Rein Taagepera erakogu
EV Põhiseadusliku Assamblee V toimkonnale.
“Eesti vabariigi riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Riigivanem.”
Projektis (J. Adams & Co) puudub see määratlus, seega küsimus on jäetud lahtiseks. On ilmne, et küsimust ei saa jätta reguleeritavaks ainult seaduste tasandil, asi on siiski põhiseadusega piiriteldav.
Presidentaalse riigikorraga riikides ei ole tavaliselt mingit probleemi. Kaitsejõud alluvad ühel või teisel kujul presidendile. Parlamentaalse riigikorraga riikidest on kuningriikides samuti asi üheselt mõistetav. Kuningas on relvajõudude ülemjuhataja. Tema tegelik osavõtt relvajõudude juhtimisest on riigiti erinev. Ühiseks on see, et ohvitseride üleandmine lähtub õiguslikult kuningast st. kuningas annab ohvitserile tema auastme. See tagab vastavale professionaalsele kihile – ohvitserkonnale väärikuse ja kogu süsteemile stabiilsuse.
Lahendades see asi valitsuse tasemel ei taga asjaajamise eelnevaga võrdset väärikust ja soliidset püsikindlust. Liiga kaua on selleks maailmas kinnistunud mudel, et sõjaväeline au lähtub riigipeast. Meil oleks kahtlemata viga sellest traditsioonist loobuda.
Hoopis sisulisem ja tähtsam on probleem kaitsetegevusele iseloomuliku vajadusega kontsentreerida kaitsesüsteem nii, et selle käivitamine tegevuseks oleks koondatud ühte punkti. No. “nupuhoidja” probleem ei ole tänapäeval omane ainult tuumariikidele. Ka kogu muu, s.o. häiresüsteem, sõjaseisukorra väljakuulutamine, mobilisatsiooniskeemide käivitamine jne. kontsentreerub moodsa kaitsekorralduse juures ühte punkti, ühe “nupu” alla. Tehnoloogia areng sinnamaale, et rünnak võib toimuda minutite jooksul tingib vajaduse vastuabinõude rakendamiseks veelgi lühema aja jooksul. Küsimus on niisiis selles, kes riigi on “nupumees.”
Välistades demokraatliku riigi jaoks kahtlase lahenduse, et selleks oleks üks kõrgemaist sõjaväelasist jääb üldjuhul kolm võimalust. “Nupp” on kas riigipea, peaministri või kaitseministri valduses.
Kaitseminister vaheldub võib-olla kiiresti ja tema nimetamine võib olla seotud puhtpoliitiliste motiividega näiteks koalitsioonitasakaalu huvides erakondade vahel. Igakord tuleb siis “välja õpetada” uus poliitik. Ilmselt ei ole eriti hõlpus viia kurssi umbes 60-aastast majandusharitusega veteranpoliitikut.
Ei ole eriti normaalne, et riigi saatuse suhtes esmatähtis funktsioon oleks alles kolmanda astme võimutasandil reguleeritud.
“Nupp” peaministri käes. Vähendab valitsuse koosseisus olulisel määral kaitseministri tähtsust, võrrelda kasvõi siseministriga.
Kujundab ohtliku tendentsi, et peaminister jätab endale kohakaasluse alusel ka kaitseministri portfelli. See mõjub kahjulikult kaitseministeeriumi normaalülesannete täitmisele, milleks on eelkõige kaitsejõudude varustamise ja finantseerimise planeerimine ja juhtimine.
“Kõige normaalsem on, kui “nupp” on riigivanema valduses. Esiteks on riigivanem kindla ametiajaga ja see võimaldab teatava stabiilsuse töö korraldamisel. Ka on siis riigipeal võimalik asi selgeks saada ja kogu ametiaja jooksul ei ole vaja sõjalistel asjatundjatel vaja tegelda uue inimese kurssiviimisega. Kui peaks tunduma et “nupu” andmine riigivanema kätte kontsentreerib liiga palju võimu riigipea kätte, on otstarbekas kaaluda selle võimu vähendamist muudes tegevusvaldkondades. Kaitsetegevuse kõrgeima juhi roll on sedavõrd oluline ja kõik traditsioonid ja loogiline süsteemne lähenemine viitavad sellele, et see peab olema riigipea.
22. oktoobril 1991. a.
V toimkonna ekspert K. Eller
Kooskõlastatud V toimkonna liikmete E. Tarto, T. Velliste, ja K. Kamaga