I. Gräzini töömakett

§ 1. Eesti Demokraatlik Sotsialistlik Vabariik, väljendades käesoleva Põhiseaduse vastuvõtmise ajal eesti rahva riiklikku olemist, on suveräänne sotsialistlik demokraatlik vabariik.

§ 2. Eesti suvereniteedi kandjaks ja ainsaks allikaks on rahvas, kelle volitusel ja kontrolli all teostavad seda tema seadusandlikud, täitevkorraldavad ja kohtuorganid. Eesti riigi suveräänsus tähendab, et talle kuulub kõrgeim võim oma territooriumi üle. Eesti suvereniteet on terviklik, jagamatu, aegumatu ega võõrandu riigi astumisel mis tahes liitudesse.

§ 3. Eesti peab pühaks oma liidu- ja föderatsioonisuhteid teiste riikidega ning nendest tulenevaid talle langevaid kohustusi. Eestil on õigus välja astuda mis tahes liidust või föderatsioonist, kui neisse kuulumine läheb vastuollu tema riiklike ja rahvuslike huvidega või on vastuolus tema suvereniteediga.

§ 4. Eesti territooriumi moodustavad tema maismaa, sise- ja territoriaalveed, õhuruum, maapõu ja mandrilava rahvusvahelis-õiguslikult tunnustatud ulatuses.

§ 5. Maa, maapõu, atmosfääriõhk, sise-, territoriaal- ja põhjaveed on Eesti riigi ainuomand. Eesti riigil on oma valitsuse kaudu õigus peatada mis tahes maa- või muu ressursikasutus, kui see ei vasta tema poolt seatud tingimustele.

§ 6. Eesti riigi majandusliku aluse sotsialistlik iseloom väljendub riiklike sotsiaalsete garantiide loomises ning piirangute kehtestamises, mis tagavad sotsiaalse õigluse, tarbijate huvide kaitse, elukeskkonna stabiilsuse ja inimsõbralikkuse.

§ 7. Eesti riigivõimu ei saa keegi teostada muidu kui Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Põhiseaduse tõlgendamise õigus kuulub ainult kohtule, kellele konstitutsiooni rakendamine on ühtlasi otseseks kohustuseks.

§ 8. Eestis kehtivad ainult tema enese seadusandliku võimu poolt kehtivas korras kehtestatud seadused, samuti seadused, mis on antud kõrgemate võimuorganite poolt neile Eesti poolt loovutatud kompetentsi piires.
Liiduliste ja föderaalsete eelarvete moodustamisest võib Eesti (tema kuulumisel liitudesse või föderatsioonidesse) osa võtta üksnes pariteetsetel alustel teiste liiduosalistega ning üksnes avalikustatud aja eelnevalt fikseeritud maksete või protsendimäärade alusel.

§ 9. Kodanikele täitmiseks on kohustuslik üksnes avalikustatud seadus.

§ 10. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid kehtivad Eestis õigusliku korra lahutamatute osadena.

§ 11. Eesti riigikeeleks on eesti keel.

§ 12. Eesti kodanikuks saadakse sündimisega või hilisema seadusliku toiminguga.
Kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimused määrab seadus.

§ 13. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, sõltumata nende päritolust, soost, rahvusest ja usutunnistusest.

§ 14. Eestis on kodanikele tagatud isikupuutumatus.
Kedagi ei või jälitada muidu kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras.
Kedagi ei või vahistada ega isikulises vabaduses kitsendada muidu kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Vahi all ei või kedagi pidada üle seitsmekümne kahe tunni ilma kohtuvõimude sellekohase korralduseta. Vastav kohtuvõimude korraldus peab vahistatule avaldatama järgneva kahekümne nelja tunni jooksul.
Ühtki kodanikku ei või vastu tema tahtmist üle viia temale seaduse poolt määratud kohtu alt teise alla.

§ 15. Kedagi ei või karistada tema teo pärast, kui see tegu ei ole karistatavaks tunnistatud seaduses, mis on jõustunud enne selle teo toimepanemist. Kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni loetakse kodanik süütuks. Kedagi ei või sundida tunnistama iseenese vastu. Kellelgi pole kohustust tõestada oma süütust.

§ 16. Kodu on puutumatu.
Ei tohi tungida elamusse ega seda läbi otsida muidu kui juhtudel ja nõuete täitmisel, mis on ette nähtud seaduses.

§ 17. Liikumine ja elukoha muutmine on vaba.
Seda vabadust võidakse ajutiselt kitsendada seaduses ettenähtud aluseil ja korras.

§ 18. Tõekspidamise- ja usuvabadus on kindlustatud.
Usuühingutele on tagatud avaliku tegevuse vabadus.
Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust.
Usutunnistus ei või olla süüteo toimepanemise ega kodaniku kohuste täitmisest keeldumise aluseks.
Loobumise korral sõjaväeteenistusest usulistel motiividel asendatakse see samatähtajalise tööteenistusega riigi kasuks.

§ 19. Mõtete avaldamine sõnas, trükis, kirjas, pildis ja kujutises on vaba. Seda vabadust võib seadusega kitsendada ainult avaliku korra, kõlbluse ja kodaniku hea nime kaitseks. Võimude sellekohase otsuse peale võib kodanik kaevata kohtusse.
Tsensuuri Eestis ei ole.

§ 20. Kõigile kodanikele on tagatud vaba juurdepääs statistilisele, majanduslikule ja muule informatsioonile, mis puudutab tema maad, rahvast ja võimude tegevust. Selle õiguse piiramine võib olla kehtestatud ainult seadusega.

§ 21. Igal kodanikul on õigus tutvuda tema kohta kogutava ja talletatava informatsiooniga mis tahes riigiasutuses.

§ 22. Posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite ja kirjade saladus on garanteeritud. Erandeid võidakse teha kuritegevuse vastu võitlemiseks seaduses ettenähtud aluseil ja korras.

§ 23. Kodanikel on õigus seaduses ettenähtud aluseil ja korras pidada koosolekuid, demonstratsioone ja miitinguid avaliku rahu ja julgeoleku nõudeid rikkumata.

§ 24. Kodanikel on õigus seaduses ettenähtud aluseil ja korras koonduda kultuurilistesse, teaduslikesse, üldkasulikesse, kutselistesse, poliitilistesse ja muisse ühinguisse, liitudesse ning parteidesse.
Seadusega võidakse seda õigust kitsendada, ent üksnes avaliku korra ja kõlbluse huvides.

§ 25. Iga kodanik on õigustatud säilitama oma rahvusliku kuuluvuse. Selle lähemad alused ja sellest tulenevad täiendavad õigused määrab seadus.

§ 26. Vähemusrahvuste liikmed võivad seaduse alusel ja korras ellu kutsuda kultuurilistes ja hoolekande huvides omavalitsuslikke asutisi. Riik tagab arvukamatele rahvusvähemustele vähemalt tasuta emakeelse alghariduse.

§ 27. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
Abielu korraldavad seadused tuginevad abikaasade üheõigluse põhimõttele. Abikaasade varavahekorrad määratakse seadusega, kusjuures seadusjärgne varavahekord ei või kitsendada ühe abikaasa varaõiguslikku teovõimet.
Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse. Lasterikkad perekonnad on riigi erilise kaitse ja hoole all.

§ 28. Eesti kodanikel on õigus tasuta haridusele.

§ 29. Teadus ja kunst ning nende õpetamine on vaba ja riigi kaitse all.
Riiklikele teadusasutistele ja kõrgemaile teaduslikele õppeasutistele kindlustatakse seaduses ettenähtud piires autonoomia.

§ 30. Eesti tagab kõigile kodanikele õiguse tervele elukeskkonnale ning selle õiguse kohtuliku teostamise.

§ 31. Majandusliku elu korraldamine peab toimuma õigluse põhimõttel, mille sihiks on loovate jõudude elustamine, üldise jõukuse arendamine ja inimväärse ülalpidamise kindlustamine kõigile kodanikele.

§ 32. Kodanikel on õigus elukutset valida, avada ettevõtteid, tegutseda majandusaladel ja koonduda majanduslikesse ühinguisse ja liitudesse. Töökaotuse korral tagab Eesti oma kodanikele kohase riikliku sotsiaalabi.

§ 33. Eesti kodanikul on õigus omandile, mis on kitsendatud ainult seadusega.
Omandi võõrandamine omaniku nõusolekuta võib toimuda ainult seaduse alusel ja korras üldistes huvides ja õiglase tasu eest. Vaidluse korral on kindlustatud pöördumine kohtu poole.

§ 34. Töö on iga töövõimelise kodaniku au ja kohus.
Töö on riigi kaitse all. Töötülide lahendamine, ka streigi teel, korraldatakse seadusega.

§ 35. Seaduse alusel korraldab ja tagab riik kodanikele vanuse, töövõimetuse või -puuduse puhul abi sotsiaalkindlustuse või hoolekande korras. Vabatahtlikku hoolekannet soodustatakse.
Tööpõlgajad, perekonnaliikmena hoolitsemiskohuse mittetäitjaid ja ühiskonnale kahjulikke abivajajaid võidakse seaduse alusel võtta sundhooldamisele.

§ 36. Ühtki avalikku maksu ei või kellelegi peale panna muidu kui seaduse alusel.
Kellelegi ei või määrata riigi kulul tasu ega pensioni muidu kui seaduslikus korras.

§ 37. Kodanikel on õigus pöörduda märgukirjadega ja avaldustega asjaomaste riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste poole.
Kodanikele on tagatud kõigi nende põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kohtulik kaitse.

§ 38. Võõrkeelte tarvitamise kord asjaajamisel kohtuis ja muis riiklikes asutistes määratakse seadusega.
Vähemusrahvusse kuuluvad kodanikud neis kohtades, kus elanikkude enamus on sel vähemusrahvusel, võivad tarvitada seaduses ettenähtud aluseil oma keelt asjaajamisel kohalikes omavalitsusasutustes.

§ 39. Ametikohtade täitmine riigi- ja omavalitsusasutustes ning -ettevõtteis toimub seaduse alusel ja korras kodanikega, kellel on ametikohale vastavad võimed ja ettevalmistus.

§ 40. Kodanike õiguste ja kohustuste loetelu käesolevas peatükis ei kõrvalda muid kodanikuõigusi, mis järelduvad Põhiseaduse mõttest või on kooskõlas Põhiseadusega või mis tulenevad Eesti poolt tunnustatud rahvusvahelistest inimõigusi fikseerivatest dokumentidest.

§ 41. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu. Vabariigi esindusorgani ja riigipea valimisest ning üle-eestilisest referendumist võtavad osa ainult Eesti kodanikud.

§ 42. Hääleõiguslikud ei ole kodanikud, kes on tunnistatud nõdra- või hullumeelseks.
Seadusega võidakse ära võtta hääleõigus mõnelt liigilt kohtulikult karistatud kodanikelt.
Hääletamisest ei võta osa kodanikud, kes hääletamise ajal on vahistatud kohtu poolt määratud karistuse kandmiseks või kohtuvõimude poolt määratud karistuse kandmiseks või kohtuvõimude poolt määratud tõkkevahendite teostamiseks. Hääletamisest vabariigi esindusorganisse ei võta osa sõjaväeteenistuses olevad kodanikud.

§ 43. Vabariigi mis tahes seadus jõustub kahe kuu möödumisel tema avaldamise päevast vabariigi keskajakirjanduses. Kui selle aja jooksul esitab kas 1/3 Seadusandliku Kogu saadikuist või 25 tuhat kodanikku, kes omavad hääletusõigust vabariigi esindusorgani (Seadusandliku Kogu) valimisel, nõude panna seadus rahvahääletusele, oleneb seaduse jõustumine referendumi tulemustest.

§ 44. Rahvaalgatuse korras on 25 tuhandel hääleõiguslikul kodanikul, kellele kuulub õigus osaleda Seadusandliku Kogu valimisel, õigus nõuda mis tahes seaduse, v.a riigi põhiseadus, maksvusetuks tunnistamist. Sellekohane nõudmine esitatakse väljatöötatud seaduseelnõuna Seadusandlikule Kogule. Kui viimane langetab otsuse eelnõu tagasi lükata, langetatakse otsus rahvahääletuse korras.

§ 45. Kui rahvas lükkab tagasi Seadusandliku Kogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Seadusandliku Kogu poolt tagasilükatud seaduse, siis saadab vabariigi President Seadusandliku Kogu laiali ning määrab selle uue koosseisu valimised mitte hiljem kui kolme kuu jooksul.

§ 46. Referendumi korras vastuvõtmisele ei kuulu:
a) maksuseadused;
b) riigieelarve;
c) rahvusvaheliste lepingute sõlmimine, v.a astumine või väljumine föderatsiooni või konföderatsiooni.

Eesti riigi võimukorraldus rajaneb võimude lahususe põhimõttel, mis tähendab, et riigi seadusandlik ja täitevvõim on omavahel osaliselt ning kohtuvõim nendest täielikult lahutatud.
Kõik nimetatud võimud alluvad Põhiseadusele ja tegutsevad üksnes ettenähtud volituste piires.

§ 47. Ühelgi riigi ametiisikul, k.a Vabariigi President ja Peaminister, ei ole mingisuguseid muid privileege peale nende, mis on hädavajalikud nende ametiülesannete täitmiseks ning on ette nähtud seadusega. Seadusega on fikseeritud ka kõigi riigi ametiisikute ja saadikute palk.
Seadusandliku Kogu liikmetele (saadikutele) ja Vabariigi Presidendile on tagatud saadikupuutumatus.

§ 48. Vabariigi riigipeaks on President.
Vabariigi President on riigivõimu ühtluse kandja ja riigi kõrgeim esindaja.
Lisaks kõrgematele esindusfunktsioonidele teostab President ka seadusandlikke ja täitevkorraldavaid ülesandeid käesoleva Põhiseadusega ettenähtud ulatuses.

§ 49. Vabariigi President valitakse ametisse seitsmeks aastaks.
Kandidaadiks Vabariigi Presidendi kohale võidakse üles seada iga hääleõigusliku Eesti kodaniku, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana.
Kandidaate Vabariigi Presidendi kohale seavad üles poliitilised parteid ja muud ühiskondlikud organisatsioonid ning liikumised, kellede esindajad moodustavad vähemalt 1/3 Seadusandliku Kogu koosseisust.
Ülesseatud kandidaatidest valib rahvas Vabariigi Presidendi üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel. Hääletamisel loetakse Vabariigi Presidendiks valituks kandidaat, kes on saanud kõige rohkem hääli. Kui ühepalju hääli on saanud mitu kandidaati, siis loetakse valituks kõige vanem kandidaat. Hääletamine peab toimuma hiljemalt ühe kuu jooksul arvates kandidaatide ülesseadmisest.
Vabariigi Presidendi kandidaatide ülesseadmise ja valimise lähema korra määrab seadus.

§ 50. Vabariigi President loetakse ametisse astunuks Seadusandliku Kogu üldkoosolekul Ülemkohtu esimehele järgmise pühaliku tõotuse andmisega:
“Mina, N. N., astudes rahva tahtel Vabariigi Presidendi ametisse pühalikult tõotan vankumata kaitsta Eesti Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi Põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletust teostada minule antud võimu ja ustavalt täita oma kohuseid kõigi oma võimetega ja parima arusaamisega Eesti riigi ja rahva kasuks”.
Vabariigi Presidendi volitused lõpevad uue Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.

§ 51. Vabariigi Presidendi dekreedid ja muud aktid on kehtivad, kui nad kannavad Vabariigi Presidendi ning Peaministri ja asjaomase ministri kaasallkirja. Nende dekreetide ja aktide eest vastutab Vabariigi Valitsus poliitiliselt ja kaasallkirja andnud ministrid ametialaselt, eriti kandes vastutust selle eest, et otsus või akt oleks kooskõlas Põhiseadusega.
Kaasallkirja ei vaja dekreedid ja aktid, mis Vabariigi President teeb Põhiseaduse järgi eriõigusel.

§ 52. Vabariigi Presidendi amet ei või olla seotud ühegi muu teenistusega ega kutseülesandega.
Kui Vabariigi Presidendiks on valitud Seadusandliku Kogu liige, siis loetakse ta Vabariigi Presidendi ametisse astumisega viimasest lahkunuks.

§ 53. Vabariigi Presidendile ametiaja kestel makstava tasu võib muuta alles järgmisel valimisel valitava Vabariigi Presidendi kohta.
Ametist lahkunud Vabariigi Presidendile makstakse pensioni kolme neljandiku suuruses Vabariigi Presidendi palgast.

§ 54. Vabariigi Presidenti ei saa tema ametisoleku kestel kohtulikule vastutusele võtta muidu kui Seadusandliku Kogu üldkoosoleku otsusel süütegude eest kõrgeima riigivõimu vastu ja riigireetmise eest. Kohtulikule vastutusele võtmine samade süütegude eest ning ka eriõiguse alal toimepandud ametialaste süütegude eest võib toimuda pärast ametist lahkumist samuti ainult Seadusandliku Kogu üldkoosoleku otsusel.
Vastutusele võtmise ja asja arutamise lähema korra määrab seadus.

§ 55. Kui Vabariigi Presidendi ametikoht on vaba või Vabariigi President seaduses tähendatud juhtudel on takistatud oma ametikohustuste täitmises, siis täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid Seadusandliku Kogu esimees, pannes oma ülesanded Vabariigi Presidendi ülesannete täitmise ajaks mõnele juhatuse liikmele.
Kui Vabariigi Presidendi ametikoht vabaneb enne tähtaega, siis asutakse kohe uue Vabariigi Presidendi valimisele. Kui takistused Vabariigi Presidendi ametikohustuste täitmises on seaduses tähendatud juhtudel järjest kestnud üle kuue kuu, siis võidakse Valimiskogu otsusel asuda uue Vabariigi Presidendi valimisele.
Valimiskogusse kuuluvad: Peaminister, Seadusandliku Kogu Esimees, Vabariigi Ülemkohtu Esimees.

§ 56. Vabariigi Presidendi juures on Õiguskantsler, kelle nimetab ja vabastab ametist Vabariigi President eriõigusel.
Õiguskantsleri ülesanded on esindada Vabariigi, tema seadusandliku organi ja Valitsuse ning rahva huve Vabariigi suvereniteedi ja muid õigusi puudutavates vaidlustes. Õiguskantsler ja tema asetäitjad esinevad riiklike süüdistajatena Ülemkohtus. Vabariigi justiitsminister on kohustatud osutama Õiguskantslerile igakülgset abi tema tegevuses. Õiguskantsler annab aru oma tegevusest Vabariigi Presidendile ja Seadusandlikule Kogule.

Eesti rahva suvereniteeti teostavad tema volitusel ja kontrolli all tema kõrgemad seadusandlik, täitevkorraldav- ja kohtuorgan. Need kolm riigivõimu on üksteisest lahutatud ning tasakaalustavad ja kontrollivad üksteist.
Nimetatud organite nimetused – Seadusandlik Kogu, Vabariigi Valitsus, Riigikohus – võivad muutuda Vabariigi astumisel liitudesse, konföderatsioonidesse ja föderatsioonidesse, kui sellega ei kaasne muutused nende kompetentsis ja omavahelises võimuvahekorras.

§ 57. Seadusandlik Kogu on Vabariigi esindusorgan, kelle tähtsaimaks ülesandeks on seadusandlik tegevus. Lisaks sellele teostab ta ka mõningaid muid Põhiseadusega ettenähtud funktsioone.

§ 58. Seadusandlik Kogu teostab temale kuuluvat võimu üldkoosolekul.

§ 59. Seadusandlik Kogu ja selle organite asjaajamise sisemine kord, samuti selle komisjonide töökord määratakse Seadusandliku Kogu kodukorraga, mis võetakse vastu Seadusandliku Kogu üldkoosoleku otsusega.
Seadusandliku Kogu läbikäimise kord muude asutistega, samuti Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikmete õigused ja kohused Seadusandliku Kogu üldkoosolekul ja selle komisjonides määratakse seadusega.

§ 60. Seadusandlikul Kogul on õigus nõuda Peaministri või ministrite ilmumist oma koosolekule seletuste andmiseks.
Peaministril ja ministreil on õigus anda seletusi Seadusandliku Kogu üldkoosolekul ja selle komisjonides.
Seadusandlik Kogu teostab oma vastava komisjoni kaudu kontrolli siseasjade- ja julgeolekuorganite töö üle, inimõiguste ja -vabaduste austamist Vabariigi Valitsuse ja talle alluvate täitevkorraldavate organite poolt.

§ 61. Seadusandliku Kogu üldkoosolek koosneb Seadusandliku Kogu liikmeist – saadikutest.
Üldkoosolek on otsusevõimeline, kui koos on vähemalt pool Seadusandliku Kogu seaduslikust koosseisust. Oma otsused, peale juhtude, mis Põhiseaduses on korraldatud teisiti, teeb Seadusandliku Kogu üldkoosolek koosolevate liikmete lihthäälteenamusega.

§ 62. Seadusandliku Kogu üldkoosoleku kutsub kokku Seadusandliku Kogu juhatus omal algatusel või Vabariigi Presidendi palvel.
Üldkoosolekut juhatab Seadusandliku Kogu esimees, tema äraolekul või juhtudel, kui ta ei saa juhatada koosolekut, teised juhatuse liikmed.

§ 63. Peale muude Põhiseaduses ettenähtud ülesannete võidakse Seadusandliku Kogu üldkoosolekut kokku kutsuda pidulikel juhtudel, samuti ka Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse seletuste ärakuulamiseks.
Sõja ajal antakse Vabariigi Presidendi nõudmisel Seadusandliku Kogu üldkoosoleku otsustada kõik riigikaitse vajadusest tingitud kiireiseloomulised Seadusandliku Kogu võimkonda kuuluvad küsimused.

§ 64. Seadusandlikul Kogul on sada seitsekümmend viis liiget, kelledest sada kakskümmend viis valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isikuvalimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Viiskümmend Seadusandliku Kogu liiget valitakse rahvusvähemuste kultuurautonoomsete organisatsioonide poolt nende võrdse esindatuse põhimõttel. Nende saadikute valimised viiakse läbi üks nädal enne üldisi valimisi.
Õigus Seadusandliku Kogu liikmete-saadikute valimistest osa võtta on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul, kui tal on vastavas valimisringkonnas või vastava omavalitsuse administratiivpiirkonnas pidevalt elanud või töötanud vähemalt ühe aasta kestel enne valimisi, kusjuures elukutselisest tööst tingitud põhjustel uue elukoha või uue töökoha omajail või elukohast või töökohast eemalviibijail on valimisõigus elukoha või töökoha ringkonnas.
Seadusandliku Kogu liikmeks võib valida iga hääleõigusliku Eesti kodaniku, kes on vähemalt kakskümmend aastat vana ja kes on vähemalt ühe aasta kestel enne valimisi omanud elukohta Eesti territooriumil.
Seadusandliku Kogu valimiste lähem kord määratakse seadusega.

§ 65. Seadusandliku Kogu uue koosseisu valimised toimuvad iga viie aasta tagant.
Vabariigi Presidendil on õigus määrata Seadusandliku Kogu uue koosseisu valimisi enne viie aasta möödumist juhtudel, mis on ette nähtud Vabariigi Põhiseadusega. Uue koosseisu valimised peavad sel juhul toimuma hiljemalt neljakümne viie päeva kestel arvates päevast, mil Vabariigi President tegi otsuse niisuguste valimiste määramiseks.
Seadusandliku Kogu volitused algavad Seadusandliku Kogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast ning samast päevast lõpevad ka Seadusandliku Kogu eelmise koosseisu liikmete volitused.

§ 66. Seadusandliku Kogu liige annab oma kohuste täitmisele asudes pühaliku tõotuse, milles väljendatakse, et ta jääb ustavaks Eesti riigile ja selle demokraatlikule põhiseaduslikule korrale. Pühaliku tõotuse andmise kord ja tõotuse tekst määratakse seadusega. Kui Seadusandliku Kogu liige keeldub pühaliku tõotuse andmisest või annab selle tingimisi, siis on tema volitused sellega lõppenud.

§ 67. Seadusandlik Kogu valib oma esimesel istungil pärast valimisi esimehe ja teised juhatuse liikmed. Seda istungit juhatab esimehe valimiseni senine Seadusandliku Kogu esimees.

§ 68. Seadusandlik Kogu tuleb kokku korraliseks istungjärguks igal aastal jaanuari ja oktoobri teisel teisipäeval. Pärast uusi valimisi kutsub Vabariigi President Seadusandliku Kogu kokku korraliseks istungjärguks hiljemalt kahe nädala kestel pärast valimiste tulemuste väljakuulutamist.
Seadusandliku Kogu juhatus võib Seadusandliku Kogu kokku kutsuda ka erakorralisteks istungjärkudeks. Seadusandliku Kogu juhatus on kohustatud Seadusandliku Kogu kokku kutsuma ka siis, kui seda nõuab Vabariigi President või üks neljandik Seadusandliku Kogu koosseisust. Seadusandlik Kogu on kohustatud Vabariigi Presidendi nõudmisel kokkukutsutava erakorralise istungjärgu päevakorda võtma ja arutama ainult küsimusi, mida nõuab Vabariigi President.
Seadusandliku Kogu istungjärgud lõpetab Vabariigi President. Jaanuari teisel teisipäeval kokku astuvat korralist istungjärku ei või lõpetada enne nelja kuu möödumist, oktoobri teisel teisipäeval kokku astuvat – mitte enne kahe kuu möödumist ja pärast Seadusandliku Kogu uue koosseisu valimisi kokkukutsutavat – mitte enne kahe nädala möödumist, välja arvatud juhud, kui Vabariigi President on nende tähtaegade kestel määranud Seadusandliku Kogu uue koosseisu valimised või kui Seadusandlik Kogu pöördub Vabariigi Presidendi poole esitisega lõpetada istungjärk varem. Nende tähtaegade hulka ei arvata aega, mil Seadusandliku Kogu istungjärk on katkestatud Vabariigi Presidendi poolt või Seadusandliku Kogu enese otsuse kohaselt.
Vabariigi Presidendil on õigus katkestada Seadusandliku Kogu korralist ja erakorralist istungjärku üks kord istungjärgu kestel kuni kahe nädalani.

§ 69. Vaheajal, arvates Seadusandliku Kogu koosseisu volituste viieaastase kestuse möödumisest või Vabariigi Presidendi poolt Seadusandliku Kogu uue koosseisu valimiste määramisest kuni Seadusandliku Kogu valimiste tulemuste väljakuulutamiseni, võib Seadusandliku Kogu kokku kutsuda istungjärkudeks ainult Vabariigi Presidendi nõudmisel, kes määrab nende istungjärkude päevakorra ja lõpetamise.

§ 70. Seadusandliku Kogu koosolekud on avalikud. Ainult erakorralistel juhtudel, kui sellega nõustub vähemalt kaks kolmandikku koosolevaist liikmeist, võib Seadusandlik Kogu oma koosoleku kuulutada kinniseks.

§ 71. Seadusandliku Kogu liige (saadik) ei tohi kuuluda Valitsuse koosseisu.

§ 72. Seadusandliku Kogu juures tegutseb Riigikantselei, mille eesotsas on Seadusandliku Kogu saadikute hulgast valitav ja Seadusandliku Kogu juhatusse kuuluv Riigisekretär. Riigisekretäri ja talle alluva kantselei ülesandeks on pidada riigi seaduste registrit, hoida Seadusandliku Kogu dokumentatsiooni.

§ 73. Seadusandliku Kogu liige ei kanna peale kodukorras ettenähtu mingit vastutust hääletamise ega poliitiliste avalduste eest, mis ta on teinud Seadusandliku Kogu üldkoosolekul või selle komisjonides.

§ 74. Ilma Seadusandliku Kogu nõusolekuta ei või tema liiget vangistada, välja arvatud juhud, kui ta on tabatud süüteolt. Vangistamisest ja selle põhjustest teatatakse mitte hiljemini kui neljakümne kaheksa tunni kestel Seadusandliku Kogu juhatusele, kes esitab selle küsimuse Seadusandlikule Kogule otsustamiseks järgmisel koosolekul.
Seadusandlikul Kogul on õigus oma liikmeile määratud vangistust või muid kitsendusi edasi lükata kuni Seadusandliku Kogu istungjärgu vaheajani või volituste lõpuni. Saadiku poolt tema ülesannete täitmise käigus tehtud avalduste eest ei kanna ta kohtulikku vastutust ka pärast oma volituste lõppemist.

§ 76*. Seadusandliku Kogu liikmed vabastatakse nende volituste kestel sõjaväe- või seda asendavast tööteenistusest.
* Märkus: § 75 puudub originaaltekstis.

§ 77. Seadusandliku Kogu liikmetele on ette nähtud tasu seaduses määratud ulatuses. Peale selle saavad Seadusandliku Kogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Seadusandliku Kogu liikmete tasu ja tasuta sõidu või sõiduraha alused määratakse seadusega, mida võib muuta ainult Seadusandliku Kogu järgnev koosseis.

§ 78. Igal Seadusandliku Kogu liikmel on õigus pöörduda koosolekul kirjalikult esitatud küsimustega Vabariigi Valitsuse, Presidendi või ministrite poole. Ühel kuuendikul Seadusandliku Kogu koosseisust on õigus pöörduda Seadusandliku Kogu koosolekul kirjaliku arupärimisega Vabariigi Valitsuse poole. Arupärimisele tuleb vastata seletusega.

§ 79. Kui Seadusandliku Kogu liige kaotab oma valimisõiguse, on vangistatud Seadusandliku Kogu loal, lahkub surma läbi või volitusi maha pannes või keeldub andmast pühalikku tõotust või annab selle tingimisi, toimuvad vastavas valimisringkonnas uued valimised juhul, kui Seadusandliku Kogu selle koosseisu volituste lõpuni on jäänud aega mitte vähem kui kolm kuud. Uus liige astub lahkunud liikme asemele kuni Seadusandliku Kogu selle koosseisu volituste lõppemiseni.

§ 80. Vabariigi kõrgemat valitsemisvõimu teostab Valitsus.

§ 81. Eesti DSV Valitsus on aruandekohustuslik Seadusandliku Kogu ja Vabariigi Presidendi ees. Tähtsamateks Valitsuse ülesanneteks on:
a) Vabariigi poliitika jooksev teostamine ja kohalike täitevkorraldavate organite juhtimine nende omavalitsuse põhimõtete piires;
b) Vabariigi eelarve täitmise korraldamine.

§ 82. Vabariigi Valitsus koosneb Peaministrist ja ministritest. Üksikute valitsemisalade korraldamiseks asutatakse järgmised ministeeriumid: Tööstusministeerium, Põllumajandusministeerium, Transpordi- ja sideministeerium, Kaubandusministeerium, Kultuuri- ja haridusministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium, Justiitsministeerium, Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeministeerium. Lisaks sellele on kõik ministeeriumi õigused järgmistel asutistel: Eesti Pank, Riiklik Plaanikomitee, Riiklik Statistikaamet, Vabariigi Prokuratuur, Riiklik Maksuamet.

§ 83. Uute ministeeriumide loomine on võimalik ainult Põhiseaduse muutmise korras.

§ 84. Kõiki ministeeriume finantseeritakse riigieelarvest. Tööstus-, põllumajandus-, transpordi- ja side- ning kaubandusministeeriumid moodustavad Eesti riikliku Majanduspalati, kes teostab Vabariigi majandustegevuse koordineerimise funktsioone ega oma iseseisvat käsuõigust.
Kõik ministeeriumid omavad käsuõigust üksnes neile otseselt alluvate riigiettevõtete ja -asutuste suhtes.
Majandusliku tegevuse juhtimiseks ja koordineerimiseks võivad Eesti ettevõtted moodustada ühistuid, koondisi, truste, sündikaate vms., mille aparaadi ülalpidamine toimub ettevõtete eneste poolt koopereeritud rahast.

§ 85. Vabariigi raha emiteerimise ainuõigus kuulub Eesti Pangale.

§ 86. Vabariigi Valitsuse või tema liikme nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President. Tema sellekohane dekreet kuulub kinnitamisele Seadusandliku Kogu poolt 2/3 häälteenamusega.
Peaministri ametist vabastamisega lahkub ametist kogu Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsuse liikme ametisse nimetamine ja ametist vabastamine toimub Peaministri ettepanekul.

§ 87. Vabariigi Valitsuse liikmed annavad ametisse astumisel Vabariigi Presidendile pühaliku tõotuse, et nad vankumatult järgivad Põhiseadust ja seadusi ning täidavad oma kohuseid ustavalt ja erapooletult.
Vabariigi Valitsus või tema liige loetakse ametisse astunuks pühaliku tõotuse andmisega.
Vabariigi Valitsus vabaneb ametist uue Vabariigi Valitsuse ametisse astumisega. Vabariigi Valitsuse liige vabaneb ametist Vabariigi Presidendi otsuse tegemisega.

§ 88. Peaminister esindab Vabariigi Valitsust, juhib ja ühtlustab Vabariigi Valitsuse tegevust, juhatab Vabariigi Valitsuse istungeid, võib pärida aru ministreilt nende tegevuse kohta ja anda neile juhtnööre nende tegevuses.
Peaministri ettepanekul nimetab Vabariigi President ministrite seast Peaministrile asetäitja. Kui Peaminister ega ka tema asetäitja ei saa täita Peaministri ülesandeid, siis täidab neid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.

§ 89. Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi tegevusalasse puutuvaid küsimusi ning täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud seadusega määratud alusel ja ulatuses.
Vabariigi President võib ülalnimetatud korras nimetada ametisse ministreid, ilma et nende juhtimisele kuuluks mõni ministeerium.
Kui minister haiguse või muude takistuste tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita ei saa, paneb Vabariigi President Peaministri ettepanekul tema ülesanded mõnele teisele ministrile.

§ 90. Vabariigi Valitsusel ja ministreil on õigus anda määrusi seaduses ettenähtud alusel ja ulatuses. Nimetatud aktid registreeritakse Justiitsministeeriumis.

§ 91. Vabariigi Valitsuse istungid on üldreeglina kinnised. Erilistel pidulikel juhtudel võib neid kuulutada avalikuks Vabariigi Presidendi korraldusel või Valitsuse enese otsusel.
Vabariigi Valitsus teeb oma otsused asjaomase ministri ettepanekul. Vabariigi Valitsuse otsused on kehtivad, kui nad kannavad Peaministri, asjaomase ministri ja Justiitsministri allkirja.

§ 92. Kui Vabariigi President on Vabariigi Valitsuse istungil, siis juhatab seda istungit tema.
Vabariigi President võib Vabariigi Valitsuselt ja igalt ta liikmelt nõuda ettekandeid nende võimkonda kuuluvais asjus.
Vabariigi President võib kutsuda nõupidamisele Vabariigi Valitsust ja tema liikmeid.

§ 93. Peaministri ja ministrite kohtulikule vastutusele võtmine võib toimuda ainult Seadusandliku Kogu üldkoosoleku otsusel, mis on tehtud Riiginõukogu seadusliku koosseisu kolmeviiendikulise häälteenamusega.

§ 94. Seaduste algatamise õigus on Seadusandliku Kogu liikmetel, Vabariigi Presidendil, Valitsusel ja Ülemkohtul.
Seadusandliku Kogu liikmete poolt algatatud seaduseelnõud, mis tingivad riigi tulude ja kulude eelarveis uute kulusummade sissevõtmist või riigi tulude vähendamist või kustutamist, tuleb algatajate poolt varustada vajalike rahaliste arvestustega, ära näidates kulude katteks vastavad tuluallikad.

§ 95. Algatatud seaduseelnõud kuuluvad vastuvõtmisele Seadusandliku Kogu üldkoosolekul.

§ 96. Seadused kuulutab välja Vabariigi President.
Vabariigi Presidendil on õigus riiklikel kaalutlustel jätta välja kuulutamata Seadusandliku Kogu poolt vastuvõetud seadus, andes selle Riiginõukogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Sellekohase põhistatud otsuse teatab Vabariigi President hiljemalt kolmekümne päeva kestel arvates seaduse kättesaamisest.
Kui seadus uuel arutamisel ja otsustamisel võetakse vastu muutumatult Seadusandliku Kogu seadusliku koosseisu kolmeviiendikulise häälteenamusega, siis kuulutab Vabariigi President seaduse välja.

§ 97. Seadusandliku Kogu poolt tema koosseisu volituste lõppemisel lõplikult vastu võtmata jäänud seaduseelnõud loetakse Seadusandlikus Kogus äralangenuiks ja neid võib uue Seadusandliku Kogu koosseis arutusele võtta pärast vastavat seadusandlikku initsiatiivi.

§ 98. Kui Vabariigi President peab riigi huvides tähtsas küsimuses tarvilikuks teada saada rahva seisukohta, on tal õigus Seadusandliku Kogu üldkoosoleku juhatuse nõusolekul esitada küsimus rahvale otsustamiseks rahvahääletuse korras. Referendumi algatamise õigus kuulub ka Seadusandlikule Kogule. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
Rahva otsus on riigiorganeile siduv ja nad peavad asuma viivitamatult sellest otsusest järelduvate korralduste tegemisele.
Rahvahääletamisel käesoleva paragrahvi korras ei saa tulla otsustamisele maksudesse, riigikaitsesse, välislepinguisse, riigi rahalistesse kohustustesse puutuvad küsimused, küll aga riigi kuulumine föderatsiooni või konföderatsiooni koosseisu.

§ 99. Vabariigi President võib Seadusandliku Kogu istungjärkude vaheajal edasilükkamatu riikliku vajaduse korral anda seadusi dekreedina. Dekreedina kehtima pandud seadused saadetakse istungjärgu alguseks Seadusandlikule Kogule, kes võib vastu võtta nende muutmise või kehtetuks tunnistamise seadusi. Seadusandlik Kogu võib seda teha, kinni pidamata seaduseelnõude algatamiseks ettenähtud korrast.
Vabariigi President ei või dekreedina kehtima panna ega muuta:
1) rahvahääletuse seadust;
2) Seadusandliku Kogu valimise seadust;
3) Vabariigi Presidendi valimise seadust;
4) Seadusandliku Kogu kodukorda ja seadust;
5) Vabariigi Presidendi ega Seadusandliku Kogu liikmete tasu seadust;
6) Vabariigi Presidendi ega Vabariigi Valitsuse liikmete vastutusele võtmist käsitlevaid seadusi;
7) Riigikontrolli kohta käivaid seadusi;
8) kohtute korraldamise seadust;
9) riigieelarve seadust;
10) välis- ja siselaenudesse puutuvaid seadusi;
11) seadusi, mille alusel võidakse sõlmida lepinguid või riigile võtta kohustusi, mis tingivad sama eelarveaasta või eeltulevate eelarveaastate riigi tulude ja kulude eelarveisse uute kulusummade võtmist;
12) kontsessioonide, monopolide ja riigi fondide kohta käivaid seadusi.

§ 100. Kui Seadusandlik Kogu pole alanud eelarveaastaks suutnud seadustada vabariigi eelarvet ja vabariigi väljamakseid, mis tulenevad vabariigi liidusuhetest, kehtestab Vabariigi President oma dekreediga vabariigi eelarve 3 kuuks eelmise eelarveaasta piirides. Selle aja jooksul koostavad eelarvega mittenõustunud saadikud alternatiivse eelarve projekti või projektid, milledest vastuvõetuks loetakse projekt, mille poolt on hääletanud enam kui pool saadikuist. Kui ükski projekt vajalikku enamust ei saa, pikendab President oma dekreeti veel kolme kuu võrra, mille jooksul korraldatakse uued Seadusandliku Kogu valimised ning saadetakse senine Seadusandlik Kogu laiali.

§ 101. Ükski seadus ei hakka kehtima ilma Vabariigi Presidendi väljakuulutamisotsuseta.
Kui seaduses eneses ei ole ette nähtud muud korda ega tähtaega, hakkab seadus kehtima kümnendal päeval pärast avaldamist.

§ 102. Vabariigi President sõlmib lepingud välisriikidega.
Kõik välislepingud kuuluvad ratifitseerimisele Seadusandlikus Kogus.

§ 103. Lepingud, millega vabariik astub liidusuhetesse, ja niisuguste suhete katkestamise otsused ratifitseeritakse referendumi korras rahva poolt.

§ 104. Kõrgemat järelevalvet seaduste täpse ja ühetaolise täitmise üle teostavad Eesti Prokurör ja temale alluvad prokurörid.

§ 105. Riigiasutiste ja riigiettevõtete majandusliku tegevuse kontrolli teostab Riigikontroll, mille eesotsas olev Riigikontrolör on Eesti Prokuröri I asetäitjaks.
Eelarve täitmise kontroll lasub Eesti Pangal ja Riiklikul Maksuametil.
Seadusega määratakse erialused ja kord nende eraettevõtete majandusliku tegevuse kontrollimiseks, mille aktsiate enamik kuulub riigile.

§ 106. Eesti Prokuratuuril ja talle alluvatel organitel on keelatud teostada eeluurimist ja tema töötajail, k.a. Eesti Prokurör, teostada riikliku süüdistaja funktsioone.

§ 107. Õigusemõistmist teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtud.

§ 108. Kohtutele ja nendele alluvatele uurijatele kuulub eeluurimise teostamise ainuõigus kriminaalasjades.

§ 109. Kõrgeimaks kohtuks on üheksast ülemkohtunikust koosnev Ülemkohus. Ülemkohus on Vabariigi kõrgeimaks kassatsioonikohtuks. Esimese instantsi kohtuna tegutseb ta kõigis otseselt tema pädevusse antud asjades ja omal äranägemisel, kui selleks on olemas protsessiosaliste nõusolek.

§ 110. Ülemkohtunikke ja ringkonnakohtunikke nimetab ametisse Vabariigi President Ülemkohtu poolt esitatud kandidaatide hulgast. Kandidaatide ülesseadmise ja esitamise alused ning lähem kord määratakse seadusega.

§ 111. Ülemkohtunikud ja ringkonnakohtunikud vabastatakse ametist seitsmekümnenda eluaasta täitumisel ja muud kohtunikud kuuekümne viienda eluaasta täitumisel, kusjuures viimaste vanuse ülemmäära üksikuis kohtuliikides võib seadusega tõsta kuni seitsmekümnenda eluaasta täitumiseni.

§ 112. Ülemkohtunikud määratakse ametisse eluaegselt, nende vabastamise aluseks võivad olla vanus, alaline või pikaajaline lahkumine vabariigist, kestev töövõimetus. Ülemkohtuniku palk on võrdne Vabariigi Presidendi ametipalgaga ja säilib pensionina juhtudel, kui ametist lahkunud kohtunik pole siirdunud elama väljapoole vabariiki.

§ 113. Ülemkohtul on õigus tunnistada protsessiosalise nõudel mis tahes seadus või muu normatiivne akt, s.h. ka Presidendi dekreet, mittevastavaks Põhiseadusele ja jätta ta ellu viimata. Ülemkohtu sellekohane otsus on kõigile alamalseisvatele kohtutele kohustuslik.
Nimetatud otsus ei kuulu ümbervaatamisele muidu kui seoses oluliselt uute asjadega ja pärast seda, kui on vahetunud enam kui kolmandik Ülemkohtu koosseisust.

§ 114. Vabariigi kohtusüsteemi põhiosaks on ringkonnakohtud ja rahukohtud. Kohturingkonnad on moodustatud selliselt, et nad ei langeks kokku vabariigi haldusjaotusega.
Tähtsamates asjades tegutsevad ringkonnakohtud valitavate rahvakaasistujate osavõtul.

§ 115. Väiksemad kriminaal- ja tsiviilasjad vaadatakse läbi rahukohtunike poolt, kelle esmaülesandeks pole mitte seaduse elluviimine, vaid poolte lepitamine. Rahukohtunikud on valitavad kindlaks tähtajaks ja nad ei pea omama juriidilist eriharidust.

§ 116. Kohtunikke võib ilma nende nõusolekuta paigutada ühest kohast teise ainult kohtu otsusega.
Seaduse alusel kohtute koosseisude muutmisest tingitud juhtudel võib kohtunikke ilma nende nõusolekuta paigutada ühest kohast teise või vastavate vabade kohtade puudumisel ametist vabastada, kusjuures kohtunikuametist vabastatule makstakse tasu viimase ametikoha järgi eluaegselt.
Kohtunikkude kohtulikule vastutusele võtmine teenistusalaste süütegude eest ning asjaarutamiskord määratakse seadusega.

§ 117. Kohtunikud ei või pidada peale seaduses ettenähtud juhtude kõrvalist palgalist ametit.

§ 118. Vabariigi President võib üksikuil isikuil kohtute poolt määratud ja jõustunud karistusi armuandmise teel eriõigusel kustutada või kergendada või neid karistuse tagajärgedest vabastada.
Vabariigi Valitsuse liikmeile nende ametialase tegevuse eest kohtu poolt määratud karistusi võib Vabariigi President eriõigusel kustutada või kergendada või neid karistuse tagajärgedest vabastada ainult Riiginõukogu üldkoosoleku esildisel.

§ 119. Vastavalt vajadusele võidakse Eestis moodustada spetsialiseeritud kohtuid (tarbijakaitsekohus, ajakirjanduskohus, lastekaitsekohus jne.), mis peavad tegutsema lähtudes demokraatliku kohtupidamise põhimõtetest ja tsiviilprotsessi korras.

§ 120. Vabariigi suuremateks haldusüksusteks on linnad ja maakonnad. Esimesed võivad jaguneda rajoonideks või linnajagudeks, teised valdadeks.

§ 121. Kohaliku valitsemisala korraldamine ja kohalike elualade arendamine toimub seaduse alusel kohalike omavalitsuste kaudu.

§ 122. Kohaliku omavalitsuse korraldavaks organiks on esinduskogu (maa- ja linnanõukogu, rajooni- ja vallanõukogu), kes valitakse üldisel, otsesel, ühetaolisel ja salajasel hääletamisel. Valijaiks on kohaliku omavalitsuse piirkonda kuuluvad täiskasvanud elanikud, kes omavalitsuse piirkonnas omavad püsivat elukohta või töökohta.

§ 123. Kohalikel omavalitsustel on õigus oma piirkonna kohta seaduse alusel ja piires anda määrusi.
Neil on õigus seaduse alusel oma ülesannete täitmiseks võtta makse ning peale panna muid koormisi.

§ 124. Esindusorganite töövaheaegadel teostavad kohalikke haldusfunktsioone vastavad täidesaatvad organid: linnades – linnavalitsused eesotsas linnapeaga ja rajoonide või jagude täitevkomiteed eesotsas esimeestega: maakohtades – maavalitsused eesotsas maavanematega ja vallavalitsused eesotsas vallavanematega. Nimetatud tööorganid ja nende juhid on valitavad vastavate esindusorganite poolt.

§ 125. Kohalikele omavalitsusorganitele kuulub kogu võimutäius neile alluval territooriumil piires, mis on kehtestatud seadusega. Neile kuulub õigus kehtestada seadusandluses ettenähtud piires mis tahes kohalikke makse nii kodanikelt kui ka juriidilistelt isikutelt, olenemata viimaste alluvusest, ning käsutada oma eelarvetulusid täiesti iseseisvalt.
Maa- ja linnanõukogude juurde moodustatakse justiitskolleegiumid, kes esinevad riiklike süüdistajatena ringkonnakohtute poolt lahendatavates asjades.

§ 126. Eesti riik tunnustab järgmisi omanduse vorme: riiklik omandus, kooperatiivsete ning ühiskondlike organisatsioonide ja liikumiste ning üksikisikute omandus. Eesti seadusandlusega määratud piires on vabariigis lubatud samuti teiste riikide ja nende juriidiliste ja füüsiliste isikute omandus. Eestis on lubatud erinevate omanduste mitmesugused segavormid. Kõik omanduse vormid on riigi ja seaduse võrdse kaitse all.

§ 127. Omandisuhteid reguleeritakse seaduste ning lepingutega.
Lähtudes omanduse kõigi vormide võrdõiguslikkusest, loob riik tingimused omanduse kõigis vormides asuva vara rohkenemiseks kogu ühiskonna ja üksikisikute huvides.

§ 128. Riigi ainuomanduses on maa, maapõu, õhuruum vabariigi territooriumi kohal, sise- ja territoriaalveed, mandrilava, mets ja muud loodusvarad.
Eesti territooriumiga piirneva Läänemere majandustsoonis asuvate ressursside valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus kuulub rahvusvahelises õiguses tunnustatud ulatuses riigile.
Riigi omandusse (sealhulgas munitsipaalomandusse) kuuluvad põhilised tootmisvahendid tööstuses, ehituses ja põllumajanduses, transpordis ja sides, riiklikud pangad, riiklike kaubandus-, kommunaal- ja muude ettevõtete vara ning riiklik elamufond, aga ka muu vara, mis on tarvilik riigi ülesannete täitmiseks.

§ 129. Eesti riigi omandus võib esineda munitsipaalse omandusena. Munitsipaalses omanduses on kohalike riigivõimuorganite valduses, kasutuses ja käsutuses olev vara.
Munitsipaalsesse omandusse kuuluva vara õigusliku režiimi määravad kohalikud riigivõimuorganid kooskõlas seadustega.
Munitsipaalsesse omandusse kuuluvate objektide andmine, äravõtmine või ümberjaotamine kõrgemalseisvate riigivõimu- ja valitsemisorganite poolt ilma kohaliku riigivõimuorgani nõusolekuta on keelatud.
Eesti riigi omandusel, sealhulgas munitsipaalsel omandusel, põhinevad riiklikud ettevõtted valdavad, kasutavad ja käsutavad neile kuuluvat vara kas operatiivse haldamisõiguse alusel (riigiettevõtted) või delegeeritud omandiõiguse alusel (rahvaettevõtted).
Rahvaettevõte on tema valduses oleva vara omanikuks. Eesti riigi omandiõiguse delegeerimine (üleandmine) rahvaettevõttele toimub vabariigi seadusandluses ettenähtud korras omandiõiguse delegeerimise aktiga.

§ 130. Kooperatiivsed organisatsioonid ja nende ühendused, ühiskondlikud organisatsioonid ja liikumised valdavad, kasutavad ja käsutavad nendele omandiõiguse alusel kuuluvat vara vastavalt oma registreeritud põhikirjale.

§ 131. Üksikisikute omandus esineb Eestis isikliku või väike-eraomandusena.
Isiklik omandus on isiklike tarbimisvajaduste rahuldamise aluseks. Väikeeraomandus tootmisvahenditele ja muule varale moodustab üksikisikute kaubatootmise majandusliku aluse.
Üksikisikute omand on omaniku poolt vabalt võõrandatav ja pärandatav.

§ 132. Väljaspool Eesti territooriumi piire asuva Eesti riikliku, kooperatiivsete ning ühiskondlike organisatsioonide ja liikumiste ning Eesti kodanike isiklikus või eraomanduses oleva vara valdamise, kasutamise ja käsutamise tingimused määratakse kindlaks vara asukohariigi seadusandlusega ja vastavate lepingutega.
Eesti riik osutab abi käesoleva paragrahvi lg-s märgitud omanduse kaitsmisel.

§ 133. Vabariigi Valitsuse loal võib Eestis esineda ka suureraomandus – omandina, mis kuulub kas osaliselt või täielikult välisriikides asuvatele juriidilistele või füüsilistele isikutele.

§ 134. Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on Vabariigi Presidendil, Riiginõukogu seadusliku koosseisu enamusel ja Ülemkohtul.

§ 135. Põhiseaduse vastuvõtmine saab toimuda üksnes rahvahääletuse korras.

§ 136. Põhiseaduse laiendamine uute lisadega, mis ei kitsenda kodanike õigusi ja vabadusi, võib toimuda Riiginõukogu poolt kolmeviiendikulise häälteenamusega ja Vabariigi Presidendi kinnituse olemasolu korral.

§ 137. Põhiseaduse muutmise seadus loetakse rahva poolt vastuvõetuks, kui selle poolt antud häälte arv ületab vastu antud häälte arvu.
Rahvahääletuse korras vastuvõetud Põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab Vabariigi President välja viivitamatult.
Lähema korra rahvahääletuse kohta määrab seadus.

I. Gräzini Eesti Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse töömakett: H. Schneider (toim.). Taasvabanenud Eesti Põhiseaduse eellugu. Tartu: Juura 1997, lk 190–210.