Arvamus
Põhiseadusliku Assamblee “Eesti Vabariigi põhiseaduse” eelnõu kohta

Üldmärkused. Töö põhiseaduse eelnõuga jätkub, kuid 15. novembri 1991. aasta seisuga on see veel kaugel küpsusest. Üheks põhipuuduseks on eelnõu ebaühtlane sisuline ning normitehniline, samuti sõnastuslik tase. Selles suhtes on kõige rohkem etteheiteid preambuli, üldsätteid, kodanike põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi, rahvast ning kohalikku omavalitsust käsitlevate osade kohta. Tundub, et erimeelsusi pole suudetud veel kompromissiks kokku sulatada ja loogilist tervikut saavutada.

Teiseks, juba pikka aega ajakirjanduses presidendidiktatuurist kõneldes on hirmutanud tõsiselt ka Põhiseadusliku Assamblee liikmeid ja nüüd on kaldutud teise äärmusse – Riigikogu autoritaarsusse. Siin võiks ikka arvestada 1920. a põhiseaduse rakendamise kogemusi. Praegu on tasakaal tugevasti rikutud. Kui Riigikogu poolt võib tullagi teatud vaakum, siis täidab selle koheselt valitsus, kelle käsutuses on aparaat ja ressursid. 

Kolmandaks jätab soovida materjali esitamise loogika. Kui lähtuda teesist, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis tuleks ka kohe järgmisena käsitleda struktuuripildis mitte riigivanemat, vaid Riigikogu. Veidralt kukub välja ka § 1 ja 46 kõrvutamine, kus kõrgeima võimu kandja suveräänset tahet kujundavad erakonnad. 

Üksikküsimused. 1) Kui rõhutada, et seaduste mittetundmine pole vabandatav (§ 4 lg. 3), tuleks rõhutada ka seda, et täitmiseks saavad olla kohustuslikud üksnes avaldatud seadused.
2) Deklareerides inimeste võrdsust seaduse ees, olenemata rahvusest, rassist, soost jne., siis sinna ritta ei sobi iga ja tervislik seisund (§ 11 lg. 1).
3) Vähe on sellest, kui kinnitame, et Eesti maa-ala on lahutamatu ja jagamatu tervik (§ 2), kuid unustame samas territoriaalveed ja õhuruumi.
4) § 20 viimane lg. väidab kindlalt, et kohus võib ka trahvi määrata, mida ta küll teha ei tohi. Tema ülesanne on ikkagi kohtumõistmine.
5) Poolikuks jääb kinnitus, et igaühel on õigus elule (§ 14 lg. 4), kui me ei ütle – Eestis ei ole surmanuhtlust.
6) Väga luuleline on § 23 lg. 1, kuid seejuures jääb lahtiseks, kes laste õigust abile, hooldusele ja arengule on kohustatud täitma. Sama paragrahvi viimases lõikes kõneldaks religioossest haridusest. Kas siin mõeldakse kirikukoole või mida?
7) Kinnituse asemel, et kogu haridussüsteem on riigi järelevalve all (§ 24 lg. 4), võiks asetada rõhu hoopis sellele, et hariduse andmine on riigi järelevalve all.
8) Mitte rahvusliku kuuluvuse alused (§ 25 lg. 1), vaid rahvuse tuvastamise korra määrab seadus.
9) Paragrahvi 31 mõte on õige, kuid sõnastuses võiks rõhuasetus olla teine, näit. “Kõigil on õigus tervise kaitsele ning tervislikule töö- ja elukeskkonnale, samuti hüvitusele kahju eest, mis on tekitatud nende tervisele ning varale”. Viimane osa võiks ära jääda, kui eespool oleks väga ilus üldine paragrahv: “Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitatakse seaduses ettenähtud korras. ”
10) Anname küll ilusa õiguse inimesele täieliku ja usaldatava informatsiooni saamiseks (§ 34), kuid mida teha siis, kui riigi- ja omavalitsustel sellist informatsiooni ei olegi. Paraku me ei tea alati, kas teave on täielik ja usaldatav. 

Selliseid küsitavusi on palju. Siin on ainult toodud kümmekond näidet. Õiguste ja vabaduste osas peab mitmed neist sõnastama nii, et inimene oleks ikka ise aktiivne keskus, kellel on õigus riigilt nõuda vaid eeskätt tingimuste loomist oma aktiivsuse avaldamiseks. Rahvusvahelised kokkulepped nõuavad inim- ja kodanikuõiguste eristamist, samuti põhiseaduslikku fikseerimist, missuguseid õigusi ja vabadusi es tohi isegi erakorralise seisukorra puhul piirata. Õigused ja vabadused vajavad samuti paremat süstematiseerimist. 

Täiesti põhiseadusliku sisuta on jäänud kohalik omavalitsus. Vähemalt kolm momenti tuleks kindlasti fikseerida: 1) missugused on need kohalikud omavalitsusüksused;
2) missugune on nende suhe vabariigi keskvalitsusega;
3) selle rõhutamine, et kohalikud eelarved on eraldatud riigieelarvest. 

Kokkuvõte. Asi ei ole sisuliselt kaugeltki nii roosiline nagu kirjutab prof. R. Taagepera. Assambleel tuleb teha tõsist tööd.

Tartus,
91.11.19.
H. Schneider