MÄRKUSED
Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu 29. jaanuari 1992. a. variandi kohta

Üldküsimused. Siin ei saa üle ega mööda võimude tasakaalustamisest. Võtame või riigipea valimise. Kui jääda selle juurde, et Riigikogu valib riigipea (presidendi), siis tuleks kindlasti nõrgendada Riigikogu domineerivat seisundit presidendi suhtes. Seda eeskätt mitmete seni Riigikogu kätte koondatud haldusfunktsioonide üleandmise teel presidendile. Kuna majanduskontroll ja riigivalve kuuluvad täidesaatva tegevuse valdkonda, siis võiks ka riigikontrolöri ning õiguskantsleri ametisse nimetamise ja ametist vabastamise usaldada presidendile. 

Samuti võiks toimida kohtu puhul. Piisaks küllalt, kui Riigikogu nimetab ametisse ainult Riigikohtu esimehe, kusjuures ülejäänud Riigikohtu liikmed nimetab ametisse president, nagu see toimub kohtunike puhul. 

Siin ei tohiks olla ka Riigikogu kontrolli nõrgenemist ja presidendi võimu suurenemist karta, sest nii kohtud, õiguskantsleri ametkond kui ka riigikontroll on sõltumatud, nad tegutsevad iseseisvalt seaduse alusel. Küll aga aitaks see mõneti seadusriigi üldist halba mainet hajutada. 

Sel juhul, kui presidendi valib rahvas, ei piisa üksnes alternatiivlahenduses toodud valimiskorra täpsustusest. Arvestades seda, et nii Riigikogu kui ka president on valitud rahva poolt, siis tuleb nende omavahelised suhted rajada mitte sõltuvussuhetele, vaid dualismi printsiibile. See tähendab esiteks Riigikogu monopoolse seisundi kõigutamist rahvahääletuse läbiviimise küsimuse otsustamisel samasuguse õiguse andmisega presidendile. Seda vähemalt siis, kui president kasutab Riigikogu normatiivakti puhul suspensiivset vetoõigust ning Riigikogu jääb selle teistkordsel läbivaatamisel oma algse otsuse juurde ega tee sinna parandusi, siis tuleks talle tagada võimalus küsimuse lahendamiseks rahvahääletuse teel. Antud juhul, s.o. konfliktolukorras oleks see mõtekas seostada tagasiastumisega: kui rahvas toetab Riigikogu, siis peab seda tegema president, vastasel korral aga Riigikogu. Teiseks tuleks presidendile kui riigi kõrgeimale ametiisikule jätta teiste kõrgete ametiisikute ametisse nimetamine ja ametist vabastamine, millest oli juba eespool juttu. Kolmandaks on valijatel oma aktiivsuse kanaliseerimiseks, samuti Riigikogu liikmete ning valitud presidendi distsiplineerimiseks ning korralekutsumiseks vaja rahvaalgatusõigust. 

Selliselt toimides astuksime ühelt poolt tõhusa sammu edasi rahva võimu kindlustamisel ja rahva lülitamisel lahusvõimude tasakaalustamissüsteemi ning teisalt kindlustaksime üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel valitud Riigikogu ning presidendi otsese ja ühesuguse vastutuse rahva ees. Säärases situatsioonis ei anna otsesed valimised mitte üksnes plusspunkte, vastutuskoorem kasvab isegi kiiremini. Vastutus on aga võimude tasakaalustusmehhanismi lahutamatu koostisosa. 

Nende ümberkorraldustega saavutame seda, et seadusriik läheb üle parlamentaarsele režiimile, president ja parlamendiliikmed on rahva kontrolli all ning eelnõu rahvahääletusel tagasi ei lükata. 

Sisulised üksikküsimused. 1. Eelnõus leiab märkimist, et Riigikogu liige ei või olla üheski muus valitud ega nimetatud riiklikus ametis (§ 63). Valitsuse liikmete puhul lisandub sellele veel keeld kuuluda tulundusliku ettevõtte juhatusse või nõukogusse (§ 99). Tundub, et seda keeldu tuleb rakendada ka parlamendi liikmete suhtes. 

2. Riigikogu otsustusvõime küsimuse lahendamisel tuleks lähtuda § 71 alternatiivist, sest ühe veerandi koosseisu baasil me lihtsalt ei oska üldhuvi tabada. See vajab kogemuste varal targakssaamist. Ka erakonnaprintsiip parlamendi töös on alles kujunemisjärgus. Erakorralise istungi kvooruminõue võiks olla näiteks 2/3 Riigikogu koosseisust. 

3. Tundub, et terminite “ettepanek” ja esildis” kasutamisel puudub järjekindlus. Riigikogu nimetab presidendi ettepanekul ametisse ja vabastab ametist (vrd § 66 p-d 7, 8, 10, 16), kuid ministrid nimetab ja vabastab ametist president peaministri esildisel (§ 91). Omaaegse Riigikogu kodukord käsitles esildist (esitist) parlamendi internse dokumendina, mis erines seaduseelnõust selle poolest, et sellega võis vahetult pöörduda Riigikogu poole ning otsustada tema vastuvõtmine või tagasilükkamine juba esimesel lugemisel. Selles tähenduses ei saa esildist §-is 91 kasutada. 

4. Kui presidendile üldreeglina seaduste algatamise õigust ei soovita anda, siis tuleks talle jätta võimalus pöörduda valitsuse poole ettepanekuga selle või teise seaduseelnõu väljatöötamiseks. Teiselt poolt oleks informatiivses mõttes otstarbekohane, kui põhiseadus näeb ette, et valitsus esitab Riigikogule eelnõusid presidendi teadmisel. See ei tõkesta vähemalgi määral eelnõude esitamist, sest teadmiseks võtmine et tähenda nõusoleku andmist. 

5. Teatud täpsustusi vajab § 109, mis sätestab presidendi seadlusandlusõigust. Kogu Euroopas tuntud dekreediinstituut on asendatud Tsaari-Venemaalt pärit seadusinstituudiga (институт указа). Seadlus ja seadus on juba kõlaliselt kergesti segiminev. Peale selle oli presidendil 1938. a. põhiseaduse alusel õigus anda riigikaitse ja relvastatud jõudude korraldamisse puutuvaid seadlusi, mis oma õiguslikult jõult polnud seadusjõulised, vaid intra või praeter legem määrused (§ 131). Dekreete on kolme liiki: erakorralised ja hädadekreedid ning dekreetseadused. Seadluse nimetuse kasutusele võtmine tekitab ühtlasi liigitamise raskusi. Põhiseaduse eelnõu §-is 109 on ilmselt juttu hädaseadlustest, mida Riigikogu võib mitte üksnes kinnitada või tühistada, vaid ka muuta. 

6. Põhiseaduse eelnõu nimetab omavalitsusüksustena valdu ja linnu, kusjuures teisi üksusi võib moodustada seadusega sätestatud alusel ja korras (§ 155). Kuidas niisugusel korral teatakse juba ette, kuidas maavanemaid ametisse panna (§ 79 p. 13A alternatiiv). Siin on ilmne vastuolu, õigemini varjatud soov luua põhiseaduslik alus riigistatud maakondade loomiseks. Üldse on eelnõu kohaliku omavalitsuse peatükk üks nõrgemaid. Pole suudetud sõnaselgelt välja öelda, kas soovitakse ühe- või kaheastmelist omavalitsussüsteemi ja kas omavalitsuse ning vabariigi keskorganite suhted rajatakse tsentralisatsiooni või detsentralisatsiooni printsiibile, mis eeldab omavalitsuslike ja riiklike funktsioonide täpset piiritlemist, avalikõiguslike haldussuhete vältimist, vaidlusküsimuste lahendamist kohtukorras, koordinatsioonivahekordade prevaleerumist, volituste ning vastutuse tasakaalustamist. 

7. Õiguskantsleri ülesannete ja volituste osas oleks kaks märkust. Kas on otstarbekohane panna kohalike omavalitsuste normeloovate aktide järelevalve õiguskantslerile ja teiseks tuleks tal võimaldada mitte üksnes sõnaõigusega osa võtta Riigikogu, vaid ka selle komisjonide istungitest.

8. Põhiseaduse eelnõus leiab sätestamist, et Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus (§ 149 lg. 3).  Põhiseadusliku järelevalve kohus on Eestis täitsa uudne instituut ja seetõttu peaks tema põhiseaduslik alus olema informatiivsem. Kindlasti oleks vaja määratleda, kas see kohus teostab normatiivaktide üldist põhiseaduslikku kontrolli eel- ning järelkontrolli põhimõttel või on see konfliktsest olukorrast tulenev nn. intsitentsiaalne kontroll. Ilmselt peaks olema põhiseaduses fikseeritud, missuguses koosseisus Riigikohus põhiseaduslikku järelevalvet teostab. 

9. Kohtu peatükis on vaja märkida samuti seda, et kohtute juures on prokurörid, kes kriminaalasjades esindavad riiklikku süüdistust, aga ka kohtu-uurijad. See aitaks praegust segadust ning mõtte virr-varri korrastada. 

Redaktsioonilised küsimused. Nendest praegu on veel vara kõnelda. Enne on vaja assambleel põhilised vaidlusalused küsimused lahendada. Niipalju võib küll öelda, et iga uus redaktsioon on eelmisest juriidiliselt täpsem ja keeleliselt korrektsem. Praegu on veel ka sisulisi hõõrdumisi, kuid need on juriidilise redigeerimisega kõrvaldatavad.

5. veebruar 1992
H. Schneider