Rein Taagepera erakogu
EV Põhiseadusliku Assamblee V toimkonnale.
Paragrahv 88. Lisada lõppu:
“Kõik Eesti kodanikud on kohustatud läbima riigikaitsealase ettevalmistuse seaduses ettenähtud korras.”
Põhjendus: Olemasolev (projekt J. Adams & Co) sätestab kohustuse osaleda riigikaitses. See on tõlgendatav ja tõenäoliselt tõlgendatakse kodaniku kohusena osaleda riigi kaitsmisel sõja või sellega võrreldava õnnetuse korral ning sellega seonduva ajateenistuskohustusena.
Menetlus on praeguses kontekstis üldarusaadav ja ootuspärane. Ent arenenud maailmas juba alanud ja võimalikult kümnekonna aasta pärast üldiseks saav tendents on väikestele üliprofessionaalsetele kaitsejõududele.
Meie arvates tuleks ette näha oht, et taoline areng võib kaasa tuua üldise ajateenistuse lõpetamise ning see omakorda kodanikkonna kaitsevalmiduse suure languse Väikesel maal nagu Eesti ei ole taoline areng aga soovitav. Seepärast näeme vajadust põhiseaduslikult sätestada kodanike kaitsealase ettevalmistuse kohustuslikkus. See kohustab ühtlasi seadusandjaid hoidma sellega kooskõlas seadusi ja täidesaatvat võimu tagama nende täitmist. Seejuures on võimalusi riigikaitsealase ettevalmistuse andmiseks ja saamiseks väga mitmesuguseid. Praegune mudel ajateenistus + kordusõppused on vaid üks võimalus.
Ühtlasi jääks praegune säte (paragrahv 88 J. Adams & Co) tähendama enam sügavamat kohustust ja õigust kodaniku jaoks kaitsta oma riiki ja oleks tõlgendatav enam sõjaaja kohta käivana.
Paragrahv 90 “Kaitseväe Juhataja määratakse ametisse Riigikogu poolt Riigivanema ettepanekul.”
Erinevus projektist (J. Adams & Co) on põhimõttelist laadi. Kui juhataja esitab Riigikogu ja Riigivanem kinnitab (määrab) on tegu Riigikogu valikuga. Järelikult on valik poliitiline. Me ei saa õigeks pidada poliitilist valikut ametikoha täitmiseks, mille sisuks on kõrge professionaalsus, antud juhul juhtiva ohvitseri oma. Meie poolt pakutav variant eeldab, et Riigivanem teeb ise valiku kõrgemate sõjaväelaste hulgas, kasutades seejuures oma nõuandjate abi. Valik on pigem professionaalsuse alusel. Riigikogu ülesandeks jääb kinnitamine või tagasilükkamine, kusjuures viimasel juhul esitab uue kandidaadi jällegi Riigivanem.
Paragrahv 92. “Riigivanem kuulutab välja erakorralise seisukorra riigis või riigi osades ja sõjaseisukorra riigis. Riigivanem kuulutab välja osalise või üldmobilisatsiooni.
Riigikogu otsustab erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise ning kuulutab välja demobilisatsiooni.”
Kui Riigikogu ei ole füüsiliselt võimeline lõpetama sõjaseisukorda, peatab Riigivanem sõjaseisukorra kolmeks kuuks, millise aja jooksul valitakse uus Riigikogu.
On selge, et erakorralist seisukorda, veel enam aga sõjaseisukorda on vaja kehtestada aega viitmata. Projektis (J. Adams & Co) pakutud variant ei vasta ses mõttes kaasaja maailmas vastavale reaalsele olukorrale. Rünne võib tänapäeval olla välkkiire ja sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamiseks võib aega olla sõnaotseses mõttes mõni minut. On aga suur vahe kas näiteks okupeeritud riigi territooriumil korraldatakse relvastatud vastupanu tuginedes sõjaseisukorra seadustele või on riigi pro forma rahuaegne situatsioon.
Vastupidiselt, sõjaseisukorra lõpetamine ja demobilisatsiooni väljakuulutamine tulevad kõne alla ikkagi ainult siis kui olukord on piisavalt stabiilne. See akt ei ole sugugi lihtne, vähemalt ei pruugi seda olla ja siin on tõepoolest vaja kogu riigi poliitilise juhtkonna otsustust; kas olukord on riigi rahuaegsesse olekusse viimiseks piisavalt stabiilne, kuidas ja mis järjekorras viia läbi demobilisatsioon jne. Seepärast võivad vastavad probleemid ollagi ainuliselt Riigikogu pädevuses.
Lisaks on võimalik situatsioon, et Riigivanem on kiirustanud erakorralise seisukorra väljakuulutamisega. Loomulik on sel juhul, et mõne päevaga tuleb kokku Riigikogu, kaalub asja, leiab et situatsioon ei ole siiski erakorraline ja lõpetab vastava seisukorra.
Märkus: Riigikogul ei tohi olla õigust kuulutada erak. resp. sõjaseisukord tühistatuks ex tunc. Seda põhjusel, et vastavais eriolukordades on tööle hakanud eriseadused ja isikud on rakendanud erivolitusi milliste õigustähisteks kuulutamine võib kaasa tuua tarbetuid kohtuprotsesse.
Viimane tsenaarium käsitab olukorda, kus pärast okupatsiooni ja sõda on Riigikogu enamus praktiliselt likvideeritud. Riigivanem on ametijärgluse alusel aga alles. Vastavalt projektile (J. Adams & Co) ei saaks sel juhul uut Riigikogu valida. Siin võimaldab olukorda lahendada Riigivanema erakorraline õigus taolises situatsioonis välja kuulutada sõjaseisukorra peatamine kolmeks kuuks, mis aja lõpuks valitakse uus Riigikogu, kes siis omakorda lõpetab sõjaseisukorra ja viib riigi üle rahuaja seisundisse.
Ette nähtud piirang erak. resp. sõjaseisukorra kestuse suhtes on kõlbmatu. Autorite poolt mõeldud näiliselt demokraatia kaitseks, on seesugune piirang tegelikult kasulik potentsiaalsele edukale agressorile.
On vaja ses suhtes usaldada Riigikogu, kelle pädevusse peab kuuluma vastav küsimus. Kui Riigikogu on takistatud küsimust kaalumast on selge, et erakorralise sõjaseisukorra lõpetamine ei tule kõne alla nagunii.
22. oktoobril 1991. a
V toimkonna ekspert K. Eller
Kooskõlastatud ekspert E. Priks’iga