Intervjueerinud ja koostanud Marge-Reet Usk
Keeletoimetanud Katrin Ringo

Kes tegi teile ettepaneku pidada avaistungil ettekanne ja osaleda reglemenditoimkonnas?

Selle ettepaneku tegi mulle Marju Lauristin.

Jüri Raidla tutvustas esimesel Põhiseaduse Assamblee istungil oma töörühma väljatöötatud põhiseaduse eelnõu kontseptsiooni ja võimalikku struktuuri. Assamblee esimesel täiskogu istungil viibisite kohal ja pidasite ka ettekande stabiilsete demokraatiate põhiseadustest. Kas pidasite veel ka pärast esimest istungit plaani ise põhiseaduse eelnõu koostada?

Mul oli kange kihk kirjutada oma põhiseaduse eelnõu. Kirusin ennast, et see mul juba ammu taskus ei ole. Andsin endale aru, et mul pole selleks enam aega. Oli kergendus, kui leidsin, et Jüri Adams on kirjutanud nii esimest kui viimast Eesti Vabariigi põhiseadust arvesse võtva eelnõu. Raidla huvides oli kontseptsiooni esitada ilma vaieldavate osisteta. Raidlalikku joont oli aetud juba kaks aastat. Need olid Nõukogude haridusega inimesed ja nende õigusteaduslik väljaõpe oli Nõukogude vaated. Nii pätsistlikud kui nõukogude arusaamad õigusest ja valitsuse võimuulatusest olid vägagi sujuvalt kattuvad. Raidla töörühm võttis Pätsi põhiseadust demokraatliku põhiseadusena. See oli tegelikult nii diktatuurlik, kuid ei paistnud sedavõrd välja. Pätsi poliitilised oskused oli nii osavad. Ta ei pidanud kõike põhiseaduses olevat rakendama, põhiseadus andis tegelikult Pätsile palju suurema võimu, kui tal vaja läks. Raidla töörühma pühakirjaks oli Pätsi põhiseadus ja neil oli ka paras diktaator välja pakkuda. Paras mitmes mõttes – kes läks rahvale peale ja kes samas ei olnud liiga jõuline. Paras diktaator, keda õukond suudab mõjutada ja kontrollida.

PA 6.02.1992 istungi stenogrammist nähtuvalt toetas 1992. aasta jaanuarikuus Emori poolt läbiviidud küsitluses 71% vastanutest presidendi otsevalimist rahva poolt.1 Miks oli rahval nii suur soov presidenti otse valida?

Püsis illusioon, et Päts valiti presidendiks. Polnud aga ei võltsvalimisi ega üldse valimisi. Isafiguuri, tugevat juhti ihkab suur osa rahvast alati. Demokraatia on riigi projekt. Kui asi oleks rahva otsustada, siis varem või hiljem, pigem varem, tuleks tugeva juhi ideaal mängu. Juhikultust oli rahvas saanud päris palju Pätsi variandis, Hitleri ja Stalini variandis. Parlamentlus piirab kodaniku õigust sellega, et saad valida ühe esindaja suurde kogusse, rahvaesindusse. Valida rahvaesindust kõlab lahjemalt kui tippjuhi valimine. Tekib tunne, et sul oleks justkui rohkem sõnaõigust, kui sul on hääl valida tippjuht. Tekib tunnetus, et minu eeliskandidaat kindlasti võidab, minu häälel on suur kaal. Selline imelik psühholoogia, rahva ettekujutus presidendivalimistest. Eeldus, et minu presidendikandidaat kindlasti võidab. Ma ju tean, et minu kandidaat on parim, järelikult ausatel valimistel peab ta võitma.

Ivar Raig Põhiseaduse Assamblee IV toimkonna liikmena on meenutanud, et soovitasite valijameeste kogusse omavalitsuste esindajate asemel maakondade esindajaid, rõhutades, et nende arv ei peaks ületama Riigikogu liikmete arvu valijameeste hulgas.2 Kas teile meenuvad vastavad argumendid?

Ma arvan, et Ivar Raig on minust valesti aru saanud. See tuleb mulle täieliku üllatusena.

Saatsite oma mahukad parandusettepanekud nii Raidla töögrupi kui Adamsi töögrupi koostatud eelnõude osas.3 Kas kirjutasite parandusettepanekud siis, kui oli juba võimalik neid eelnõusid omavahel võrrelda?

Kommentaarid Raidla töögrupi eelnõu osas kirjutasin selles valguses, et mida päästa, kui see eelnõu läheb aluseks. Adamsi eelnõud mul siis veel ei olnud, neid võrrelda ma ei saanud. Pärast seda, kui Adamsi eelnõu ka minule kättesaadavaks sai, muutusin Raidla eelnõu osas veelgi nõudlikumaks.

Olite arvamust avaldanud ka Edgar Talviku ja Jüri Kaljuvee Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu kohta.4 Kas olite tutvunud ka Igor Gräzini Eesti Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse töömaketiga?

See töömakett oli tükk aega varem. See oli mul kindlasti olemas. Olin Gräziniga ka kontaktis. Aga seda kusagil avalikult omalt poolt kommenteerida ei olnud põhjust. See oli Nõukogude oludes justkui selline akadeemiline harjutus, mitte tõsiseltvõetav uue põhiseaduse alus. Kaljuvee ja Talviku eelnõu osas oli oht, et see võib saada tulevase Eesti Vabariigi põhiseaduse aluseks ning seda tuli pareerida. Põhiseaduse Assamblee ajaks oli mul Gräzini eelnõu juba ammu ununenud. Ma ei tea, kui paljud üldse seda nägid. Meile jagati Põhiseaduse Assamblees laiali eelnevad Eesti Vabariigi põhiseadused. Kusjuures mulle oli vapside põhiseadus täielikuks ilmutuseks, sest olin ka läbi teinud ajupesu, et Pätsi põhiseadus oli leebem kui vapside oma. Kui ma seda siis 1991. aasta septembri lõpus lugesin, üllatusin, et vapside põhiseadus oli ju võrreldes Pätsi omaga lausa demokraatlik.5

Üldiselt mul oli tunne, et assamblees toetuti liiga Eesti kogemusele. Oli justkui arusaam, et 1920. aasta põhiseadus nurjus, see tuli asendada, 1938. aasta põhiseadus siis justkui ei nurjunud, sest jäi püsima kuni lõpuni. Mina tõin assamblees korduvalt sisse mõtet, et võrrelge teiste maadega. Mind on nimetatud dotseerivaks, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et mõelge teiste riikide kogemusele, eeskätt Põhjamaadele.

Seoses professori kohustustega California Ülikoolis pidite enamuse Põhiseaduse Assamblee tööperioodist viibima võõrsil. Kas teie osas oli ka arutluse all võimalus distantsilt täiskogu ja toimkonna küsimusi hääletada?

See teostus mul komisjonis, aga ainult alguses. See ei osutunud praktiliseks, mistõttu sellega ka ei jätkanud. Hääletada ilma, et oleks ära kuulanud vastaspoole kõiki argumente. Ma ise sellist hääletamist ei taotlenudki. Ma ei oleks soovinud, et teistele tüüpilistele mitte kohal viibinutele sama õigus antakse.

Üks omaette huvitav projekt oleks nii täiskogu stenogrammide kui ka toimkonna protokollidest võtta ühe inimese sõnavõtud ja katsuda sellest järeldada, milline oli tema maailmanägemus. Kõigepealt tuleks välja, kui häbiväärselt vähe mõned inimesed kohal käisid. Minul on piinlik, kui vähe ma olin paratamatult sunnitud osalema. Ja kui palju oli neid, kes lasid ennast assambleesse valida ja ilmusid isegi vähem kohale kui mina. Oli neid, kes kandideerisid selleks, et kui asi väga lörri läheb, siis nad ilmuksid kohale ja annaksid oma võib-olla otsustava hääle. Aga eks alati häirib, kui otsustavatel hääletamistel on inimesi, kes asju kallutavad, aga tulevad n-ö terve mõistuse alusel hääletama. Aga kui teised on kohapeal teema läbi hekseldanud, siis ehk terve mõistus ei taba otsustamisel vajalikke nüansse.

Jüri Rätsep on meenutanud, et kooskõlastades Ülemnõukogu poolt Eesti Komitee bürooga loodava Põhiseaduse Assamblee liikmete arvu, pakuti välja ka sajaliikmelist kogu. Ülemnõukogu poolt pakuti töövõimekusega selgitades ka 40-50 liikmelist koosseisu.6

Kas teil on mälestusi selle osas, millal täpselt määrati ära, et Põhiseaduse Assamblee hakkab koosnema Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu liikmetest võrdses osas ning just mõlemast kogust 30 delegaadist?

Seda, miks just 30 liiget mõlemast kogust, ma ei oska kommenteerida. Aga miks võrdselt – eks esiteks kogudevaheliste pingete vähendamiseks ja teiseks otsuses Eesti Vabariigi riiklikust iseseisvusest ei toodud välja, et kohtade jaotuses oleks ebavõrdsus. Kui on märgitud, et kaks kogu määravad delegaadid ja proportsioone pole märgitud, siis see sisendab, et jaotus on võrdsel alusel. Võrdsus ei nõua väljakirjutamist, ebavõrdsus nõuab.

IV toimkonna 4.11.1991 riigivanema peatüki formuleering § 45 nägi ette riigivanema valimiskorra, mille kohaselt pidi riigivanema valima oma seadusliku koosseisu enamusega valijameestekogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja vähemalt sajast esimese astme kohaliku omavalitsuse esinduskogude poolt delegeeritud liikmest. Valijameeste kogu moodustamise korra ning valimise korra määrab seadus.7

Teie esitasite selle sätte osas IV toimkonnale muudatusettepaneku, millega soovitasite lisada, et omavalitsuse esinduskogude poolt delegeeritud liikmed peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud. Analoogse muudatusettepaneku esitas ka Adams.8 Kehtiva põhiseaduse §-s 79 on see täiendus olemas, kuid siis hääletas IV toimkond muudatusettepaneku maha. Paraku protokollis seda arutelu ei kajastu. Kuna viibisite sellel ajal Eestis ja osalesite ka toimkonna töös, siis kas teil on mälestusi toimkonna sellisest otsusest?

Ma ei mäleta sellist arutelu. Hoiak oli tegelikult väga kolonistidevastane.

Rein Ruutsoo on tagantjärele leidnud, et ehk oleks pidanud põhiseaduse rakendamise peatüki väljatöötamise osas välja ütlema, et Põhiseaduse Assamblee liikme ametivande tõttu assamblee liikmed seda peatükki koostada ei saa.9 Kas teie meelest läks põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu toimkonna töö vastuollu Põhiseaduse Assamblee liikme ametivandega, mille te ise koostasite ning millega lubati üle assamblee läve astudes jätta seljataha eelneva nädala päevapoliitika?

Otsuseid tehakse vastavalt olukorrale ja mis meil ikka üle jäi. See vastuolu mul küll kunagi pähe ei ole tulnud.

  1. J. Raidla. 6.02.1992: Põhiseaduse Assamblee allikakogu. Põhiseaduse Assamblee 24. istung, äärenumber 6. https://assamblee.riigioigus.ee/istungid/24-istung/#kõneleja-6 (30.09.2024).
  2. I. Raig. Eesti Vabariigi Presidendi, välissuhete ja välislepingute ning riigikaitse peatükid tulnud teha paremad. Presidendiraamat (toim Toomla, R.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 196.
  3. Peatselt kättesaadavad Põhiseaduse Assamblee allikakogu veebilehel. Koostaja märkus 26.08.2024.
  4. Vt R. Taagepera. EV diktatuuri-põhiseaduse projektist. Eesti Ekspress; 27.07.1990. R. Taagepera. Kas president või diktaator. Edasi, 31.07.1990.
  5. Vt R. Taagepera. Kui ajalugu liikuma hakkas. Mälestusi 1987 – 1991. Tartu: Ilmamaa, lk 303. Koostaja märkus.
  6. J. Rätsep. Olime omariikluse usku. L. Hainsalu, R. Järlik (koostajad). Mitme tule vahel. Tartu: 20. augusti klubi. Bookmill, 2011, lk 90.
  7. IV toimkonna 4. peatüki 4.11.1991 formuleering. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.16, l 89.
  8. PA IV toimkonna ettepanekute täiendtabel 11.11.1991. Rahvusarhiiv. ERA.R-2324.1.16, l 158.
  9. R. Ruutsoo. Presidendi institutsiooni taustast ja kujundamisest 1992. aasta põhiseaduses. Meenutusi ja arutlusi aastais 1991–1992. Presidendiraamat (toim R. Toomla). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 175.