Märkused
eelnõu kohta “16. peatükk. Põhiseaduse rakendamine”

1. Põhiseaduse väljakuulutamine, avaldamine ja jõustumine

(§-d 155 ja 156)

Põhiseaduse väljakuulutamist (§ 155) ei tohi siduda tema Riigi Teatajas avaldamisega. Väljakuulutamine toimub otsustega, mille teeb pädev riigiorgan, viimane on antud juhul määratlemata. Meie praeguste Ülemnõukogu tööorganite struktuurist lähtudes peaks seda tegema ilmselt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium, kuna tegemist on korraldusliku aktiga, mis seega ei puuduta Ülemnõukogu töö sisemist korraldamist (ja järelikult ei kuulu Ülemnõukogu juhatuse pädevusse) ega vaja arutamist ja otsustamist seadusandja st. Ülemnõukogu poolt.

Põhiseaduse jõustumise (§ 156) peaks aga selgemini siduma Põhiseaduse väljakuulutamise otsuse avaldamisega Riigi Teatajas. On mõeldav selle sidumine ka Riigikogu valimistega, kuid ka sel juhul mitte valimiste tulemuste väljakuulutamisega (s.t. vastava otsuse tegemisega), vaid väljakuulutamise otsuse avaldamisega Riigi Teatajas.

Siinjuures peab märkima, et praegu §-des 155 ja 156 kasutatav sõnastus “tulemuste väljakuulutamisega Riigi Teatajas hiljemalt kümnendal päeval pärast …” jätab täiesti arusaamatuks, kas peavad vastavad tulemused olema välja kuulutatud (s.t. tehtud vastav fikseerimine selleks pädeva organi otsustega) või peab otsus olema avaldatud sellel päeval.

2. Riigivanemaga seonduvad küsimused (§-d 157, 162, 165, 166) 

Esimese riigivanema ametisseastumise konstruktsioon tekitab kahtlusi selliselt ametisseasunud isiku legitiimsuses. Tekib olukord, kus põhiseaduse üldnorm näeb ette küll riigipea valimise, kuid antud konkreetne isik on ametis erandnormi alusel. See toob kaasa kogu riigipea institutsiooni juriidilise mittetäisväärtuslikkuse ja loob sellega võimaluse vastavateks poliitilisteks spekulatsioonideks kuni küsimuse tõstatamiseni üleminekuperioodi kestmajäämisest kuni riigivanema valimiseni põhiseaduse alusel.

Riigivanema ametivande andmise (§ 165) juures peaks kindlasti ära märkima, kus või kelle ees seda vannet eesti rahvale antakse (1933. a. põhiseaduses “Riigikogu ees”, 1937. a. põhiseaduses “Riigikogu üldkoosolekul Eesti rahvale”). Muide, siin peaks ka uues põhiseaduses rahva nimetuse juures, “Eesti” olema suure algustähega, sest mõeldakse ilmselt mitte ainult eestlasi.

3. Riigikogu valimine, tema ametisseastumine ja liikmete palk (§-d 159, 163, 164)

Põhiseaduse rakendusotsuse väärilised on §-s 159 vaid kaks esimest lauset. Kogu ülejäänud tekst on Riigikogu valimisseadustesse kuuluv normistik, mis on põhiseaduse rakendusotsuse jaoks tarbetu konkreetika.

4. Piirangud (§ 161) vajavad tõsist inimõiguste alast ekspertiisi, mis oleks vaba poliitilistest hetkehuvidest. Eesti Vabariigi kehtiva seadusandluse seisukohalt need piirangud, mis on kavandatavad EKP funktsionääride suhtes, ei ole juriidiliselt korrektsed (EKP on Eesti Vabariigis seadusega ettenähtud korras registreeritud partei).

5. § 160 sõnastus vajab väga tõsist keelelist ja juriidilist kohendamist. Arusaamatuks jääb väljend “täisjõus kehtima hakkama” samuti “seaduste vastuvõtmisel Riigikogu poolt hiljemalt kolme aasta jooksul”. Õigussüsteemi kehtivusest ei ole õige rääkida, sest õigussüsteem on õigusnormide paigutus teatud tunnuste järgi, s.t. kehtib mitte süsteem, vaid õigus.

Väga ebaõnnestunud lahendus sisaldub selle paragrahvi viimases lauses: kui seal sisalduv mehhanism käivitada, siis Riigikogu peab võtma enda peale väga olulise osa kohtu ülesannetest ja tekib tõsine kartus, et tal ei jäägi aega tegelda seaduste loomisega.

6. Küsitav on §-s 158 sisalduv idee uue Riigikogu valimistega vabastada ametist senised kohtunikud. NSVL-i tavade ja seaduste järgi tehti seda küll kõrgema kohtu osas, kuid mujal maailmas selline talitusviis ei ole võimalik (vt. Ühinenud Rahvaste Kohtu sõltumatuse põhimõtted, sept. 1985, § 12).

A. Kiris

9. jaanuaril 1991