THE AMERICAN UNIVERSITY WASHINGTON, DC.
MEMORANDUM

To: Tiit Kabin, Chairman, Constitutional Commission
FROM: Herman Schwartz
DATE: October 25, 1991
SUBJECT: Comments on the Jüri Adams draft

The most significant problems I see with this draft are:

A. Structure

(1) Allowing the State Elder a veto for a failure to adhere to the Constitution and law, requiring a two-thirds override. Article 75.

(2) Ambiguity as to the number of Votes necessary for adoption of legislation by the Riigikogu. Articles 60, 70, 74, 85.

(3) The difficulty of amendment, given the inevitable problems with any new constitution. Articles 126ff. 

(4) Gaps in the Judiciary Articles. Chapter 13. 

B. Rights

(5) Allowing the legislature virtually complete discretion to limit important rights. Articles 11, 14, 16, 17, 18, 19, 29.

(6) The lack of provisions for adequate enforcement, despite Articles 34, 102, and 106.

(7) Ambiguities as to the rights of noncitizens created by reading Article 5 against Articles 29, 30, 37, etc.

CHAPTER I

Article 3, paragraph 4

It doesn’t seem to me that the rule “ignorance of the law is not an excuse” belongs in a constitution. This is a complex question of substantive criminal law and really belongs in the criminal law with its various exceptions.

Article 4(2), (3)

I don’t really understand the operational difference between these two. What is the difference between “Estonian citizens” and “Estonians”? The second paragraph (3) would seem to encompass paragraph (2), but maybe not.

Article 5

This seems to me much too broad. Although I think nonpermanent residents who aren’t citizens should enjoy most of the rights available to citizens, I think no country grants them all rights. This is compounded by the fact that the draft refers to “human rights and civil rights,” but nowhere in this document is “human rights and civil rights” defined or even used again, as far as I could see. “Human rights and civil rights” can include everything, and it may mean that many rights described in this constitution which probably do not appropriately belong to noncitizens might be included. I have in mind such things as voting and the rights under the new property law. Are these included? Moreover, Articles 29 and 30 refer to citizens. Normally that would indicate that these rights apply only to “citizens,” which would be borne out by the fact that elsewhere the word “persons” is used (Article 27) or “everyone” (Article 25). However, Article 5 seems to say that this use of the word “citizen” doesn’t mean anything. As I go through the draft, I will point out a few other places where it may be that the draftsmen really did not intend for noncitizens to have the same rights but Article 5 seems to give them those rights.

To sum up: Where a right is supposed to be available to everyone it should say so, as the draft does at Article 25; where only citizens are involved, then it should say so, and where it applies to both, as in Article 31, it should say so as well. Article 5 creates needless confusion.

CHAPTER II – FUNDAMENTAL RIGHTS

Article 11

Article 11 contains the same problem that I flagged in the Ministry of Justice draft, and it is a problem that recurs in many provisions in this constitution: Rights are said to be available “other than in such cases and by such procedures as described by law.” As I have noted earlier, there is a tendency to think that if one avoids administrative lawmaking, one has resolved the problem of arbitrary official behavior, but a provision such as the one described above leaves the legislature free to set limitations of any kind and establishes parliamentary supremacy over the rights involved. This type of provision also appears in Articles 14, 17, 19, 29, and elsewhere.

A variation of this appears in Article 11, paragraph 2, which allows a suspect to be held in custody more than 48 hours if there is a “specific court order.” Here it is the judge who is left completely free, and he should not be.

In all these cases the limitation on the right should be subjected to certain standards and criteria which are set out in the constitution. This is the approach of the European Convention on Human Rights and is indeed the approach that is used in Article 16, which allows a limit on the right to “freely propagate information and to express opinions… [but only] in the defense of state security,” etc. Since Estonia plans to join the Council of Europe and will thereby be bound by the Convention, these provisions in the Adams draft would seem inconsistent with the Convention.

Also, as noted in my earlier comments and my proposed Bill of Rights, the limitations should be limited to the minimum necessary to the purpose. Compare Article 15 of the European Convention.

I therefore suggest that the above noted sections be redrafted with appropriate standards.

Article 12, paragraph 2

I do not see the relationship between Article 12, paragraph 2, and Article 13, paragraph 1. Moreover, I’m not sure that Article 12, paragraph 2, deserves quite the breadth that it has. This would seem to apply in every official proceeding (at least official proceedings – it might also apply to private proceedings, although I doubt it). There are circumstances, however, where a mere doubt may be enough to disqualify someone. This would be true, for example, if someone were handling extremely sensitive materials of a national security nature, plausible but not decisive evidence of some problem with that person’s probity were presented, and the person involved would then have to disprove that evidence, in effect having to “prove his or her innocence.” Given Article 13, paragraph 1, there really is no need for Article 12, paragraph 2.

Article 13 paragraph 1

I am not sure I understand what is meant by “shall be declared guilty.” This seems almost tautological. Should this not really read “no one shall be considered [or deemed] guilty …”?

Article 14

This is one of those cases where abuses are especially possible if the legislature is left completely free, because forcible entry by police is just the kind of thing that legislatures are likely to permit in troubled times or otherwise inflammatory situations.

Article 16

Although it is very common in Europe to allow restrictions on freedom in the defense of “morals, human dignity, and honor,” this has always bothered American lawyers, like myself, who see this as a major loophole, allowing repression against unpopular people who engage in somewhat obstreperous or offensive expression in order to make a point. For example, in the United States flag burning has been protected as a form of dissenting expression. How would it come out under this provision?

This limitation in the name of “morals” could also be used to encroach on literature that is explicit or graphic, such as James Joyce’s Ulysses or certain modern films. Although the next paragraph says, “there shall be no censorship in Estonia.” It’s hard to reconcile that with the permission in the first paragraph for a restriction of speech and expression in the name of state security, public order, etc.

Article 17

Although this would seem to limit the “prescribed by law” to the crime situation, that still does not indicate when crime can be combatted by intruding on communications. In the United States, for example, it is limited to situations where there is reasonable ground to believe that evidence of a serious crime can be obtained by such an intrusion, and then only with a court order. The lack of reference to a court order is particularly serious here, since there is a court order requirement in Article 11, paragraph 2, dealing with encroachments on liberty.

Article 18, paragraph 3

Again, restriction of a right like freedom of association in the name of “morals” is dangerous because it might allow so much restriction.

Article 18, paragraph 4

This kind of limitation is a very understandable one, but to American lawyers is also very troubling. We think it is very dangerous to prohibit ideas or groupings that have peaceful goals. So long as they refrain from violence or from other illegal activities, it would seem wrong to prohibit people from trying to persuade others, which this would do. This provision is, as I say, thoroughly understandable in light of Estonian history, but it could run into serious problems of consistency with the European Convention and might be hard to justify. See Article 11 of the European Convention.

Article 19, paragraph 2

Here again the restriction on meetings if “by law” is too open-ended. Normally, such restrictions are limited to time, place, regulation and manner in order to make sure that public order is not unduly disturbed. This open-ended restriction could be greatly abused.

Article 21, paragraph 2

Is the state going to support “families with many children,” even if those families are wealthy? That seems somewhat unnecessary.

Article 22, paragraph 2

In the United States, church/state separation principles prohibit religious instruction on the premises or public schools, because this seems to identify the state with religion. Different traditions in Estonia may point in a different direction, but to an American lawyer this kind of provision is troubling.

Article 23–24

Although these provisions look okay, they should be checked against Part IV of the Copenhagen Agreements of the CSCE (June 1990).

Article 26, paragraph 1

In contrast with the other “by law” restrictions, I think property can properly be regulated by something as loose as “by law.” Property is regulated in so many ways that it is virtually impossible to block out the criteria in any meaningful way beyond vague generalities like “the public interest.”

Article 29

If this is indeed intended to limit “freedom of movement and choice of abode” to citizens, that strikes me as too restrictive; what is the effect of Article 5 here?

This provision also allows a restriction even for citizens it “by law,” without any criteria, raising the problems I have already mentioned.

Article 30

This provision seems both too broad and too narrow.

The same comment as in Article 29 about improperly limiting a right to citizens would seem to apply to Article 30. Why shouldn’t noncitizens have the right of access to documents of interest?

On the other hand, the restriction of the right of access to only “protection of state and defense secrets” is much too narrow. Surely the state does not have to reveal documents involving either personal privacy or trade secrets. Exceptions may also be necessary for the purposes of law enforcement, which I am not sure fit within the category of “state and defense secrets.”

I think this provision has to be thought through, although its basic thrust, namely open government, is absolutely vital to a truly democratic government.

Article 34

This is also both too limited and too broad. It is too limited in that it does not provide enough of a remedy. It says that one may apply “to the Legal Chancellor or to the courts,” but it does not say that there shall be a damages remedy against the officials or the government for any such violation, and it does not indicate that one may always go to the courts instead of to the Legal Chancellor, if that is what is intended.

On the other hand, one truly cannot go to either the Legal Chancellor or to the court if the state does not fulfill its obligation to pass legislation to take care of some of the economic social rights such as Article 27 (assistance for old or disabled people) or Article 22 relating to education or Article 21 relating to the family. To allow the courts or the Legal Chancellor to intrude into this area of legislative discretion would be to seriously encroach on separation of powers principles.

CHAPTER III – THE PEOPLE

Article 40

Is there no requirement that a certain proportion of the population have voted, in order for “the results of the referendum [to] have the power of law”? Suppose there is great apathy, as seems to be developing in Hungary, Poland, and elsewhere, or little understanding of the proposal and only 20–25 percent of the people vote. Should that be enough?

Article 41

Why state in a constitution that the Riigikogu may conduct a public opinion poll? Surely they can do that without constitutional permission. Equally surely, they should not be obligated to be guided by it.

In that connection Article 41, paragraph 2, is a dangerous provision because it is not clear what “a guide for state institutions and their work” directs, if anything. The provision is written in mandatory terms (“shall be”). What does that mean? Must state institutions rely on such results? Polling techniques are much too unsophisticated and much too subject to manipulation by the way questions are asked, for them to have any official status at all. All in all, I think that Article 41 should be deleted in its entirety as both unnecessary and dangerous.

CHAPTER IV – THE STATE ELDER

Article 44

Term limitations are basically undemocratic provisions, for they deny the people the right to choose who will govern them. In this case it is especially difficult to see the reason for the limitation since it seems that the State Elder is not supposed to have much power.

Articles 45, 46

It is hard to choose between these options. The Electoral Body could be a somewhat less political group since it is not composed of members directly involved in politics. Moreover, the inclusion of representative of the local bodies gives the Elder somewhat more of a representative basis. However, it is a good deal simpler to go with just the majority of the parliament.

Article 48

The last clause, “if such an alternate member exists,” raises a problem that comes up several times. If a member of the parliament takes a different job, there is possibility that seat could stay vacant. See Article 55. This would seem to be a troublesome possibility since that means that for the life of the Riigikogu the district remains unrepresented, if the member was elected from a district.

Article 60, paragraph 3

Twenty-five percent is a very small quorum. What follows from there being a quorum? The section on foreign treaties, for example Article 85, refers to “approval by the Riigikogu,” and Article 70(2), dealing with appointments of the state secretary, also refers to “approval of the Riigikogu.” Does this mean that a simple majority of only the quorum is enough? Article 72, on the other hand, provides for a vote by a “simple majority.” Is that different from what is meant by “the approval of the Riigikogu”?

These may be translation problems, but I had a lot of difficulty understanding these different uses, and it is very unclear to me in at least some of these cases (such as those mentioned) what actual number is required to get legislation adopted. By contrast, Article 73 says quite specifically that “a majority of two-thirds of the Riigikogu.” That sounds very much as if it is two-thirds of the full complement, and at another point it says quite specifically that a proportion of the “legal complement” is required. This is true, for example, with respect to this Article 60.
All in all, the different usages create confusion.

Article 62

Isn’t twenty percent a very high number to require just to get information from the government for the members of the Riigikogu? Surely, for this purpose, a much smaller number – say five percent – should be enough. That would ensure that the request is not a frivolous one, but doesn’t make it almost impossible to get the information, particularly in a very fragmented parliament.

Article 66

Why should the State Elder be able to reject an individual minister? Isn’t the formation of the cabinet the business of the prime minister, subject to a no-confidence vote in either the government as a whole or in a particular minister? See Article 67.

Article 69

I had trouble distinguishing between the two paragraphs of this article. Perhaps that is a translation problem or simply my failure to grasp what is involved. This is another place, incidentally, where there is a danger that a district can lose a representative if its representative goes into the government.

Article 70

See my prior comment on Article 60 (3) on the ambiguity of “approval of the Riigikogu.”

CHAPTER VII – LEGISLATION

Article 74

This is another example of the ambiguity about how many votes are necessary to get legislation adopted – a majority of the full complement (51)? A majority of a quorum (13)? Is proxy voting allowed? Are there different numbers required for different kinds of legislative proposals, as in Article 128, in Czechoslovakia and elsewhere?

Article 75

(1) why allow the State Elder a veto just because the newly adopted law is inconsistent with a prior one? One purpose of legislation is to continually revise, update, and improve. I know of no provision like this anywhere. (Is there a translation problem?)

(2) Allowing the State Elder a veto that can be overridden only by a two-thirds vote of the Riigikogu gives him enormous power. Even in the American two-party system, mustering two-thirds is extremely difficult and nearly impossible. In a fragmented party situation, it may be even harder.

This can result in legislative paralysis, especially since the Elder and the Riigikogu are elected at different times, both in their ordinary four- and three-year terms, and if the Riigikogu is dissolved at any point. If the Elder has an allegiance to one political side – and he may, even though he is not supposed to, because he can, after all, come from the Riigikogu (Article 48) and is chosen by either them alone or them plus local government representatives (Article 43) – and the Riigikogu is controlled by opponents of the Elder’s political side, he may be tempted to use his Article 75 power to veto the new Riigikogu laws as inconsistent with either “the Constitution or with other laws.”

Moreover, if the Riigikogu fails to override, how does it challenge the Elder’s veto? There is no law to take to a court. Indeed, the judiciary article has nothing on the circumstances in which the national or any other court gets constitutional cases – what kinds of cases or issues may be brought to it, who may bring the issue to the court (standing), and what are the jurisdictional or other requirements (mootness, abstract question or lawsuit, etc.) for the court to hear it.

This can also create a major clash between the Government and the Elder. The Government may present a program that a solid majority but less than two-thirds of the Riigikogu approves but which is then vetoed by the Elder? The Government (and its majority) are then stymied.

This impasse possibility situation can continue for a long time, since the Elder has a fixed four-year term, which can cover all of a Riigikogu’s three-year term.

It may be argued that the Elder will not use this power for political purposes. Perhaps. But as noted above, the Elder is selected politically, may come from a political background, and a political leaning on his part is very possible. Indeed, part of the problem raised by this veto is that it gives a supposedly nonpolitical officer a great deal of political power. This, it seems to me, is the heart of the problem.

The solution is relatively simple. The State Elder can meet his obligations to “guarantee adherence to the Constitution” (Article 42) (he should not be able to veto for a failure to adhere to prior law), by having a suspensive veto with a right to go to court to challenge a law passed over his veto. Article 75 would be changed to allow either

(1) an override by just a majority (which is presumably what is required to adopt a law – as noted several times above, the draft surprisingly does not state how many votes are necessary to adopt legislation), or

(2) letting the law go into effect after a week or so without a further vote and allowing the Elder to ask the National Court to consider the constitutionality of any such legislation enacted after the Elder’s veto.

Article 77

The reference to public opinion polls is again troubling and, in any event, redundant.

Article 78, paragraph 2

This would seem to mean that the emergency law stays in effect for at least fifteen days, and it is nonaction that terminates the law. Surely the Riigikogu should be permitted to disapprove a law immediately if it disagrees with it. This may be implicit, but the provision is not written that way. Moreover, it may be that fifteen days is too long to give the Riigikogu to act; it may be wise to give them only three days.

Article 85, paragraph 2

Same ambiguity about “approval.”

Article 102

The Legal Chancellor should be obligated to present an application to the courts when not only a law but also the Constitution has been infringed.

Also, surely this doesn’t mean that the application should be presented to the courts, even if the matter can be resolved amicably without a judicial action. The word “obligated” in this context seems to be a little strong.

This Article, and the prior brief reference to recourse to the courts, are the only remedial provisions referred to. The next chapter on the judiciary gives very few rights and says very little about enforcement of rights. That kind of gap should be filled with, as I said earlier, a provision for damages liability of government officials and government agencies for failure to honor the rights set forth in this constitution and other important rights, perhaps with provision for an administrative court to handle charges against government officials and agencies, etc.

CHAPTER XIII – THE COURTS

Article 106

With respect to constitutional issues, as I noted earlier, this chapter does not indicate how constitutional issues get to the court:

(1) Who may raise the issue – only the parties to a lawsuit? Government officials? Anyone? It is dangerous to overwhelm the court with such cases, particularly at an early stage, but one should also not limit access too much. Surely something should be said to ensure access to the courts for people whose rights have been violated and to the National Court for ultimate resolution of these questions.

(2) Can it be an abstract question, or must it be an issue that is necessary to the resolution of a lawsuit? If abstract, is the court’s authority limited to laws already adopted or can it include drafts? (It shouldn’t include drafts, but does in some countries.) If a constitutional issue arises in a lawsuit, is it to be referred immediately to the National Court, or only after it is processed through the lower courts?

(3) Can all courts declare a law “null and void” or only the National Court? 

(4) Are there mootness or other procedural requirements?

CHAPTER XV – AMENDMENTS

Article 112

I continue to have doubts about appointing all judges for life, particularly in the early stages when you may still have judges whom you don’t fully trust for either their competence or their independence. It would seem to me that at the lower levels at least it would be wise to have some kind of probationary provisions, at least in these early years.

Article 120

Was it intended to allow noncitizens to vote in the election of the local governments? If so, this is a very progressive and far-reaching decision.

Article 126

Here it is very clear that amendments can be initiated only by “the majority of the legal complement of the Riigikogu.” The specificity here makes the other references to action (“approval,” “adoption”) by the Riigikogu even more ambiguous.

More importantly, this chapter on amending the constitution makes it very, very difficult to do so. To require a majority of the legal complement merely to initiate amendments is a very difficult threshold requirement. Secondly, requiring that the proposed amendment be adopted by the same absolute majority makes it even harder, and then going to a referendum adds still another high hurdle.

At this early stage, this constitution inevitably has flaws that cannot possibly be seen, and problems that no one can foresee. It is therefore unwise to make it very difficult to amend. One possible change would be to allow amendments to be initiated by a small proportion of the Riigikogu because after all the protection against excessive amendment can be found in the requirement that a majority of the legal complement approve it and, for the important provisions, that they can be adopted only by a referendum.

Article 128

The reference to other amendments relating to specifications “which do not change the spirit and idea of the Constitution” is vague. I suppose it is intended to be limited to merely technical matters on which there is virtually no disagreement. Nevertheless, it is quite vague. The article is also written somewhat redundantly in that the reference to the five-sixths majority of the Riigikogu is repeated unnecessarily.

Tõlge inglise keelest

Ameerika Ülikool Washington, DC
Märgukiri

Kellele: Põhiseaduslik Assamblee
Kellelt: Herman Schwartz
Kuupäev: 25. oktoobril 1991
Teema: Kommentaarid Jüri Adamsi poolt esitatud eelnõu kohta. 

Minu arvates on eelnõu põhiprobleemid järgmised:

A. Ülesehitus

1) Riigivanema vetoõigus juhul, kui vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas põhiseaduse või teiste seadustega, mida saab kummutada 2/3 häälteenamusega. § 75.

2) Umbmääraselt väljendatud poolthäälte arv, mis lubab Riigikogul otsuseid ja seadusi vastu võtta. §-d 60, 70, 74, 85. 

3) Piirangud, mis on seotud põhiseaduse muutumisega. §-d 126 ja järgnevad.

4) Mitmed vajakajäämised kohtuid käsitlevas peatükis 13.

B. Õigused

5) Seadusandja jt. võimalus suvaliselt piirata õigusi. §-d 11, 14, 16, 17, 18, 19, 29.

6) Liiga vähesed võimalused nõuda seaduste (põhiseaduse) täitmist, v.a. §-d 34, 102, 106.

7) Kodakondsuseta isikute õiguste laialivalguv määratlemine. § 5 võrreldes §-d 29, 30, 37 jne.

1. Peatükk

§ 3, lõige 3

Minu arvates ei ole põhiseaduses vaja lauset “Keegi ei või end vabandada seaduse mittetundmisega”. See küsimus kuulub kriminaalkoodeksi valdkonda selle ühe osana ning määratletakse kriminaalkoodeksis, kusjuures tuuakse ära ka erandeid.

§ 4, lõiked 2 ja 3

Minu jaoks jääb segaseks nende lõigete kasutamine praktikas. Milline erinevus on “Eesti kodaniku” ja “eestlase” vahel? Näib, et lõikes 3 sisaldub ka lõike 2 mõte, või ei ole see nii?

§ 5 

Paragrahv tundub liialt laiahaardeline. Kuigi ma arvan, et isikutel, kes ei ole riigi kodanikud, peaks olema enamus nendest õigustest, mis on kodanikel, – ei anna ükski riik neile kõiki õigusi. Seda enam, et eelnõus räägitakse “inimõigustest ja tsiviilõigustest”, kuid samas ei ole eelnõus “inimõigusi ja tsiviilõigusi” lahti mõtestatud. Ma panin samuti tähele, et neid väljendeid ei ole eelnõus edaspidi üldse mainitud. “Inimõiguste ja tsiviilõiguste” hulka võib arvata ükskõik millise õiguse, millest selles põhiseaduses on juttu. Oletatavasti ei saa neid kõiki anda mittekodanikele. Ma mõtlen ennekõike valimisõigust ja õigusi, mis sätestatakse uues omandiseaduses. Kas kõik need õigused on ka mittekodanikel? Samas on paragrahvides 29 ja 30 juttu ainult kodanikest. Seega omistatakse need õigused ainult “kodanikele”, seda enam, et teistes paragrahvides kasutatakse väljendit “inimene” (§ 25). Nii võib § 5 põhjal teha järelduse, et väljend “kodanik” ei oma absoluutselt mingisugust tähtsust. Edaspidi ma üritan veelkord tõestada, et eelnõu autoril ei ole siiski kavatsust anda mittekodanikele samad õigused kui kodanikele, kuigi § 5 näib niimoodi sätestavat.

Resümee: Seal, kus mingisugune õigus antakse kõigile, on vaja seda täpselt välja öelda (näiteks § 25, mis puudutab ainult kodanikke ja kus on otse välja öeldud. § 31 antakse õigus ka välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele ning kõik on selgesti sõnastatud). § 5 näib loovat liigset segadust.

2. peatükk – põhiõigused

§ 11

Selles paragrahvis sisaldub sama probleem, millele ma viitasin juba justiitsministeeriumi eelnõu puhul. Samasuguseid näiteid võib tuua ka selle eelnõu paljudes paragrahvides: õigusi võib piirata “seaduses ettenähtud juhtudel ja korras”. Ma märkisin ka varem, et on levinud arvamus, mille kohaselt administratiivseadusandlusest kõrvalehiilimine vabastab vastutusest olla ametlikuks kohtunikuks õigusküsimustes. Samas jätab ülaltoodud klausel seadusandjale võimaluse sätestada kõikvõimalikke piiranguid ning kinnitab parlamendi ülemvõimu nende õiguste suhtes. Samasugune klausel sisaldub §-d 14, 17, 19, 29 jt. 

Analoogiline võte, tõsi, teatud variatsioonina sisaldub § 11 lõikes 2, mis sätestab, et kahtlustatuna ei või kedagi kinni pidada üle 48 tunni “ilma kohtu sellekohase otsuseta”. Sellisel juhul jääb kohtunikule täielik tegevusvabadus. Seda ei tohiks lubada.

Õiguste piiramine peaks alluma kindlatele juhtudele ja kriteeriumidele, mille sätestab põhiseadus. Euroopa Inimõiguste Konventsioon lähtub ainult sarnasest põhimõttest. Sama võib öelda ka § 16 kohta, mille kohaselt õigust vabalt levitada informatsiooni ja avaldada oma arvamust saab kitsendada “riigi julgeoleku, …” kaitseks. Kuna Eesti kavatseb ühineda Euroopa Nõukoguga ning peab seega alluma konventsiooni nõuetele, siis Adamsi eelnõu ei tundu haakuvat konventsiooniga.

Mina soovitan ülaltoodud lõiked uuesti läbi vaadata ning sisse viia sobivad kindlad tingimused ja juhud.

§ 12, lõige 2

Ma ei näe seost § 12 lõike 2 ja § 13, lõike 1 vahel. Isegi enam: ma ei ole veendunud, et § 12, lõige 2 väljendab seda mõtet, mida ta peaks tegema. Võib tunduda, et seda lõiget saab kasutada iga ametliku menetluse puhul (vähemalt ametliku, võib-olla ka isikut puudutavana menetluse korral, kuigi ma ei ole selles kindel). Kuid on olukordi, mille puhul vähimgi kahtlus on küllaldane, et inimene jääks oma töökohast ilma. Näiteks, kui inimene tegeleb mõne ülidelikaatse julgeolekuprobleemiga. Võimalik, kuid siiski vähetähtis seik võib kõigutada usku tema aususesse. Kummutamaks seda süüdistust ta on sunnitud “tõestama oma süütust”. 

Arvestades seda, et eelnõus on § 13, lõige 1, ei ole vajadust § 12, lõike 2 järele.

§ 13, lõige 1

Ma kahtlen, kas ma mõistan õigesti sõnu “tunnistada süüdi”. Minu jaoks on see nonsenss. Võib-olla oleks parem öelda “Kedagi ei saa lugeda kuriteos süüdi olevaks enne, kui …”?

§ 14

See on üks nendest juhtudest, millal võimu kuritarvitamine on võimalik, kui seadusandjale antakse vabad käed. Seadusandja on tavaliselt valmis lubama politseil jõuga tungida eluruumi, eriti segastes olukordades (rahututel aegadel) ja teistes edasilükkamatutes olukordades.

§ 16

Euroopas on üsna tavaline, et õigusi piiratakse “kõlbluse, inimväärikuse ja au kaitseks”. Ameerika juriste, sealhulgas ka mind, on selline suhtumine alati valvsaks teinud. Sarnane formuleering ei ole midagi muud, kui eriti mugav võimalus repressioonideks ebapopulaarsete isikute vastu, kes kasutavad eriti abstraktseid või isegi solvavaid (ründavaid) väljendeid selleks, et ennast mõistetavaks teha. Näiteks Ühendriikides loetakse riigilipu põletamist teisiti mõtlemise väljenduseks. Milline oleks suhtumine sellesse § 16 kohaselt teil?

Õiguste kitsendamist “moraali” kaitseks võib kasutada kirjandus- või kunstiteose – mis ütleb käik välja ühemõtteliselt – vastu. Võtame näiteks James Joyce “Ulyssese” või paljud kaasaegsed filmid. Vaatamata sellele, et järgmine lõige kinnitab “Tsensuuri Eestis ei ole”, ei seondu viimane väide võimalusega kitsendada õigust levitada informatsiooni ja avaldada oma arvamust riigi julgeoleku, avaliku korra jne. kaitseks.

§ 17

Vaatamata sellele, et siin on “seaduses ettenähtud korras ja aluseil” piiritletud kuritegevuse vastu võitlemisega, ei ole paragrahvis täpselt näidatud, millal võib kuritegu ennetada sidevahendite kontrolli abil. Näiteks Ühendriikides piirdub kontrolli kehtestamise võimalus juhuga, kui on veenev oletus, et tänu sidevahendite kontrollile õnnestub hankida tõendeid tõsise kuriteo kohta, ja sedagi võib teha vaid kohtu sanktsiooni korral. Viite puudumine kohtu korraldusele (sanktsioonile) selles paragrahvis on tõsine puudujääk, seda enam, et § 11, lõikes 2 on kohtu otsus vajalik isiku kinni pidamiseks.

§ 18, lõige 3

Jälle on õigus kuuluda ühinguisse seotud kitsendustega “kõlbluse” huvides. See kätkeb endas ohtu, sest kõlbluse huvides võib välja mõelda tohutul hulgal kitsendusi.

§ 18, lõige 4

Selline kitsendus on mõistetav, kuid ameerika juristide jaoks rahutusttekitav. Meie arvates on eriti ohtlik keelata ideid või ühinguid, millel on rahumeelsed eesmärgid. Kuni need ühingud hoiduvad vägivallast ja teistest seadusvastastest tegudest, ei ole õige keelata inimestel veenda teisi, mida need võiksid teha. Ma kordan: Eesti ajaloo seisukohalt on kitsendus täiesti mõistetav, kuid seoses Euroopa Konventsiooniga võib ta esile kutsuda tõsiseid probleeme ning raske on seda kitsendust õigustada. (Vt. Euroopa Konventsiooni § 11).

§ 19, lõige 2

Järjekordselt jääb koosolekute pidamise piiramine “seaduse alusel” liiga laialivalguvaks. Tavaliselt piirdutakse aja, koha ja tänavaliikluse piirangutega välistamaks ühiskondliku korra liigset häirimist. On võimalus, et sellist ebakonkreetset piirangut hakatakse kuritarvitama.

§ 21, lõige 2

Kas riik “toetab lasterikkaid perekondi” ka sel juhul, kui tegu on jõuka perekonnaga? See ei oleks eriti vajalik.

§ 22, lõige 3

Kiriku ja riigi lahususe põhimõte keelab Ühendriikides anda usuõpetust riigikooli ruumides, kuna nii võib riiki samastada usuga. Võib-olla on Eesti ajaloolised traditsioonid teistsugused, kuid Ameerika juristile on see lõige vastuvõetamatu.

§-d 23–24

Kuigi need paragrahvid tunduvad õiged, võiks nende sisu võrrelda 1990. a. juunikuus vastuvõetud Kopenhaageni leppe IV peatükiga (CSCE).

§ 26, lõige 1

Erinevalt teistest kitsendustest “seaduse alusel” võib minu arvates omandiõigust piirata just sellise mitte midagi ütleva väljendi “määratakse seadusega” alusel. Omandiõigust reguleeritakse nii paljudes seadustes, et määratleda mingit kriteeriumide gruppi ei saagi teisiti, kui “üldistes huvides”.

§ 29

Kui siin on tõesti mõeldud piirata kodanike “liikumise ja elukoha valiku vabadust”, siis on see minu jaoks liiga vabadusi ahistav. Kuidas seondada seda paragrahvi §-ga 5?
See paragrahv lubab kitsendada ka kodanike vabadusi “seadusega ettenähtud alustel” ilma konkreetsete kriteeriumiteta. Sellele juhtisin ma tähelepanu juba eespool.

§ 30

See õigus tundub üheaegselt liiga laiahaardeline ja liiga kitsas.

§ 29 kohta toodud kommentaari ebaselgelt piiritletud kriteeriumidest võib laiendada §-le 30. Aga miks ei võiks ka mittekodanikel olla õigus tutvuda neid huvitavate dokumentidega? Teisalt piirang “riiklike ja sõjasaladuste kaitseks” on liiga kitsas. Ma olen veendunud, et riigil ei ole õigust avalikustada dokumente, mis on seotud isiku eraeluga, samuti ärisaladustega. Erandid on vajalikud samuti seaduste täitmise kontrolliks, ning siin nähtavasti ei ole “riiklike ja sõjasaladuste kaitseks” küllaldane.

Minu arvates peab selle paragrahvi üle tõsiselt mõtlema, kuigi selles sisalduv põhimõte avatud valitsusest on tõeliselt demokraatliku riigi üks tunnusjoontest.

§ 34

Ka see § on üheaegselt liiga piiratud ja liiga avar. Ta on piiratud, sest ei ole nimetatud kahju hüvitamise viise. On öeldud, et on õigus pöörduda “õiguskantsleri või kohtu poole”, kuid ei ole sõnagi selle kohta, kas on olemas ka kohtuliku kaitse vahend ametnike või valitsuse vastu, kui on toimunud isikuõiguste rikkumine. Samuti ei ole selgelt välja öeldud, et isik võib igal juhul pöörduda ka ainult kohtu poole, selle asemel, et pöörduda õiguskantsleri poole. Mina vähemalt seda välja ei lugenud.
Teisalt ei saa isik pöörduda ei õiguskantsleri ega kohtu poole juhul, kui riik ei täida oma kohustusi ja ei võta vastu seadusi, mis garanteeriksid isiku majanduslike ja sotsiaalsete õiguste elluviimise (§ 27 – abi vanaduse jne. korral, § 22 – õppemaksuta hariduse korraldamine, § 21 – toetus lasterikastele perekondadele). Kui lubada kohtutel või õiguskantsleril sekkuda seadusandja töömaile, siis oleks see võimude lahususe printsiibi jäme rikkumine.

3. peatükk – rahvas

§ 40

Kas ei peaks siin olema nõudmine, et mingi teatud protsent elanikest osaleks rahvahääletuses selleks, et “tulemus omandaks seaduse jõu”? Oletame, et elanikkond suhtub hääletamisse ükskõikselt, nagu see on praegu Ungaris, Poolas ja mujal, või ei mõistnud lõpuni hääletamisele pandud küsimust, ja vaid 20–25% elanikest võtab osa hääletamisest. Kas see oleks küllaldane?

§ 41

Milleks on vaja sätestada põhiseaduses Riigikogu õigus määrata rahvaküsitlus? Seda võib teha ka ilma konstitutsioonilise loata. Riigikogu ei ole ka kohustatud sellist punkti järgima.

§ 41, lõige 2 kätkeb endas suurt ohtu, sest siit ei selgu, milleni peaks viima – kui üldse viib – tulemus, mis “on juhendiks riigiasutuste töös”. Seda enam, et “on” juhendiks. Kas riigiasutused on kohustatud lähtuma oma töös sellisest tulemusest? Rahvaküsitluse (avaliku arvamuse küsitluse) läbiviimise tehnika on üheaegselt liiga lihtne ja samas juhitav küsimuse asetusega manipuleerides, et selle tulemusel ei saa olla mingisugust ametlikku kaalu.

Olgu kuidas on, kuid minu arvates peaks § 41 üldse välja jätma, kuna ta on tarbetu ja peidab endas ohtu.

4. peatükk – riigivanem

§ 44

Ametiaja piiramine on ebademokraatlik, kuna see jätab kodanikud ilma õigusest vabalt valida isik, kes hakkab neid juhtima. Käesoleval juhul on eriti raske mõista piirangute vajadust, sest tundub, et riigipeal ei ole suurt võimu.

§-d 45, 46

Raske on valida kahe variandi vahel. Valijameeste kogu on ehk vähem poliitiline organ, kuna kogu liikmed ei ole otseselt seotud poliitikaga. Lisaks sellele kohaliku omavalitsuse esinduskogude delegeeritud liikmed annavad riigivanemale laiema esindatuse baasi. Teisalt on palju lihtsam piirduda vaid riigikogu enamusega.

§ 48

Paragrahvi viimane lause, eriti, “kui selline on olemas” tõstatab küsimuse, mis võib ette tulla mitte üks kord. Juhul, kui riigikogu liige läheb teisele tööle, võib tema koht jääda vakantseks. (Vt. § 55). See loob väga keerulise olukorra, kuna mõni valimisringkond võib kogu volituste ajaks jääda ilma oma esindajast juhul, kui saadik oli valitud ringkonnast.

§ 60, lõige 3

Veerand on liiga väike kvoorum. Mis võib juhtuda, kui sätestada selline kvoorum? Näiteks peatükis “Välislepingud” (§ 85) ratifitseerimiseks on vaja riigikogu heakskiitu, samuti § 70, lõige 2 riigisekretäri ametisse nimetamisest räägib riigikogu nõusolekust. Kas sellisel juhul on küllaldane (liht)häälteenamus kohalolevast kvoorumist? Sest § 72 sätestab ju lihthäälteenamuse. Või on väljend “heakskiit” hoopis midagi muud?

Võib olla on tegemist eelnõu tõlke ebatäpsusega, kuid mul oli väga raske mõista neid erinevaid väljendeid. Mõnel juhul ma ei suutnudki mõista (vt. eespool), kui palju hääli on vaja seadusakti vastuvõtmiseks. Samas § 73 ütleb väga konkreetselt “riigikogu kahekolmandikulise häälteenamusega”. See tundub liiga suure nõudmisena, sest mõeldud on nähtavasti 2/3 nimelisest koosseisust. Mõnes teises paragrahvis on see-eest vajalik teatav osa kohalolevast koosseisust. § 60 puhul on selline nõudmine õige.
Resümee: erinevad nõudmised viivad segadusse.

§ 62

Kas üks viiendik riigikogu liikmetest ei ole liiga palju nõutud pöördumaks valitsuse poole järelpärimisega? Olen veendunud, et selleks jätkuks näiteks viiest protsendist liikmetest. Selline protsent oleks küllaldane garanteerimaks, et järelpärimine ei ole esitatud meelevaldselt, ning suhteliselt madal, mis lubab siiski järelpärimist heaks kiita, eriti parlamendis, milles on suur hulk erinevaid fraktsioone.

§ 66

Miks peaks riigivanemal olema õigus keelduda üksiku ministri ametisse nimetamisest? Kas ministrite kabineti moodustamine ei ole peaministri ülesanne, kellele (ka valitsusele tervikuna ja igale üksikministrile) võib avaldada umbusaldust? Vt. § 67.

§ 69

Mul oli tõsiseid raskusi mõistmaks erinevust selle paragrahvi kahe lõike vahel. Võib-olla on tegemist tõlke ebatäpsusega või ka minupoolse saamatusega mõista asja tuuma. 

Samas peitub siin oht, et mõni valimisringkond jääb ilma oma esindajast parlamendis juhul, kui tema esindaja lülitatakse valitsuse koosseisu.

§ 70

Vt. minu märkust § 60, lõike 3 kohta. “Riigikogu nõusolekul” on liiga laialivalguv mõiste.

7. peatükk – seadusandlus

§ 74

(Kommentaar selle paragrahvi kohta ei näi vastavat paragrahvi sisule. Sellegipoolest toon kommentaari ära tervikuna –  (tõlkija märkus).

Siin kohtame järjekordselt näidet ebamäärasusest poolthäälte arvus, mis on vajalik seadusandlike aktide vastuvõtmiseks: kas häälteenamus nimelisest koosseisust (s.t. 51 häält)? Või siis enamus kvoorumist (s.t. 13 häält)? Kas on lubatud ka vahetushääletus? Kas erinevate seaduseelnõude algatamisel nõutakse erinevat arvu poolthääli, nagu § 128, või Tšehho-Slovakkias jm.

§ 75

1) Miks peaks riigivanemale andma vetoõiguse juhul, kui vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas teiste seadustega? Seaduste vastuvõtmise üheks eesmärgiks on kogu aeg täiustada, kaasajastada ja üle vaadata seadusi. Ma ei ole kuulnud, et üheski teises konstitutsioonis oleks selline säte. (Või on tegemist tõlkeprobleemiga?).

2) Andes riigivanemale vetoõiguse, mida võib kummutada vaid 2/3 häälteenamusega, suurendame liigselt tema võimu. Isegi Ühendriikides, kus on kaheparteisüsteem, on peaaegu võimatu saavutada 2/3 häälteenamust. Fraktsioonide suurema arvu korral nähtavasti veelgi raskem.

See nõudmine võib täielikult halvata seadusandliku tegevuse, kuna riigivanema ja riigikogu valimised ei kattu ajaliselt ja nende ametiaeg on erinev (4 ja 3 aastat), või kui riigikogu saadetakse laiali. Juhul, kui riigivanemal on omad poliitilised sümpaatiad – ja miks ka mitte, kuigi tal neid ei peaks olema, sest riigipea võidakse valida riigikogu liikmete seast (§ 48) riigikogu liikmete või ka kohaliku omavalitsuse esinduskogude esindajate poolt (§ 43) – ning riigikogus on enamuses riigivanema poliitiliste veendumustega opositsioonis olevad jõud, siis võib tal tekkida kiusatus ära kasutada oma vetoõigust riigikogu poolt vastu võetud seaduste suhtes, tembeldades need “mitte kooskõlas olevaiks põhiseaduse või teiste seadustega”.

Ja veel: kui riigikogu ei suuda kummutada riigivanema vetot, siis kuidas ta võib selle vastu võidelda? Seadust ei saa ju kohtusse viia. Sest kohut käsitlevas peatükis ei ole ühtegi paragrahvi, mis käsitleks riigikohtu või teiste kohtute õigust arutada konstitutsioonilisi küsimusi: millistel juhtudel ja millistes küsimustes võib pöörduda kohtu poole, kes võib selle küsimuse kohtusse läbivaatamiseks esitada, millised on juriidilised või teised vajakajäämised (vaieldavad küsimused, ebamäärased küsimused või kohtuasjad jne.).

Paragrahvist tulenev situatsioon võib teravdada vastasseisu valitsuse ja riigivanema vahel. Valitsus võib esitada programmi, mille kiidab heaks riigikogu liikmete enamus, kuid vähem, kui 2/3 ja mille suhtes riigivanem seejärel kasutab vetoõigust. Valitsuse (ja tema enamuse) kavad ei lähe sel juhul läbi. Selline olukord võib kesta pikka aega, kuna riigivanem valitakse neljaks aastaks. See periood võib täielikult kattuda riigikogu 3-aastaste volitustega.

Võidakse vastu vaielda, et riigivanem ei hakka oma vetoõigust kasutama poliitilistest kaalutlustest lähtudes. Võib-olla ka nii. Kuid eelnevalt ma juba märkisin, et riigivanema valimised on siiski poliitilised valimised, riigivanemal võib-olla selja taga poliitiline karjäär ja tal võib olla oma poliitiline suunitlus. Seega on minu poolt tõstatatud küsimuse üks peamistest eesmärkidest näidata, et vetoõigus annab eeldatavalt apoliitilisele riigitegelasele poliitilise võimu. Selles seisnebki minu arvates probleemi kogu sisu.

Lahendus on suhteliselt lihtne. Riigivanemal võib tekkida vajadus “tagada põhiseadusest kinnipidamine” (§ 42) edasilükkava veto abil koos õigusega pöörduda kohtu poole juhul, kui seadus võetakse vastu tema vetost hoolimata. Samas ei tohiks tal olla vetoõigust eesmärgiga seadus läbi kukutada viitega mitte vastavusele teistele seadustele.

§ 75 peaks ringi tegema, sätestades kas
1) võimaluse kummutada veto häälteenamusega (oletatavasti on just seda vaja seaduse vastuvõtmiseks, kuigi, nagu eespool märgitud, antud eelnõu ei ütle täpselt, kui palju hääli on vaja seaduste vastuvõtmiseks), või

2) seaduse jõustumise nädala vms. jooksul ilma täiendava hääletamiseta. Samal ajal peab lubama riigivanemal pöörduda riigikohtu poole nõudmaks pärast tema vetot jõustunud seaduse ekspertiisi selle vastavuse suhtes põhiseadusele.

§ 77

Viide rahvaküsitlusele tõstatab küsimusi ja on, kui mitte enam, siis vähemalt liigne.

§ 78, lõige 2

Jääb mulje, et eriolukorra seadused võivad kehtida vähemalt 15 päeva jooksul ja et ainult riigikogu passiivsus määrab ära seaduse kehtivuse lõppemise. Olen veendunud, et riigikogul peab olema õigus koheselt tunnistada seadus kehtetuks juhul, kui ta ei ole sellega nõus. Võib-olla loetakse minu väidet iseenesestmõistetavaks, kuid see peab olema kirjas. Ja edasi: nähtavasti on 15 päeva liiga pikk ajavahemik, mille jooksul riigikogu võib otsustada. Targem on anda 3 päeva.

§ 85, lõige 2

Väljend “heakskiitmine” on ebamäärane.

§ 102

Õiguskantsler peaks olema kohustatud esitama avalduse kohtule mitte ainult õigusrikkumise, vaid ka põhiseaduse rikkumise korral.

Ma olen veendunud, et kohtule ei ole vaja avaldust teha juhul, kui asja võib lahendada sõbralikult ilma juriidilise sekkumiseta. Selles kontekstis tundub “kohustus” liialt range.

Kõnealune paragrahv ja eelpool mainitud viide kohtu poole pöördumisele on ainukesed praktilised võimalused seaduslikkuse taastamiseks. Järgnev peatükk kohtust annab minimaalseid õigusi ja peaaegu ei räägi seaduslikkuse tagamisest. See lünk tuleks täita. Eelpool ma juba mainisin õigust nõuda hüvitust juhul, kui riigiametnikud või -asutused on solvanud isiku au ja väärikust või kitsendanud õigusi, mis on ette nähtud põhiseaduses, samuti teisi põhiõigusi. Näiteks võiks administratiivkohus tegeleda süüdistustega riigiametnike või – asutuste vastu.

8. peatükk – Kohus

§ 106

Eelpool ma märkisin, et selles peatükis ei ole näidatud, millisel viisil jõuavad konstitutsioonilised küsimused kohtusse:
1) Kes võib tõstatada küsimuse: kas ainult parteid? Riigiametnikud? Igaüks? Liiga ohtlik on kohtuid üle koormata selliste asjadega, vähemalt esialgu, kuid ei tohi täiesti ära keelata kohtu poole pöördumist. Midagi peaks siin ütlema selles suhtes, et inimesel, kelle õigusi on kitsendatud, on õigus pöörduda kohtu ja ka riigikohtu poole lõpliku otsuse nõudmiseks.

2) Kas see võib olla abstraktne küsimus või küsimus, mis on tähtis kohtuasja otsuse vormistamiseks? Kui see on abstraktne, siis kas kohtu pädevus on piiratud juba olemasolevate seadustega või hõlmab see ka seaduseelnõusid? (Tegelikult ei peaks, kuigi paljudes maades see on nii). Kui konstitutsiooniline küsimus kerkib esile kohtuprotsessi käigus, kas selle peab koheselt edasi andma riigikohtule või alles pärast seda, kui alamastme kohus on asja läbi vaadanud?

3) Kas kõikide astmete kohtutel on õigus kuulutada seadust kehtetuks või on see õigus ainult riigikohtul?

4) Kas on tegu kohtuliku vaidluskoosolekuga või on teisi protsessuaalseid tingimusi?

§ 112

Ma väljendan veelkord kahtlust, kas on õige nimetada kohtunikud ametisse eluaegselt, eriti algsel perioodil, kui te võib-olla ei usalda kõiki kohtunikke nende pädevuse või sõltumatusega seoses. Mulle tundub, et vähemalt esialgu alama astme kohtutes oleks targem sisse viia prooviaeg.

§ 120

Kas on mõeldud, et ka mittekodanikud osalevad kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel? Kui see on nii, siis on see eriti eesrindlik ja kaugeleulatuv otsus.

15. peatükk – Põhiseaduse muutmine

§ 126

Siin on täpselt sätestatud, et põhiseaduse muutmise algatamise õigus on “riigikogu seadusliku koosseisu enamusel”. Sellise konkreetsuse taustal paistavad teised väljendid (“heakskiit”, “nõusolek”) veel ebamäärasemad.

Peatükk põhiseaduse muutmisest teeb viimase ülimalt keeruliseks. Nõudmine riigikogu seadusliku koosseisu enamusest põhiseaduse muutmise algatamisel on eriti tõsine. Kui muudatuse vastuvõtmiseks on samuti vajalik seadusliku koosseisu enamus, siis muutub see protsess veelgi raskemaks. Lisaraskusi toob kaasa ka rahvahääletus. 

Ei saa välistada võimalikke puudusi uues põhiseaduses eriti riigi algusaastail, samuti küsimusi, mida on võimatu ette näha. Sellepärast ei ole tark muuta muudatuste tegemist ülemäära raskeks. Paragrahvi võiks muuta lubades riigikogu liikmete väikesearvulisel grupil algatada põhiseaduse muutmist, kuna liigsete muudatuste eest kaitseb nõudmine riigikogu seadusliku koosseisu enamusest hääletamisel. Seda enam, et muudatused jõustuvad pärast nende heakskiitmist rahvahääletusel.

§ 128

Väljend “muudatusi, mis sisaldavad täpsustusi ilma et sellega kaasneks põhiseaduse vaimu ja mõtte muutmine” on liiga ebamäärane. Nähtavasti on siin mõeldud puht tehnilisi parandusi, mille suhtes ei ole eriarvamusi. Sellegipoolest on väljend ähmane. Paragrahvis on ka liigseid kordamisi – viiekuuendikuline häälteenamus.