Rebase redaktsioon. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 61–71; Rebase koostatud kommentaarid. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1289–1294. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.30, l 90–97.
  22. PA redaktsioonitoimkonna 18.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 119.
  23. PA 26.01.1992 redaktsioon § 11. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 116.
  24. Ilmar Rebase redaktsioon § 9. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 61–62.
  25. PA redaktsioonitoimkonna 18.01.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 119.
  26. PA II toimkonna koosoleku 28.10.1991 koosoleku protokollis on eksperdi nimekuju J. C Mac Pherson (ERA.R-2324.1.14, l 56), PA 28.10.1991 täiskogu istungi stenogrammis on nimekujuks Tim MacPherson (T. Anton. 28.10.1991: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 9. istung, äärenumber 17. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/9-istung/#kõneleja-17 (03.10.2024). Koostaja märkus.
  27. PA II toimkonna 28.10.1991 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 56–59; II toimkonna 29.10.1991 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.14, l 72–74.
  28. Herman Schwartzi märgukiri PA-le. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1274.
  29. Saksamaa justiitsministri kommentaarid põhiseaduse eelnõule. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.33, l 3; Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1288.
  30. Jüri Raidla töögrupi eelnõu § 55 sätestas, et häälestamisest ei võta osa 1) kodanikud, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad vabaduskaotuslikku karistus kinnipidamiskohtades; 2) kaitseväes ajateenistuses olevad kodanikud. Vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1145. Kriitikat selle sätte osas leiab ka Schwartzi kirjalikult esitatud kommentaaridest. Vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1275.
  31. Jüri Adamsi eelnõu § 8. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1170–1171.
  32. PA 26.01.1991 eelnõu §-s 19 on ainus erinevus eelviimases sõnas. „Järgima“ asemel on kasutatud sõna „täitma“. Vt Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.24, l 117.
  33. Eesti Vabariigi Ülemnõukogude XII koosseisu 67. istungjärgu stenogramm, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/1992_16_19_m-rts.pdf (30.05.2023), lk 25, 62.
  34. Põhiseaduse eelnõu ja põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu rahvahääletusele esitamise kohta. RT 1992, 11, 169.
  35. Liia Hänni käsikirjalised märkmed. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.31, l 104.
  36. Ülo Matjus (1942–2023), pikaajaline Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo ja eesti filosoofia ajaloo professor. Koostaja märkus.
  37. 15.11.1991 redaktsioon § 28. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1193.
  38. Ilmar Rebase redaktsiooni § 38. Rahvusarhiiv (RA) ERA.R-2324.1.14, l 66; Igor Gräzini eelnõu kavand § 36. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1118; Edgar Talviku ja Jüri Kaljuvee eelnõu kavand § 27. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1134.
  39. Redaktsioonitoimkonna 10.02.1992 koosoleku protokoll. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.25, l 190.
  40. Jüri Raidla töögrupi eelnõu rahanduse ja riigieelarve peatüki § 114 kohaselt määrab riiklikud maksud, koormised, lõivud ja sundkindlustuse maksed seadus. § 153 kohalike omavalitsuste peatükis sätestab, et „kohalikel omavalitsustel on oma iseseisev eelarve, mille kujundamise määrab seadus. Seaduse alusel võivad kohalikud omavalitsused kehtestada makse ja peale panna koorimisi“. Vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1152, 1155.
  41. „Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides.“ Koostaja märkus.