Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Sirje Nilbe

Palun jagage enda mälestusi seoses tööga Põhiseaduse Assamblee V teematoimkonnas, kes töötas välja riigikaitsepeatüki.

Assamblee teematoimkonna töö seisukohast on oluline riigikaitse temaatika tolleaegne kontekst. Edgar Savisaare nägemus Eesti Vabariigist algas IME-ga1, sellel polnud kaitseväge vaja, sest IME olnuks üksus uuenenud NSVL-i koosseisus, tollipiiri ja oma politseiga. Selle mõttelaadi Edgar Savisaar Rahvarindes valdavaks surunud, mistõttuoli Rahvarinde üldine kontseptsioon riigikaitse küsimuses aastatel 1989 ja 1990 selline, et kaitseväge ei ole vaja luua. Oldi seisukohal, et piisab sellest, kui oleme väga modernne riik, mispuhul piisab meile politseist ja piirivalvest. See arusaam murdus alles pärast 20. augusti 1991. a otsust Eesti riiklikust iseseisvusest. Väga põletava küsimusena vajas iseseisvuse taastanud riik Vene vägede kiiret väljaviimist. Aprillis 1991. aastal oli Lätil ja Leedul juba oma kaitseministeerium, kuid Eestil veel mitte. Vajalik oli täiendada seadust Eesti Vabariigi valitsusest, lisades sinna kaitseministeeriumi, ning asuda ministeeriumi looma. Edgar Savisaar otsustas aga luua enne kaitsejõudude peastaabi ja Ants Laaneots määrati peastaabi ülemaks. See Savisaare akt tekitas tublisti segadust, kuna tehtul puudus seadusandlik alus. Ülemnõukogus läks mis tahes riigikaitsealase akti menetlemisel alati kontseptsiooni nõudmiseks, aga kuidas oleks olnud võimalik rääkida kontseptsioonist, kui isegi riigikaitse mõiste defineerimisega oli raskusi.2 Kontseptuaalsusega tegelemiseks oli vaja kaitseministeeriumi. Viimaks, 13. aprilliks 1992, jõudsime kaitseministeeriumi moodustamise eelnõuga niikaugele, et see anti menetlusse ülemnõukogu plenaaristungil. Mina ei leidnud, et Vene vägede väljaviimise kohustuse jätmine kaitseministeeriumile olnuks õige. Ida-Euroopa maades olid selleks loodud valitsuse juurde spetsiaalsed üksused. Kaitseministeerium oleks pidanud tegelema sellega, mis ministeeriumile tulenes loodud põhiseadusest ja seadustest. See võis olla detsembrikuus 1991. aastal, kui Savisaar kutsus mind välja ja pakkus kaitseministri ametikohta. Olin sellel ajal veel Rahvarindes ja mingil määral Savisaare leeris, aga tegelikult otsapidi ikkagi juba Mart Laari seltskonnas.3 Palusin mõtlemisaega. Vahepeal jõuti valitsusele avaldada umbusaldust, mis kukkus küll läbi, aga sellegipoolest astus valitsus tagasi.4 Mina vajutasin valitsuse umbusaldamise hääletamisel kollast erapooletuse nuppu, mis pahandas Savisaart niivõrd, et minu suhtlus temaga lõppes.5

1991. aasta sügisel toimus Põhiseaduse Assamblee valimine. Mind valiti assambleesse ülemnõukogu poolt. Olin V toimkonnas esialgu aseesimees, hiljem esimees. Saime toimkonda koondada inimesed, kes hingega asja juures olid, ehkki meie teadmised ühe iseseisvuse taastanud riigi kaitsmise seadustamisest jätsid soovida. Näiteks Enn Tarto, kes võibolla süvitsi ühe või teise paragrahvi mõjujõudu lõpuni ei mõistnud, kuid oli ometi tugeva riigikaitse loomise suhtes poliitiliselt kindel. Isegi nii kindel, et soovis Kaitseliidu nimeliselt põhiseadusesse sisse kirjutada. Põhiseaduse kirjutamise ajaks oli Kaitseliit juba loodud6 ja kadunud ei oleks see nagunii, seega mina Kaitseliidu nimeliselt põhiseadusesse sisse kirjutamist õigeks ei pidanud, sest loojate entusiasm ja rahva nostalgia ületasid tavana seaduse jõu.

Peab tõdema, et külma sõja lõpp, 1992. aastal ilmunud Francis Fukuyama raamat „The End of History and the Last Man“ jms pingeid lõdvendavad geopoliitilised suundumused mõjutasid sajandivahetuseks tublisti NATO kaitsepoliitikat, mis andis tunda eriti Euroopas. Arvatavasti mõjus see ka 2002. aastal Sven Mikserile, kes värske kaitseministrina ja hoolsa õppurina NATO tookordse riigikaitsepoliitika elluviimisele keskendudes hakkas Kaitseliidu kui paramilitaarse organisatsiooni otstarbekuses kahtlema. Mikseri kahtlused summutati juba eos!

Väga sümpaatne oli Hain Rebase idee kirjutada põhiseaduse teksti, et Eesti Vabariik ei kapituleeru.7 Siiski jäi ühiseks tõdemuseks, et põhiseadust ei hakata koormama detailidega. Kaido Kama arvamus oli, et mida rohkem detaile sisse viime, seda keerulisemaks läheb täiskogus teksti arutamine ning raiskame mõttetult aega.

Meie mõte oli, et tulevane president PS alusel riigikaitse kõrgeima juhina peaks poliitikuna pooldama tugeva riigikaitse loomist. Kardeti, et kui tuleb presidendi otsevalimine ning konkureeriksid Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar, võinuks tugeva riigikaitse arendamine vähese tähelepanu osaliseks jääda.

Igor Gärzini maketis riigikaitset sees ei olnud, aga minu meelest kõigil teistel assambleele esitatud eelnõudel oli riigikaitse sees.8 President riigikaitse juhina oli minu mäletamist mööda kõigis assambleele esitatud eelnõudes kirjas.9 Kalle Kulboki eelnõus oli riigikaitse osa väga sümpaatne.

Minu hinnangul olime V teematoimkonnas siiski 1938. aasta põhiseaduses liiga kinni. Võtsime Kaido Kamaga kahekesi sealt tekstist mõndagi ebavajalikku välja, kuid ühe apsuga saime ikkagi hakkama: lahutasime piltlikult öeldes sõja ja rahu ning jätsime alles sõjaajaseaduse ja rahuajaseaduse lahusolevatena, mõtlemata süvitsi põhjuste üle, miks oli see nii 1938. aasta põhiseaduses. Peamiseks põhjuseks oli 1938. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi neutraalsuse seadus10 ning mainitud seaduste lahutamisega sooviti eriliselt toonitada sõjaaja ja rahuaja erinevust neutraalsust rõhutavana. Milline oli arutelu taolise sõnastuse üle, seda paraku enam täpsemalt ei mäleta.

Kehtiva põhiseaduse §-s 65 on ette nähtud, et Riigikogu kuulutab sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni välja Vabariigi Presidendi ettepanekul. Kuigi assambleest käis korra läbi ka mõte allutada kaitsejõud kaitseministrile või jätta mobilisatsiooni väljakuulutamine Riigikogule, ei jõudnud need mõtted põhiseadusesse. Otsustati, et Eestis on reservarmee ja selle puhul on väga oluline mobilisatsiooni kiirus. Leidsime, et juhul, kui on kiiresti vaja mobilisatsiooni, ei pruugi Riigikogu saada piisava kiirusega reageerida ning vajalik on presidendi dekreediõigus. Seetõttu näebki § 128 ette, et Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni, ootamata ära Riigikogu otsust.

Põhiseaduse § 124 näeb ette järgneva: „Kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. Piirata ei tohi põhiseaduse §-des 8 lõiked 3 ja 4, 11–18, 20 lõige 3, 21–28, 32, 33, 36–43, 44 lõiked 1 ja 2 ning 49–51 ettenähtud õigusi ja vabadusi.

Millistel kaalutlustel said sellesse sättesse kirja just need õigused ja vabadused?

Õiguste loetelu läheb vastuollu sellega, et mobilisatsiooni käivitamise vajaduse korral võib nende õiguste alusel hakata kaitseressursside ameti peadirektori lauale kuhjuma kodakondsusest loobumise avaldusi. Nende õigusi võimaldavate punktide alusel võib veel terve hulk muid probleeme tekkida. Ma ei mäleta, et neid õigusi oleks täpselt arutatud. Taas lähtusime ikkagi 1938. aasta põhiseaduse eeskujust. Riigikaitse peatükk läks assamblee täiskogus üsna kergelt läbi ning jäi põhimõtteliselt samaks nagu toimkonnas. Õigused ja kohustused on tegelikult peatükis omavahel nihkes. Kohustusi justkui kirja ei saanudki.

Milline oli Teie seisukoht presidendi valimise küsimuses?

Otsevalimist tahtsid ikkagi üldiselt Edgar Savisaare ja/või Arnold Rüütli pooldajad. Mina isiklikult iseseisvuse taastanud riigile neid presidendiks ei soovinud. Mul ei olnud tõemeeli midagi isiklikult nende vastu, aga Lennart Meri kui laia poliitilise silmaringiga isiku Riigikogu kaudu presidendiks valimine oli tookord Eestile võrratult parem tee. Tänasel päeval leian, et Eestis võiks rahva ja valitseva eliidi lõhe vähendamiseks üle minna presidendi otsevalimisele, kuid sellisel juhul tuleks muidugi suurendada ka presidendi võimu.11

Kuidas ja mil põhjusel vahetus V toimkonna esimees?

Nii Enn Tarto kui mina olime ühel sarnasel põhjusel esimeestena probleemsed – meil oli vähe aega. Põhjuseks välisreisid – Tartol peamiselt väliseestlaste kutsed, aga minul kaitsealase koostöö alged NATO riikidega: meie ohvitseridele õppimisvõimaluste otsimine, seaduste, doktriinide ja organisatsioonidega tutvumine, kaitsealased kontaktid jpm.

Teisalt oli mu nimekaim Enn rohkem oluline nimeka vabadusvõitleja figuurina ning Kaitseliidu tulihingelise kaitsjana, aga vähem kaitseväe loomise kontseptuaalsete aluste läbimõtlemisel. Viimaks toimkond otsustas, et V toimkonna esimehe koha võtan üle mina.

Millistel kaalutlustel sai kaasatud V toimkonna ekspert Kalle Eller?

Isamaalised Kaitseliidu poisid, Kalle Eller ja veel mõned ärksamad, austasid struktuuri, mida nimetati Kaitsealgatuskeskuseks, mis seisis „punaste polkovnikute“ töölerakendamise vastu. Ülemnõukogu riigikaitsekomisjoni esimehena püüdsin sellest vastuseisust õhku välja lasta ning lepitada mõlemat poolt. Kuna mul oli assamblee V toimkonnas ekspertiks kaasatud endine polkovnik Elvo Priks, siis võtsin tasakaalustamiseks ka Elleri eksperdiks. Mäletan, et Ülle Aaskivi ültles mulle pahase imestusega: „Sa võtsid Elleri tööle!?!“. Kui talle põhjust selgitasin, sai aru.

  1. IME ehk isemajandava Eesti ettepanek, mille avaldasid 26. septembril 1987 ajalehes Edasi neli Eesti majandus- ja ühiskonnateadlast – Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma.
  2. Vt E. Tupp. Lühiülevaade riigikaitse taastamisest. – Riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel aastatel 1991–1992. Tartu, 2009, lk 105–109.
  3. Vt E. Tupp. Kõik olid Vene vägede minekust huvitatud, aga aidata ei tahtnud keegi. Intervjuu P. Ernitsale. – Maaleht, 28.08.2014.
  4. Edgar Savisaare valitsus oli ametis kuni 30.01.1992. Koostaja märkus.
  5. Vt E. Tupp. Üks neist, kes taastas Eesti iseseisvuse. Endine rahvasaadik, minister ja kaitseatašee Enn Tupp meenutab olnut. Intervjuu M. Suvistele. – Lõuna-Eesti Postimees, 21.08.2020.
  6. Nõukogude okupatsiooni tingimustes kirjutasid 17. veebruaril 1990. aastal 125 inimest Järvakandis alla dokumendile nimega „Eesti Kaitseliidu konverentsi otsus“. Toonasel koosolekul otsustati taastada Kaitseliit üleriigilise organisatsioonina, mille aluseks olid kohalikud kaitseliidud. Vastu võeti ka Kaitseliidu ajutine põhikiri. Vt täpsemalt https://www.kaitseliit.ee/et/kaitseliit-peab-meeles-taasasutajaid. Koostaja märkus.
  7. Põhiseaduse Assamblee V teematoimkonna 15.10.1991 riigikaitse peatüki formuleeringu § 94 nägi ette, et Eesti Vabariik ei kapituleeru. Rahvusarhiiv ERA.R-2324.1.16, l 23.
  8. Assambleele esitatud põhiseaduse eelnõu tekstides oli kõigis ette nähtud riigikaitse peatükk. Nii Jüri Raidla töögrupi eelnõus, Jüri Adamsi töögrupi eelnõus, Kalle Kulboki eelnõus kui ka Ando Lepsi eelnõus oli riigikaitse X peatükk. 1938. aasta põhiseaduses oli riigikaitse XIII peatükk. Igor Gräzini Eesti Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse töömaketti assambleele eelnõuna ei esitatud.Vt täpsemalt https://assamblee.riigioigus.ee/eelnoud/. Koostaja märkus.
  9. Kalle Kulboki eelnõu nägi ette, et kaitseväe üldjuht on riigipea, Jüri Raidla töögrupi eelnõu ja Ando Lepsi eelnõu järgi oli Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim juht Vabariigi President ning 1938. aasta põhiseaduse järgi oli riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeimaks juhiks Vabariigi President. Jüri Adamsi töögrupi eelnõu järgi nimetas kaitseväe ülemjuhataja riigikogu ettepanekul ametisse ja vabastas ametist riigivanem. Vt täpsemalt https://assamblee.riigioigus.ee/eelnoud/. Koostaja märkus.
  10. Eesti Vabariigi Riigikogu kiitis neutraliteediseaduse heaks 1938. aasta 3. novembril. Koostaja märkus.
  11. Vt E. Tupp. Taaskord põhiseadusest ja presidendivalimistest, 05.03.2022. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.err.ee/1608132037/enn-tupp-taaskord-pohiseadusest-ja-presidendivalimistest (02.02.2025).