E. Talviku ja J. Kaljuvee Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu

EELNÕU

§ 1. Eesti Vabariik on iseseisev, suveräänne riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

§ 2. Eesti Vabariigi ajalooliselt väljakujunenud rahvusterritoorium on lahutamatu tervik.

§ 3. Eesti Vabariigi riigivõimu teostatakse vaid põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§ 4. Eesti Vabariigi territooriumil kehtivad ainult tema riigivõimuorganite poolt vastuvõetud seadused.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid kehtivad Eestis õiguskorra lahutamatu osana.

§ 5. Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel.
Eesti Vabariigi riigivärvideks on sinine, must ja valge.

§ 6. Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi kuju määrab vastav seadus.

§ 7. Eesti Vabariigi kodanikuks saadakse sündimisega või hilisema seadusliku toiminguga. Kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimused määrab kodakondsusseadus.

§ 8. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, sõltumata rahvusest, sotsiaalsest päritolust, soost, poliitilistest või muudest veendumustest ja usutunnistusest.

§ 9. Iga kodaniku ülim kohus on olla ustav Eesti riigile, tema põhiseaduslikule korrale ning kaitsta tema ühtsust ja territoriaalset terviklikkust.

§ 10. Isikupuutumatus on tagatud. Kedagi ei või vahistada, jälitada ega kitsendada tema isikuvabadusi muidu kui seaduses ettenähtud juhtudel. Kahtlustatavana ei või kedagi kinni pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma kohtu sellekohase otsuseta. Vastav otsus tuleb vahistatule avaldada järgneva kahekümne nelja tunni jooksul.
Ühtki kodanikku ei või tema tahte vastaselt üle viia temale seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse.

§ 11. Kedagi ei või karistada teo eest, kui see tegu ei ole tunnistatud karistatavaks seadusega, mis on jõustunud enne teo toimepanemist. Kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni loetakse kodanik süütuks. Kedagi ei või sundida tunnistama iseenda või oma lähedase vastu. Kellelgi ei lasu kohustust tõestada oma süütust.

§ 12. Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi ja seaduslikesse valdustesse ega neid läbi otsida, välja arvatud seadusega ettenähtud juhtudel ja nõuete täitmisel.

§ 13. Liikumise ja elukoha valiku vabadus on kõigile kodanikele garanteeritud. Seda vabadust võidakse kitsendada seadusega ettenähtud alustel ja korras.

§ 14. Tagatud on mõtte-, usu- ja südametunnistusevabadus. Usutalituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust. Usutunnistus ega veendumused ei või olla õigusrikkumise toimepanemise aluseks.

§ 15. Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Riik ei sekku teaduse ja kunsti juhtimisse, vaid eraldab nende tarbeks riiklikke vahendeid.
Haridus on kooliealistele lastele kohustuslik ning riiklikes üldhariduskoolides tasuta. Õpetuse sisus ei või olla muid piiranguid peale objektiivsuse, demokraatlikkuse ja kõlbelisuse nõude. Vähemusrahvustele tagatakse emakeelne üldharidus. Teadusasutustele ja kõrgkoolidele tagatakse autonoomia nende põhikirjaga ettenähtud piirides.

§ 16. Tagatud on sõna- ja trükivabadus. Neid võib piirata vaid seadusega kehtestatud korras riigi julgeoleku, avaliku korra ja kõlbluse huvides. Riiklikku tsensuuri ei ole.

§ 17. Tagatud on informatsiooni sisu edastamise saladus. Erandeid võidakse teha kriminaaljurisdiktsioonile alluvate toimingute puhul seadusega täpselt ettenähtud korras.

§ 18. Tagatud on seaduslikult registreeritud koosolekute, demonstratsioonide ja miitingute vabadus, kui need ei ole vastuolus avaliku korra ja riigi julgeolekuga.

§ 19. Kodanikel on õigus seadusega ettenähtud alustel ja korras koonduda kultuurilistesse, teaduslikesse, kutsealastesse, poliitilistesse ja muudesse rahvaliikumistesse, ühingutesse, liitudesse ning erakondadesse. Seadusega võidakse nimetatud õigust piirata riigi julgeoleku, avaliku korra ja kõlbluse huvides.

§ 20. Kodanikul on õigus oma rahvus- ja kultuuriidentiteedile, mille alused on määratud vastava seadusega. Vähemusrahvuste liikmed võivad seaduse alusel ja korras ellu kutsuda rahvuskultuurilistes ja hoolekande huvides omavalitsuslikke asutusi, mis ei ole vastuolus riigi huvidega.

§ 21. Perekond on rahva püsimise ja arengu ning riigielu alusena riigi kaitse all.
Abielu- ja perekonnaseadusandlus lähtub abikaasade võrdõiguslikkuse põhimõtetest. Seadusega on tagatud emade ja laste kaitse. Lasterikkad perekonnad ja puuetega inimesed on ühiskonna ja riigi erilise kaitse ja hoole all.

§ 22. Majanduselu peab põhinema vabal ettevõtlusel ja turumajanduse põhimõtetel. Kodanikele on tagatud elukutse ja majandusliku algatuse vabadus ning ühinemine majandusühendustesse.

§ 23. Omand on puutumatu. Omandi võib ühiskonna huvides võõrandada ainult seadusega ettenähtud korras ja alusel ning õiglase tasu eest. Omandiõiguse kohtulik vaidlustamine on seadusega tagatud.

§ 24. Riik tagab kõigile kodanikele tervisliku elukeskkonna, viies majanduse ja tehnika arengu kooskõlla keskkonnakaitse ning ajaloo- ja kultuuriväärtuste säilitamisega.

§ 25. Töö on iga töövõimelise kodaniku õigus ja kohustus. Riik loob selleks õiglased ja soodsad tingimused. Töö on riigi kaitse all. Streigid ja töötülide lahendamine reguleeritakse vastavate seadustega.

§ 26. Riik tagab kodanikele vanaduse, töövõimetuse ja tööpuuduse korral abi sotsiaalkindlustuse või hoolekandega. Riiklikud hüvitused ja pensionid kehtestatakse seadusega.

§ 27. Kodanikke võib maksustada üksnes vastavalt seadusele.

§ 28. Kodanikele on tagatud nende põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kohtulik kaitse ning õigus pöörduda riigiorganite poole avalduste ja taotlustega.

§ 29. Võõrkeele kasutamine kohtumenetluses ja riigiorganites määratakse kindlaks keeleseadusega. Vähemusrahvustest kodanikud paikkondades, kus elanike enamus on sellel vähemusrahvusel, võivad kasutada seadusega ettenähtud alustel ja korras asjaajamisel omavalitsusorganites oma emakeelt.

§ 30. Ametikohtadele riigi- ja omavalitsusorganites määratakse seaduse alusel ja korras kodanikud, kellel on sellele ametikohale vastav ettevalmistus ja võimed.

§ 31. Kodanike õiguste ja kohustuste loetelu käesolevas peatükis ei välista teisi kodanikuõigusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on kooskõlas põhiseadusega ning tulenevad Eesti Vabariigi poolt tunnustatud inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelistest lepetest.

§ 32. Kõrgeimat riigivõimu teostab Eestis rahvas.

§ 33. Rahvas teostab riigivõimu:
1) rahvahääletusega;
2) rahvaalgatuse korras;
3) Riigikogu valimisega;
4) Vabariigi presidendi valimisega;
5) kohalike omavalitsuse esinduskogude (volikogude) valimisega.

§ 34. Hääleõiguslik on iga Eesti Vabariigi kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.
Hääleõiguslikud ei ole
1) kodanikud, kes seaduslikus korras on tunnistatud vaimuhaigeks;
2) kodanikud, kes kohtu poolt on tunnistatud teovõimetuks.

§ 35. Hääletamisest ei võta osa
1) kodanikud, kes hääletamise ajal viibivad kohtu poolt mõistetud karistuse kandmisel kinnipidamiskohas või kelle suhtes kohtuvõimud on valinud tõkendiks vahi all pidamise;
2) kodanikud, kes on nakkushaigetena seaduslikus korras ühiskonnast isoleeritud vastavasse raviasutusse;
3) sõjaväe ajateenistuses olevad kodanikud.

§ 36. Kui Vabariigi president või Riigikogu riigile tähtsas küsimuses peab vajalikuks teada saada rahva seisukohta, on neil õigus anda küsimus rahvale otsustada rahvahääletuse korras. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute lihthäälteenamusega. Rahva otsus on kõigile riigiorganeile kohustuslik ning riigiorganid ja ametiisikud peavad asuma viivitamatult seda otsust täitma.
Kui rahvahääletusele oli pandud presidendi algatusel Riigikogu poolt vastuvõetud seadus, mis ei saanud rahvahääletusel nõutavat häälte enamust, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis korraldatakse hiljemalt seitsekümmend viis päeva pärast rahvahääletust.

§ 37. Rahvahääletusele ei kuulu ega või rahvaalgatuse teel otsustamisele tulla riigi eelarve- ja laenupoliitika, maksuseadused, kaitseseisukorra kehtestamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine ning rahvusvaheliste lepete sõlmimine.

§ 38. Rahvaalgatuse korras on sajal tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus tõstatada seaduse vastuvõtmise, muutmise või kehtetuks tunnistamise küsimus. Sellekohane ettepanek esitatakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule, kes võib eelnõu seadusena vastu võtta või tagasi lükata. Viimasel juhul pannakse eelnõu rahvahääletusele. Kui rahvahääletusest osavõtjate enamus tunnistab eelnõu vastuvõetavaks, siis omandab see seadusjõu.

§ 39. Rahvahääletuse kord määratakse sellekohase seadusega.

§ 40. Rahva esindajana teostab riigi seadusandlikku võimu Riigikogu, kellel on rahva poolt antud võimutäius. Riigikogul on täielikud volitused valitsuse tegevuse kontrollimiseks. Riigikogu teostab kontrolli riigi välissuhete üle ja ratifitseerib rahvusvahelised lepingud.

§ 41. Riigikogus on 101 liiget, kes valitakse üldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise teel enamusvalimise põhimõtte alusel neljaks aastaks.

§ 42. Riigikogu valimise seadus kehtestatakse sellekohase seadusega.

§ 43. Riigikogu liikmed ei või olla mõnes muus ametis, välja arvatud teaduslik või pedagoogiline töö.

§ 44. Riigikogu liige annab oma kohustuste täitmisele asudes tõotuse olla ustav Eesti Vabariigile ja põhiseaduslikule korrale. Kui Riigikogu liige keeldub tõotuse andmisest või annab selle tingimisi, siis lõpevad sellega tema volitused.

§ 45. Kui Riigikogu liige on võetud vahi alla pärast Riigikogu poolt saadikupuutumatusest vabastamist, loobunud oma volitustest või keeldub andmast tõotust või on surnud, siis toimuvad 1 kuu jooksul vastavas valimisringkonnas uued valimised, juhul kui Riigikogu koosseisu volituste lõpuni on jäänud üle 3 kuu. Valitud uus liige asub lahkunud liikme kohale kuni Riigikogu koosseisu volituste lõppemiseni.

§ 46. Pärast valimistulemuste väljakuulutamist kutsub Vabariigi president Riigikogu kokku korraliseks istungjärguks hiljemalt kahe nädala jooksul. Riigikogu kutsutakse kokku korralisele istungjärgule igal aastal jaanuari- ja oktoobrikuu teisel teisipäeval.

§ 47. Riigikogu juhatus ja Vabariigi president võivad Riigikogu kokku kutsuda ka erakorralisteks istungiteks, kui asjaolud seda nõuavad.

§ 48. Riigikogu valib oma esimesel istungil Riigikogu juhataja ja teised juhatuse liikmed. Kuni juhataja valimiseni juhatab istungit valimiste peakomitee esimees.

§ 49. Riigikogu kehtestab oma otsusega kodukorra.

§ 50. Riigikogu liikmed ei ole seotud kohustusliku mandaadiga.

§ 51. Riigikogu on otsustusvõimeline, kui koos on üle poole koosseisust.

§ 52. Riigikogu istungid on avalikud. Koosolevate liikmete enamuse otsusega võidakse keelata raadio- ja televisiooniülekanded Riigikogu istungitelt.

§ 53. Riigikogu liikmetel on täielik saadikupuutumatus ja ta ei kanna peale kodukorras ettenähtud juhtude mingit vastutust hääletamise ega poliitiliste avalduste eest, mis ta on teinud Riigikogus ja selle komisjonides.

§ 54. Ilma Riigikogu otsuseta ei või tema liiget kahtlustatavana kinni pidada, välja arvatud juhul, kui ta on tabatud raske kuriteo toimepanemiselt. Nimetatud juhtumil teatatakse kinnipidamisest ja selle põhjustest hiljemalt 48 tunni jooksul Riigikogu juhatusele, kes esitab selle Riigikogu järgmisele istungile otsustamiseks. Riigikogul on õigus oma liikmetele kohaldatud vahi alla võtmist või muid tõkendeid edasi lükata kuni Riigikogu istungjärgu vaheajani või volituste lõppemiseni.

§ 55. Riigikogu liikmed vabastatakse nende volituste kestel sõjaväeteenistusest.

§ 56. Riigikogu liikmete tasustamise alused määratakse seadusega, mille muutmise korral võib neid kohaldada ainult Riigikogu järgmise koosseisu kohta.

§ 57. Riigikogu istungil on igal Riigikogu liikmel õigus pöörduda kirjaliku küsimusega Vabariigi Valitsuse või selle liikme poole. Küsimusele tuleb vastata 1 kuu jooksul kirjaliku selgitusega.
Ühel neljandikul Riigikogu valitud koosseisust on õigus pöörduda Riigikogu istungil kirjaliku arupärimisega Vabariigi Valitsuse poole. Arupärimisele tuleb vastata kirjalikult 10 päeva jooksul.

§ 58. Riigikogul on õigus moodustada erikomisjone, keda Riigikogu juhatus võib kokku kutsuda ka istungjärkude vaheajal.

§ 59. Vabariigi president on riigipeana riigivõimu ühtluse kandja ja riigi esindaja.

§ 60. Vabariigi president, peale muude põhiseaduses ettenähtud ülesannete
1) nimetab Eesti Vabariigi esindajad välisriikidesse, võtab vastu välisriikide esindajad ja peab läbirääkimisi teiste riikidega ning sõlmib rahvusvahelisi lepinguid;
2) saadab välisriikidesse oma eriesindajaid;
3) annab kooskõlas põhiseadusega dekreete ja avaldab Riigikogu poolt vastuvõetud seadused;
4) nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi presidendi kantselei vastutavaid töötajaid;
5) annab riiklikke au- ja teenetemärke ning aunimetusi;
6) määrab Riigikogu ettepanekul ametisse ja vabastab kaitseväe juhtkonna;
7) otsustab muid seadusega tema pädevusse antud küsimusi.

§ 61. Vabariigi president valitakse ametisse kuueks aastaks, kuid mitte rohkem kui kaheks järgnevaks ametiajaks. Vabariigi presidendi kandidaadiks võidakse üles seada iga hääleõiguslik kodanik, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana.
Ühe kandidaadi Vabariigi presidendi kohale seavad üles salajasel hääletamisel
1) Riigikogu;
2) omavalitsuste esinduskogude valitud linna- ja maaomavalitsuste esindajate kogu.
Ülesseatud kandidaatidest valib rahvas Vabariigi presidendi üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel. Hääletamisel loetakse Vabariigi presidendiks valituks kandidaat, kes on saanud rohkem hääli. Hääletamine peab toimuma hiljemalt kahekümne päeva jooksul pärast kandidaatide ülesseadmist.
Kui on üles seatud üks ja sama kandidaat, kutsub Riigikogu juhataja kokku kandidaadi ülesseadnud organisatsioonide ühise valimiskoosoleku. Kui ülesseatud kandidaat saab sellel valimiskoosolekul salajasel hääletamisel poolt vähemalt kolm viiendikku häältest, siis loetakse see kandidaat valituks Vabariigi presidendiks ja rahvahääletus jääb ära. Vastasel juhul järgneb rahvahääletus. Vabariigi presidendi kandidaatide ülesseadmise ja valimise kord määratakse seadusega.

§ 62. Vabariigi president loetakse ametisse astunuks pärast Riigikogu koosolekul eesti rahvale järgmise tõotuse andmist:
“Mina, N. N., astudes rahva tahtel Eesti Vabariigi presidendi ametisse, tõotan pühalikult vankumata kaitsta Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult teostada minule antud võimu ja ustavalt täita oma kohuseid kõigi oma võimetega ja parima arusaamisega Eesti Vabariigi ja rahva kasuks.“
Vabariigi presidendi volitused lõpevad uue presidendi ametisse astumisega.

§ 63. Vabariigi presidendi amet ei või olla ühitatud ühegi teise ametiga ega kutseülesandega ning president ei või olla ühegi erakonna liige.
Kui Vabariigi presidendiks on valitud Riigikogu liige, siis loetakse ta Riigikogust lahkunuks presidendi ametisse astumisega.

§ 64. Vabariigi presidendile ametiaja kestel makstav töötasu määratakse seadusega, mille muutmisel võib seda kohaldada alles järgmisel valimisel valitavale riigi presidendile.

§ 65. Vabariigi presidendi otsused ja dekreedid on kehtivad, kui nad kannavad Vabariigi presidendi ja õiguskantsleri allkirja.

§ 66. Vabariigi presidenti ei või tema ametisoleku kestel võtta kohtulikule vastutusele muidu kui Riigikogu valitud koosseisu enamuse otsusega võimu kuritarvitamise või muu kuriteo eest. Asja arutamine ja otsustamine allub Riigikohtule. Vastutusele võtmise ja asja arutamise üksikasjalik kord määratakse seadusega.

§ 67. Kui Vabariigi presidendi ametikoht on täitmata või kui presidenti seaduses ettenähtud juhtudel on takistatud täitmast oma ametikohustusi, siis täidab Vabariigi presidendi ülesandeid peaminister. Kui Vabariigi presidendi ametikoht vabaneb enne tähtaega või tema ametikohustuste täitmine on olnud takistatud üle kuue kuu, siis võidakse Riigikogu otsusega asuda uue presidendi valimisele.

§ 68. Iga Riigikogu poolt vastuvõetud seadus jääb välja kuulutamata kahe kuu jooksul, kui Vabariigi president jätab riiklikel kaalutlustel seaduse välja kuulutamata ja annab selle Riigikogule uueks arutamiseks. Kui seadus uuel arutamisel võetakse 1 kuu jooksul vastu muutumatult Riigikogu valitud koosseisu 2/3 häälteenamusega, siis on Vabariigi president kohustatud seaduse välja kuulutama.

§ 69. Vabariigi president võib Riigikogu istungjärkude vaheajal edasilükkamatu riikliku vajaduse korral anda dekreete, mis saadetakse istungjärgu alguseks Riigikogule, kes võib neid muuta või tunnistada kehtetuks. Riigikogu võib seda teha, järgimata seaduseelnõude algatamiseks ettenähtud korda, kui Riigikogu kahe nädala jooksul pärast korralise või erakorralise istungjärgu algust on otsustanud võtta arutusele dekreedi muutmise või kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu.
Vabariigi president ei või dekreediga kehtestada ega muuta
1) rahvahääletusseadust;
2) Riigikogu valimise seadust;
3) Vabariigi presidendi valimise seadust;
4) Riigikogu kodukorda;
5) rahvusvahelisi lepinguid;
6) Vabariigi presidendi ja Riigikogu liikmete tasustamise seadust;
7) Vabariigi presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikmete kohtulikule vastutusele võtmist käsitlevaid seadusi;
8) riigikontrolliseadust;
9) kohtukorraldusseadust;
10) riigieelarveseadust;
11) välis- ja siselaenudesse puutuvaid seadusi;
12) seadusi, mille alusel võidakse sõlmida lepinguid või võtta riigile kohustusi, mis tingivad riigi tulude ja kulude eelarvetesse uute kulusummade sissevõtmist;
13) kontsessioonide, monopolide ja riigi fondide kohta käivaid seadusi.
Vabariigi president ei või dekreedina kehtestada ega muuta riigi eelarvet ega akte, mis põhiseaduse alusel kuuluvad Riigikogu pädevusse.

§ 70. Vabariigi presidendi juures on õiguskantsler, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi president. Õiguskantsleri ülesandeks on järelevalve riigiorganite, asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide tegevuse seaduspärasuse üle. Õiguskantsleril on õigus oma pädevuse raames osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest. Õiguskantsleri üksikasjalikud ülesanded määratakse seadusega.

§ 71. Vabariigi Valitsus peale muude põhiseadusega ettenähtud ülesannete
1) juhib valitsusasutuste tegevust ja viib ellu riigi poliitikat;
2) korraldab seaduste täitmist ning esitab seaduseelnõusid Riigikogule;
3) juhib riigi majanduselu ja koostab riigieelarve ning esitab selle Riigikogule kinnitamiseks;
4) teeb ettepaneku Vabariigi presidendile tema võimkonda kuuluvate küsimuste kohta;
5) annab seadustega kooskõlas määrusi ja korraldusi;
6) organiseerib hariduse, teaduse ja tervishoiu baasi väljaehitamist;
7) kindlustab avaliku korra;
8) korraldab suhtlemist välisriikidega;
9) pöördub õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida seaduste vastavust põhiseadusele;
10) võtab tarvitusele abinõud riigikaitseks;
11) otsustab muid küsimusi, mis on seadusega antud valitsuse pädevusse.

§ 72. Vabariigi Valitsus koosneb peaministrist ja ministritest. Üksikute valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seadusega vastavad ministeeriumid. Riigikogu võib nimetada ametisse eriülesannetega ministreid, ilma et nende juhtimisele kuuluks ministeerium.
Valitsemise konkreetne struktuur ja korraldus määratakse seadusega.

§ 73. Vabariigi Valitsuse nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi president Riigikogu nõusolekul. Vabariigi Valitsuse liige ei või olla elukutseline sõjaväelane. Peaministri ametist vabastamisega lahkub ametist kogu Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse üksikliige nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist peaministri ettepanekul.

§ 74. Vabariigi Valitsusel peab olema Riigikogu usaldus. Valitsus või tema üksikliikmed lahkuvad ametist, kui Riigikogu avaldab neile umbusaldust valitud koosseisu enamusega. Juhul kui umbusaldust avaldatakse kogu Valitsusele ja Vabariigi president sellega ei nõustu, saadab ta Riigikogu laiali ja kuulutab välja Riigikogu uue koosseisu valimised hiljemalt 2 kuu jooksul. Kui Riigikogu uus koosseis esimesel istungil kordab umbusaldusavaldust, siis on Vabariigi president kohustatud Vabariigi Valitsuse ametist vabastama.

§ 75. Vabariigi Valitsuse istungid on üldjuhul kinnised. Informatsiooni Valitsuse istungeist avaldatakse peaministri nõusolekul. Otsused on kehtivad, kui need kannavad peaministri ja asjaomase ministri allkirja.

§ 76. Peaministri ja ministrid võib võtta kohtulikule vastutusele ainult Riigikogu valitud koosseisu häälteenamusega. Vastutusele võtmise võib algatada Vabariigi president, ja ka Riigikogu valitud koosseisu enamus. Asja arutamine ja otsustamine allub Riigikohtule.

§ 77. Riiklike asutuste ja ettevõtete majandustegevust ning riigieelarve täitmist kontrollib Riigikontroll. Riigikontrolli korraldus ja tegevuse alused määratakse seadusega. Samuti määratakse seadusega kontrolli teostamine sõjaväes sõja ajal.
Seadusega võidakse määrata Riigikontrolli koostöö omavalitsuste ja muude asutustega majandustegevuses riigi raha kasutamise kontrollimisel.
Seadusega määratakse erialused ja kord nende ettevõtete majandustegevuse kontrollimiseks, mille aktsiate enamik kuulub riigile.

§ 78. Riigikontrolli juhib riigikontrolör, kelle nimetab ametisse Vabariigi president Riigikogu poolt esitatud kandidaatide hulgast. Riigikontrolöri vabastab ametist Vabariigi president kas omal algatusel või Riigikogu ettepanekul, mis on tehtud Riigikogu valitud koosseisu enamusega.

§ 79. Riigikontroll on oma tegevuses iseseisev. Riigikontrolör esitab aruanded kontrolli ja selle tulemuste kohta Vabariigi presidendile ning Riigikogule.

§ 80. Riigikontrolöril on õigus oma pädevuse piires osa võtta Vabariigi Valitsuse istungeist. Ametkonna juhtimisel on riigikontrolöril kõik õigused, mis vastavate seadustega on antud ministrite pädevusse.

§ 81. Riigikontrolöri kohtulikule vastutusele võtmine toimub ühistel alustel ministrite vastutusele võtmisega.

§ 82. Kohtuvõimu teostavad õigusmõistmisega oma tegevuses sõltumatud kohtud, kes alluvad ainult seadusele.
Eesti Vabariigi kohtusüsteem koosneb
1) rahukohtutest;
2) ringkonnakohtutest;
3) Kohtukojast;
4) Riigikohtust.
Rahukohus on üheisikuline, ringkonnakohus, Kohtukoda ja Riigikohus kollegiaalsed. Seaduses ettenähtud kohtuasjades tegutsevad ringkonnakohtud valitavate rahvakaasistujate osavõtul.
Rahukohtute ja ringkonnakohtute võimkond piirdub vastavate jaoskondade ja ringkondadega. Kohtukoja ja Riigikohtu võimkond ulatub tervele Eesti Vabariigi territooriumile. Seadusega võidakse moodustada ka erikohtuid teatud liiki asjade või alade jaoks (arbitraaž jms.).
Erakorralised kohtud on lubatud seaduse alusel ainult sõja ajal, kaitseseisukorra piirkonnas ja sõjalaevadel.
Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus.

§ 83. Riikliku süüdistaja ülesandeid täidavad kohtuministri järelevalve ja juhatuse all Riigikohtus ja alama astme kohtutes prokurörid ja abiprokurörid.

§ 84. Kohtuasutuste üksikasjalik korraldus ja alused reguleeritakse kohtuseadustikuga.
Seadusega määratakse ka riigivõimu teostamise põhiseaduspärasuse üle otsustamise menetluse algatamise ja läbiviimise kord kohtus.
Riigikohtul on õigus tunnistada mis tahes seadus või muu normatiivakt, sealhulgas Vabariigi presidendi dekreet põhiseaduse vastaseks. Sellekohane otsus on kõigile alamastme kohtutele kohustuslik.

§ 85. Kõik ringkonnakohtu, Kohtukoja ja Riigikohtu kohtunikud nimetab ametisse, kuid mitte kauemaks kui 65-aastaseks saamiseni, Vabariigi president Riigikogu poolt esitatud kandidaatide hulgast. Kandidaatide ülesseadmise ja esitamise alused ning kord määratakse seadusega. Rahukohtunikud valib rahvas 10 aastaks.

§ 86. Kohtunikud ei või pidada teist palgalist ametit ega kuuluda erakondadesse.

§ 87. Kohtunikke võib ametist tagandada ja ilma nende nõusolekuta ühest kohast teise paigutada ainult kõrgemalseisva kohtu otsusega, kui seadusega pole ette nähtud teisiti. Ametialaste kuritegude eest kohtunike kohtulikule vastutusele võtmise ning asjaarutamise kord määratakse seadusega.

§ 88. Vabariigi president võib kodanikele kohtu poolt mõistetud ja jõustunud karistuse armuandmise teel tühistada või muuta või vabastada nad karistuse tagajärgedest.
Vabariigi Valitsuse liikmetele ja riigikontrolöridele nende ametialase tegevuse eest kohtu mõistetud karistuse võib Vabariigi president tühistada või muuta või need karistuse tagajärgedest vabastada ainult Riigikogu ettepanekul.

§ 89. Kohalikku halduskorraldust ja sotsiaalset infrastruktuuri arendatakse seaduse alusel kohalike omavalitsuste kaudu, kes on sellel territooriumil elava rahva tahte väljendaja.

§ 90. Kohaliku omavalitsuse organ on iseseisev esinduskogu (maa-, linna-, vallavolikogu), kes valitakse üldisel, otsesel, ühetaolisel ja salajasel hääletamisel vastavas paikkonnas püsivalt elunevate või töötavate hääleõiguslike kodanike poolt.
Omavalitsuste korraldus ja nende esinduskogude ning täitevorganite (maa-, linna-, vallavalitsus) kujundamise alused määratakse seadusega. Seaduse alusel võidakse moodustada omavalitsuste liite ja ühisasutusi.

§ 91. Kohalikel omavalitsustel on õigus seaduse alusel oma territooriumil ja võimkonna raames anda määrusi ja otsuseid. Neil on õigus seaduse alusel oma ülesannete täitmiseks kehtestada makse ja kohustusi.

§ 92. Omaalgatuslikke üksusi võidakse luua nii kutse- kui ka huvialade korraldamiseks ja arendamiseks seadusega kehtestatud korras.

§ 93. Kõik Eesti Vabariigi kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seadusega ettenähtud alustel ja korras. Sõjaväeteenistusest keeldumise korral usulistel või maailmavaatelistel kaalutlustel asendatakse see tööteenistusega riigi kasuks.

§ 94. Riigikaitseks moodustatakse Eesti Kaitsevägi, mille struktuur ja korraldus määratakse kindlaks eriseadustega.

§ 95. Mobilisatsiooni väljakuulutamisest või sõja algusest kuni demobilisatsiooni lõpu väljakuulutamiseni võib Vabariigi president anda riigikaitse ja relvajõudude korraldamise ja juhtimise alal seadusi dekreedina ka Riigikogu istungjärkude ajal.

§ 96. Vabariigi valitsusel on õigus anda seadusega ettenähtud alustel ja korras kaitseväkke puutuvaid määrusi.

§ 97. Õigus algatada põhiseaduse muutmist on Riigikogul ning seadusega ettenähtud korras maakondade ja linnade volikogude poolt valitud esindajate koosolekutel. Põhiseaduse muutmise eelnõu peab rahvale teatavaks tegema vähemalt 3 kuud enne rahvahääletust.
Rahvas otsustab rahvahääletusel põhiseaduse muutmise hääletusest osavõtnud kodanike häälteenamusega.

§ 98. Riigi piire võib muuta ainult põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras kinnitatud välislepingutega.

§ 99. Rahvahääletuse korras vastuvõetud põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab Vabariigi president välja viivitamatult. Rahvahääletuse kord määratakse seadusega.

(Avaldatud ajakirjas Eesti Jurist 1990, nr 3, lk 199–207)

E. Talviku ja J. Kaljuvee Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu: H. Schneider (toim.). Taasvabanenud Eesti Põhiseaduse eellugu. Tartu: Juura 1997, lk 212–225.