ARVAMUS
Eesti Vabariigi Põhiseaduse projekti 14. peatüki “Kohalik omavalitsus” (variant 7.11.91. seisuga) kohta.
Variant on viimistletud võrdlemisi üldsõnaliseks, mis muidugi raskendab kohaliku omavalitsuse seadusandluse edasist väljatöötamist, kuid see on praegu, äärmiselt vastandlike seisukohtade ajal ilmselt ainuvõimalik lahendus. Kohaliku omavalitsuse arengus tuleb meil läbi elada loomulikud arenguprotsessid ning Põhiseadus peab jätma selleks arenguruumi, kuigi kaasaegse Euroopa kogemus võimaldaks meil mõndagi konkretiseerida.
Üks põhiprobleeme praeguses projektis seondub kohaliku omavalitsuse terminoloogiaga. § 117-s on öeldud “… iseseisvalt tegutsevad omavalitsused”. Kõigepealt teame, et viimases Eesti Vabariigi Põhiseaduses oli ka teine kategooria omavalitsusi (kutsealased omavalitsused). Seega tuleks ilmselt järjekindlalt kasutada “omavalitsuse” asemel “kohalik omavalitsus”. Teine probleem tuleneb sellest, kas “kohalik omavalitsus” on üks juhtimise (sõna kõige laiemas mõttes) vorme (nagu näit. “riiklik juhtimine”) või tähendab ta institutsioone. Ma ise pooldan esimest varianti ning seetõttu tuleks sageli kasutada pikemat ja kohmakamat terminit “kohaliku omavalitsuse organ(-id). Öeldu puudutab §117, 119, 120, 121, 122. Näiteks § 122 “Kohalike omavalitsuste moodustamise .. määrab seadus”. Kas öeldu käib kohaliku omavalitsuse organite või laiema valdkonna kohta (näiteks ka kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumi kohta). § 122-s sobib muidugi “kohalik omavalitsus” selle laias tähenduses, aga siis tekib küsimus, mida mõistetakse kohaliku omavalitsuse all § 121-s.
Lugupidamisega
S. Mäeltsemees